Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Jaak Luik
Kohtuasi
RoadWest OÜ hagi SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaali vastu 19 168 euro 20 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50938
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaali kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
26 356 eurot 20 senti Hageja RoadWest OÜ (endine ärinimi Elva Kommunaal Grupp OÜ) (registrikood 11137400) Kostja SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaal (registrikood 12117664), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Siilbek
Asja läbivaatamise kuupäev
25. mai 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50938 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaalile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elva Kommunaal Grupp OÜ (praegune ärinimi RoadWest OÜ) (hageja) esitas 29. oktoobril 2013 Harju Maakohtule hagi „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista lepingust või alusetust rikastumisest tulenevalt 20 137 eurot 80 senti ning viivise. Kohtumenetluse käigus tasus kostja arve 808 eurot, millele lisandus käibemaks, mistõttu palus hageja
kostjalt välja mõista 19 168 eurot 20 senti ja viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. augustil 2013 töövõtulepingu (edaspidi leping), mille kohaselt kohustus hageja (töövõtja) tegema Torma ja Sadala teede asfalteerimistööd (enne pidi kostja tegema ettevalmistustööd). Hageja tegi tööd nõuetekohaselt, kostja ei teinud tööde kohta etteheiteid. Lepingu, 23. augusti 2013. a tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning 5. septembri 2013. a lisatööde tegemise akti alusel esitas hageja kostjale arved vastavalt 38 622 euro (koos käibemaksuga) ja 19 168 euro 20 sendi (koos käibemaksuga) saamiseks. Esimesena nimetatud arve tasus kostja
18.oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 2-13-48014 tehtud kohtuotsuse alusel. Teist, lisatööde tegemise akti alusel esitatud arvet, ei ole kostja tasunud. Kostjal ei ole õiguslikku alust jätta lisatööde eest tasu maksmata. Lepingu p-de 2.2 ja 3 järgi on tehtavad tööd määratud lepingu ning selle lisadega (sh 21. juuni ja 11. juuli 2013 hinnapakkumine). Hinnapakkumises kirjutas hageja, et täpsed mahud selguvad tööde käigus ja akteerimine toimub vastavalt tehtud töödele. Seega oli pooltel kokkulepe, et tööde eest tasutakse tegelike mahtude järgi. Hinnapakkumise esitamise ajal ei olnud kostjale tegelikud tööde mahud teada, need selgusid pärast seda, kui kostja lõpetas ettevalmistustööd. Vaatamata sellele palus kostja 11. juulil 2013 hagejal teha hinnapakkumise umbkaudsete mahtude alusel ning hageja tegigi hinnapakkumise, lähtudes talle etteantud mahtudest. Samuti teatas kostja 17. juulil 2013 hagejale mahtude täpsustamisest. Kostja tegevuse tagajärjel on tööde mahud oluliselt suurenenud ja kostjal tuleb tasuda lisatööde eest esitatud arve 19 168 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). Pahatahtlik on kostja väide, et suurenenud mahtude eest peab vastustama hageja. Kostja võlgneb hagejale ka sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 191 eurot 60 senti ja sealt edasi viivise põhinõudest 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et tellis hagejalt kahe eri kokkuleppe alusel kahte eri liiki ehitustöid: Sadala I etapi ehitustööd ning Sadala ja Torma II etapi ehitustööd. Sadala I etapi ehitustööde tellimise aluseks oli hageja 21. juuni 2013 hinnapakkumine. Tööd tehti ja võeti vastu enne lepingu sõlmimist ning need tööd ei olnud ega saanudki olla