XXX(XXX) ja XXX(XXX) hagi XXXvastu pärandvara jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks XXXvastuhagi XXX(XXX) ja XXX(XXX) vastu pärandvara jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks
Hagide hind
Mõlemad hagid on TsMS § 132 kohaselt hinnaga 3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I / vastuhagis kostja I: XXX (isikukood XXX; elukoht XXX) Hageja II / vastuhagis kostja II: XXX (isikukood XXX; elukoht XXX) Hagejate / vastuhagis kostjate esindaja Martin Ellervee (OÜ CostMare, Pune tee 18-10, Tallinn; e-post: [email protected]) Kostja / vastuhagis hageja: XXX(isikukood XXX; elukoht XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt.
2.Jätta sõiduauto RENAULT Thalia registrimärgiga XXX XXX ja XXX kaasomandisse ja tehnilised seadmed ME 1500-V 2m LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME1200-U 70cm LINEAR AMPLIFIER GS35B ning ME 1500-F 6m LINEAR AMPLIFIER XXX ainuomandisse.
Välja mõista XXX XXX kasuks enamsaadud pärandvara eest hüvitis 140,83 (ükssada nelikümmend eurot ja 83 eurosenti) eurot ja
XXX XXX kasuks enamsaadud
pärandvara eest hüvitis 350 (kolmsada viiskümmend) eurot. Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 21. veebruarist 2014. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJATE NÕUE
1.25.09.2012. a esitasid XXX ja XXX kohtule hagi XXX vastu pärandvara jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks. Hagiavalduse asjaolude kohaselt suri hagejate isa ja kostja abikaasa XXX 23.04.2007. a. 23.11.2007. a väljastatud pärimistunnistuse kohaselt kuulus pärandvarasse 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist aadressiga XXX, 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost Renault Thalia, 1⁄2 mõttelist osa hoiusest Nordea pangas ja 1⁄2 mõttelist osa võlakohustusest Nordea pangas. Lisaks on kostja märkinud 28.05.2007. a pärandi vastuvõtmise avaldusse pärandvara koosseisus olevaks ka tehnilised seadmed, mis on nimetatud ära ka 23.04.2007. a pärandvara inventuuri aktis. Vaidlus korteriomandi ja Nordea pangas oleva hoiuse osas puudub, samuti on lõpetatud kaasomand korteriomandi osas Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-08-91748. Kuid pärandvara on jagamata sõiduauto ja tehniliste seadmete osas. Hagejad on teinud korduvalt kostjale erinevaid ettepanekuid viimatinimetatud pärandvara jagamiseks kuid tulutult. Tulenevalt eelmärgitust paluvad hagejad jagada pärandvarasse kuuluv sõiduauto ja tehnilised seadmed ning lõpetada kaasomand järgnevate alternatiivsete võimaluste esinemisel: A. sõiduauto jääb tervikuna kostjale ning tehnilised seadmed jäävad tervikuna hagejatele (kui seadmete seisukord vastab pärandvara inventuuri aktis märgitule) ning rahalist tasaarvestust ei toimu või; B. Sõiduauto ja tehnilised seadmed jäävad kostjale ning kostja tasub rahalise hüvitisena hagejale I 500 eurot ning hagejale II 500 eurot; C. Kui kostja ei ole nõus punktis A või B märgitud jagamise viisiga ja ei soovi sõiduauto endale jätmist ning on nõus sellest loobuma hagejate kasuks, siis jätta sõiduauto ja tehnilised seadmed hagejate kaasomandisse, kohustada hagejaid tasuma kostjale hüvitisena kostja pärandvara osa ja kaasomandi osa eest kokku 2000 eurot ning kostjat andma hüvitise tasumise eeldusena hagejatele üle sõiduauto valdus ja dokumendid ning tehnilised seadmed. D. Kui kostja ei soovi auto ja tehniliste seadmete endale jätmist ja ei ole nõus ka nende jätmisega hagejatele, siis võõrandada sõiduauto ja tehnilised seadmed avalikul enampakkumisel ja jagada saadud tulem hagejate ja kostja vahel vastavalt pärandi- ja omandiosa suurustele. E. Pärandvara jagamisel punktis A, B või C märgitud viisil lugeda kohtu otsusega, et hüvitise saamiseks õigustatud isik on andnud pärandvara omanikuks jäävale (kohustatud) isikule nõusoleku sõiduauto Eesti Riiklikus Autoregistris kohustatud isiku nimele registreerimiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. VASTUHAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA VASTUHAGEJA NÕUE
2.29.11.2012. a esitas kostja vastuhagi. Vastuhagi asjaolude kohaselt kuulus pärandvarasse 1⁄2 mõttelises osas korteriomandist aadressil XXX, 1⁄2 mõttelises osas sõiduautost Renault Thalia ja 1⁄2 mõttelises osas võlakohustusest Nordea panga ees, millise põhiosa jääk oli 23.04.2007. a seisuga 4 489 eurot. Vastuhageja tasus pangale 6 662 eurot ennetähtaegse laenu tagastamise kokkuleppe kohaselt. Kuna XXX suurendas laenusummat 3 835 euro võrra 05.07.2004. a, millise eesmärgiks oli vannitoa ja köögi remont, kuid kasutas nimetatud summat hoopis sõiduauto Renault Thalia soetamiseks ja parendamiseks, tuleb nimetatud summa korteriomandi pärandiosast maha arvestada järgmiselt: vastuhageja osa 1 917,50 eurot, vastukostjate osa mõlemal 639,17 eurot. Kuna sõiduauto on avariiline ja seisnud alates 23.04.2007. a, pakub sõiduauto väärtuseks ca 500 eurot.
