Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

eurot), sõiduki tagastamisega seotud kulud (159,78 eurot), sõiduki müügikulud (2449, 95 eurot) ning ostuhinna finantseerimiseks tehtud hüvitamata kulud (76 478, 21 eurot). Hageja hinnangul peab kostja hüvitama VÕS § 367 lg-te 1 ja 4 järgi hagejale 30 941, 73 eurot (76478,21+5113,5+159,78+2449,95–53259,71). Kuna OÜ Eesti Teede Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses tehtud kompromissotsuse alusel on 08.09.2011 hagejale tasutud 749, 25 eurot, siis arvestas hageja 30 941, 73 eurost maha eelnimetatud summa ning leidis, et kostjad peavad hüvitama põhivõlga summas 30 192, 48 eurot. Kohtu hinnangul põhjendamata on sõiduki tagastamiseks tehtud kulutused (konsultatsiooniteenused), kuna hageja ei suutnud täpsustada, milles kulutused seisnesid. Ka nähtub asja materjalist, et sõiduki on 10.07.2009 tagastanud kostja II kui liisinguvõtja seaduslik esindaja. Seega tuleb nimetatud summa hüvitamisele kuuluvast maha arvestada, seega on vastava nõude suuruseks 30 032, 70 eurot (30192,48-159,78). Liisingulepingu järgi maksab liisinguvõtja tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist 0,25% päevas, kui ta hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 145 lg 2 järgi viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib hageja nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on viivisenõuet vähendanud põhinõude suuruseni. Korrigeeritud viivisearvestuse kohaselt on viivis 51 028, 82 eurot (28 467,96x0,25/100x717). Kuivõrd kohus mõistab kostjatelt välja põhivõlgnevust 30 032, 70 eurot, vähendas kohus ka viivist 30 032, 70 euroni. Kokku mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja 60 065, 40 eurot. Samuti leidis kohus, et TsMS § 367 järgi tuleb kostjatelt välja mõista ka viivis 0,25% päevas põhivõlgnevuselt 28 467, 96 eurolt alates 15.06.2012 kuni põhinõude täitmiseni (30032,70–1564,74). Kohus ei nõustunud kostjate käsitlusega, et liisinguleping pole üles öeldud. Asja materjalidest nähtuvalt on liisinguvõtjale 09.06.2009 esitatud teatis, mille kohaselt ütleb liisinguandja liisingulepingu üles, kui liisinguvõtja 14 päeva jooksul võlgnevust ei tasu. Liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud. Seega on hageja selgelt väljendanud oma tahet ning leping on seisuga 24.06.2009 üles öeldud. Kostjate viidatud liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.2 ei välista lepingu ülesütlemist ka ühel dokumendil. Kohus ei nõustu, et OÜ Eesti Teede Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppe tõttu on kostjate käendus tulenevalt VÕS § 207 lg-st 1 võlasuhte lõppemise tõttu VÕS § 187 lg 1 alusel lõppenud. PankrS § 184 lg 5 kohaselt ei lõppe käendusest tulenevad kohustused kompromissi sõlmimise korral. Nõue kostjate vastu ei ole ka aegunud, kuna liisinguleping on ülesöeldud 24.06.2009. Liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-09). Sõiduk tagastati 10.07.2009. Mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemisele ei ületa kohtu hinnangul 30 päeva. Nõue muutus seega sissenõutavaks 10.08.2009. Hagi on esitatud 15.06.2012, mistõttu ei ole hagi aegunud (TsÜS § 146 lg 1). Tegelikkusele ei vasta kostjate väide, et hageja ei ole nõuet võlgniku pankrotimenetluses esitanud. Asja materjalidest nähtuvalt on pankrotimenetluses nõue esitatud. Kohus ei nõustunud kostjatega, et hagejal ei ole õigust nõuda viivist. Asjaolu, et viiviste arvestus põhivõlgniku vastu on lõpetatud, ei too endaga kaasa viiviste arvestamise lõpetamist käendajate vastu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-121-10). Viiviste nõue on esitatud aegumistähtaja jooksul ja üldjuhul ei saa aegumistähtaja sees määrata täiendavat hea usu põhimõttest tulenevat mõistlikku tähtaega. Hageja on alustanud viivisenõude arvestamist kostjate vastu 29.06.2010. Seega on viivise arvestus muutunud kostjatele hoopis soodsamaks. Vaidlust pole, et kostjad on 29.06.2010 kätte saanud hageja võlateatise, kuid võlga nad likvideerima ei asunud. Kuivõrd viivisearvestus algas 29.06.2010, ei saanudki see võlateatisel kajastuda. Hageja heausuvastasest käitumisest saaks rääkida juhul, kui ka edaspidi oleks kostjatele esitatud võlateatisi ilma viivist märkimata.

