Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

28.03.2012 nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega AS XXXloovutas OÜ-le XXX nõude OÜ XXX (pankrotis) vastu summas 91 887,86 eurot, sh käibemaks. Loovutamise lepingu p 1 kohaselt loovutati OÜ-le XXX üksnes põhinõue ja XXXAS jättis loovutamata leppetrahvi ja viivise tasumise nõuded. Lepingu punkt 2 kohaselt läks nõue üle XXX OÜ-le lepingu allakirjutamisega. 28. 03.2012 allkirjastasid XXXAS ja XXX OÜ teate nõude loovutamisest ja edastasid selle XXX OÜ-le (pankrotis). Ettemaksulepingu punkti 4 alapunkti 4.1 kohaselt oli OÜ XXX (pankrotis) kohustatud tasuma viivist 0,1% viivitatud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest kui OÜ XXX (pankrotis) puidu tarnimata jätmisel ei tagasta ettemaksu ja ei tasu leppetrahvi tähtaegselt. Ettemaksu tagastamise ja leppetrahvi tasumise tähtajad saabusid seega lepingu kohaselt 08.12.2010 ja mingit eraldi nõuet, mille suhtes kuuluks kohaldamisele VÕS §-s 159 lg 2 sätestatu, AS XXXleppetrahvi nõude maksmapanekuks esitama ei pidanud. Kostja väidab kokkuvõtvalt, et AS XXXloovutas nõude hagejale juba aprillis 2012.a. ja ei saanud seega esitada loovutatud nõuet kaitsmisele OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses ja nõudele vastuväite esitamise järel loovutada juba varem loovutatud nõuet hagejale. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Kokkuleppe tekstist ilmneb, et OÜ XXX (pankrotis) on kokkuleppele alla kirjutanud lepingu poolena, olles teadlik, et nõue läheb loovutajalt üle omandajale hetkest, kui omandaja on nõude loovutajale tarninud loovutatud nõude suurusele vastava summa 26 622.02 euro eest metsamaterjali, misjärel teostavad nõude loovutaja ja omandaja tasaarvelduse ja nõue OÜ XXX (pankrotis) vastu läheb loovutajalt üle omandajale. Teadet eraldi dokumendina, millest saaks järeldada, et vastavalt VÕS §-s 170 sätestatule on nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunud, AS XXXloovutajana ja hageja omandajana OÜ-le XXX (pankrotis) väljastanud ei ole. Hagiavalduse lisaks oleva 08.04.2013 nõude loovutamise kokkuleppe, millega loovutaja AS XXXnõude summas 26 622.02 eurot tegelikult hagejale üle andis, punktis 4 on loovutaja ja omandaja nentinud, et 14.04.2012 kokkuleppe alusel on omandaja loovutajale tasunud 18 000 eurot. Kuivõrd 14.04.2012 kokkuleppe alusel ei saanud pooled teostada tasaarveldust, sest hageja omandajana ei olnud oma kohustusi loovutaja ees täitnud, ei läinud nimetatud kokkuleppe alusel nõue AS-ilt XXXüle hagejale kui omandajale. Hageja on seisukohal, et ajutise pankrotihalduri aruandes esitatud ekslik hinnang nõude ülemineku kohta 14.04.2012 sõlmitud kokkuleppe alusel loovutajalt omandajale ei ole aluseks, millest saaksid tekkida nõude loovutajale ja omandajale tsiviilõigused ja –kohustused. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista (tlk 74,Ikd). Kostja leiab, et enamus XXXAS-i, XXXOÜ ja XXX OÜ vahel sõlmitud tehingud on sisult näilikud või varajatud tehingud. Alates 2011 novembrist rikkus XXXAS lepingut, paigutades XXX OÜ-le teenust osutava metsatehnika ümber XXX OÜ raielankidele ja 2012 aastal XXXOÜ raielankidele, takistades XXX OÜ-l metsa üles töötada. Kuigi XXXAS nõuded XXX OÜ vastu olid ja on siiani tagatud XXX OÜ kinnisasjadele seatud hüpoteekidega, ei ole XXXAS asunud väidetavaid nõudeid realiseerima tagatise arvel. XXXAS on väidetavalt nõuded hoopis loovutanud XXX OÜ-le ja hagejale. 