Tehnilised seadmed lasin ära märkida inventuuriaktis, kuna need ähvardati minult niisama ära võtta. Siis väideti nende maksumuseks null krooni. Kuna vastuhageja kandis alates pärandi jagamisest kui 31.08.2012. a ainuisikuliselt kõik koormatised korteriomandiga aadressil XXX, tasus pangale laenuvõla summas 6 662 eurot, tasus vastukostjatele peale korteriomandi müüki 9 133,32 eurot, palub vastuhageja lugeda pärandvara jagatuks jättes nii sõiduauto kui tehnilised seadmed vastuhagejale. Vastuhageja viitab ka, et kõik nimetatud asjaolud on piisavaks aluseks pärandvara osade võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumiseks.
MENETLUSE KÄIK
3.Hagejad ei nõustu vastuhagiga, sest ei ole saanud pärandvarast pärimistunnistuse järgset osa sõiduauto ja tehniliste seadmete suhtes. Kuna vastuhageja ei ole vaidlustanud pärimistunnistust pärandiosade suhtes, puudub alus sellest kõrvalekaldumiseks. Hagejad on kandnud oma osa võlgnevusest panga ees ning puudub alus arvestada laenukohustust muude pärandvara hulka kuuluvate osade juurde. Hagejad ei nõustu vastuhagis nimetatud jagamata pärandvarasse kuuluvate asjade vastuhageja poolt märgitud väärtustega jäädes hagiavalduses märgitu juurde. Lisaks paluvad hagejad arvestada pärandvara jagamisel, et hagejad on kandnud kõik matusekulud ning kostja ei ole neid hagejatele vastavalt pärimisseadusele hüvitanud. Vastuhagis märgitud pärandvara jagamise viis ei ole kooskõlas seadusega, mistõttu on vastuvõtmatu vastukostjatele.
4.09.04.2013. a menetlusdokumendis jäi vastuhageja vastuhagi juurde.
5.18.06.2013. a kohtuistungil jäi vastuhageja vastuhagi juurde ja täiendavaid tõendeid sõiduauto väärtuse ning tehniliste seadmete kohta esitada ei soovinud. Pooled nõustusid asja edasise menetlemisega kirjalikus menetluses.
