Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-35226
Tsiviilasi
J P i (P) hagi AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihalduri Andres Tootsmani ning OÜ Asto Vara vastu AS-i Sakax (pankrotis) pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihalduri Andres Tootsmani vastuhagi J P i vastu laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
109 191.84 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.05.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J P i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja J P (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja/kostja I AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman, esindaja vandeadvokaat Marit Toom Vastustaja/kostja II OÜ Asto Vara (registrikood 10559122, asukoht Estonia pst 15, 11624 Tallinn), esindaja Avo Graf
Kohtuistungi toimumise aeg
15.01.2014
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 07.05.2013 otsus tühistada osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihalduri vastuhagi rahuldamata. Samuti jaotada uuesti menetluskulud.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
1) Jätta J P i hagi AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihalduri A T ja OÜ Asto Vara vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses rahuldamata; 2) Jätta AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihalduri vastuhagi rahuldamata; 3) J P i ja AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihalduri maa- ja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jätta vastava menetlusosalise enda kanda. OÜ Asto Vara maakohtus kantud menetluskulud jätta J P i kanda. OÜ Asto Vara apellatsioonikohtus kantud kulud jäävad tema enda kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.05.09.2012 esitas J P (hageja) Harju Maakohtule hagi AS-i Sakax (pankrotis) pankrotihalduri A T (kostja I) ja OÜ Asto Vara (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks AS-i Sakax (pankrotis) pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada nõuet kokku summas 880 765.40 eurot, sealhulgas laenu põhisumma 769 496.25 eurot, intress 10 619.05 eurot ja viivis 100 650.10 eurot, II järgu nõudena. Menetluskulud palus jätta kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 22.04.2010 hageja ja AS Sakax (pankrotis, edaspidi võlgnik) laenulepingu, mille kohaselt vormistati hageja senised rahalised nõuded võlgniku vastu ümber laenuks. Laenulepingu kohaselt olid võlgnikul hageja ees täitmata rahalisi kohustusi kokku 12 040 000 krooni (769 496.25 eurot). Kohustused tulenesid sellest, et ajavahemikul 08.11.1999-06.03.2000 sõlmisid hageja ja võlgnik kahe kinnistu mõtteliste osade müügilepingud ning kahe sundvõõrandatud maatüki tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingud. Lepingute alusel võlgnik hagejale lepingujärgset hinda ei tasunud. 22.04.2010 lepingu punktis 1 lepiti kokku, et võlgnetav summa on käsitletav laenuna ja sellise summa võlgnes võlgnik laenulepingu sõlmimise päeva seisuga. Lepingu punktis 2 lepiti kokku intress 6,2% aastas, laenu tagasimaksmise tähtajaks punktis 3 01.07.2010.
3.Harju Maakohus kuulutas 16.04.2012 välja võlgniku pankroti ja nimetas halduriks Andres Tootsmani. Pankroti väljakuulutamise päevaks võlgnik laenusummat ei tagastanud. Hageja esitas haldurile 30.04.2012 nõudeavalduse 925 550.08 eurot kohta. 24.07.2012 sai hageja kätte halduri kirja puuduste kohta, millele järgnevalt esitas 02.08.2012
nõudeavalduses esinenud puuduste kõrvaldamise avalduse koos täiendavate tõenditega. Nõudeks jäi 880 765.40 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul 07.08.2012 vaidlustasid kostjad hageja nõude täies ulatuses.
4.Hageja on seisukohal, et laenu tähtajaks tagastamata jätmisega rikkus võlgnik laenulepingut ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lõike 1 punkti 1 alusel on hagejal õigus nõuda kohustuste täitmist. VÕS § 101 lõike 1 punkti 6 ja § 113 alusel tekkis hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 397 lõike 1 ja lepingu punkti 2 alusel on laenusummalt kogunenud intressi 10 619.05 eurot.
