Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja poolte seisukohad Eigo Uustalu töötas OÜ-s Vinnal Production alates 03.09.2012 projektijuhina töötasuga 1 400 eurot kuus pluss autokompensatsioon (hüvitis isikliku sõiduauto kasutamise eest) 240 eurot. Tööleping lõpetati 14.09.2013 tööandja algatusel TLS § 89 lg 1 alusel ja töötajale maksti välja lõpparve, mille koosseisus oli töötasu, puhkusehüvitis ja koondamishüvitis. E. Uustalu esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus välja mõista autokompensatsioon 2 080 eurot, st 60 eurot 2012 detsembrikuu eest ja edasi alates 2013 jaanuarikuust kuni augustikuuni 240 eurot kuus, september 2013 eest 100 eurot kuus. Töövaidluskomisjoni istungil esitas töötaja ka viivise nõude summas 64.26 eurot. Töövaidluskomisjoni otsusega töötaja avaldus rahuldati. Vinnal Production OÜ ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ning esitas kohtule taotluse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Vinnal Production OÜ on seisukohal, et isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrusega nr 164 kinnitatud Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korrast. Määruses sätestatakse isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja kulude maksuvaba hüvitise maksmise kord. E. Uustaluga sõlmitud töölepingus on kokku lepitud hüvitise piirmäär 240 eurot kuus, mis eeldab töösõitude üle arvestuse pidamist (sõidupäeviku olemasolu). Kuude eest, mil sõidupäevik puudub, on tööandjal vastavalt määrusele võimalik maksta maksuvaba hüvitist vaid 64 eurot kuus. Vaidlusalusel perioodil (detsember 2012 kuni september 2013) esitas E. Uustalu tööandjale sõidupäeviku kahel korral: 2012 detsembris ja 2013 juunis. Tööandja nõustub maksma E. Uustalule 2012 detsembrikuu eest täiendavalt hüvitist 60 eurot ja 2013 juunikuu sõidupäeviku alusel hüvitist läbitud 252 km eest 75.60 eurot, sest samas kuus tegi E. Uustalu ülejäänud töösõidud tööandja autoga. Tööandja nõustub hüvitama nende kuude eest, mil töötaja sõidupäevikut ei esitanud, 64 eurot kuus, kuue kuu eest kokku 384 eurot. Tööandja ei vaidlusta töövaidluskomisjoni otsust ja sellega ka töötaja nõuet kokku 519.60 euro ulatuses. Ülejäänud osas on töötaja nõue põhjendamatu. 2013 aprilli-, mai- ja juunikuus kasutas E. Uustalu töösõitudeks tööandja sõidukit. Tööandjal ei olnud sõidupäeviku esitamata jätmise korral õiguslikku alust maksuvaba hüvitise maksmiseks. Eigo Uustalu esitas kohtule kirjaliku seisukoha kostja taotlusele töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses. Hageja on seisukohal, et kostja viidatud määrus reguleerib maksuvabalt makstava hüvitise maksmise korda ja hüvitise suurust. Määrusega ei ole piiratud poolte kokkuleppel makstava autokompensatsiooni suurust. Arvestuse pidamise peab tagama tööandja ning määruses nimetatud hüvitise piirmäärast suurem erisoodustus maksustatakse tulumaksuga. Kostja väide, et hageja ei kasutanud 2013 aprillis, mais ja juunis töösõitudeks isiklikku sõiduautot, ei vasta tõele ja on paljasõnaline. Samuti ei vasta tõele väide, et hageja ei pidanud 2013 jaanuaris, veebruaris, märtsis, juulis, augustis ja septembris tehtud töösõitude kohta sõidupäevikut. Hageja nõude aluseks tuleb võtta töölepingus kokkulepitu. Kohtu poolt ärakuulamist ei taotlenud kumbki pool, kohtu poolt antud tähtaja jooksul ei ole kohtule esitatud ühtegi seisukohta või taotlust, kaasa arvatud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise taotlus. Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus vähendab isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist 2013 aprilli-, mai- ja juunikuu eest proportsionaalselt tööandja sõiduki kasutamise ajaga ning vastavas ulatuses viivist, hageja ülejäänud nõue rahuldatakse täielikult. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. ITVS § 25 lg 1 2. ja 3. lause kohaselt Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Kostja esitatud taotluse kohaselt kostja nõustub maksma hagejale isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist 519.60 euro ulatuses ja selles osas töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlusta. Töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg 4 kohaselt Kui lisaks töötasule on kokku lepitud, et tööandja annab töötajale muid hüvesid, on töötajal õigus neid nõuda. TVK tl 3 oleva töölepingu kohaselt on hageja ja kostja kokku leppinud, et „peale katseaega: põhipalk 1 400 eurot (bruto) + autokompensatsioon 240 eurot (bruto)“. Mingeid lisakohustusi, samuti mingeid piiranguid seoses „autokompensatsiooni“ maksmisega lepingu pooled ette ei näinud. Hüvitise saamise alusena sõidupäeviku vm dokumendi esitamist ei ole pooled kokku leppinud. Hüvitise maksmise periood on kalendrikuu, mille üle poolte vahel vaidlust ei ole. Töölepingut muudetud ei ole. Tulenevalt TLS §-s 12 sätestatust võib töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et tööandja oleks tahtnud töölepingu sõlmimisel sellesse märgitud sõiduki kasutamise hüvitise maksmist antud kujul muuta või lõpetada ning oleks hagejale sellekohase ettepanekugi teinud. Kohus on seisukohal, et kui tööandja tagab töötajale töö tegemiseks vajaliku