6.30.06.2013. a menetlusdokumendis märgivad hagejad, et vastavalt esitatud tõenditele on sõiduauto väärtuseks 1 500 eurot ja tehniliste seadmete väärtuseks 900 eurot. Nimetatust tulenevalt teevad hagejad täpsustuse haginõudes paludes jagada hagejatele ja kostjale pärandvarana ühiselt kuuluv sõiduauto Renault Thalia ja tehnilised seadmed ning pärandvara jagamisel kaasomandi tekkimisel lõpetada kaasomand selliselt, et: A) Sõiduauto ja tehnilised seadmed jäävad kostjale ning kostja tasub rahalise hüvitisena hagejale I 400 eurot ning hagejale II 400 eurot ning hüvitab hagejale I viimase poolt kantud pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot; B) Sõiduauto jääb tervikuna kostjale ning tehnilised seadmed jäävad tervikuna hagejatele ning kostja tasub hagejatele pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot, millest kostjal on õigus arvata maha hagejate poolt PärS § 159 lg 4 alusel kostjale hüvitav osa tema pärandvara väärtusest (s.o. 100 eurot), mis ei ole kaetud auto väärtusega. Kostja poolt hagejatele makstava hüvitise suuruseks kokku on (209,17 - 100) 109,17 eurot, mis hagejate kokkuleppel tasutakse hagejale I. C) Sõiduauto jääb tervikuna hagejatele ning tehnilised seadmed jäävad tervikuna kostjale ning hagejad hüvitavad vastavalt PärS § 159 lg 4 kostjale tema osa pärandvara väärtusest (s.o 700 eurot), mis ei ole kaetud tehniliste seadmete väärtusega, arvates hüvitisest maha kostja poolt hagejatele tasumata pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot. Hagejate poolt kostjale makstava hüvitise suuruseks kokku on (700 – 209,17) 490,83 eurot. D) Kui kostja ei ole nõus punktis A, B või C märgitud jagamise viisiga ja ei soovi auto ja tehniliste seadmete endale jätmist ning on nõus nendest loobuma hagejate kasuks, siis jätta sõiduauto ja tehnilised seadmed Hagejate kaasomandisse, kohustada Hagejaid tasuma kostjale hüvitisena kostja pärandvara osa ja kaasomandi osa eest kokku 1 600 eurot, millest hagejatel on õigus arvata maha kostja poolt hagejatele tasumata pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot. Hagejate poolt kostjale makstava hüvitise suuruseks kokku on seega 1 390,83 eurot. Ühtlasi kohustada kostjat andma hüvitise tasumise eeldusena hagejatele üle auto valdus ja dokumendid ning tehnilised seadmed.
E) Kui kostja ei ole nõus ühegi punktides A-D taotletud pärandvara jagamise viisiga, siis võõrandada sõiduauto ja tehnilised seadmed avalikul enampakkumisel ja jagada saadud tulem hagejate ja kostja vahel vastavalt pärandi- ja omandiosa suurustele. Pärandvara jagamisel punktis A, B, C või D märgitud viisil lugeda kohtu otsusega, et hüvitise saamiseks õigustatud isik on andnud pärandvaraks oleva sõiduauto omanikuks jäävale (kohustatud) isikule nõusoleku sõiduauto Eesti Riiklikus Autoregistris kohustatud isiku nimele registreerimiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
7.09.08.2013. a menetlusdokumendis tegi vastuhageja ettepaneku vara jagada järgmiselt: • jätta sõiduauto hagejatele ning tasuda kostjale 1 000 eurot. • matusekulud jätta hagejate kanda, kuna kostja kandis korteriomandiga seotud majandamiskulusid alates pärandaja surmast kuni augustini 2012. • jagada pärandvara vastavalt pärimistunnistusele ja mitte lugeda pärandvara hulka tehnilisi seadmeid. • hagejatelt välja mõista kohtuasja venitamisega ja ebaseadusliku käitumisega enamsaadud vara arvelt 5 024,12 eurot • hagejatelt välja mõista kohtutäituri tasud ja täitemenetluse algatamise tasu kogusummas 690,46 eurot.
8.10.01.2014. a määrusega keeldus kohus XXXvastuhagis rahaliste nõuete, s.o ebaseadusliku käitumisega enamsaadud vara arvelt summa 5 024,12 euro ning täitemenetluse alustamise tasu 19,16 euro ja kohtutäituri tasu 671,30 euro väljamõistmiseks, menetlusse võtmisest.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled nõustusid asja kirjaliku menetlusega 18.06.2013. a kohtuistungil (tl 120 pöördel; kd I).
10.Kohus leiab, et nii hagi kui ka vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt.
11.Käesolevas asjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud: • 23.04.2007. a. suri pärandaja XXX. Asjaolu üle ei ole vaidlust ja see nähtub ka 23.11.2007. a. notariaalselt tõestatud pärimistunnistuselt (tl 7-9, I kd). • XXXpärandvara pärijateks on 1/3 mõttelises osas XXX, 1/3 mõttelises osas XXX ja 1/3 mõttelises osas XXX. Asjaolu üle ei ole vaidlust ja see nähtub ka 23.11.2007. a. notariaalselt tõestatud pärimistunnistuselt (tl 7-9, I kd). • XXXon avaldanud, et pärandvaraks on muuhulgas tehnilised seadmed ME 1500-V 2m LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME1200-U 70cm LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME 1500-F 6m LINEAR AMPLIFIER ja 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost RENAULT. Asjaolu on tõendatud 28.05.2007. a. notariaalselt tõestatud avaldusega pärandi vastuvõtmiseks (tl 10, I kd). • XXX on tasunud XXXmatusekulud summas 8376 krooni (s.o. 535,32 eurot). Asjaolu on tõendatud Matusebüroo XXX OÜ arvega nr XXX (tl 93, I kd). • XXX on tasunud XXX hauaplaadi eest 1468 krooni krooni (s.o. 93,82 eurot). Asjaolu on tõendatud Vaasimeister 19.06.2007. a tellimus-lepinguga (tl 94, I kd) • Sõiduauto Renault Thalia reg nr XXX turuhind on 26.06.2013. a. 1500 eurot. Asjaolu on tuvastatud Abc Motors AS 26.06.2013. a kinnituskirjaga (tl 127, I kd). • Raadioseadmete (võimsusvõimendid) ME 1500-V 2m LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME1200-U 70cm LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME 1500-F 6m LINEAR AMPLIFIER turuhind komplektina on 900 eurot (tl 128, I kd). Asjaolu on tõendatud Eesti Raadioamatööride Ühingu 25.06.2013. a. kirjaga (tl 128).