5.Kostjate viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesolevas asjas aktuaalne. Riigikohtu hilisemas praktikas on asutud seisukohale, et põhivõlasuhte muutmisele suunatud tahteavaldused ei pea olema tehtud põhivõlasuhtega samas vormis. Samuti tuleb arvestada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 85. Seega võib laenulepingu sõlmida mitte ainult notariaalses, vaid ka lihtkirjalikus vormis, nagu hagi aluseks olev leping, ning puudub seaduslik alus selle tühisuse sedastamiseks.
6.Alternatiivselt leidis hageja, et vaidlusalune leping kujutab endast konstitutiivset võlatunnistust, kuna poolte ühine tahe oli suunatud laenulepinguga uue kohustuse tekitamisele, mitte aga aastatel 1999/2000 tekkinud kohustuste kinnitamisele. Vaidlusaluse laenulepingu allkirjastamise ajal oli 1999/2000. aastate lepingutest tulenevad kohustused ilmselt juba aegunud. Samas kinnitasid pooled vastastikku, et võlgnik on hagejale võlgu. Samamoodi pidi aru saama ka lepingupooltega sarnane mõistlik isik.
7.Hageja vaidles vastu kostjate aegumise vastuväitele, leides, et kuna asjas puudub alus tuvastamaks laenulepingu tühisust, ei oma aastatel 1999 ja 2000 sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete aegumise küsimus asjas tähtsust. Võlgnik on laenulepingu sõlmimisega tunnustanud aegunud nõuet, seega kuna võlgnik on aegumise vastuväitest juba loobunud, ei saa ka kostjad seda vastuväidet esitada. Laenulepingu allkirjastamist 22.04.2010 tõendavad 02.08.2012 nõudeavalduse täpsustuse lisad. Kostja I vastuväited
8.Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu oli võlgniku poolt allkirjastanud juhatuse liige C G H M . Äriregistri andmetel oli C G H M võlgniku juhatuse liikmeks alles alates 18.01.2010. Pankrotihaldur palus hagejal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et laenuleping on võlgnikule siduv. Seejärel asus hageja seisukohale, et vaatamata laenulepingus toodud kuupäevale 06.07.2009, on leping allkirjastatud tegelikult 22.04.2010.
9.Kõnealune laenuleping ei kehti ka vorminõuete rikkumise tõttu. Lepingu näol on tegemist VÕS § 396 lõikes 2 nimetatud võlgnevuse vormistamisega laenuks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-21-06 leidnud, et VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamine laenuna tähendab sisuliselt deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, seega on selline võlatunnistus kausaalne (aksessoorne). Riigikohus leidis, et notariaalselt tõestatud lepingust tulenevat võlga saab tunnustada (ehk selle kohta VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud laenulepingut sõlmida) üksnes notariaalselt tõestatud vormis. Ehitise mõttelise osa võõrandamise leping pidi olema notariaalselt tõestatud (asjaõigusseaduse rakendamisseaduse (AÕSRS) § 13 lõike 6 kohaselt), samuti pidi olema notariaalselt tõestatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping (maareformi seaduse (MRS) § 191 lõike 3 kohaselt). Seega võlgnevus, mis vormistati laenuna, tulenes täies ulatuses
notariaalselt tõestatud lepingutest ning ka laenuleping tulnuks sõlmida notariaalselt tõestatud vormis.
10.Kostja I palus kohaldada aegumist ning jätta hagi ka sel alusel rahuldamata. Deklaratiivne võlatunnistus on seotud põhikohustuse kehtivusega, samuti kohaldub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Laenulepinguga vormistati laenuks nõuded, mis tulenesid 08.11.1999 hoone mõttelise osa müügilepingust, 19.11.1999 hoone mõttelise osa müügilepingust ja 06.03.2000 õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse loovutamise lepingutest. 08.11.1999 müügilepingust tulenevad hageja nõuded võlgniku vastu aegusid 01.07.2005 ja seega saab aegumise vastuväite esitada ka laenulepingust tulenevale nõudele vastavas osas. Aegunud on ka 19.11.1999 ja 06.03.2000 lepingutest tulenevad nõuded. Järelikult saab laenulepingust tulenevale nõudele tervikuna esitada aegumise vastuväite.