transpordivahendi, siis ei ole töötajal enam vajadust isikliku sõiduki kasutamiseks ja sellest tulenevalt ka vastava hüvitise saamiseks. Kohtu hinnangul on töölepingus kokku lepitud hüvitis sihipärane, st hüvitatakse isikliku sõiduki kasutamine tööülesannete täitmiseks summas 240 eurot kuus. Kui töötaja kasutab tööandja sõiduvahendit, siis hüvitise maksmise nõude esitamiseks alust ei ole. Kostja on esitanud kohtule sõiduki reg märgiga 724 TJZ sõidupäevikud 2013 aprilli, mai ja juuni kohta. Tl 7 oleva sõidupäeviku kohaselt on hageja kasutanud tööandja sõiduvahendit 3., 4., 5., 8., 9., 10., 11., 12., 15., 17., 18., 22., 23., 26., 29. aprillil. Tl 8 oleva sõidupäeviku kohaselt on sama sõiduk olnud hageja kasutuses 6., 9., 10., 13., 16., 20., 22., 24., 27., 28., 29., 30. ja 31. mail ning 3., 5., 7., 10., 11., 14., 18., 19. ja 21. juunil. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja kasutuses oli 2013 aprillis tööandja sõiduvahend praktiliselt kõik ning mais ja juunis ca pool kalendrijärgsetest tööpäevadest, on mõistlik ja põhjendatud vähendada hagejale makstavat kompensatsiooni selle aja võrra, mil hageja kasutas tööandja sõiduvahendit. Eeltoodu alusel on hagejal õigus saada hüvitist 2013 aprillis isikliku sõiduki tööülesannete täitmiseks kasutamise eest [240 eurot - (240 eurot : 22 tööpäeva x 15 sõiduki kasutamise päeva)] 76.36 eurot, mais [240 – (240:22x13)] 98.18 eurot ja juunis [240 – (240:19x9)] 126.32 eurot. Kostja nõustus maksma hagejale 2013 juunikuu eest hüvitist sõidupäeviku alusel 75.60 eurot, kuid sõidupäeviku alusel hüvitise maksmist ei ole kokku lepitud. Kohtu hinnangul on arvestuslik hüvitis 126.32 eurot, seega 2013 juunikuu eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista täiendavalt (126.32-75.60) 50.72 eurot. 2013 jaanuaris, veebruaris, märtsis, juulis, augustis ja septembris hageja varustamise kohta tööandja transpordivahendiga kohtule tõendeid esitatud ei ole. Sellisel juhul tuleb lähtuda töölepingus kokkulepitud hüvitisest. Kohus nõustub hageja väitega, et seadus ei keela maksta töötajale ükskõik millises summas hüvitist isikliku sõiduki kasutamise eest tööülesannete täitmisel, küsimus on hüvitise maksuvabas määras. Selle ületamisel või maksmise eeldustest

(sõidupäeviku olemasolu) mitte kinnipidamise korral rakendub hüvitisele maksumäär. Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrusega nr 164 kinnitatud Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korra § 5 kohaselt Paragrahvis 4 sätestatud arvestuse pidamisel ei maksustata hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta. ja § 6 kohaselt Kui sõiduauto teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmiseks kasutamise hüvitamisel §-s 4 sätestatud arvestus osaliselt või täielikult puudub, ei maksustata hüvitist 64 euro ulatuses kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku ja ühe sõiduauto kohta ... . Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja nõude saada isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist lisaks kostja poolt vaidlustamata 519.60 eurole järgmiselt: 2013 jaanuari eest 176 eurot, 2013 veebruari eest 176 eurot, 2013 märtsi eest 176 eurot, 2013 aprilli eest 76.36 eurot, 2013 mai eest 98.18 eurot, 2013 juuni eest 50.72 eurot, 2013 juuli eest 176 eurot, 2013 augusti eest 176 eurot ja 2013 septembri eest 36 eurot, kokku 1 141.26 eurot. Hageja on esitanud töövaidluskomisjonile viivise nõude kindlas summas, so kokku 64.26 eurot. TVK tl 19 olevast arvestusest ei nähtu viivituse periood, küll on märgitud nõutav viivise määr 8 % aastas. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt nõutava viivise arvestust. Kostja on tunnustanud hageja õigust saada isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitust vastavalt esitatud nõudele 2012 detsembrikuu eest, seega on viivis 3.78 eurot põhjendatud; kohus ja kostja on tunnustanud hageja õigust saada hüvitist 2013 jaanuari eest, seega on viivis 13.44 eurot põhjendatud; 2013 veebruari eest, seega on viivis 11.76 eurot põhjendatud; 2013 märtsi eest, seega on viivis 10.08 eurot põhjendatud, 2013 juuli eest, seega on viivis 3.36 eurot põhjendatud ja 2013 augusti eest, seega on viivis 1.68 eurot põhjendatud. 2013 aprillikuu eest makstavat hüvitist on kohus vähendanud 76.36 euroni, viivis perioodi eest 6. mai (töötasu maksmise kuupäev vastavalt töölepingule oli hiljemalt 5. kuupäev, muid kokkuleppeid kohtule esitatud ei ole) kuni 10.10.2013 on 158 päeva eest 2.64 eurot. 2013 maikuu eest makstavat hüvitist on kohus vähendanud 98.18 euroni, viivis perioodi eest 6.06.10.10.2013 on 127 päeva eest 2.73 eurot. 2013 juunikuu eest makstavat hüvitist on kohus vähendanud 126.32 euroni, viivis perioodi eest 6.07.-10.10.2013 on 97 päeva eest 2.68 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis kokku 52.15 eurot. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Kostja on kohtusse esitatud taotluses palunud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja taotleb jätta menetluskulud kostja kanda, kuid kohtu määratud tähtajaks oma menetluskulude suuruse kindlaksmääramise nõuet esitanud ei ole. Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.