10.04.2013 nõude loovutamise lepingus on p 5, mille kohaselt XXXOÜ: „...aktsepteerib täielikult, et XXXei anna mis tahes kinnitusi nõude ega selle sissenõutavuse kohta. EM-l ei ole XXXvastu mistahes nõudeid, pretensioone ega vastuväiteid seoses nõudele või käendusele esitatavate vastuväidetega.“ XXXvälistust ei sisalda ükski teine XXXAS nõude loovutus, XXXAS esindaja teadis nõude loovutamise ajal nõude ja seega ka loovutuse alusetusest. XXXon XXX OÜ osanike koosolekul 06.09.12 kinnitanud, et ei ole teinud XXX OÜ juhatuse liikmeks oleku ajal ühtegi tehingut ega toimingut. XXX OÜ 50% osa osanik XXXkutsus 2012 aasta algusest arvates mitmel korral kokku XXX OÜ osanike üldkoosoleku. XXX OÜ pankrot on

korraldatud XXX, XXX ja XXXpoolt, kes kontrollisid ja juhtisid pankrotiavalduse esitamise ajal nii võlgnik XXX OÜ-d kui ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja XXXOÜ tegevust. Põhjusel, et XXX OÜ tarnis XXXAS-ile ettemaksulepingu alusel 2010. aasta viimases kvartalis pidevalt ümarpuitu ja ettemaksulepingus oli kirjas lepingu täitmise tähtaeg 01.12.2010, pidi XXXAS teada saama väidetavast lepingu rikkumisest hiljemalt päev peale kokkulepitud tähtaja saabumist, so 02.12.2010. Samas on XXX OÜ poolt XXXAS-le üle antud aktidelt näha, et puidu tarneid on jätkatud ka peale kokkulepitud tähtaja lõppu, kuigi 01.12.10 oli XXX OÜ tarninud ümarpuitu käibemaksuga summas ligikaudselt 7 miljoni krooni eest ja koguses üle 13 000 tihumeetri ning sellega oli igal juhul ettemaksulepinguga võetud kohustus täidetud. Võttes arvesse, et ettemaksulepingus oli kokku lepitud neljakuulises ümarpuidu tarnimise tehingus, võib selle tehingu korral lugeda mõistlikuks leppetrahvi nõude esitamise ajaks kaks kolmandikku lepingu täitmiseks kokku lepitud ajast ehk siis kolm kuud rikkumise avastamisest. 09.08.2010 sõlmitud ettemaksuleping p 11.6 on kokku lepitud leppetrahvi nõude esitamise tähtajaks 90 päeva leppetrahvi nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saamisest. XXXAS pidi teada saama väidetavast lepingu rikkumisest 02.12.2010 ja 90 päeva sellest tähtajast on 03.03.2011. Seega pidi lepingu rikkumise korral XXXAS esitama leppetrahvi nõude hiljemalt 03.03.2011. XXXAS ja XXX OÜ olid 09.08.2010 ettemaksulepingus p 11.5 kokku leppinud, et selles lepingus on kokku lepitud kõik tingimused ja lepingu allakirjutamisega kaotavad kehtivuse kõik lepingu objektiga seotud varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped ning eeltoodu ühesel mõistmisel juhinduvad pooled VÕS paragrahvist 31. XXXAS on hagi kohaselt teatanud XXX OÜ-le leppetrahvi nõudmise kavatsusest alles 16.03.2012 dateeritud kirjas. Kostja osundab, et XXX OÜ 50% suuruse osa osanik XXXon kogu aeg vahetult tunnustanud XXX esindusõigust XXX OÜ juhatuse liikmena, sh ka ajal, kui XXX OÜ osanik XXX OÜ hoidis kõrvale kohustuse täitmisest ja ei võtnud osa XXX OÜ üldkoosolekutest juhatuse liikme XXX volituste tähtaja pikendamiseks. Nii esitas XXX22.03.2012 Harju Maakohtule avalduse juhatuse asendusliikme määramiseks ts 2-12-12028, kinnitades et toetab XXX volituste tähtaja pikendamist. Käesoleva nõude kontekstis ei ole oluline, kas XXX omas õigust XXX OÜ juhatuse liikmena alla kirjutada 14.04.2012 nõude loovutuse kokkuleppele. Oluline on üksnes see, kas XXX OÜ-d kui võlgnikku teavitati 14.04.2012 nõude loovutamisest. Vaidlus puudub selles, et kuni XXX OÜ pankroti väljakuulutamiseni ja ka pankrotimenetluse ajal on XXX OÜ varade hoidmist ja haldamist korraldanud XXX. Seisuga 14.04.2012 oli XXX ka ainukene isik, kes oli kantud XXX OÜ registrikaardile. Võlgnik XXX OÜ esindajat XXX ́d teavitati XXXAS esindaja XXX poolt 14.04.2012 nõude loovutamisest XXXOÜ-le ja kinnitati ühtlasi, et nõue on XXXOÜle üle läinud. XXX ́d ei teavitatud nõude loovutamisest loovutamise päeval, vaid orienteeruvalt nädal hiljem. XXX, kes teavitas loovutusest, taotles ühtlasi kokkuleppe allkirjastamist XXX poolt, mis pidi kinnitama asjaolu, et võlgnikku on loovutusest teavitatud. XXX on teavitanud XXX OÜ osanik XXX14.04.2012 kuupäeval toimunud XXXAS poolt nõude loovutusest XXXOÜ-le. 14.04. 