Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ BREM Kinnisvarahooldus hagi AS SEB Pank vastu 42 445 euro 17 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-42357
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ BREM Kinnisvarahooldus kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
42 445 eurot 17 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ BREM Kinnisvarahooldus (registrikood 10327044), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja juhatuse liige Allan Parik
Asja läbivaatamise kuupäev
7. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta tsiviilasjas nr 2-12-42357 tehtud Harju Maakohtu 29. mai 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata OÜ BREM Kinnisvarahooldus tuvastusnõuded (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Muus osas nimetatud otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.
Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le BREM Kinnisvarahooldus (konto nr 10022003772002) 28. novembril 2013 tasutud kautsjon 424 (nelisada kakskümmend neli) eurot 45 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ BREM Kinnisvarahooldus (hageja) esitas 19. oktoobril 2012 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank (kostja) vastu hagi. Hageja palus tuvastada, et poolte ja Tallinnas Kesk-Ameerika 3 asuva elamu (elamu) korteriomanike vaheline käsundussuhe on 1. jaanuarist 2009 lõppenud, kuna hageja ei ole
alates sellest ajast elamu valitseja, ja et kostjal ei ole õigust debiteerida hageja arvelduskontolt nr 10022088248001 laenulepinguga nr 2006023522 seotud makseid. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja enda kasuks 42 445 eurot 17 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
6.veebruaril 2013 esitatud hagi täpsustuses võttis hageja tuvastusnõude tagasi ja palus jätta hagi selles osas läbi vaatamata. Hageja väitel sõlmisid kostja ja elamu korteriomanikud 11. septembril 2006 laenulepingu, mille alusel kostja laenas korteriomanikele elamu renoveerimiseks ja remondiks 1 350 000 krooni (laenuleping). Hageja oli lepingu sõlmimise ajal elamu kaasomandi osa valitseja. Laenulepingu ps 10 lepiti kokku, et kostjal on õigus ja hageja lubab teha kõiki laenulepingu täitmisega seotud makseid hageja pangakontolt. Hageja saatis 4. septembril 2009 kostjale lepingust tuleneva käsundi lõppemise kohta teate, milles avaldas, et ta ei ole 1. jaanuarist 2009 enam elamu valitseja ja elamu haldamisega tegeleb Korteriühistu Kesk-Ameerika 3 (korteriühistu), ning palus lõpetada oma kontolt laenumaksete debiteerimine. 11. jaanuaril 2011 saatis hageja kostjale meeldetuletuse, et hageja ei halda enam elamut. Kostja ei reageerinud hageja pöördumistele ja jätkas tema kontolt maksete debiteerimist. Jaanuarist 2009 kuni 18. oktoobrini 2012 debiteeris kostja hageja kontolt alusetult 42 445 eurot 17 senti. Käsunduslepingu lõppemisega hageja ja korteriomanike vahel lõppes ka korteriomanike hagejale antud maksekäsund. Alates 2009. a jaanuarist ei tasunud korteriomanikud hagejale laenumakseid. Pärast 4. septembri 2009. a teate saamist pidi kostja pöörduma korteriomanike poole maksete tegemise korra muutmiseks, kuid ei teinud seda. Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt ja kasutas ära oma positsiooni pangana, tehes õigusliku aluseta hageja kontolt makseid. Kostja ei järginud ka kontopidajana hageja kui käsundiandja juhist lõpetada konto debiteerimine.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel maksis ta laenu välja hagejale. Hageja kontolt tehti makseid laenulepingu p 10 alusel, mille järgi oli kostjal õigus teha laenulepingu täitmisega seotud makseid hageja kontolt. Laenulepingust tulenev maksekäsund ei ole lõppenud. Selle kehtivus ei olene sellest, kas hageja on elamu valitseja. Pooled ei muutnud laenulepingut ja maksekäsund anti tingimusteta. Poolte suhet ei mõjuta hageja suhe korteriomanikega. Kostjale ei ole teada, kas ja millal lõppes hageja ja korteriomanike vaheline käsundussuhe.
3.Harju Maakohus keelas 24. oktoobri 2012. a määrusega hageja taotlusel hagi tagamiseks kohtuvaidluse lõppemiseni kostjal teha hageja pangakontolt laenulepinguga seotud makseid.
