üheksakümmend kolm eurot ja 66 senti) eurot ja sealt edasi 0,021 % päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni osaühingu XXX kasuks.
Kohtukulude jaotus Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil
Hageja nõue ja põhjendused Osaühing XXX esitas 16.01.2013.a kohtusse hagi XXXAS vastu võla nõudes. Hageja osutas pikaajaliselt kostjale kaubaveoteenuseid sõlmitud lepingute alusel. Pärast lepingute lõppemist kostja tellimuste alusel, kindlaksmääratud tasu eest. Hageja ei ole saanud kostjalt pretensioone osutatud teenuste kohta. Hageja täitis endale võetud kohustused ning esitas kostjale osutatud teenuste ees järgnevad arved: 25.02.2011.a arve nr. 034, summas 1562,78 eurot – maksetähtpäev 11.03.2011.a 25.02.2011.a arve nr. 036, summas 289,56 – maksetähtpäev 11.03.2011.a 21.03.2011.a arve nr. 061, summas 456,91 eurot – maksetähtpäev 11.04.2011.a kokku summas 2309,25. Arvest nr. 034 on kostja tasunud 222,78 eurot. Maksmata on hagi esitamise seisuga 2086,47 eurot, millise summa väljamõistmist hageja taotleb. Hageja taotleb ka seaduse kohase viivise väljamaksmist kuni hagi esitamiseni arvestatud summas 293,66 eurot ja edasi protsendina (0,021 % päevas) põhinõudest vastavalt VÕS § 113 lõikes 1 ja § 94 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja selgitab, et poolte vahel oli 14.03.2007 sõlmitud veoleping nr. 52 ning tellimused kostja poolt hagejale esitati nimetatud lepingu alusel. Lepingu lisaks on hinnakokkulepe, milles on sätestatud veoteenuse eest tasu arvestamise kord. Lepingu lisaks oleva hinnakokkuleppe punkt 8 sätestab, et reisipaketi piirkilomeetrite ületamisel makstakse täiendavalt 5,0 krooni/km lisatasu. Eirates lepingut on osaühing XXX arvestanud lisatasu suuruseks 6,0 krooni/km ja väljastanud arved suuruses, mis ei vasta poolte vahel kokkulepitule. Mõned sellised arved on XXXAS ekslikult ära maksnud. Hiljem on XXXAS aga avastanud selle valearvestuse ja on nõudnud enammakstu tagastamist ning on tasaarvestanud oma nõude osaühingu XXX nõudega. Vastastikused nõuded on lõppenud 28.09.2011.a. kostja e-kirjaga hagejale, milles on teatatud tasaarvestusest. Alternatiivselt võib nõuete lõppemise ajaks lugeda hagiavaldusele kostja kirjaliku vastuse esitamist, mis on menetluslik tasaarvestamise avaldus. Hageja ei ole tasaarvestamise avaldusele vastuväiteid esitanud. Seega ei ole enam hagejal kostja vastu nõuet ning hagi on ainetu. Hageja saatis 30.09.2011 kostjale teate, mille kohaselt hageja on nõude loovutanud Võlakütid OÜ-le. Seega isegi juhul, kui tasaarvestus ei ole toimunud, ei ole hagejal enam nõuet kostja vastu, sest ta on selle nõude loovutanud kolmandale isikule. Seega hagejal puudub antud juhul
nõudeõigus kostja vastu, mistõttu hagi on ainetu ja tuleb jätta läbi vaatamata. 11.10.2011 saatis kostja vastuse Võlakütid OÜ võlanõudele, selgitades vastuses, et nõue on tasaarvestatud. Sellele väitele ei ole ei hageja ega Võlakütid OÜ vastu vaielnud. Seega on väidetava nõude omanik nõustunud kostja seisukohaga, et nõue on tasaarvestatud. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole viiviste arvestamisel lähtunud poolte vahel sõlmitud lepingu sisust. Leping sisaldab ka kokkulepet viiviste arvutamise osas, mistõttu hageja arvutused viiviste osas VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel on asjakohatud. Juhul kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, taotleb jätta hagi rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Hageja osutas pikaajaliselt kostjale kaubaveoteenuseid ja teenuste eest esitas kostjale tasumiseks arved. Nii esitas hageja kostjale järgnevad arved osutatud teenuste eest: 25.02.2011.a arve nr. 034, summas 1562,78 eurot – maksetähtpäev 11.03.2011.a 25.02.2011.a arve nr. 036, summas 289,56 eurot – maksetähtpäev 11.03.2011.a 21.03.2011.a arve nr. 061, summas 456,91 eurot – maksetähtpäev 11.04.2011.a kokku summas 2309,25 eurot. Arvest nr. 034 on kostja tasunud 222,78 eurot. Maksmata on hagi esitamise seisuga 2086,47 eurot. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta.
2.Kostja vaidlustab hagejal nõudeõiguse olemasolu. Vaidlust ei ole, et hageja on nõude kostja vastu loovutanud 21.09.2011.a. OÜ-le Võlakütid, millest hageja on kostjat teavitanud. 27.01.2012.a. on hageja kostjale kirjalikult teatanud, et nõue oli ajavahemikul 30.09.2011.a. kuni 20.12.2011.a. loovutatud väljanõudmiseks Võlakütid OÜ-le. Alates 20.12.2011.a. on nõue täies ulatuses koos kõrvalnõuetega loovutatud tagasi osaühingule XXX ja palunud võlg tasuda (tl 48). Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud kirja kättesaamist. On esitanud vastuväite, et temale ei ole nõude tagasiloovutamisest teatanud OÜ Võlakütid ega ole esitatud nõude loovutamise lepingut, kohtule esitatud kirja eksemplar on allkirjastamata. Kohus leiab, et kostjale oli peale hagejalt tagasiloovutamise kohta kirja saamist teada nõude üleminek endisele võlausaldajale ja kuni hagi esitamiseni s.o. ligi aasta jooksul kostja ei keeldunud kohustuse täitmisest võlausaldajale ega nõudnud dokumenti nõude tagasiloovutamise kohta. Seega oli kostjale nõude tagasiloovutamine teada. Järelikult on kostja jätnud hageja nõude rahuldamata teistel vastuväidetes toodud põhjendustel. Kohtul puudub kahtlus selles, et nõude on esitanud õige võlausaldaja.