Kostjate vastuväidete kohaselt ei vasta sõiduki väärtus selle turuväärtusele tagastamise hetkel. Algses hagis on sõiduki väärtuseks märgitud 48 998, 93 eurot. Asjaolu, et liisinguese on müüki pandud hinnaga 1 350 000 krooni, ei tähenda iseenesest turuhinda. Nimetatud hind on ümber lükatud ekspertiisiaktiga. Kohtu poolt määratud ekspert hindas sõiduki turuväärtuseks tagastamise hetkel 63 917 eurot koos km-ga. Kohtul puudub alus kahelda eksperdiarvamuses. R P i apellatsioonkaebus Kostja I palub tühistada maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti osaliselt kostja I kanda ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et liisinguleping on 05.06.2009 teatisega kehtivalt üles öeldud. 05.06.2009 teatisele ei ole võimalik omistada muud õiguslikku tähendust, kui täiendava tähtaja andmist (TsÜS § 72). Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemise puhul ei esine materiaalõiguse normi, mis võimaldab täiendava tähtaja andmist käsitada ka tingimusliku ülesütlemise avaldusena. Tüüptingimuste punkt 10.2 ei võimalda samaaegselt täiendava tähtaja andmisega liisingulepingut tingimuslikult üles öelda, selleks on vajalik eraldiseisva tahteavalduse tegemine lepingu punktis 10.3 sätestatud vormis pärast täiendava tähtaja möödumist. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-53-13 punktis 15 rõhutanud, et lepingu ülesütlemine eeldab VÕS § 195 lg 1 kohaselt vastavasisulise avalduse esitamist teisele poolele. Eeltoodu on oluline, kuivõrd pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel 10.07.2009, mil võlgnik tagastas liisingueseme. Asjaolu, et liisinguleping lõppes poolte kokkuleppel, kinnitab ka see, et vastavalt tüüptingimuste punktile 10.4 tuleb hagejapoolse ülesütlemise korral liisingueseme valdus üle anda liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Selliseid tähtaegu ega korda ei ole hageja kehtestanud. Maakohus ei ole arvestanud, kui suures ulatuses esitatud nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustati ning millist tähendust võiks see käesolevas asjas omada. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 45 743, 50 eurot, kuid tema nõuet tunnustati võlgniku pankrotimenetluses lõplikult üksnes 7492, 53 euro ulatuses. Seejuures on oluline märkida, et viidatud summa hulgas on ka vaidlusalusest liisingulepingust tulenev võlgnevus. Eeltoodu on aluseks jätta vähemalt tunnustamata ulatuses hageja nõue rahuldamata. Alternatiivselt eeltoodule tuleb hageja nõuet vähendada kostjale I tekkinud kahju ulatuses (VÕS § 146 lg 3). VÕS § 146 lg-st 2 tulenevaks kohustuseks tuleb lugeda ka hagi esitamist nõude tunnustamiseks, kui nõudele vaieldakse vastu. Juhul kui hageja nõuet oleks tunnustatud suuremas ulatuses, oleks selle võrra arvatavasti suurenenud ka võlgniku pankrotimenetluses hagejale väljamakstud summa. Lähtudes kompromissi järgi hüvitamisele kuulunud määrast (10% nõuetest), oleks hagejal olnud võlgniku pankrotimenetluses võimalik saada vähemalt 4574, 35 eurot 749,25 euro asemel ehk 3825, 10 eurot rohkem. Seega tuleb hageja nõue ja sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded 3825, 10 euro ulatuses jätta rahuldamata. Maakohus leidis ebaõigesti, et käendus ei ole VÕS § 207 lg 1 ja § 187 lg 1 alusel lõppenud. Võlgniku pankrotimenetluses sõlmitud kompromissis lepiti kokku, et kõikide võlausaldajate nõuded lõppevad kompromissi kinnitamisega osas, milles need ei kuulu kompromissi alusel rahuldamisele. Kuigi tegemist on pankrotimenetluses sõlmitud kompromissiga, omistatakse sellele samasugused tagajärjed nagu VÕS § 578 lg 1 järgsele kompromissile (Riigikohtu lahend nr 3-2-153-05). Võlgniku pankrotimenetluses märgiti hageja nõude suuruseks 7492, 53 eurot. Seda tuleb käsitada kui hageja nõude võimalikku suurust ning kompromiss väljendus üksnes selle tasumises 10% ulatuses. Äärmisel juhul võiks hageja nõue teoreetiliselt seisneda selles, mis hagejal jäi pankrotimenetluses saamata - 7492, 53 eurot, millest on lahutatud kompromissi alusel saadud summa, s.o 10% sellest. Kostja I vastuväide ei ole välistatud ka tulenevalt käenduslepingu