4.Harju Maakohus jättis 29. mai 2013. a otsusega hageja rahalise nõude rahuldamata ja tuvastusnõuded läbi vaatamata. Maakohus tühistas hagi tagamise määruse ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et hageja, kostja ja elamu korteriomanikud sõlmisid
11.septembril 2006 laenulepingu, mille alusel laenas kostja korteriomanikele 1 350 000 krooni elamu renoveerimiseks ja remondiks. Hageja oli lepingu sõlmimise ajal elamu kaasomandi osa valitseja. Pooled ei vaidle ka, et laenulepingu p 10 on maksekäsund, millega korteriomanikud käsundasid
hagejat tasuma nende arvel laenumakseid ning hageja aktseptis maksekäsundi. Pooled vaidlevad maksekäsundi kehtivuse üle. Täidetud ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 nõude eeldused, sest saaja ei ole üleantut saanud sellise kohustuse täitmisena, mida ei ole olemas, mida ei teki või mis on hiljem ära langenud. Kostja debiteeris makseid laenulepingu p-s 10 sisalduva kehtiva maksekäsundi alusel. Seega on kohustus jätkuvalt olemas. Maksekäsund on kehtiv ja hageja ei esitanud sellele vastuväiteid, mis võimaldaksid täitmisest keelduda. Õige ei ole hageja seisukoht, et hageja ja korteriomanike käsunduslepingu lõppemisega lõppes ka korteriomanike hagejale antud maksekäsund. Hageja ei põhistanud ega tõendanud, et maksekäsund oleks lõppenud. VÕS § 707 järgi ei ole pärast maksekäsundi aktseptimist võimalik seda tagasi võtta. Hageja aktseptis maksekäsundi laenulepingu allkirjastamisega. VÕS § 707 järgi saab maksekäsundi tagasi võtta ainult käsundiandja. Hageja saatis käsundiandjale teate laenukohustuse kohta, paludes teatada talle isik, kelle kontolt hakatakse edaspidi laenumakseid tegema, kuid ei märkinud, et ta sai sellele teatele vastuse või et käsundiandja teatas talle muul ajal maksekäsundi lõppemisest. Laenulepingu p-s 10 antud maksekäsund oli tingimusteta, selles ei olnud kokku lepitud, et maksekäsundi kehtivus lõpeb, kui hageja ei ole enam elamu valitseja. Hageja ei ole väitnud ega esitanud asjaolusid, mille kohaselt on maksekäsundi aktsept või maksekäsundi andmine tühised tehingud. Asjaolud, et hageja ei ole enam elamu valitseja ja ei tegele elamu haldamisega, puudutavad hageja kui käsundisaaja ja korteriomanike kui käsundiandjate õigussuhet, kuid ei mõjuta käsundisaaja suhet soodustatud isikuga. Kostja ei kasutanud hea usu põhimõtte vastaselt ära oma seisundit, sest ka juhul, kui soodustatud isik ei oleks pank, oleks ta õigustatud nõudma hagejalt maksekäsundi täitmist. Hageja viited arvelduslepingu sätetele ei ole asjakohased, sest ta ei esitanud lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Kuna hageja on hagi eelmenetluses osaliselt (tuvastusnõuete osas) tagasi võtnud, jäävad tuvastusnõuded tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Lisaks esitas hageja taotluse tagastada apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõiv 150 eurot. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Hageja riigilõivu tagastamise taotlus lahendatakse otsuse järgi pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-13 otsuse tegemist. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Maakohus ei pidanud asja menetlenud kohtuniku vahetumise tõttu kordama tõendite kogumist ja uurimist ega viima läbi uut eelmenetlust,