11.Laenulepingu allkirjastamine 22.04.2010 ei ole tõendatud. Seetõttu tuleb lähtuda eeldusest, et laenuleping on allkirjastatud lepingul näidatud kuupäeval 06.07.2009. See aga omakorda tähendab, et võlgniku poolt allkirjastas lepingu isik, kellel puudus selleks õigus. C G H M sai juhatuse liikmeks äriregistri andmete kohaselt 18.01.2010, mistõttu 06.07.2009 lepingust ei saa võlgnikule kehtivaid kohustusi tekkida (TsÜS § 34 lõige 2, § 129 lõige 1). Selle kohta, et laenuleping sõlmiti või koostati tegelikult 22.04.2010, ei ole tõendeid esitatud. Isegi, kui eeldada 02.08.2012 avaldusele lisatud lepinguprojektide failide metaandmete väljatrüki õigsust, nähtub sellest üksnes asjaolu, et see konkreetne lepinguprojekti sisaldav fail on loodud arvutis 22.04.2010, mis ei tõenda kuidagi lepingu sõlmimise tegelikku aega. Ei ole ka tõendatud, et nimelt see fail allkirjastati laenulepinguna. Hageja poolt saadetud lepinguprojektis oli märgitud lepingu sõlmimise ajaks aprill 2010, samuti erinevad muud lepingudetailid - juhatuse liikme nimi (Henrik Mörner vs Carl Geord Henrik Mörner), lepingu nimetus teise lehekülje ülal (LOAN AGREEMENT AS Sakax/XXXX vs LOAN AGREEMENT AS Sakax/J P ) ja lepingu punkti 3 sõnastus. Metaandmete väljatrükk on esitatud kahe erineva faili kohta, kusjuures ühel failidest on laenulepingu kuupäevaks märgitud 06.07.2009. Arusaamatuks jääb, et kui nimetatud fail koostati tõepoolest alles 22.04.2010, miks siis on projektil kuupäev 06.07.2009. Tekib küsimus, kas advokaadibüroo on koostanud ja kliendile allkirjastamiseks edastanud taandkuupäevaga lepinguprojekti. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas saavad kaks erinevat lepinguprojekti faili olla koostatud sekundipealt samal ajal (22.04.2010 kell 15:07:00). Lisaks nähtub faili „100423 owner loan_P.docx“ metaandmetest, et kuigi see fail on väidetavalt loodud (created) 22.04.2010, siis on seda faili muudetud (modified) 22.05.2012. Ka see asjaolu seab kahtluse alla (või isegi lükkab ümber) antud faili allkirjastamise vaidlusaluse laenulepinguna sellisel kujul 22.04.2010.
12.Isegi, kui lähtuda sellest, et leping allkirjastati tegelikult 2010. aastal, ei ole tõenäoline, et allkirjastamine toimus just 22.04.2010. Võlgniku nimel lepingu allkirjastanud C G H M i elukoht on Ungaris ja hageja elukoht on Soomes, seega ei ole eriti tõenäoline, et leping allkirjastati koheselt 22.04.2010. Lepingu tegeliku sõlmimise aeg mõjutab aga hageja intressinõude suurust, kuna laenulepingu punkti 6.2 kohaselt arvestati laenult intressi alates lepingu sõlmimise päevast. Järelikult tuleks igal juhul jätta hageja nõue tunnustamata osaliselt intresside osas.
Kostja II vastuväited
13.Kostja II hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II nõustus kostja I esitatud vastuväidetega, märkides, et laenuleping ei kehti vorminõuete rikkumise tõttu,
lepingust tulenev nõue on aegunud ning laenulepingu sõlmimine 22.04.2010 ei ole tõendatud.