3.Kostja väitel pidi hageja veoteenuste osutamisel ja arvete esitamisel lähtuma poolte vahel sõlmitud lepingutest, milles oli ka kokku lepitud, et täiendav lisatasu reisipaketi piirkilomeetrite ületamise eest on 5,0 krooni/km. Pooled on esitanud kohtule kaks lepingut. Hageja ja kostja vahel 14.03.2007.a. sõlmitud veoleping nr.52, mille lisas 2/1 pooled leppisid kokku, et reisipaketi piirkilomeetrite ületamisel makstakse täiendavalt 5,0 EEK/km (tl 36-39). Lepingu p.7.2. kohaselt võis lepingut lõpetada ühepoolselt teatades sellest teisele osapoolele kirjalikult 1 kuu ette. 02.04.2009.a. teatas kostja hagejale kõigi poolte vahel kehtivate lepingute lõpetamisest alates 02.05.2009.a. Seega veoleping nr.52 kaotas kehtivuse 02.05.2009.a. Uus veoleping sõlmiti poolte vahel 19.05.2009.a. tähtajalisena kehtivusega kuni 31.12.2009.a. Alates 01.01.2010.a. poolte vahel kirjalikus vormis veolepinguid sõlmitud ei ole. Seega kostja vastuväited, et hageja kostjalt veotasu arvestamisel ja nõudmisel oleks pidanud lähtuma 14.03.2007.a. sõlmitud veolepingust ei ole põhjendatud.
4.Vaidlust ei ole, et poolte koostöö jätkus ka peale kirjalike veolepingute kehtivuse lõppemist ja tegemist oli rahvusvaheliste autokaubavedudega, millele kohaldub CMR konventsioon. CMR konventsioon ei reguleeri veotasu maksmist ega ka tasaarvestust. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust.
5.Tulenevalt VÕS § 774 lg-st 1 kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale) ning saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). VÕS § 787 lg 1 kohaselt tuleb veotasu ja seisuraha vedajale maksta veose üleandmisel saajale. Käesoleval juhul oli saatjaks kostja ja vedajaks hageja. Veotasu maksmine on saatja põhikohustus, mis on vastastikuses seoses vedaja vedamiskohustusega. Hageja on väitnud, et ta osutas veoteenust kostja tellimuste alusel. Kostja seda asjaolu ei vaidlusta ja on esitanud arvestuse (tl 33-34), mille kohaselt ajavahemikul 30.07.2010.a. kuni 21.03.2011.a. teostas hageja kostja tellimusel 17 vedu. Koostööks kirjalikud kokkulepped puudusid, kuid vedusid teostati ja nende eest tasuti eelnevale perioodile sarnastel põhitingimustel suusõnaliste lepete alusel. Veod olid hageja poolt teostatud ja kostja selle kohta pretensioone ei esitanud. Veotasu maksmise kohustuse hindamiseks tõlgendab kohus tahteavaldusi vastavalt poolte tahtele. Hageja teostas kostja tellimusel 14 vedu, esitas kostjale veoarved (põhiarved+arved lisakilomeetrite eest), kus oli iga lisakilomeetri eest arvestatud 6 krooni. Kostja tasus kõik arved (14 tk) kuue kuu jooksul vastuväideteta. Kohus lähtub lepingu tõlgendamisel poolte tegevusest: hageja esitas arved ja kostja tasus need esitatud suuruses. Eeltoodust tulenevalt kohus järeldab, et poolte kokkulepe veotasu suuruse osas vastas arvetel esitatule, mida kostja aktsepteeris s.t. lisakilomeetri hinnaks oli tunnistatud vaikimisi ja tulenevalt nendevahelisest praktikast 6 EEK/km. Kuna kostja tasus arved poole aasta jooksul vähemalt neljateistkümnel korral, ei ole tõsiseltvõetav kostja väide, et tasus mõne arve ekslikult.
6.Kostja on asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe lisakilomeetri eest 6 krooni maksmiseks. Varasemate kirjalike lepingute kohasel oli see 5 krooni. Avastas valearvestuse ja soovis enammakstu tagastamist, milleks on 2086,47 eurot. Teostas 28.09.2011.a. tasaarvestuse haginõudes nimetatud viimase kolme arvega. Selle tulemusel jäi hageja nõudeks 222,78 eurot, mille kostja tasus. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudus hageja vastu nõue, mida oleks võimalik tasaarvestada. Seepärast ei pea kohus põhjendatuks anda hinnang asjaoludele, kas ja millal toimus poolte vahel tasaarvestus ja kas kostja on teinud tasaarvestusavalduse.
7.Vaidlust ei ole, et hagejal oli kostja vastu nõue 2309,25 eurot, millest kostja tasus 222,78 eurot tasaarvestades ülejäänu. Kuna kostjal puudus tasaarvestatav nõue, tuleb kostjalt hagejale välja mõista väidetavalt tasaarvestatud summa 2086,47 eurot. Hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub kehtiv leping viiviste osas. Seepärast on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 ettenähtud viivist. Viiviste arvutuse osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole.
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib
nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.