punktist 2. Eeltoodu tõttu tuleb lugeda lõppenuks ka kostja I käendus VÕS § 153 lg 1 p 1 ja § 187 lg 1 alusel. Arvestamisele kuuluvate asjaolude järgi oleks maakohus pidanud lähtuma kõrgemast liisingueseme jääkväärtusest, kui leidis asjas määratud ekspert. Sõiduki väärtusena tuleks käsitada sõiduki müüki paneku hinda 1 350 000 krooni (86 280, 73 eurot), sest sellise hinnaga pandi liisinguese müüki eeldatavasti hageja juhiseid ja eeldatud turuhinda arvestades. Lisaks tõi ekspert eksperthinnangus välja, et „ei saa välistada, et ka hinnavahemikus 989 000 - 1 099 000 krooni oleks pikema aja jooksul leidnud sõidukile ostja“. Asi tuleb müüki panna eeldatava turuhinnaga ning määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-08 punkt 16). Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et hageja liisinguvõtjat ega käendajaid müügiprotsessist ega ka määratud hinnast ei teavitanud. Maakohtu poolt välja mõistetud viivisenõue on ebamõistlikult suur, ületab põhinõuet rohkem kui 50% ning on vastuolus hea usu põhimõttega. Kõrvutades väljamõistetud viivist võimaliku tuluga, mida oleks hageja intressi näol teeninud, kui võlgnik oleks täitnud liisingulepingut kohaselt, ületab väljamõistetud viivis võimalikku tulu mitmekordselt. Hageja on viivist arvutanud lähtudes määrast 0,25% päevas, kuid lähtudes hetkel kehtivast seadusjärgsest viivisemäärast (8,75% aastas) on see rohkem kui 10 korda suurem. Lisaks on otsuse resolutsioon ja põhjendav osa viivisenõude osas vastuoluline. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja kokku 60 065, 40 eurot, millest 30 032, 70 eurot on põhinõue ja 30 032, 70 eurot viivis. Samuti mõistis kohus välja alates 15.06.2012 viivise 0,25% päevas põhivõlgnevuselt 28 467, 96 eurolt. Seega kohus on sisuliselt välja mõistnud viivise ulatuses, mis ületab käesolevaks hetkeks oluliselt põhinõuet ning vaatamata sellele, et kohus on välja selgitanud hageja põhinõude suuruse (s.o 28 467,96 eurot), on kohus vähendanud viivisenõuet üksnes 30 032, 70 euroni. M M apellatsioonkaebus Kostja II palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja II maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus menetlus- ja õigusnormi. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu kostjate seisukohaga, et käendus on lõppenud. Kohtul tuleb anda õiguslik hinnang asjas esitatud ja tuvastatud asjaoludele sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-173-10; TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2). Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-07). Kohus on ekslikult viidanud PankrS § 184 lg-le 5. Hagejal puudub nõue käendajate vastu, sest käendatav kohustus on lõppenud kompromissi lõppemisega. Riigikohus on otsustes nr 3-2-1-53-05 ja nr 3-2-1-140-10 selgitanud, et VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissi tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissi alusel uued õigused. OÜ Eesti Teede Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses vastu võetud kompromissotsusega on kokku lepitud, et ülejäänud osas lõppevad võlausaldajate kõik võlgniku vastu suunatud nõuded, mis olid olemas kompromissotsuse tegemise ajal. Kuna kompromissiga on hageja loobunud oma nõuetest liisinguvõtja vastu ning omandanud uued kompromissist tulenevad õigused, siis on VÕS § 153 lg 1 ja § 187 lg 1 järgi lõppenud ka käendus, millega liisingulepingust tulenevaid kohustusi tagati. Järelikult puuduvad hagejal liisingulepingust tulenevad nõuded, mida saaks kostjate kui käendajate vastu esitada. Lisaks ei ole hageja tuginemine VÕS § 149 lg-le 2 õiguspärane, sest kostjate poolt esitatud vastuväite esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine ei ole käenduslepingu eesmärk.