14.Hageja esitatud väljatrükid laenulepingu faili väidetavate metaandmete kohta ei ole usaldusväärseteks tõenditeks tõendamaks laenulepingu dokumendi koostamise aega. Arvutispetsialistide sõnutsi on dokumendi metaandmetega võimalik väga lihtsalt manipuleerida ja muuta need täpselt selliseks, nagu parajasti vaja on. Seetõttu ei kinnita dokumendi metaandmete väljatrükk selle dokumendi koostamise aega. Ka ei tõenda dokumendi koostamise aeg selle allkirjastamise aega ega seda, et just nende metaandmetega dokument allkirjastati laenulepinguna. Kostja I vastuhagi
15.22.02.2013 esitatud vastuhagis palus kostja I tunnistada kehtetuks hageja ja võlgniku vahel sõlmitud 06.07.2009 kuupäeva kandev laenuleping. Menetluskulud palus jätta põhihagis hageja kanda.
16.Hageja esitas 30.04.2012 pankrotimenetluses nõudeavalduse, mille kohaselt tulenes hageja nõue võlgniku ja hageja vahel 06.07.2009 sõlmitud laenulepingust. Kostja I hinnangul tuleb kõnealune laenuleping tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kuna see on sõlmitud 3 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning hageja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Laenulepingu sõlmis võlgnik kas 06.07.2009, 22.04.2010 või veelgi hiljem. Seega on leping igal juhul sõlmitud 3 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.
17.Võlgnikul on võlausaldajaid, kelle nõuded ei ole pandiga tagatud. Laenulepingu sõlmimisega kahjustati võlausaldajate huve järgmistel põhjustel. Lepinguga vormistati laenuks ümber muuhulgas kohustus summas 34 512.29 eurot (540 000 krooni), mida tegelikult ei eksisteerinud. Laenulepingu kohaselt võlgnes võlgnik muuhulgas 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingute alusel 540 000 krooni. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingute punktis 2.2 oli aga kokku lepitud, et loovutamine toimub tasuta ja tingimusteta. Seega ei saanud tuleneda 06.03.2000 lepingutest võlgnikule 540 000 krooni suurust kohustust, mida oleks saanud laenuks ümber vormistada. Võlgnevuse laenuks ümbervormistamise puhul on kohustatud isikul võimalik tõendada, et kohustust tegelikkuses ei eksisteerinud. Kuna laenulepinguga võlgnikule mingisugust täiendavat laenu ei antud ning kohustust tasuda 540 000 krooni ei tulene ka 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingutest, siis puudub hagejal laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu 540 000 krooni ehk 34 512.29 euro ulatuses. Vormistades laenuks kohustuse, mida tegelikkuses ei eksisteerinud, rikkus võlgnik võlausaldajate huve. Võlausaldajate huve rikub ka see, et laenulepingu alusel on nimetatud olematult kohustuselt nõutud intressi ja viivist, kokku 5409.73 eurot.
18.Laenulepingu sõlmimisega võttis võlgnik endale sisuliselt uuesti 11 500 000 krooni suuruse kohustuse, mille täitmisest oleks tal olnud võimalik aegumise tõttu keelduda ja sellise kohustuse võtmine vähendas teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise võimalusi. Laenulepinguga vormistati laenuks hageja nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid 08.11.1999 hoone mõttelise osa müügilepingust, 01.11.1999 hoone mõttelise osa müügilepingust ja 06.03.2000 õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse loovutamise lepingutest. 06.03.2000 nõudeõiguse loovutamise lepingutest võlgnikule kohustust raha tasumiseks ei tulenenud. Seega vormistati laenuks ümber reaalseid kohustusi summas 11 500 000 krooni. 09.11.1999 Tallinnas Estonia pst 15 asuva hoone mõttelise osa müügilepingu punkti 7.3 kohaselt pidi võlgnik tasuma ostuhinna 7,5 miljonit krooni 2
nädala jooksul, arvates müügilepingu sõlmimisest, seega hiljemalt 22.11.1999. Tollal kehtinud TsÜS-i kohaselt kehtis nõuetele üldine 10-aastane aegumistähtaeg. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lõike 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul 3 aastat. VÕSRS § 9 lõike 1 järgi tuleb alates 01.07.2002 kohaldada TsÜS-is aegumise kohta sätestatut (seega 3-aastast aegumistähtaega) ka varem (enne 01.07.2002) tekkinud aegumata nõuetele. Lähtudes VÕSRS § 9 lõikest 2 tuleb seejuures TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaega arvestada alates 01.07.2002. Eeltoodust tulenevalt aegusid 08.11.1999 müügilepingust tulenevad hageja nõuded võlgniku vastu 01.07.2005. Kuna ka 01.11.1999 müügilepingu punktis 5.2 oli sätestatud samasugune 2-nädalane maksetähtaeg, siis aegusid ka sellest lepingust tulenevad nõuded 01.07.2005. Eeltoodust tulenevalt olid kõik hageja nõuded võlgniku vastu, mis laenulepinguga laenuks ümber vormistati, lepingu sõlmimise ajaks juba üle nelja aasta aegunud. Võlgnikul oleks olnud õigus nende kohustuste täitmisest aegumise tõttu keelduda.