2012 nõude loovutamise kokkuleppel ei ole märget selle kohta, et XXX oleks vaidlustanud XXX volitusi allkirjastada kokkulepet nõude ülemineku kohta Vaidlusalusest 14.04.2012 nõude loovutuse kokkuleppest nähtuvalt on loovutuse saaja XXXOÜ nimel kokkuleppele alla kirjutanud XXX. XXX on ühtlasi XXX OÜ osanik XXX OÜ juhatuse liige. Äriühing saab faktilistest asjaoludest teavet üksnes oma juhatuse liikmete, füüsiliste isikute taju vahendusel, seega võib väita, et XXX poolt 14.04.2012 nõude loovutamise kokkuleppe allkirjastamisega sai loovutamisest teada ka XXX OÜ 50% suuruse osa osanik XXX OÜ, mille juhatuse liige on see sama XXX. Eelneva alusel on kohane väita, et 14.04.2012 nõude loovutusest on XXX OÜ-d kui võlgnikku teavitatud XXX vahendusel hiljemalt 21.04.2012. Nõude loovutuse kokkuleppest, dateeritud 14.04.2012 tulenev XXXOÜ nõue XXX OÜ vastu on kajastatud ka ajutise pankrotihalduri aruandes. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hagi on esitatud 11.04.2013, seega tähtaegselt. XXX OÜ (pankrotis) pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 29.10.2012 määrusega (tlk 6, Ikd). XXX OÜ (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul 25.03.2013 vaidles XXXAS nõudele 88 974.23 eurot vastu võlausaldaja Sõrve Investeeringute Grupp OÜ (tlk 45, Ikd). OÜ XXX nõude omandajana ja XXXAS loovutajana sõlmisid 28.03.2012 nõudeõiguse loovutamise lepingu (tlk 32, Ikd), millega XXXAS loovutas XXX OÜ-le nõude XXX OÜ (pankrotis) vastu summas 91 887,86 eurot, sh käibemaks. Loovutamise lepingu p 1 kohaselt loovutati XXX OÜ-le põhinõue. 10.04.2013 loovutas XXXAS hagejale 09.08.2010 sõlmitud ettemaksulepingust tulenevad kõrvalnõuded summas 62 352,21 eurot, sh leppetrahvi nõue summas 15 338,80 eurot, viivise nõue tagastamata ettemaksult summas 36 429,64 eurot ja viivise nõue tasumata leppetrahvilt summas 10 583,77 eurot (tlk 37,54 Ikd). PankrS § 153 lg 1 punktide 1-3 kohaselt rahuldatakse pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. XXXAS esitas XXX OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile nõudeavalduse 13.11.2012 summas 88 974,23 eurot. XXXAS nõue XXX OÜ (pankrotis) vastu tuleneb XXX OÜ (pankrotis) ja XXXAS vahel 09.08.2010 sõlmitud ettemaksulepingust nr 09/08/10 (tlk 16,21,22, Ikd). Teiseks esitas XXXAS XXX OÜ-le (pankrotis) raie- ja kompleksteenuse eest 30.11.2011 arve nr 260650 summas 25 117,64 eurot ja 30.12.2011 arve nr 260730 summas 1504,38 eurot (tlk 39,40, Ikd). Nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses, kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul (tlk 12, Ikd). Kostja ei vaidlusta, et XXXAS tegi võlgnikule ettemaksu summas 1 200 000 krooni, et sõlmiti ettemaksuleping ja et sõlmiti 14.04.2012 leping, milles fikseeriti XXXAS nõude suurus. Kokkuvõtvalt leiab kostja, et tehingud on näilikud, kokkulepitud puidukogus tegelikkuses ka tarniti, leppetrahvi nõudeõigus oli selle esitamise ajaks lõppenud ja AS XXXei omanud õigust esitada 14.04.2012 loovutatud nõuet pankrotimenetluses.