kuna pooled ei taotlenud seda. Hageja taotlus tõendite kogumiseks jäeti põhjendatult rahuldamata. Pooled ei kasutanud neile kohtuniku vahetumise järel antud tähtaja jooksul võimalust esitada täiendusi ja taotlusi. Hageja ei ole selgitanud, millised menetluslikud taotlused jäid tal maakohtule esitamata, mis oleks võinud mõjutada asja lahendamist. Vaidluse asjaolud olid maakohtule selged. Maakohtu põhjendused selle kohta, kes ja millistel tingimustel võib maksekäsundi tagasi võtta, on selged ja jälgitavad ning põhinevad VÕS §-l 707. Maakohus leidis õigesti, et laenulepingu p-s 10 on sätestatud VÕS § 703 lg 1 tähenduses maksekäsund, millega hageja andis nõusoleku teha (debiteerida) oma kontolt laenulepingu täitmisega seotud makseid ja see maksekäsund ei ole lõppenud. Maksekäsundi kehtivus ei sõltu VÕS § 705 lg 1 järgi hageja ja korteriomanike kokkulepetest. Hageja ja kostja suhteid reguleerib laenulepingu p 10 ja hageja saaks VÕS § 705 lgst 1 tulenevalt tugineda üksnes vastuväidetele, mis tulenevad laenulepingust. Hageja ei ole selliseid vastuväiteid maksekäsundile ja selle kehtivusele esitanud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et korteriomanikud võtsid hagejalt üle kohustuse tasuda kostjale laenumakseid ja asusid neid tasuma hageja asemel. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole enam elamu valitseja, ei lõpeta maksekäsundit. Kostja ei ole hea usu põhimõtte vastaselt kasutanud ära oma positsiooni pangana. Hageja ei ole kostja pahausksust tõendanud ega põhistanud. Kehtiva lepingu täitmine ei ole käsitatav hea usu põhimõtte rikkumisena. Asjakohased ei ole hageja viited tema ja kostja sõlmitud arvelduslepingu sätetele. Laenulepingu p 10 järgi oli kostjal õigus ja hageja andis loa teha kõiki lepingu täitmisega seotud makseid hageja kontolt laenulepingus sisalduva ülekandejuhise alusel. Seetõttu ei ole olulised hageja kostjale esitatud nõue laenumaksete debiteerimise lõpetamiseks ja hageja väited selle kohta, et kostja rikkus maksete debiteerimisel arvelduslepingut. Tsiviilõiguse üldpõhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus isik vabaneks oma kohustuste täitmisest viisil, et annab arvelduslepingu alusel pangale korralduse lõpetada laenumaksete tasumine olukorras, kus laenulepingu täitmine peab toimuma selle arvelduslepingu alusel avatud kontolt maksete tegemisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid kohtud TsMS § 20 lg-t 1. Asja lahendas kohtunik, kes ei viibinud algusest peale asja arutamise juures. Asja lahendav uus kohtunik oleks pidanud uuesti koguma ja uurima tõendeid ja korraldama eelmenetluse, sest hageja oli laenulepingu toimiku väljanõudmise taotluse esitamisel teatanud, et tal võib olla vaja esitada täiendavaid menetluslikke avaldusi. Kuna maakohus jättis taotluse 22. mail 2013 rahuldamata ja hagi juba 29. mail 2013 rahuldamata, ei antud hagejale võimalust otsustada, kas tal on vaja esitada mingeid taotlusi. Kohtute otsused on põhjendamata. Kohtud kohaldasid valesti mh VÕS § 396 lg-t 1, § 707, § 705 lgt 1 ja § 709. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu ega ole jälgitav, kas ja millistel tingimustel saab maksekäsundi tagasi võtta. Kostja on käitunud pahauskselt, sest ei ole muutnud laenulepingu p 10.
Kostja oleks pidanud hageja taotluse alusel konto debiteerimise lõpetama. Ringkonnakohus ei ole mõistnud õigussuhte olemust. Kui maksekäsund ei ole lõppenud, oleks kostjal õigus saada laenumakseid nii maksekäsundist kui ka korteriomanikelt otse ja see ei oleks mõistlik.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata hageja tuvastusnõuded. Muus osas tühistab kolleegium kohtute otsused TsMS § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta maakohtus seoses kohtuniku asendamisega ja hageja tõendite kogumise taotluse lahendamisega (I) ning vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (II). Seejärel analüüsib kolleegium pooltevahelist õigussuhet ja selgitab asja uuel läbivaatamisel lahendamisele kuuluvaid küsimusi (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
11.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse etteheitega, et maakohtus rikuti kohtunikku asendades ja hageja tõendite kogumise taotlust lahendades oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, märkides täiendavalt järgmist.