lepingu objektiks. Sadala ja Torma II etapi ehitustööde aluseks oli hageja 11. juuli 2013 hinnapakkumine ja hageja 30. juuli 2013 täpsustatud hinnapakkumine (sellele on endiselt märgitud kuupäevaks 11. juuli 2013). Hinnapakkumisest lähtudes sõlmisid pooled lepingu, mille p 5.1 sisaldas hagejale siduvat eelarvet ehitustööde maksumuse kohta. Lepingu p-s 3 olev viide hageja 21. juuni 2013 hinnapakkumistele on ebatäpne ega vasta faktilistele asjaoludele. Tegelikkuses põhines leping 11. juuli ja 30. juuli 2013. a hinnapakkumisel. Segadus tekkis sellest, et 30. juuli 2013 hinnapakkumisele oli kuupäevaks märgitud samuti 11. juuli 2013. Et viide 21. juuni 2013 hinnapakkumisele ei olnud õige, nähtub muu hulgas asjaolust, et lepingu esemeks olid Torma ja Sadala II etapi ehitustööd (lepingu punkt 2.1), kuid kõnealune hinnapakkumine oli Sadala I etapi ehitustööde kohta. Seega käsitles leping üksnes Torma ja Sadala II etapi ehitustöid. Eeltoodust tulenevalt väidab hageja ekslikult, et kostja lähtus üksnes hageja antud umbkaudsest ehitustööde mahust. Hagejale oli kogu objekti tööde maht teada. Kostjal ei ole lisatööde eest esitatud arve tasumise kohustust, sest lisatööde tegemises ei ole pooled kokku leppinud ning lepinguga kokkulepitud tööde mahtu ei ole muudetud. Lepingu p-s 5.1 on
öeldud, et leping on fikseeritud summaga ja hageja on lepingu summasse hõlmanud kõik vajaliku tööde kohaseks tegemiseks ning et pärast lepingu sõlmimist ei ole võimalik lepingu summat muuta. Seega lepiti kokku siduvas eelarves. Lepingu p 7.5 järgi kohustus kostja tehtud tööde eest tasuma lepingus ette nähtud mahus ja korras. Kostja on lepingu järgi 18. oktoobril 2013 tasunud 32 185 eurot (lisandub käibemaks). Lõplikud tingimused, milles kokku lepiti, sisalduvad lepingus, mitte ühe poole hinnapakkumises.
3.Harju Maakohus rahuldas 15. aprilli 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 168 eurot 20 senti, viivise 191 eurot 60 senti (hagiavalduse esitamise seisuga) ja viivise 0,1% põhinõudest päevas sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-t 4 ja leidis, et hageja nõue kostja vastu on
5.septembri 2013. a lisatööde akti alusel tehtud tööde osas muutunud sissenõutavaks. Hageja on kokkulepitud tööd teinud. 26. septembril 2013 on kostja hagejale teatanud, et tööd on tehtud ja kostja aktsepteerib neid. Kostjal ei ole õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele. Kostja ei ole kooskõlas lepingu punktiga 9.3 ning VÕS § 644 lg-ga 3 esitanud pretensioone tööde mahu ületamise ning lisatööde tegemise kohta. Mahu suurenemisest ja lisatöödest sai kostja teada juba hageja esitatud 23. augusti 2013. a tööde aktist. Kostja soovil kajastas hageja lisatööd eraldi
5.septembri 2013. a lisatööde aktis, oodates ära hageja tööde lõpetamise, kuid kostja keeldus lisatööde akti allkirjastamisest ja selle alusel koostatud arve tasumisest alles 18. oktoobril 2013. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigus tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele (lepingu punkt 9.3, VÕS § 643, § 644 lg 2). Maakohus tuvastas, et pooled ei sõlminud siduva eelarvega lepingut (VÕS § 639 lg 1). Lepingu sisule hinnangu andmisel ei saa lähtuda üksnes lepingu p-st 5.1, sest lepingu lahutamatuks osaks on ka 21. juuni ja 11. juuli 2013 hinnapakkumised (lepingu punktid 2.2 ja 3). Lepingu tõlgendamisel ei ole võimalik järeldada, et pooled sõlmisid siduva eelarvega lepingu. Kostja oli teadlik, et tegelikult tehtud tööde mahud erinevad hinnapakkumises märgitust. Hageja esitas kostjale 11. juuli 2013 