Käenduslepingu eesmärk ja vastuväite esitamise keeld kui erand peab sisalduma sõnaselgelt käenduslepingus. Kostjatega sõlmitud käenduslepingu punktis 2 ei ole kokku lepitud vaidlusaluse vastuväite (kompromissi tagajärjel lõppenud kohustus) esitamise keelus. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et liisinguandja on liisingulepingu üles öelnud. 05.06.2009 saadetud ja 09.06.2009 kätte saanud teatis ei ole käsitletav ülesütlemisavaldusena. Hageja ei ole liisinguvõtjale ega käendajatele saatnud ülesütlemise teadet. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on ülesütlemisavalduse esitamine teisele poolele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-143-10). Kohus on teinud ebaõige järelduse ka nõude aegumise osas. Aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda 09.06.2009, mil saadi kätte võlateatis. Arvestades liisingulepingu üldtingimusi ja asjaolu, et liisinguvõtja oli jätnud mitu arvet tasumata, oli hagejal juba enne võlateatist õigus nõuda võlgnevust liisinguvõtjalt, seega oli nõue juba sissenõutavaks muutunud (TsÜS § 147 lg 2). Hageja nõue aegus 09.06.2009 (TsÜS § 146 lg 1) ning isegi kui hagejal oleks nõue kostjate vastu, on kostjatel õigus nõudele vastu vaielda ja kohustuse täitmisest keelduda (TsÜS § 142 lg 1). Vastus apellatsioonkaebustele Hageja palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 osaliselt tühistada ning uue otsusega vähendada kostjatelt väljamõistetud võlgnevust ja viivist, ühtlasi jaotada ümber ka menetluskulud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja OÜ Eesti Teede Grupp (pankrotis) vahel 14.04.2008 sõlmitud liisingulepingu ütles liisinguandja üles põhjusel, et liisinguvõtja rikkus lepingut. Vaidlust ei ole selles, et liisinguvõtja, saades kätte liisinguandja vastava teate, võlgnes lepingujärgseid makseid 5113, 50 eurot (millest 1564, 74 eurot moodustas intress ja viivis). Küll vaidlevad pooled selle üle, kas 09.06.2009 kättesaadud kirja tuleb käsitleda hagejapoolse liisingulepingu ülesütlemise teatena või mitte. Selles osas nõustub kolleegium hagejaga, et kuigi teatest nähtuvalt mööndi selles võimalust võla tasumisel lepingut jätkata, on selles siiski sõnaselgelt väljendatud soovi öelda leping alates 24.06.2009 üles. Õige on küll see, et lepingu ülesütlemine eeldab VÕS § 195 lg 1 järgi vastavasisulise avalduse esitamist teisele poolele, siis ringkonnakohtu hinnangul on liisinguandja seda ka teinud. Et kõnealuses kirjas ei ole täpselt määratletud, kuidas tuleb liisinguese liisinguandjale üle anda, ei tähenda, et liisinguleping tuleb lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel. Ka liisinguvõtja ise on seda kirja mõistnud kui lepingu ülesütlemise teadet ning 10.07.2009 sõiduki liisinguandjale tagastanud. Asjaolu, et liisingulepingu tüüptingimused võimaldavad lepingut lõpetada ka poolte kokkuleppel, ei anna alust järeldada, et antud juhul oleks seda ka tehtud. Sellekohaseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Kostjad ei tõendanud, et liisingulepingu pooled oleksid sõlminud lepingu lõpetamise kohta kokkuleppe, mis võiks välistada lepingu lõppemisel VÕS § 367 kohaldamise. Eeltoodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus kostjate käsitlusega, nagu ei oleks liisinguandja liisingulepingut kehtivalt üles öeldud või et puuduksid alused liisingulepingu ülesütlemiseks. Kuna hageja on liisingulepingu liisinguvõtja poolse maksekohustuse rikkumise tõttu kehtivalt üles öelnud, kohalduvad lepingupoolte varaliste suhete lõpetamisele liisingulepingu üldtingimuste vastavad sätted ja VÕS § 367. Antud hagi on suunatud isikute vastu, kes käendasid 14.04.2008 sõlmitud käenduslepinguga liisingulepingust tulenevaid liisinguvõtja OÜ Eesti Teede Grupp (pankrotis) kohustusi liisinguandja ees. Seega tuleneb kostjate vastutus nende ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingust ning VÕS § 145 lg-st 1. Liisinguvõtja pankrotimenetlus ega selles