12.Hagejad XXX ja XXX on esitanud nõude pärandvara jagamiseks kaasomandi lõpetamise teel näidates ära alternatiivselt soovitavad asjade jagamise viisid hagejate eelistatud järjekorras. Kostja XXX on esitanud hagejate vastu vastuhagi, milles palub sõiduauto Renault Thalia ja
raadioamatööri aparaadid jätta talle ja lugeda hagejad oma osa pärandist kätte saanuks korteriomandi müügijärgselt tasutud summa 9133,32 euro saamise teel (29.11.2012. a. avaldus [tl 53-58, I kd]). 09.08.2013. a menetlusdokumendis nõuab vastuhageja vara jagamist selliselt, et jätta sõiduauto hagejatele ning tasuda kostjale 1 000 eurot, matusekulud jätta hagejate kanda, kuna kostja kandis korteriomandiga seotud majandamiskulusid alates pärandaja surmast kuni augustini 2012, jagada pärandvara vastavalt pärimistunnistusele ja mitte lugeda pärandvara hulka tehnilisi seadmeid, hagejatelt välja mõista kohtuasja venitamisega ja ebaseadusliku käitumisega enamsaadud vara arvelt 5 024,12 eurot ning hagejatelt välja mõista kohtutäituri tasud ja täitemenetluse algatamise tasu kogusummas 690,46 eurot. Kehtiva pärimisseaduse §-is 180 sisalduva rakendussätte kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärimisele kohaldatava õiguse ulatus määratakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 26 järgi. Kohus on kohtuotsuse p-is 11 tuvastanud, et pärandaja XXX suri 23.04.2007. a. Nii pärandaja surmapäeval kui ka kehtiva pärimisseaduse § 3 lg 2 redaktsioon on identne ning vastavalt PärS mõlema redaktsiooni § 3 lg-le 2 on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Seega tuleb kohaldada pärimisseaduse sätteid 23.04.2007. a. redaktsioonis. Vastavalt nimetatud ajal kehtinud PärS § 144 lg-le 1 määratakse pärandvara jagamisel kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende osale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate asjade harilikust väärtusest. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel ning lg 3 järgi kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 11 tuvastanud, et XXX pärandvara pärijateks on 1/3 mõttelises osas XXX, 1/3 mõttelises osas XXX ja 1/3 mõttelises osas XXX. Seega saab järeldada, et jagamisele kuuluv pärandvara on kaaspärijate kaasomandis ning kohaldada tuleb kaasomandi jagamise sätteid. Hagejad on palunud jagada pärandvara, mis on veel jagamata s.o. sõiduauto Renault Thalia reg nr XXX ning hagiavalduse lisa 2 p-is 2 märgitud tehnilistest seadmetest, millisteks on seega ME 1500-V 2m LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME1200-U 70cm LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME 1500-F 6m LINEAR AMPLIFIER. XXX on palunud tehnilisi seadmeid, st eelnimetatud raadioaparatuuri mitte jagada, sest need ei ole pärimistunnistusel märgitud. Kohus juhindub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.02.2003 otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-12-03, kus on sedastatud seisukoht, et pärijatele väljastatud pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.02.2003 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-12-03, p 12). Seetõttu ei mõjuta XXX ja XXX väljastatud pärimistunnistuse sisu iseenesest nende pärimisõiguse ja sellest tuleneva omandiõiguse ulatust. Kohus on tuvastanud, et XXX ise on avaldanud, et pärandvaraks on muuhulgas tehnilised seadmed ME 1500-V 2m LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME1200-U 70cm LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME 1500-F 6m LINEAR AMPLIFIER ja 1⁄2 mõttelist osa sõiduautost RENAULT. Seega tuleb lugeda, et ka vaidlusalused raadioseadmed, mis olid pärandaja ja XXX ühisvaraks, kuuluvad pooles mõttelises osas pärandvara hulka.