hinnapakkumise, kuid täpsustatud mahud lubas kostja hagejale saata alles 17. juuli 2013 e-kirjas. Seega ei saanud kostja eeldada, et mahud ongi samad mis 11. juuli 2013. a hinnapakkumises. Hinnapakkumises sisalduski poolte kokkulepe, et täpsed mahud selguvad tööde käigus ja akteerimine toimub vastavalt tehtud tööle. Kuivõrd samasisuline kokkulepe sisaldus ka lepingu lahutamatuks osaks olnud 21. juuni 2013. a hinnapakkumises ning kostja oli selle alusel tehtud tööde osas aktsepteerinud mahtude hilisemat muutmist, võis hageja mõistlikult eeldada, et kostja täidab ka 11. juuli 2013 hinnapakkumise alusel tehtud tööde tasumise kohustust. Juhul kui kostja ei nõustunud juba 21. juuni 2013 hinnapakkumises sisalduva tingimusega, pidanuks ta heas usus käituva isikuna hilisemat hinnapakkumist saades hageja tähelepanu sellele juhtima. Kostja lasi aga hagejal kõik tööd täies mahus ära teha ning teatas alles 26. septembril 2013, et ta ei aktsepteeri mahtude muutmist. Kuivõrd hageja on enda lepingulised kohustused täitnud, kuid kostja on jätnud tööde eest tasumata, tuleb kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus välja mõista. Samuti on põhjendatud hageja nõue viivise saamiseks. Pooled on kokku leppinud, et töövõtja võib nõuda tellijalt arve tähtaegselt tasumata
jätmise korral viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest. Kostja on hagi esitamise aja seisuga arve maksmisega hilinenud 10 päeva. Kooskõlas VÕS § 94 lg-s 1 ja lepingu punktis 10.4 sätestatuga tuleb kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 191 eurot 60 senti ja sealt edasi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi viivis 0,1% iga viivitatud päeva eest kuni põhinõude täitmiseni.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses sisalduvaid motiive. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei olnud maakohtul alust tugineda VÕS §-le 644, sest pooled ei vaielnud selle üle, et tehtud töö ei olnud puudustega. Samas viitas maakohus õigesti lepingu ple 9.3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei esitanud tähtajaks töö vastuvõtmisest osalise keeldumise põhjendusi, seega tuleb lugeda töö tervikuna vastuvõetuks. Maakohus märkis ekslikult, et kostja teatas tööde aktsepteerimata jätmisest alles 26. septembril 2013. Hageja on ise hagiavalduses öelnud, et saatis kostjale 23. augustil 2013 tööde akti, millele kostja vastas 2. septembril 2013. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tegi töövõtulepingu alusel töid rohkem, kui 11. juuli 2013. a hinnapakkumises märgitud mahud seda ette nägid. Samas on kostja üheselt seisukohal, et lepingu esemeks oli konkreetse töö lõpp-produkt, mitte lihtsalt mingis mahus mingi töö tegemine. Kostjaga tuleb nõustuda, et vastupidise käsitluse puhul (et lepingu esemeks oli kindlaks määratud hulga ruutmeetrite asfalteerimine) tekiks olukord, kus teed oleksid jäänud osaliselt asfalteerimata ja seega töövõtulepingu eesmärk täitmata. Maakohus arvestas lepingu tõlgendamisel eelkõige VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid ning leidis õigesti, et lepingust ei saa järeldada, et tegemist oli siduva eelarvega lepinguga. Maakohus hindas kõiki kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid (maakohus ei tuginenud üksnes lepingu lisaks olevale hinnapakkumisele, vaid poolte sõlmitud lepingule kui tervikule) ning on teinud nendest õige järelduse. Vaatamata lepingu hinnale (lepingu p 5) ning sellele, et lepingu sõnastuse kohaselt oli tegemist kogu objekti maksumusega, tuli arvestada ka lepingu teisi tingimusi, sh lepingu