19.Samuti lepiti laenulepinguga kokku võlgniku seisukohalt ebareaalses kohustuse täitmise tähtpäevas. Kui laenuleping sõlmiti võlausaldaja väidetel tegelikult 22.04.2010 (või veelgi hiljem), siis lepingu punkti 3 kohaselt pidi võlgnik tagastama kogu laenu hiljemalt 01.07.2010, seega veidi enam kui 2 kuu jooksul. Selle tulemusena tekkis võlausaldajal märkimisväärne viivisenõue (pankrotimenetluses on esitatud viivisenõue 110 650.10 eurot), mis jällegi vähendas teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise võimalusi.
20.Eelkirjeldatud asjaoludest tulenevalt kahjustas võlgnik laenulepingu sõlmimisega teadlikult võlausaldajate huve. Laenulepingu sõlmimise ajal olid hageja nõuded võlgniku vastu juba üle 4 aasta aegunud, kuid vaatamata sellele vormistati aegunud nõuded laenuks ümber. Kui laenulepingut ei oleks sõlmitud, siis ei saaks praeguses pankrotimenetluses olla küsimust selles, et hageja nõuded on aegunud ning neid ei peaks tunnustama ega rahuldama. Samuti oli võlgnik teadlik oma ähvardavast maksejõuetusest, kuna hageja väidete kohaselt valmistati laenuleping ette seoses võlgniku saneerimise ettevalmistamisega. Vastavalt saneerimisseaduse (SanS) § 7 lõike 2 punktile 1 saab saneerimisavalduse esitada juhul, kui ettevõtte maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Seega oli võlgnik laenulepingu sõlmimise ajal teadlik tulevikus tõenäoliselt saabuvast maksejõuetusest. Ka hageja võlgniku endise aktsionäri ja nõukogu liikmena teadis või pidi teadma, et laenulepingu sõlmimisega kahjustatakse võlgniku võlausaldajate huve, sest ka tema pidi teadma, et nõuded on aegunud. Samuti pidi ta olema kursis võlgniku saneerimise ettevalmistamise asjaoludega.
21.Samuti tuleb hagejat käsitleda võlgniku lähikondsena. Tegemist oli võlgniku asutajaga, endise aktsionäriga (äriregistri järgi kuni 01.07.2008) ja endise nõukogu liikmega (äriregistri järgi kuni 07.04.2007), kellele lähedased isikud (Erik Peter P ja Maret Marjaana P) olid võlgniku aktsionärideks ja nõukogu liikmeteks laenulepingu sõlmimise ajal. Seega on hageja võlgniku lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lõike 2 punktide 1, 2 ja 6 ning lõike 3 alusel. PankrS § 110 lõike 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.
22.Puudub põhjus tõlgendada laenulepingus sisalduvat sõnaselget viidet 06.03.2000 nõudeõiguse loovutamise lepingutele viitena 01.11.1999 müügilepingule. Aegumist saab ja tuleb arvestada ka pankrotimenetluses. Võlausaldajad, kes ei ole oma nõudeid õigeaegselt maksma pannud, ei pea pankrotimenetluses saama samaväärset positsiooni nende võlausaldajatega, kelle nõuded ei ole aegunud. Hageja on jätnud selgesõnaliselt vastu vaidlemata lähikondsusele PankrS § 117 lõike 2 punkti 6 alusel, seega võib eeldada, et hageja on lähikondsuse kostja I viidatud alusel omaks võtnud.