13.Vastavalt PärS § 151 lg-le 1 arvestatakse pärandvara hulka kuuluvaid asju jaotades iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Sama paragrahvi 2. lõike järgi pärandvara hulka kuuluv asi, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks asja otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale ning vastavalt lg-le 3 kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asi anda, otsustab pärija nõudel kohus vastavalt asjaoludele, kas anda asi kellelegi pärijatest või müüa see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagada pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. PärS § 151 lg 4 kohaselt kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele
rahalise hüvitise ning lg 5 järgi kogumisse kuuluvaid asju ei või pärandvara jagamisel üksteisest eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamise vastu või kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Kohus juhindub ka AÕS § 77 lg-st 1, mille kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele ning sama paragrahvi lg-st 2, mille järgi kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.10.2005. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-45-06 sedastatud seisukoha järgi võib kohus AÕS § 77 lg 2 järgi valida üksnes selliste kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis (vt Riigikohtu 4. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-05.
14.Hagejad on esitanud pärandvaraks olevate asjade jagamiseks alternatiivselt viis erinevat viisi. Esmalt nõuavad hagejad sõiduauto ja tehniliste seadmete jätmist kostjale ning kostja tasub rahalise hüvitisena hagejale I 400 eurot ning hagejale II 400 eurot ning hüvitab hagejale I viimase poolt kantud pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. 09.2010. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-65-10 on kolleegium märkinud, et kaasomandi lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Kohus ei pea võimalikuks pärandvaraks olevate asjade suhtes kaasomandit antud viisil lõpetada, sest kostja XXX on selliselt vara jagamisele vastu vaielnud ning kohtu hinnangul tuleb arvestada vaidlustamata asjaoluga, et kostja tervislik seisund ei ole hea ning talle kohustuse jätmine tegeleda vara müügi korraldamisega ning maksta kostja jaoks märkimisväärses summas hüvitist (eelduslikult vara arvelt), oleks viimasele liigselt koormav. Samuti ei ole pooltel vaidluse all, et XXXl ei ole auto kasutamise vastu huvi eelkõige põhjusel, et tal puuduvad juhiload. Samal põhjusel ei ole õigustatud hagejate teise alternatiivina esitatud nõude, et sõiduauto jääb tervikuna kostjale ning tehnilised seadmed jäävad tervikuna hagejatele ning kostja tasub hagejatele pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot, millest kostjal on õigus arvata maha hagejate poolt PärS § 159 lg 4 alusel kostjale hüvitav osa tema pärandvara väärtusest (s.o. 100 eurot), mis ei ole kaetud auto väärtusega, rahuldamine. Kohus rõhutab, et see ei oleks õiglane, kuna XXX puudub auto endale saamiseks igasugune huvi. Kolmanda alternatiivina nõuavad hagejad, et sõiduauto jääks tervikuna hagejatele ning tehnilised seadmed jäävad tervikuna kostjale ning hagejad hüvitavad vastavalt PärS § 159 lg 4 kostjale tema osa pärandvara väärtusest (s.o 700 eurot), mis ei ole kaetud tehniliste seadmete väärtusega, arvates hüvitisest maha kostja poolt hagejatele tasumata pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot. Hagejate poolt kostjale makstava hüvitise suuruseks kokku on (700 – 209,17) 490,83 eurot. Kohus leiab, et antud jagamise viis vastab enim poolte huvidele. Nimelt arvestades, et hagejatel on võimalus leida autole kasutus või vähemalt on neil võimalik soovi korral tegeleda selle müügiga oma parimal äranägemisel samas kui kostja ei saa ega soovi autot endale, on põhjendatud jätta auto hagejate kaasomandisse ning hagejad hüvitaksid kostjale tema osa rahas. Kohus on kohtuotsuse p-is 11 tuvastanud, et sõiduauto Renault Thalia reg nr XXX turuhind on 26.06.2013. a. 1500 eurot. XXX on auto hinnaks 29.11.2012. a. vastuhagi avalduses pakkunud 500 eurot, kuid 18.06.2013. a. eelistungil teatanud, et ei tea palju auto väärtus käesoleval ajal on. Kohtu ettepanekule auto väärtust täpsustada ja seda tõendada vastas XXX, et ta ei soovi seda võimalust kasutada (tl 120, I kd). Seega lähtub kohus sõiduauto Renault Thalia reg nr XXX tuvastatud turuhinnast 1500 eurot. Kuivõrd pärandvara hulka kuulub sõiduautost tulenevalt abikaasade ühisvararežiimist 1⁄2 mõttelist osa, tuleb PärS § 151 lg 4 kohase rahalise hüvitise määramisel sellega arvestada. Käesoleva kohtuotsuses on eespool leidnud tuvastamist, et XXX pärandvara pärijateks on 1/3 mõttelises osas XXX, 1/3 mõttelises osas XXX ja 1/3 mõttelises osas XXX.