12.Asja lahendas maakohtus esmalt kohtunik Jaanus Saaremõts, kes lahkus menetluse käigus kohtuniku ametist. Enne seda oli toimunud kirjalik eelmenetlus ja 17. aprillil 2013 eelistung, millel otsustati poolte soovil jätkata kirjaliku menetlusega, anti pooltele tähtajad seisukohtade ja taotluste esitamiseks 15. maini 2013 ja lahend lubati teatavaks teha 29. mail 2013 (I kd, tl 121–122). Asja lahendamine maakohtus anti seejärel üle kohtunik Iris Kangur-Gontšarovile. Kohtujurist teavitas pooli 15. mai 2013. a määrusega kohtuniku asendamisest ja andis pooltele täienduste ja taotluste esitamiseks tähtaja 23. maini 2013 (I kd, tl 142). Uus kohtunik lahendas 22. mail 2013 hageja tõendite kogumise taotluse (I kd, tl 144–145) ja tegi 29. mail 2013 otsuse.
13.TsMS § 20 lg 1 esimese lause järgi on asja lahendava kohtukoosseisu vahetumine põhimõtteliselt lubatud ja vahel ka paratamatu (nt kui kohtunik ametist lahkub). Samas sättes sisalduv kohtu kohustus arutada asja algusest peale ei tähenda aga seda, et kõik seni poolte esitatud taotlused ja seisukohad kui ka kohtu tehtud menetlustoimingud muutuksid olematuks ja tuleks uuesti esitada või teha. TsMS § 20 lg 1 mõtteks on, et uus kohtunik peab asja sisulisel läbivaatamisel saama hinnata kõiki asjas esitatud tõendeid ja tuvastada ise kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Asja algusest peale arutamine ei tähenda aga, et uuesti tuleb läbi viia eelmenetlus. TsMS § 20 lg 1 teise lause järgi ei pea uus kohtunik ka tõendeid uuesti koguma ega uurima, kui pooled seda ei taotle. Kui uus
kohtunik leiab, et eelmenetlus on puudulik, mh kui poolte seisukohad ei ole talle arusaadavad või varem ei ole pooltega õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormuse jaotust piisavalt arutatud, saab ta eelmenetluse uuendada. Otsuse saab uus kohtunik teha, kui asja on tema arvates arutatud ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kui asjas on peetud asja arutamiseks kohtuistung, tuleb seda siiski vähemasti üldjuhul korrata. Pooltele tuleb kohtuniku asendamisel tagada kindlasti ka võimalus esitada kohtuniku vastu taandusavaldus.
14.Hageja heidab maakohtule menetluslikult ette, et tema tõendite kogumise taotlus jäeti rahuldamata. See ei ole aga seotud kohtuniku asendamisega. Hagejal ei ole alust eeldada ja ta ka ei väida, et eelmine kohtunik oleks tema taotluse lahendanud teisiti. Kohtuniku asendamine ei tähenda, et pooled peaksid saama võimaluse esitada hilinenud taotlusi või esitada juba lahendatud taotlusi uuesti.
15.Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et tema tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme.
16.Hageja palus maakohtul nõuda kostjalt välja vaidlusaluse laenulepingu toimik, põhjendades seda sooviga tõendada, et ta on esitanud kostjale teated hageja ja korteriomanike vahelise lepingu lõppemise kohta. Esimest korda esitas hageja selle taotluse 26. aprillil 2013 (I kd, tl 127–130), korrates seda 9. mail 2013 (I kd, t1 137–140) ja 21. mail 2013 (I kd, tl 148–150). Kostja ei nõustunud taotluse rahuldamisega, väites mh, et asjaolud, mida hageja soovib tõendada, ei ole asja lahendamiseks olulised ning hageja peab ise esitama enda väidetud asjaolude kohta tõendeid (I kd, tl 131A–133B). Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et hageja ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei saa ise esitada kirjade edastamise kohta tõendeid, samuti oleks kogu laenutoimiku väljanõudmine kirjade saamise tõendamiseks ebaproportsionaalne. Lisaks leidis maakohus, et taotletud tõendid ei ole asjakohased, kuna soovitud kirjadega ei saa tõendada, mis ajast käsundussuhe lõppes ja mis ajast teadis kostja hageja ja korteriomanike käsundussuhte lõppemisest. Samuti leidis maakohus, et VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud nõude lahendamiseks ei ole oluline, kas ja millal keelas hageja kostjal oma kontot debiteerida.