Hageja vastuväited
23.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuhagi rahuldamine on välistatud, kuna võlgnik ei kahjustanud laenulepingu sõlmimisega teadlikult võlausaldajate huve ja hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et võlgnik võis kahjustada võlausaldajate huve.
24.Seoses olematu kohustuse laenuks vormistamise ning XXXXXXXXX puudutava laenulepingu osaga rõhutas hageja, et ei ole õige lähtuda vastuhagile lisatud 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingutest. Lähtuda tuleb 01.11.1999 ehitiste mõtteliste osade müügilepingust. Vaidlusaluses laenulepingus pidasid pooled tegelikkuses silmas just nimelt kõnealust ehitiste mõtteliste osade müügilepingut. Antud järeldust kinnitab eelkõige tõik, et laenulepingus on viidatud hagejale kuuluvale 1/12 osale varast, mis vastab täpselt 01.11.1999 lepingu objektile, samas kui maa nõudeõiguse loovutamislepingute objektiks olid 5/12 suurusega mõttelised osad, mis laenulepingu tekstile ega sisule ei vasta. VÕS § 29 lõige 2 alusel ei anna laenulepingus sisalduv formaalne eksimus müügilepingu tähistamise osas alust väita, justkui ei oleks võlgnik hagejale XXXXXXXXX müügi eest võlgu. Lepinguga vormistati laenuks ümber kohustus summas 34 512.29 eurot (540 000 krooni), mis tulenes 01.11.1999 tõestatud müügilepingust.
25.Samuti ei ole kostjal I õigus aegumist puudutavas osas. Kehtivalt tekkinud kohustus ei lakka olemast ainuüksi aegumistähtaja saabumisega. Aegunud kohustus on mittetäielik kohustus VÕS § 4 punkti 1 alusel. Kooskõlas VÕS § 4 lõikega 1 võib seega võlgnik aegunud kohustust täita, kuid selle täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Võlgnik kinnitas laenulepinguga kehtivalt tekkinud kohustuse olemasolu. Olemasoleva kohustuse täitmise kinnitamine ei kahjusta võlausaldajate huve. Võlausaldajate huve ei kahjusta ka võlgniku otsus asuda mittetäielikku kohustust täitma, sest seadus sätestab sõnaselgelt, et mittetäieliku kohustuse „võib võlgnik täita“. Mittetäieliku kohustuse täitmisele asumine on seega võlgniku otsustada ning võlgniku võlausaldajad, samuti haldur, peavad seda otsust austama. Aegunud kohustuse täitmise kinnitamine ning aegumise vastuväite kasutamata jätmine ei kahjusta võlausaldajate huve.
26.Alternatiivväitena tugines hageja sellele, et laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Ka nimetatud käsitlus ei anna alust võlausaldajate huvide kahjustamise sedastamiseks. Võlgnik sai endiselt aktsionärilt tasuliste lepingute alusel väärtuslikku vara, samas ei ole võlgnik nendes lepingutes ettenähtud vastusooritusi teinud. Kuigi hageja nõudeõigused võisid teatud ajavahemikul olla aegunud, ei tee see olematuks fakti, et võlgnik rikkus lepinguid. Seega on õige ja õiglane, et võlgnik võtab lepingute rikkujana endale endise omaniku ees kohustuse saadud vara hüvitada. Taolise kohustuse võtmata jätmine kahjustab hageja kui võlgniku võlausaldaja huve ning annab teistele võlausaldajatele põhjendamatu eelise – nemad osalevad selle vara realiseerimisest saadava jagamisel, mille eest hagejale jäi tasumata.