Antud asjaolust tulenevalt kuulub vaidlusaluse sõiduauto hagejate kaasomandisse jätmisel nende poolt kostjale hüvitamisele 1000 eurot (4/6x1500). Kohus on kohtuotsuse p-is 11 tuvastanud, et pärandvaraks on muuhulgas tehnilised seadmed ME 1500-V 2m LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME1200-U 70cm LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME 1500-F 6m LINEAR AMPLIFIER. Kohus leiab, et nimetatud tehnilised seadmed tuleb jätta kostja XXX ainuomandisse. Nagu eespool märgitud tuleks XXX arvates antud asjad üldse jagamata jätta, millega kohus ei nõustunud (vt kohtuotsuse p 12), kuid nii vastuhagi avalduses kui ka 10.02.2014. a kohtusse jõudnud lõplikest seisukohtades siiski palunud, et raadioamatööri aparaadid jäetaks talle (tl 47, II kd). Kuivõrd hagejad on ise nõustunud sellega, et vaidlusalused tehnilised seadmed võiks kostjale jääda ning ei ole esile toonud, et neil oleks seadmete vastu PärS § 151 lg 1 tähenduses erihuvi, siis on otstarbekas need kostjale jätta arvestades ka seda, et tagatud ei ole hagejate huvi saada seadmed nende täielikus komplektsuses, kuna need on poolte väidete kohaselt kostja valduses. Kohus on kohtuotsuse p-is 11 tuvastanud, et raadioseadmete (võimsusvõimendid) ME 1500-V 2m LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME1200-U 70cm LINEAR AMPLIFIER GS35B, ME 1500F 6m LINEAR AMPLIFIER turuhind komplektina on 900 eurot. XXX on küll 18.06.2013. a eelistungil teatanud, et vaidlusaluste seadmete hind on 4000-5000 eurot, kuid ei ole vaatamata kohtu vastavasisulisele ettepanekule seda tõendanud (vt tl 120, I kd). Kuivõrd pärandvara hulka kuulub vaidlusalustest tehnilistest seadmetest tulenevalt abikaasade ühisvararežiimist pool, tuleb PärS § 151 lg 4 kohase rahalise hüvitise määramisel sellega arvestada. Seega kuulub vaidlusalustest tehnilistest seadmetest kostja ainuomandisse jätmisel tema poolt hüvitamisele hageja XXXile 1/6 osas 150 eurot ja hageja XXX 1/6 osas 150 eurot, kokku 300 eurot (2/6x900).
15.Lähtudes TsMS § 445 lg 1 analoogiast otsustab kohus tasaarvestada hagejate ja kostja vastastikused hüvitisnõuded ning tasaarvestuse tagajärjel tuleks vastavalt hagejate pärandi osade suurusele enamsaadud pärandvara eest hageja kostjale maksta XXX poolt 350 eurot ja XXX poolt 350 eurot [(1000-300):2=350]. Hagejad on aga palunud juhul, kui neil tekib pärandvara jagamisel kostja suhtes hüvitamiskohustus, sellest maha arvata hageja 1 poolt kantud matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot. Vastavalt pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 131 lg-le 1 kannab pärija pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel. PärS § 131 lg 2 kohaselt iga pärija kannab pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Kohus on kohtuotsuse p-is 11 tuvastanud, et XXX on tasunud XXX matuse kulud summas 8376 krooni (s.o. 535,32 eurot) ja XXX hauaplaadi eest 1468 krooni (s.o. 93,82 eurot), kokku 629,14 eurot. Kohus leiab, et tuvastatud kulutused on PärS § 131 lg 1 tähenduses matuse kulud sh ka kulud hauaplaadile, sest need vastavad isiku matmise ja mälestamise tavadele. Kostja XXX on võtnud omaks asjaolu, et ta pärandaja matuse kulu kandmises ei osalenud (tl 103, I kd). XXX väited justkui võimaldanuks raadioamatööride võimalik osalemine matustel ning pärandaja väidetav liikmelisus antud klubis matuse kulud tasaarvestada, ei ole asjakohane. Asjaolu, et pärandaja võis mõne klubi liige olla, ei anna iseenesest alust matuse kulude tasaarvestamiseks ning kostja väitest ei selgu ka milline oli nõue, millega kulude nõue tasaarvestati. Kohus leiab, et kostja XXX peab vastavalt PärS § 131 lg-le 2 pärandaja matuse kulud kandma võrdeliselt oma pärandiosa suurusega s.o. 1/3 osas. Eespool on leidnud tuvastamist, et matuse kulud kokku olid 629,14 eurot. Seega on kostja XXXle langev osa 629,14:3=209,71 eurot. Kuna hagejad on nõudnud aga hüvitamiskohustuse arvelt matuse kulude maha arvamist väiksemas ulatuses s.o. summas 209,17 eurot, siis on kohus sellega seotud ning antud summa tuleb XXXle hüvitamisele kuuluvast rahast maha arvata. Seega peab XXX maksma XXXle hüvitise, millest on maha arvatud XXXle langev matuse kulude osa, sest on leidnud tuvastamist, et XXX on matuse kulud kandnud. Hüvitise suuruseks on 140,83 eurot (350209,17). XXX peab XXXle hüvitama enamsaadud pärandvara eest 350 eurot.