17.Kui maakohus oleks hageja taotluse jätnud alusetult rahuldamata või takistanud hagejal esitada uusi taotlusi, saanuks hageja esitada taotlused (mh tõendi väljanõudmise taotluse) uuesti apellatsioonimenetluses, kuid ei teinud seda. Hageja ei ole suutnud ka Riigikohtule põhjendada, milliseid täiendavaid taotlusi ta oleks soovinud esitada. Hagejal ei olnud ka õigust eeldada, et ta saab tõendite kogumise taotluse lahendamise järel uue võimaluse avalduste esitamiseks. Kõigi taotluste esitamiseks oli ette nähtud ühine tähtpäev 23. mai 2013.
18.Maakohtu otsuse loogika järgi ei muutnuks hageja soovitud kirjade väljanõudmine tõenäoliselt ka asja lahendust, kuna kohtu arvates ei saanud maksekäsund nagunii lõppeda hageja ja korteriomanike lepingu lõppemisega.
II
19.Hageja palub mõista kostjalt välja 42 445 eurot 17 senti, mille kostja on hageja arvates omandanud hageja arvel alusetult. Alguses palus hageja samuti tuvastada, et poolte ja elamu korteriomanike vaheline käsundussuhe on 1. jaanuarist 2009 lõppenud, kuna hageja ei ole alates nimetatud ajast elamu valitseja, ja et kostjal ei ole õigust debiteerida hageja arvelduskontolt laenulepinguga seotud makseid (I kd, tl 8). 6. veebruaril 2013 esitatud hagi täpsustuses võttis hageja tuvastusnõude tagasi ja palus jätta hagi selles osas läbi vaatamata (I kd, tl 113). Maakohus jättis tuvastusnõuded otsusega läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kuigi hageja on vaidlustanud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tervikuna, st ka hagi läbi vaatamata jätmise osas, ei nähtu ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebusest, miks on maakohtu otsus ebaõige hagi läbi vaatamata jätmise osas, mida tehti pealegi hageja enda taotlusel. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selles osas asja lahendades midagi valesti teinud, mistõttu jääb kassatsioonkaebus hagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas rahuldamata.
20.Pooled ei vaidle, et: ● 11. septembril 2006 sõlmiti laenuleping, mille järgi andis kostja elamu korteriomanikele 1 350 000 krooni laenu elamu renoveerimiseks ja remondiks ning selle lepingu p 10 järgi sai kostja õiguse võtta laenumakseid hageja kontolt; ● hageja oli laenulepingu sõlmimise ajal elamu valitseja; ● jaanuarist 2009 kuni 18. oktoobrini 2012 debiteeris kostja hageja kontolt laenulepingu täitmiseks kokku 42 445 eurot 17 senti.
21.Hageja on seisukohal, et tema konto debiteerimise õigus anti kostjale seetõttu, et hageja oli elamu valitseja, ning see õigus lõppes 1. jaanuarist 2009 elamu valitsemiseks korteriühistu moodustamisega või hiljemalt sellest kostjale teatamisega. Kostja arvates on tal laenulepingu p 10 alusel õigus debiteerida hageja kontot laenulepingu täitmiseks, kuna maksekäsund ei ole lõppenud. Maksekäsundi kehtivus ei olenenud kostja arvates sellest, kas hageja on elamu valitseja.