27.Hageja ei nõustunud ka kostja I käsitlusega, justkui kujutaks laenu tagastamiseks 2-kuulise tähtaja sätestamine võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja I ei ole toonud esile ühtegi alust, miks on nimetatud tähtaeg asjaolusid arvestades ebamõistlik. Nii Estonia pst 15 müügilepingu punkti 5.2, Kopli 4 müügilepingu punkti 7.3 kui XXXXXXXXXX müügilepingu punkti 7.5 järgi kuulus ostuhind tasumisele 2 nädala jooksul lepingu sõlmimisest. Laenulepinguga anti võlgnikule laenu tagastamiseks 4 korda pikem tähtaeg, mis on poolte varasemaid kokkuleppeid arvestades igati mõistlik. Asjaolu, et võlgnik ei
ole kohustust kokkulepitud mõistliku tähtaja jooksul täitnud, ei anna alust laenulepingu tühistamiseks.
28.Alusetu on vastuhagis sisalduv väide selle kohta, nagu pidanuks hageja võlausaldajate huvide väidetavast kahjustamisest teadlik olema. Laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud hageja aktsionär ega nõukogu liige. Samuti ei osalenud ta saneerimisavalduse ettevalmistamises. Seega ei olnud ega saanudki hageja olla teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest ega muudest asjaoludest, mis viitaksid võlausaldajate huvide kahjustamisele. Laenulepingu sõlmimisel lähtus hageja sellest, et võlgnik lubab teha seda, mida üks korralik ettevõtja tegema peabki, see on võla ära tasuma. Puudub alus pidada hagejat võlgniku lähikondseks, mistõttu ei tohi hageja teadlikkust ka eeldada. Hageja ei olnud laenulepingu sõlmimisel aktsionär ega nõukogu liige. Seega ei ole hageja suhtes PankrS § 117 lõike 2 punktid 1-4 kohaldatavad. Kohaldatav ei ole ka sama sätte punkt 5, sest laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud hagejal võlgnikuga mingisugust ühist olulist majanduslikku huvi. Ainuüksi asjaolu, et hageja kuulus kunagi võlgniku omanike ja nõukogu ringi ja/või omanike/nõukogu ringis olid laenulepingu sõlmimisel hagejaga sama perekonnanime kandvad isikud, ei tähenda, et hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal võlgnikuga suur ühine majanduslik huvi. Hageja ei ole võlgniku lähikondne ja tema teadlikkust ei saa eeldada. Kostja I ei ole toonud esile väiteid ega tõendeid, mis kinnitaksid seda, et hageja oli huvide kahjustamisest teadlik. Esimese astme kohtu otsus
29.Harju Maakohus jättis 07.05.2013 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, tunnistades kehtetuks hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu, mis kannab 06.07.2009 kuupäeva. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
30.Harju Maakohus kuulutas 16.04.2012 määrusega välja võlgniku pankroti. Hageja esitas haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 925 550.08 euro tunnustamiseks (t I kd lk 12). Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 06.07.2009 võlgnikuga sõlmitud laenulepingust (t I kd lk 12). 02.08.2012 nõudeavalduse täpsustuses palus hageja tunnustada nõuet summas 880 765.40 eurot ning lugeda laenulepingu sõlmimise kuupäevaks 22.04.2010 (t I kd lk 15). 07.08.2012 nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue tunnustamata, kuna sellele vaidlesid vastu kostjad (t I kd lk 45).