Seega kuulub rahuldamisele hagejate 30.06.2013. a avalduses esitatud täpsustatud alternatiivne nõue (p C), et sõiduauto jääb tervikuna hagejatele ning tehnilised seadmed jäävad tervikuna kostjale ning hagejad hüvitavad kostjale tema osa pärandvara väärtusest (s.o 700 eurot), mis ei ole kaetud tehniliste seadmete väärtusega, arvates hüvitisest maha kostja poolt hagejatele tasumata pärandaja matusekulud kostjale langevas osas summas 209,17 eurot. Hagejate poolt kostjale makstava hüvitise suuruseks kokku on (700 – 209,17) 490,83 eurot. Kohus leiab, et täitmaks TsMS § 445 lg 2 teises lauses sätestatud nõuet tuleb raha hagejatelt välja mõista mitte kohustada neid raha tasuma, mistõttu kohus sõnastab ka resolutsiooni vastavalt. Hageja nõuet sõnastuse muutmine sisult ei muuda. Hagejad on nõudnud ka, et pärandvara jagamisel punktis A, B, C või D märgitud viisil lugeda kohtu otsusega, et hüvitise saamiseks õigustatud isik on andnud pärandvaraks oleva sõiduauto omanikuks jäävale (kohustatud) isikule nõusoleku sõiduauto Eesti Riiklikus Autoregistris kohustatud isiku nimele registreerimiseks. Kohtu hinnangul antud nõude rahuldamiseks alust ei ole ning märgib, et Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusega nr 75 kinnitatud “Liiklusregistri pidamise põhimääruse“ § 10 lg 3 p-i 2 kohaselt on andmete registrisse kandmise aluseks olevateks dokumentideks sõiduki, väikelaeva, alla 12-meetrise kogupikkusega laeva või jeti seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid ning osundatud määrusest ei tulene nõuet mingi nõusoleku andmiseks. Eeltoodud põhjendusel rahuldab kohus hagi osaliselt (osas millega on otsustatud osade kaaspärijate kaasomandi lõpetamine) ning kuna hagejad on alternatiivid esitanud eelistatud järjestuses, ei analüüsi kohus p-ides D ja E esitatud nõudeid.
16.Kohus lähtub XXXvastuhagi avalduse nõuetest, mis on esitanud 09.08.2013. a menetlusdokumendis, kus vastuhageja tegi ettepaneku vara jagada selliselt, et jätta sõiduauto hagejatele ning tasuda kostjale 1 000 eurot, matusekulud jätta hagejate kanda, kuna kostja kandis korteriomandiga seotud majandamiskulusid alates pärandaja surmast kuni augustini 2012. a, jagada pärandvara vastavalt pärimistunnistusele ja mitte lugeda pärandvara hulka tehnilisi seadmeid, hagejatelt välja mõista kohtuasja venitamisega ja ebaseadusliku käitumisega enamsaadud vara arvelt 5 024,12 eurot, hagejatelt välja mõista kohtutäituri tasud ja täitemenetluse algatamise tasu kogusummas 690,46 eurot. Kohus ei pea võimalikuks vastuhagi lahendamisel aluseks võtta XXX10.02.2014. a. lõplikes kirjalikes seisukohtades esitatud nõudeid ulatuses, mis need varem esitatu osas ei kattu, sest antud menetlusstaadiumis ei pea kohus hagi muutmist võimalikuks. Kuivõrd Harju Maakohtu on 10.01.2014. a. kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-38499 XXX09.08.2013. a avalduses esitatud rahaliste nõuete, s.o XXX ja XXX ebaseadusliku käitumisega enamsaadud vara arvelt summa 5 024,12 euro ning täitemenetluse alustamise tasu 19,16 euro ja kohtutäituri tasu 671,30 euro väljamõistmiseks menetlusse võtmisest keeldunud, ei ole alust nende läbivaatamiseks vaatamata sellele, et XXXon need 10.02.2014. a. avalduse resolutiivosa p-ides 4 ja 5 uuesti esitanud. Seega tuleb vastuhagi rahuldada osaliselt osas, milles vastuhagi esitaja on palunud jätta pärandvaraks oleva sõiduauto hagejatele ning