Kostja vastuväidetel puudusid XXXAS-il 09.08.2010 ettemaksulepingu täitmata jätmisest tulenevad kõrvalnõuded, nõudeid ei saanud esitada pankrotimenetluses ega loovutada hagejale 10.04.2013 nõude loovutamise lepinguga. OÜ XXX (pankrotis) on AS-ile XXX09.08.201 ettemaksulepingu alusel ajavahemikul 16.08.2010 kuni 31.12.2010 tarninud kokku 13 250,72 tihumeetrit ümarpuitu maksumusega 7 737 509.31 krooni. OÜ XXX (pankrotis) on ettemaksulepingust tuleneva kohustuse AS XXXees täitnud ja puidu väärtuses 1 200 000 krooni AS-ile XXXüle andnud. Kostja on eeltoodud väite tõendamiseks esitanud metsamaterjali võõrandamise leping-arved (tlk 109-136, Ikd) aastast 2010, millest nähtub ümarpuidu tarne perioodil 16.08.2010 kuni 01.12.2010. Kohtu hinnangul ei ole XXX OÜ (pankrotis) täitnud XXXAS-ga sõlmitud ettemaksulepingut, sest asja sisulise arutamise käigus ei leidnud tõendamist, et ta oleks tarninud ning üle andnud XXXAS-ga sõlmitud ettemaksulepingus märgitud puidu kokkulepitud koguse. Kostja soovis oma väidet täiendavalt tõendada metsamaterjali üleandmise aktidega, kohus kohustas tõendi kogumise korras XXXAS-i nimetatud dokumentaalsed tõendid esitama. Aktid esitati 08.10.2013 (tlk 2-159, IIkd) ja sealjuures on selgitatud, et perioodil 16.08-01.12.2010 on võlgniku poolt tarnitud metsamaterjali, mis ei läinud valdavalt ettemaksu katteks, vaid selle eest maksti OÜ-le XXX (pankrotis) või tasaarvestati muude nõuetega. XXXAS koostatud arvestusest (tlk 4, IIkd) nähtuvalt on tasutud nii rahaliste maksetena ja metsa ülestöötamisteenuse arvete tasaarveldamisena osaliselt esimese ettemaksu arvelt ning vaidlusaluse ettemaksu arvelt ei ole metsamaterjali tarnitud. Nimetatud puidutarnega seotud asjaolusid ja pikemajalist tarnesuhet kinnitas XXX kohtuistungil (tlk 175, IIkd). Kostja leidis, et XXXAS selgituse lisad 1, 4 j 5 ei ole asjakohased tõendid (tlk 162, IIkd), kuid ei ole seda arvestust oma põhjendustega kummutanud. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on olemasoleva teabe kostja taotlusel välja nõudnud ja leiab, et esitatud tõendid on asjakohased vaidluse lahendamisel ning neist on võimalik järeldada, et ettemaksulepingust tulenevaid tarnekohustusi ei täidetud ja nõue kõrvalnõuete tunnustamiseks sellest vastuväitest lähtuvalt on põhjendatud. Vastuses väidab kostja ka VÕS §-s 159 lg 2 ja 09.08.2010 ettemaksulepingu punktis 11.6 sätestatule viidates, et AS XXXkaotas õiguse leppetrahvi nõuda, sest leppetrahvi tasumise kohustus tekkis hiljemalt 01.12.2010 ja mõistlik ning lepingu punktiga 11.6 kooskõlas olev tähtaeg leppetrahvi nõude esitamiseks möödus 03.03.2011. Kostja väidetel oli leppetrahvi nõudeõigus selle nõude esitamise ajaks lõppenud nii VÕS § 159 lg 2 sätestatust lähtuvalt kui ka 09.08.2010 sõlmitud ettemaksulepingu p 11.6 kohaselt, sest kokku oli lepitud leppetrahvinõude esitamise tähtajas, mis oli 90 päeva rikkumisest arvates. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega mõistlikust leppetrahvi esitamise nõudeajast, sest kostja on lähtunud puidu tarnimise kokkuleppelisest ajast 01.12.2010, aga mitte leppetrahvi nõude tekkimise aluseks olevatest asjaoludest teada saamisest. Ettemaksulepingu punkti 3 alapunktis 3.2 on OÜ XXX (pankrotis) kohustunud, juhul, kui täitmata jääb kohustus tarnida AS-ile XXXettemaksu väärtuses ümarpuitu 01.12.2010, ettemaksu tagastama ning tasuma leppetrahvi 20% ettemaksu summast seitsme päeva jooksul. AS XXXon võlgnikku 16.03.2012 kirjaga (tlk 30,Ikd) teavitanud leppetrahvi nõude rakendumisest ning kirja kontekstist järeldub kohus, et poolte vahel oli sõlmitud erinevaid ettemaksulepinguid ning aegajalt toimus tasaarveldamine puiduga. Asjaolu, et poolte vahel olid