menetluses kompromissi sõlmimine ei lõpeta iseenesest käenduskohustust. Apellandi R P i viide Riigikohtu 27.02.2014 lahendile nr 3-2-1-176-13 ei ole praegusel juhul asjakohane. Nimetatud lahendis on Riigikohus rõhutanud, et kompromiss on PankrS § 178 lg 1 järgi võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus. Et selline kompromiss lõpetaks kostjate kui käendajate vastutuse, ei ole võimalik järeldada. Seadusest seda ei tulene. Tegemist on sellise vastuväitega, mida käendajal ei ole õigust esitada, sest see on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, s.o tema pankrotistumisega (VÕS § 149 lg 1). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjate vastu esitatud hagi ei ole aegunud. Samuti ei ole võimalik hinnata sõiduki tagastamisel 10.07.2009 koostatud üleandmisakti kohustuse täitmisena VÕS § 76 lg 4 tähenduses, s.o kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Praegusel juhul on sõiduk tagastatud liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja kohustuse rikkumise tõttu. Sel juhul võlgnevus arvutatakse välja, arvestades vastavaid võlaõigusseaduse sätteid. Kuna kostjad käendasid liisinguvõtja kohustusi, siis peavad nad tasumata võlgnevuse liisinguandjale hüvitama. Sõiduki tagastamiseaegse väärtuse on maakohus tuvastanud õigesti. Kuna pooled selle üle vaidlesid, siis määras maakohus ekspertiisi, mille tulemusel saadud hinnang oli kohtu arvates usutav. Kolleegium ei nõustu kostja kaebuse käsitlusega, nagu tuleks sõiduki väärtuse osas lähtuda hinnast, millega sõiduk müüki suunati. Tõenditest nähtuvalt ei olnud sõidukit võimalik alghinnaga realiseerida ning müügiprotsess vältas mitmeid kuid. Luksussõiduki müümine 2009. a oli mitmetel põhjustel komplitseeritud, pealegi kaotab selline sõiduk esimestel kasutusaastatel oma hinnast oluliselt rohkem kui hiljem. Seetõttu tuleb nõustuda eksperdiarvamuses väljatoodud väärtusega, mida maakohus ka tegi. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuna hageja on liisingulepingu liisinguvõtja maksekohustuste rikkumise tõttu üles öelnud, kohalduvad poolte varaliste suhete lõpetamisele liisingulepingu üldtingimuste vastavad sätted ja VÕS § 367. VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 järgi on hagejal liisinguandjana õigus oma kulude hüvitamiseks nõuda esmajoones vara jääkmaksumust ehk lepingu ülesütlemise järgse aja eest tasuda jäänud liisingumaksete tasumist, millest arvatakse maha intress ja muud kulutused, mis ei seondu liisingueseme omandamisega. Praegusel juhul on maakohus pidanud põhjendatuks hageja nõuet kostjate kui käendajate vastu järgmises koosseisus: * liisingumaksete võlgnevus 5113, 50 eurot (millest 1564, 74 eurot on intress ja viivis); * vara jääkmaksumus (käibemaksuta) 76 478, 21 eurot; * vara müügiga seotud kulud (käibemaksuta) 2449, 95 eurot, millest tuleb maha arvata vara müügist eelduslikult laekuma pidanud summa (vara väärtus), mis eksperdiarvamuse kohaselt on 53 259, 71 eurot (käibemaksuta), seega on vaheks 30 781, 95 eurot. Maakohus arvestas maha ka liisinguvõtja pankrotimenetluses laekunud 749, 25 eurot (tasutud hagejale pankrotimenetluses tehtud kompromissotsuse alusel 08.09.2011), mille võrra on hageja nõuet vähendanud. Seega kokku rahuldas maakohus hageja nõude summas 30 032, 70 eurot (5113,50+76 478,21+2449,95-53 259,71-749,25).