22.Kohtud jätsid hagi rahuldamata põhjendusega, et kostjal oli raha saamiseks õiguslik alus, sest hageja kontot debiteeriti laenulepingu p-s 10 sisalduva korteriomanike antud maksekäsundi alusel (nende arvel laenumaksete tasumiseks), mille hageja on laenulepingu allkirjastamisega aktseptinud ja mis ei ole lõppenud (mh hageja ja korteriomanike lepingu lõppemisega). III
23.Kolleegiumi arvates kohaldasid kohtud VÕS §-e 704, 705 ja 707, tegemata nõuetekohaselt kindlaks nende normide kohaldamise eeldusid. Asja lahendamise eeldusena on vaja uuesti hinnata poolte tahet laenulepingu sõlmimisel ja võimalikku õigussuhte lõppemist poolte vahel. Selleks on vaja osaliselt läbi viia uus eelmenetlus, arutada pooltega õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormuse jaotust ning tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise teha.
Kolleegiumi arvates on mõistlik lahendada asja algusest peale maakohtus, mistõttu tühistab kolleegium haginõude lahendamise osas mõlema kohtu otsused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
24.Asja uuel läbivaatamisel tuleb teha selgeks, milline oli poolte ühine tegelik tahe laenulepingu p 10 kokkuleppimisel. Muu hulgas tuleb selgeks teha, kas see säte väljendab üksnes kokkulepet hageja ja korteriomanike vahel kostja kui kolmanda isiku kasuks või ka kokkulepet hageja ja kostja vahel maksete vahendamise kohta. Õiguse kohaldamisel ei ole kohus seotud poolte õigusliku hinnanguga laenulepingu p-le 10 (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1).
25.Maksekäsund on tehinguline võlasuhe kolme isiku (käsundiandja, käsundisaaja, soodustatud isik) vahel, millega käsundatakse VÕS § 703 lg 1 järgi käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Maksekäsund ei ole lepingu liik, vaid võlaõiguslik kolmnurksuhe, mille osaliste vahel on omakorda eraldiseisvad suhted (eelkõige lepingud): ● suhe käsundiandja ja soodustatud isiku vahel, millest tulenevat kohustust maksekäsundi vahendusel täidetakse (valuutasuhe); ● suhe käsundiandja ja käsundisaaja vahel, millest tulenevalt käsundisaaja käsundi täitmiseks võtab (kattesuhe); ● suhe käsundisaaja ja soodustatud isiku vahel maksekäsundi täitmisest tulenevalt (täitmissuhe). Kolleegiumi arvates on esitatud asjaoludel võimalik näha maksekäsundi olemasolu, mille puhul käsundiandjaks on korteriomanikud (kui laenusaajad ja kostjale laenu tagastama kohustatud isikud), käsundisaajaks on hageja (tulenevalt korteriomanikega elamu valitsemiseks väidetavalt sõlmitud lepingust) ja soodustatud isikuks kostja (kellele pidi raha makstama).
26.Maksekäsundi aktseptimine on VÕS § 704 esimese lause järgi tahteavaldus, millega käsundisaaja tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust. See tähendab, et käsundisaaja võtab abstraktse (st kattesuhtest sõltumatu) maksmiskohustuse. Maksekäsundi aktseptimise korral kohustub käsundisaaja VÕS § 705 lg 1 järgi täitma maksekäsundist tuleneva kohustuse ja võib maksekäsundi järgi soodustatud isiku maksekäsundi täitmise nõudele esitada üksnes selliseid vastuväiteid, mis tulenevad tema suhetest maksekäsundi järgi soodustatud isikuga või maksekäsundi või aktseptimise kehtivusest, mitte aga tema suhetest käsundiandjaga. Kohtud on käsitanud poolte suhteid lihtsustatult ega ole põhjendanud, kuidas saab ainuüksi laenulepingu allkirjastamisest järeldada maksekäsundi aktseptimist VÕS § 704 mõttes. Abstraktse maksekohustuse võtmine peab iseäranis kestvussuhte puhul korduvate maksete tegemiseks olema selge käsundisaaja tahe. Üksnes siis saab seda lugeda maksekäsundi aktseptimiseks VÕS § 704 mõttes.