lahutamatuks osaks olevates lisades sisalduvaid tingimusi. Üheks selliseks lisaks oli ka 11. juuli 2013 hinnapakkumine (30. juuli 2013 redaktsioonis), milles näidatud mahud ei hõlmanud eelduslikult kõiki objektil tehtavaid töid. Tegemist ei ole hageja ühepoolse dokumendiga, vaid lepingu lahutamatu osaga, milles sisalduvad tingimused on oma jõult sarnased muude lepingutingimustega. Pealegi nähtub kohtutoimiku materjalist, et objektide mõõdistuse tegi ja lepingu projekti valmistas ette kostja. Kostja saatis lepingu hagejale 30. juulil 2013, küsides uut hinnapakkumist „ilma eeltööde reata", millele vastavalt hageja ka varasemat, s.o 11. juuli 2013. a hinnapakkumist muutis (jättes kuupäeva samaks). Enne lepingu sõlmimist tehtud hinnapakkumine ei kaotanud oma jõudu pärast lepingu
sõlmimist. Ka 5. septembri 2013. a lisatööde akti põhjal ei ole võimalik teha järeldust, nagu oleks hageja aktsepteerinud kostja vastuväiteid 23. augusti 2013. a tööde aktile. Uue akti koostamine tõendab pigem seda, et hageja sooviks oli saada töö vaidlustamata osa eest tasu (mille jaoks oli siiski vaja kohtusse pöörduda). Maakohus järeldas õigesti, et lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et tegelikult tehtavad tööd erinevad mahult hinnapakkumises märgitust. 11. juuli 2013 e-kirjas palus kostja teha hagejal hinnapakkumine asfalteerimistöödele ning nimetas „umbkaudsed" mahud. Samas mahus tegi hageja 11. juuli 2013. a hinnapakkumise, mida hiljem kostja soovil küll muutis, vähendades pakkumist eeltööde võrra, kuid jättes mahud muutmata. Et hinnapakkumises märgitud mahud on esialgsed ning kostja määratud, kinnitab ka kostja 17. juuli 2013 e-kiri. Ka see tõendab, et 11. juuli 2013. a hinnapakkumine ei saanudki sisaldada täpseid andmeid tööde tegeliku mahu kohta. Seega ei olnud kostjal alust ka eeldada, et tööde mahud ongi samad mis 11. juuli 2013. a hinnapakkumises (ja mille järgne maksumus kanti lepingusse). Seetõttu oligi hinnapakkumisele lisatud kokkulepe, et täpsed mahud selguvad tööde käigus ja akteerimine toimub vastavalt tehtud tööle. Asjaolu, et lepingus on viidatud ka varasemale hinnapakkumisele, mille järgsed tööd ei olnud vaidlusaluse lepingu esemeks, sest olid lepingu sõlmimise ajaks juba tehtud ja üle antud, ei tähenda, et sellest hinnapakkumisest tulenevaid kokkuleppeid ei olnud kohtul alust hinnata. Kuna 11. juuli 2013. a hinnapakkumisele sarnane kokkulepe sisaldus ka varasemas, s.o 21. juuni 2013. a hinnapakkumises, ning kostja oli selle järgi tehtud tööde mahtude hilisemat muutmist aktsepteerinud ja tööde eest tervikuna tasunud, võis hageja mõistlikult eeldada, et kostja täidab ka 11. juuli 2013. a hinnapakkumise alusel tehtud tööde eest tasumise kohustust. Kostja käsitlus on vastuoluline osas, milles ta eitab, et osa hageja tehtud töödest võiks käsitada lisatööna, sest lepingu esemeks olid asfalteerimistööd kahel objektil tervikuna. Samas on ta maakohtule heitnud ette seda, et kohus ei ole kohaldanud VÕS § 639 lg-t 2, mis reguleerib lisatööde tasustamise eeldusi. Praegusel juhul ei ole tegemist lisatööga nimetatud sätte tähenduses, vaid poolte kokkuleppest tuleneva võimalusega määrata tööde tegelik maht tööde tegemise käigus. Pealegi sisaldus sellekohane tinglik kokkulepe juba hinnapakkumises, mistõttu ei oleks ka lisatööde puhul alust rääkida lepingu punktist 5.3 (hindade muutmine) tuleneva korra järgimata jätmisest. Puudub alus muuta maakohtu otsust ka viivise väljamõistmise osas.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 639 lg-t 1 ja lepingu p 5, leides, et hoolimata poolte sõlmitud siduva eelarve kokkuleppest, on leping sõlmitud mittesiduva eelarvega. Ekslikult on keskne tähendus omistatud hinnapakkumistele. Tuginema pidanuks lepingu p-s 5 märgitud sõnaselgele siduva hinna kokkuleppele. Asjaolu, et hageja kalkuleeris tööde mahu valesti, ei anna alust nõuda kostjalt eelarvet ületavat tasu. Hageja nõue on lepinguga vastuolus. Ühtlasi rikkus ringkonnakohus
kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Isegi juhul kui poolte vahel oleks sõlmitud mittesiduva eelarvega leping, on ringkonnakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 639 lg 2. Ringkonnakohtu seisukoht, et see säte ei kohaldu lepingu põhimahule, vaid üksnes lisatöödele, ei tulene seadusest. Lisaks on ringkonnakohtu otsus siinkohal vastuoluline, sest kohus on tuvastanud, et lepingu objektiks oli kõigi lepingu esemeks olnud Torma ja Sadala teede asfalteerimine. Hageja nõue oleks ka mittesiduva eelarve korral põhjendamatu, sest VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud tasunõude eeldused on täitmata (hageja teadis eelarve ületamisest ette, samuti ei teavitanud ta kostjat eelarve ületamisest ette ega ole sellele ka menetluses tuginenud).
7.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, kas pooled leppisid töövõtulepingu järgi kokku töövõtjale makstavas lõplikus tasus, sõltumata tegelikust tööde mahust ja kulukusest (tegu on siduva eelarvega), või sõltus kokkuleppe järgi töövõtjale makstav tasu tegelikust tööde mahust ja kulukusest (tegu on mittesiduva eelarvega), ning kas sellest tulenevalt on hagejal kui töövõtjal õigus nõuda kostjalt tasumist väidetavate lisatööde eest. VÕS § 639 lg 1 esimese lause järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv. Kolleegium on varem rõhutanud, et töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve oli VÕS § 639 lg 1 mõttes mittesiduv, peab eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama, (vt Riigikohtu
12.novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 14; Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 12). VÕS § 639 lg 2 sätestab: „Mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.ˮ Kohtud leidsid, et lepingu näol ei ole tegemist siduva eelarvega töövõtulepinguga, kuid see pole ka mittesiduva eelarvega töövõtuleping. Lepingu p 2.2 järgi on töövõtja tehtavad tööd määratud lepingu ning selle lisadega, sealhulgas lisas nr 1 toodud projektdokumentatsiooniga. Töövõtja on kohustatud tegema ka selliseid töid ning hankima materjale, millele ei ole otseselt viidatud nimetatud projektdokumentatsioonis, lepingus ning selle lisades, kuid mida töövõtja peab tulenevalt objekti eelnevast ülevaatusest, tööde olemusest ja mõttest ning samalaadsete tööde tegemise heast tavast tegema ja hankima. Lepingu p 5.1 järgi on lepingu hind 32 185 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu hind on tasu kõigi tööde tegemise ja riskide eest. Tegemist on kogu objekti maksumusega. Objektiga tutvumine ja mahtude ülevaatamine on töövõtja kohustus ning hiljem hinda muuta, kuna objekt jäeti üle vaatamata ja mahud arvutamata,
on lubamatu. Lepingu p 5.3 sätestab, et hinda on võimalik muuta ainult pooltevahelise kirjaliku kokkuleppega juhul, kui tellija initsiatiivil muutub projektilahendus, või p-s 6.22 kirjeldatud asjaoludel. Lepingu p 7.5 järgi kohustub tellija tasuma lepingu kohaselt tehtud tööde eest ulatuses ja korras, mis on lepinguga ette nähtud. Lepingu p 12.1 järgi muudetakse lepingu tingimusi poolte kirjalikul kokkuleppel (välja arvatud lepingu ennetähtaegse lõpetamise juhul).