osaliselt ka hüvitise väljamõistmise osas. Ülejäänud osas, mille menetlemisest kohus ei ole keeldunud, tuleb jätta vastuhagi rahuldamata. Kohus jääb vastuhagi osalisel rahuldamisel samade põhjenduste juurde, mis põhihagi puhul on esitatud (vt kohtuotsuse p 14). Kohus leiab, et kuna PärS § 151 lg-st 4 tuleneb pärija kohustus maksta teistele pärijatele rahaline hüvitis, kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, siis ei ole võimalik lugeda, et hagejad on hüvitise kätte saanud korteriomandi müügijärgselt tasutud summa 9133,35 euro saamise teel olukorras, kus korteriomand ei kuulu vaidluse esemesse. Kohus märgib, et pärandvaraks olnud korteriomandi kaasomandi lõpetamisega seonduv vaidlus on lahendatud Harju Maakohtu 22.12.2011. a. otsusega tsiviilasjas nr 2-08-91748. Kohtu põhjendused, miks tuleb pärandvara hulka lugeda ka tehnilised seadmed, sisalduvad kohtuotsuse p-is 12. Kohus on põhjendanud, miks tuleb XXX osaleda matuse kulude kandmises kohtuotsuse p-is 15. Seadus ei näe ette alust pärija poolt matuse kulude kandmisest vabastamiseks juhul, kui pärija on tasunud mingeid korteriomandiga seotud majandamiskulusid.
Samuti ei ole kohtul käesolevas menetluses alust anda hinnanguid XXX väidetele, mis puudutavad tema võimalikku väärkohtlemist pärandaja poolt ning selle tagajärjel halvenenud tervist.
17.XXX väitel oli pärandajale Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalist antud laen korteris vannitoa remondi tegemiseks, kuid pärandaja kasutas seda mitte sihtotstarbeliselt sõiduauto ostusummast puuduoleva osa katteks ning kostja heidab ette, et see asjaolu jäeti tsiviilasjas nr 208-91748 arvestamata (tl 101, I kd). XXX on esitanud XXXkonto väljavõtte, millelt nähtub, et viimane on maksnud 13.07.2004. a. XXXAS-ile 13 500 krooni, 16.07.2004. a. 100 000 krooni ja 19.07.2004. a. 1100 krooni (tl 61-63, I kd). Nimetatu ei oma aga antud asjas tähtsust, sest nõuet antud kohustuse jagamiseks esitatud ei ole. Ka on XXX18.06.2013. a eelistungil kinnitanud, et jagatavaks varaks on auto ja raadiosaatjad ning et muud vara jagada ei ole (tl 120, I kd). XXXon kinnitanud, et ta ei soovi vastuhagis muud vara jagada kui raadioseadmed ja auto (tl 120 pöördel, I kd). Kohus kordab, et Harju Maakohtu 22.12.2011. a. otsus tsiviilasjas nr 2-0891748, millega lahendati pärandvaraks olnud korteriomandiga seonduv vaidlus, jõustus 02.02.2012. a. Seega on kohus hinnanud kohtuotsuses vaidluse all olnud korteriomandiga seotud asjaolusid ja väiteid esitatud tõendite alusel ning kohtul puudub alus antud asjaolusid ümber hinnata. Kohus on seda XXXle seda ka korduvalt selgitanud (tl 161). Korteriomandiga seonduv ei ole käesoleva vaidluse ese. Eeltoodud põhjustel ei analüüsi kohus ka väidetava laenulepingust tuleneva kohustuse kohta poolte esitatud dokumentaalseid tõendeid.
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas nii hagi kui vastuhagi osaliselt, määrab kohus, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus arvestab menetluskulude sellisel jaotamisel ka asjaoluga, et pärandvara jagamisel on sisuliselt kaasomand isikute vahel, kes seda soovisid lõpetada ka lõpetatud, mis on eelduslikult poolte huvides ning menetluskulude kindlaksmääramist kaasomandi lõpetamisel on Riigikohus selgitanud 27.09.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10 ja 21.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-138-08.