Kulutuste 2449, 95 euro hüvitamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sellised asjaolud, mis välistaksid lisakulutuste hüvitamise kohustuse, ei ole tõendamist leidnud (hageja nõuet sõiduki tagastamisega seotud kulu 159, 78 eurot osas pidas maakohus alusetuks). Samas nõustub kolleegium apellantidega, et hageja nõuet oleks tulnud vähendada võlgniku pankrotimenetluses saavutatud kompromissi tõttu mitte 749, 29 euro võrra, vaid enam. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 45 743, 50 eurot (kahe liisingulepingu järgne võlgnevus), millest tunnustati tema nõuet summas 7492, 53 eurot. Nimetatud nõudest hüvitati hagejale pankrotimenetluses sõlmitud kompromissi korras 1/10. See, et hageja nõue tunnustati pankrotimenetluses vaid osaliselt, ei tähenda, et hagejal ei oleks olnud alust esitada hagi isikute vastu, kes olid tema nõude vaidlustanud. Et hageja seda mingitel kaalutlustel ei teinud, ei tohiks mõjutada praegust vaidlust. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejal oli võimalus saada liisinguvõtjast võlgniku pankrotimenetluses hüvitust enam, kui ta seda tegelikult sai. Vaidlust ei ole selles, et võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuetest kuulus kompromissi korras väljamaksmisele 10% nõude summast. Seega eelduslikult on hagejal endast tingitud põhjustel jäänud osa nõudest pankrotimenetluses saamata, mistõttu tuleb kostjatelt väljamõistetavat summat vähendada mitte 749, 25 euro võrra, vaid 1/10 võrra eelnevalt tuvastatud võlgnevusest. Eeltoodud põhjustel ja tulenevalt VÕS § 146 lg-test 2 ja 3 tuleb võlgnevust vähendada 3078, 20 euro võrra, seega on põhivõlgnevuse suuruseks, mis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista, 27 703, 75 eurot (30 781,95-3078,20). Ka viivise osas on maakohtu lõppjäreldus õige, kuid viivise suuruse osas on kohus eksinud. Maakohus leidis õigesti, et hageja õigus nõuda kostjatelt viivist ei ole lõppenud. Asjaolu, et viivise arvestus põhivõlgniku vastu on lõpetatud, ei too endaga kaasa viivise arvestamise lõpetamist käendajate vastu, sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (lahend nr 3-2-1-121-10). VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks ettenähtud intressimäär. Hageja ja OÜ Eesti Teede Grupp (pankrotis) vahelises liisingulepingus leppisid pooled kokku viivisemääras - 0,25% päevas. VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 kohaselt kuuluks kostjatelt väljamõistmisele viivis 0,25% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja avaldas, et piirab nõuet põhivõla suurusega (s.o 400 päeva eest). VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Kuna eelnevalt on kohus hageja põhinõuet 3078, 20 euro võrra vähendanud, ei ole põhjust arvestada põhivõlast täiendavalt maha maksete võlgnevuses sisalduv intress ja viivis (1564, 74 eurot). Seega kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele viivis 27 703, 75 eurot. Antud juhul on ka maakohus otsuse põhjendavas osas piiranud viivisenõuet põhivõla suurusega, kuid sellele lisaks on ta vastuoluliselt mõistnud viivise TsMS § 367 järgi kostjatelt välja ka alates 15.06.2012 kuni täitmiseni. Vastav nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostjate apellatsioonkaebused, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ning vähendab kostjatelt väljamõistetavat summat, siis arvestades hagihinda ja nõude rahuldatud osa suurust, jätab ta 78,5% menetluskuludest kostjate kanda, 21,5% aga hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Kolleegium peab otstarbekaks jaotada samas proportsioonis ka apellatsioonimenetluse kulud. Ü. Jänes

T. Kollom

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.