27.Vaidlustamata asjaolude järgi sõlmisid laenulepingu kostja ja korteriomanikud. Hageja esitatud asjaoludel pidi hageja kui elamu valitseja konto vahendusel vahendatama üksnes korteriomanike laenumaksete tasumist kostjale raha arvel, mida hageja kogus omakorda korteriomanikelt. Kohtute
käsitluse järgi tekkis hagejal aga iseseisev tingimusetu vastutus kostjate kohustuste täitmise eest ega sõltu hageja ja korteriomanike vahelisest suhtest ning on võrreldav garandi vastutusega, sõltumata sellest, kas hageja ise korteriomanikelt (laenusaajatelt) raha saab või kas tal üldse on võimalik valitsejana laenumakseid korteriomanikelt koguda. Kuigi selline hageja tahe ei ole iseenesest välistatud, ei ole see eluliselt usutav ilma sellele viitavate täiendavate asjaolude tuvastamiseta ning vajanuks kohtulahendites põhjalikumat põhjendust, mitte ainuüksi viidet laenulepingu allkirjastamisele.
28.Kui laenulepingu p-st 10 tulenes maksekäsund ja seda ei olnud aktseptitud, võisid korteriomanikud maksekäsundi kuni selle aktseptimiseni või maksekäsundist tuleneva kohustuse täitmiseni VÕS § 707 esimese lause järgi tagasi võtta, isegi kui nad rikkusid sellega oma kohustusi kostja kui maksekäsundi järgi soodustatud isiku suhtes. Maksekäsundi tagasivõtmiseks peab käsundiandja teatama sellest VÕS § 707 teise lause järgi käsundisaajale, st korteriomanikud pidid sellest teatama hagejale. Esitatud asjaoludel võis hageja ja korteriomanike elamu valitsemise lepingu lõppemine tuua kaasa ka maksekäsundi tagasivõtmise. Kas sellest ajast lõppes ka kostja õigus hageja kontot debiteerida või tuli kostjat sellest täiendavalt teavitada, sõltub poolte kokkuleppest. Hageja esitatud asjaoludel on võimalik ka, et maksekäsund lepiti kokku äramuutva tingimusega, milleks saab olla hageja ja korteriomanike õigussuhte lõppemine, st aeg, millest alates hageja ei ole enam elamu valitseja.
29.Samuti võis laenulepingu p 10 tähendada mh kokkulepet hageja ja kostja vahel laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise korraldamise kohta, millest järeldus hageja kohustus taluda konto debiteerimist. Kokkulepe võib vastata selle sõlmimise ajal arvelduslepingu tunnustele, alates
22.jaanuarist 2010 aga makseteenuse osutamise lepingu tunnustele (VÕS § 709 jj eri redaktsioonis). Sel juhul tuleb hinnata, kas see kokkulepe oli tingimuslik (seotud hageja ja korteriomanike suhte lõppemisega või sellest kostjale teatamisega) või mis tingimustel sai hageja selle üles öelda. Nii arvelduslepingu kui ka makseteenuse osutamise lepingu sai käsundiandja (s.o selles kontekstis hageja) VÕS § 720 lg 1 järgi üles öelda, samuti on VÕS § 726 tingimustel lubatud maksejuhis tagasi võtta. Kui hageja ja kostja vahel oli leping, tuleb kindlaks teha, kas ja millise hageja väidetud tahteavaldusega võib see leping olla lõppenud. Hiliseimaks ülesütlemisavalduseks saab esitatud asjaoludel pidada ka hagiavalduse kättetoimetamist kostjale.
30.Pooltevahelise suhte kindlakstegemisel võib eelnevast lähtudes omada tähendust ka hagejapoolne kostja teavitamine elamu valitsemise lõppemisest. Seega võib hagejal olla õigus esitada uuesti ka taotlus tõendite kogumise korraldamiseks ja kohtul kohustus see lahendada.
31.Eelneva tõttu tuleb maakohtul uuesti hinnata, kas kostja on omandanud hageja arvel raha alusetult ja kas hageja saab nõuda selle tagastamist VÕS § 1028 jj alusel. IV
32.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).
33.Asja uuel lahendamisel saab lahendada ka hageja riigilõivu tagastamise taotluse, mille ringkonnakohus lükkas edasi põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-13 Riigikohtu lahendi tegemiseni. Selles asjas tegi Riigikohus otsuse 10. detsembril 2013, millega tunnistati riigilõivuseaduse § 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.
34.Asja uuel lahendamisel tuleb võtta seisukoht ka hagi tagamise jätkumise kohta.
35.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.