10.Kolleegium leiab, et olukorras, kus pooled on lepingus kirjalikult sätestanud eelarve siduvuse, lepingu tingimuste poolte kirjalikul kokkuleppel ja hinna korrigeerimise keelu, on kohtud hagi rahuldades põhjendamatult omistanud määrava tähenduse lepingu sõlmimise asjaoludele ja hinnapakkumistele. Samas jääb kohtute otsustest selgusetuks, milline tähendus lepingu lisadel täpsemalt oli ning millisel õiguslikul alusel kohtud hagi rahuldasid. Ringkonnakohus tuvastas, et lepingu järgi oli võimalik määrata tööde tegelik maht tööde tegemise käigus. Kuigi lepingu lisaks olevast viimasest hinnapakkumisest (11. juuli 2013 kuupäeva kandev 30. juuli 2013 hinnapakkumine) nähtub suurem eelarve, kui lepingu p-s 5.1 kokku lepiti, ja hinnapakkumiste järgi võis eelarve tulevikus muutuda, ei saa kolleegiumi arvates, pidades silmas lepingu eelviidatud punktides sätestatut, paljasõnaliselt järeldada, et pooled leppisid kokku selles, et tööde maht (ja seetõttu eelarve ja hind) võib lepingu täitmise käigus muutuda. Samas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, kas, mis asjaoludel ja millal tööde maht lepingu täitmise käigus muutus, ning seda, et hagejal oli võimalik tööde mahtu ühepoolselt muuta. Seetõttu jääb ka arusaamatuks, millega on põhjendatud hageja nõude suurus. Üksnes hageja koostatud ja esitatud arvest ei teki nõuet. Kohtud ei ole oma otsustes selle küsimuse kohta põhjendusi esitanud. Lepingu lisadeks olevad hinnakokkulepped ei saa tõendada tööde mahu ja eelarve suurenemist ega muutmist lepingu täitmise käigus, sest need on tehtud enne lepingu sõlmimist.
11.Ringkonnakohtul tuleb eeltoodut arvestades uuesti hinnata ja tõlgendada lepingut ning teha materiaalõigusega kooskõlas olev põhjendatud otsus. Kolleegium märgib, et hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mille järgi saaks tema nõuet kvalifitseerida VÕS § 639 lg 2 kolmanda lause järgi või käsundita asjaajamisest (VÕS § 1018 jj) või alusetust rikastumisest (VÕS § 1027 jj) tuleneva nõudena. Hageja tugineb sellele, et lepingus kokkulepitud tasu ei olnud lõplik ja et kostja keeldumine lisatööde eest maksmisest on vastuolus hea usu põhimõttega. Samas ei ole hageja selgitanud, et kui lepingu näol ei ole tegemist siduva eelarvega lepinguga VÕS § 639 lg 1 mõttes ega ka mittesiduva eelarvega lepinguga VÕS § 639 lg 2 mõttes, siis milline oli lepingust tulenev õiguslik mehhanism kokku lepitud hinna muutmiseks ning millal, kelle tahteavaldusega ja missuguses summas lepingu hinda muudeti.
12.Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.
13.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Villu Kõve, Tambet Tampuu, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.