pikemaajalised ärisuhted, kinnitasid ka tunnistajad. XXX ütlustega loeb kohus tõendatuks, et prooviti leida lahendusi kuidas koostööd jätkata ja toimusid pidevad kohtumised (tlk 176, IIkd). Seda kinnitas ka Antti Lõugas, et XXXja A. Lahesoo vahel toimusid arutelud, kuid lahendada ettemaksuga seotud võlgnevus AS XXXees (tlk 167, IIkd). Seega ei ole õige lähtuda vaid vaidlusaluse ettemaksulepingu tarnekuupäevast 01.12.2010 ja kohtu hinnangul arvestades koostöösuhte iseloomu ja läbirääkimisi ei ole kahjustunud pool kaotanud VÕS § 159 mõttest lähtuvalt õigust leppetrahvi nõuda. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et AS XXX , OÜ XXXja OÜ XXX vahelised tehingud on näilikud või varjatud. Näilik on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, seega tuleb eelkõige tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tunnistajate ütlustest ei ole võimalik seda järeldada. Kostja ei ole tõendanud, et tehingu pooltel ei olnudki soovi mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ega esile toonud asjaolusid, et väidetava tehinguga sooviti varjata mingit muud tehingut. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust niivõrd võlgniku pankrotistumise põhjused, kui tunnustamisele kuuluva nõude aluseks olevad dokumendid. Nõuded teenuse osutamisest on kokku 26 622.02 eurot. Kostja väidetel 14.04.2012 sõlmitud kokkuleppega loovutati nõue hagejale (tlk 41, Ikd), mistõttu ei saanud loovutatud nõuet kaitsmisele pankrotimenetluses. Kostja on leidnud, võlausaldaja XXXAS esindaja XXX on võlgnik XXX OÜ (pankrotis) esindajat XXXd teavitanud 14.04.2012 nõude loovutamisest XXXOÜ-le nädal aega hiljem. Menetlusosalisel on õigus tõendeid esitada (TsMS § 199) ja samas kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1). 14.11.2013 toimunud kohtuistungil kinnitas XXX, et kokkuleppel (tlk 41, Ikd) on tema allkiri, kuid allkirjastamine toimus juunis (tlk 164, IIkd) XXXjuuresolekul ja ta pidas allkirja andmist vaid loovutusest teavitamiseks. XXXütluste järgi toimus kokkuleppe vormistamine aprillis (tlk 167, IIkd), mil ka vastav parandus tehti, mis allkirjastati. XXX, kes kokkuleppe allkirjastas XXXAS esindajana, ütluste järgi toimus 14.04.2012 kokkuleppe allkirjastamine juunis 2012 ning parandus ́`aprill`` viidi sisse kokkuleppel XXX(tlk 175, II kd). Põhjendatud ei saa olla XXXütlus, et ta allkirjastas kokkuleppe vaid teadmisega, et tal puudus allkirja õigus ja sellega ei kaasne mingisuguseid tagajärgi. Asjaolu, et tunnistaja XXXpidas allkirja andmist vaid teavituseks, ei tulene kokkuleppe kontekstist ja seda kinnita XXXütlused. XXX(tlk 179, IIkd) teadis kokkuleppe olemasolust, kuid selle dokumendi sõlmimise asjaolud olid talle teadmata, seega ei saa tema ütlusi selles osas hinnata. Tunnistajate ütluste põhjal loeb kohus tõendatuks, et vaidlusalune kokkulepe sõlmiti juunis, kuhu kanti käsikirjaline parandus ``aprill``, misjärel kinnitati see XXX ja XXX allkirjadega. Kostja leiab, et nõude loovutus võlgniku suhtes oli üle läinud uuele võlausaldajale ja XXXAS ei omanud õigust esitada 14.04.2012 loovutatud nõuet võlgniku pankrotimenetluses. See väide ei ole kohtu hinnangul kooskõlas kokkuleppe punktis 1 sätestatuga, millest ilmneb nõude loovutuse seotus tasumisega, millise toimingu kohta aga kohta tõendid puuduvad. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Asja sisulise arutamise käigus on kohtu hinnangul hagis märgitud asjaolud tõendamist leidnud. Menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulu jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.