31.Kohus nõustus kostjate vastuväitega, mille kohaselt ei kehti nõude aluseks olev laenuleping vorminõuete rikkumise tõttu. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-21-06 väljendatud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Vaidlusaluse laenulepinguga on VÕS § 396 lõike 2 järgi vormistatud võlgniku võlgnevus hagejale laenuks, mis on kohtu hinnangul sisuliselt deklaratiivse võlatunnistuse andmine. Hageja on 05.11.2012 menetlusdokumendis küll asunud seisukohale, et poolte ühine tahe oli suunatud laenulepinguga uue kohustuse tekitamisele, mitte aga 1999/2000. aastatel tekkinud kohustuste kinnitamisele, kuivõrd laenulepingu allkirjastamise ajal oli nendest lepingutest tulenev kohustus ilmselt juba aegunud (t I kd lk 79), kuid hagiavaldusest ja selle lisast (t I kd lk 40) ning laenulepingust (t I kd lk 9, 11) nähtub kohtu hinnangul üheselt, et olemasolevat võlgnevust on tunnustatud laenuna. Ka kohtuistungil on hageja väljendanud seisukohta, et aegunud kohustused vormistati ümber laenuks (t I kd lk 258). Eeltoodust tulenevalt kehtib kohtu hinnangul sellisele võlatunnistusele vorminõue ning käesoleval juhul vajas laenuleping notariaalselt tunnustatud vormi. Kuna laenuleping sõlmiti lihtkirjalikus vormis, on see TsÜS § 83 järgi tühine.
32.Kostjate vastuväite kohaselt on hagiavalduses nimetatud nõue aegunud. Hageja ei vaielnud vastu, et 1999. ja 2000. aastate lepingutest tulenevad nõuded olid aegunud, kuid leidis, et
laenulepingust tulenev nõue ei ole aegunud. Kohus hagejaga ei nõustu. Hageja laenulepingust tulenev nõue on aegunud ning pankrotihaldur on vastava aluse olemasolul PankrS § 103 lõike 2 järgi kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaidlema. Käesoleval juhul vormistati vaidlusaluse laenulepinguga laenuks hageja nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid 08.11.1999 hoone mõttelise osa müügilepingust, 01.11.1999 hoone mõttelise osa müügilepingust ja 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingutest (t I kd lk 8, 10). 08.11.1999 lepingu punkti 7.3 kohaselt pidi võlgnik tasuma ostuhinna 7,5 miljonit krooni 2 nädala jooksul arvates müügilepingu sõlmimisest (t I kd lk 25), seega hiljemalt 22.11.1999. 01.11.1999 lepingu punkti 5.2 kohaselt pidi võlgnik tasuma ostuhinna 4 miljonit krooni 2 nädala jooksul, arvates müügilepingu sõlmimisest (t I kd lk 85), seega hiljemalt 15.11.1999.
33.Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS-i § 146 lõike 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul 3 aastat. VÕSRS § 9 lõike 1 järgi tuleb alates 01.07.2002 kohaldada TsÜS-is aegumise kohta sätestatut ka varem tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lõike 2 järgi tuleb seejuures TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaega arvestada alates 01.07.2002. Eeltoodust tulenevalt aegusid 08.11.1999 ja 01.11.1999 müügilepingust tulenevad hageja nõuded võlgniku vastu 01.07.2005. Kohus nõustus kostjatega, et kuna 08.11.1999 ja 01.11.1999 müügilepingust tulenev nõue on aegunud, siis saab aegumise vastuväite esitada ka laenulepingust tulenevale nõudele vastavas osas. 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingute punkti 2.2 järgi loovutavad nõudeõiguse loovutajad XXXXXXXXXXX Haapsalus asuva maa tagastamise nõudeõiguse omandajale tasuta ja tingimusteta (t I kd lk 129, 131). Seega ei tulenenud 06.03.2000 lepingutest võlgnikule kohustusi, mida oleks saanud laenuks ümber vormistada ning hagejal puudub 34 512.29 euro ulatuses nõue võlgniku vastu. Põhinõude puudumise tõttu on alusetu ka intressi ja viivise nõue sellelt summalt.
34.Nõudeavalduse täpsustuses on hageja palunud halduril lugeda laenulepingu koostamise ajaks 22.04.2010, kuivõrd lepingu kuupäeva osas on toimunud formaalne eksitus. Hageja selgituste kohaselt on leping koostatud tegelikkuses seoses võlgniku saneerimismenetluse ettevalmistamisega (t I kd lk 15). Kostjate vastuväite kohaselt ei ole tõendatud laenulepingu allkirjastamise 22.04.2010. Kohus nõustus kostjate vastuväitega. Hageja selgitused faili koostamise aja kohta ja lepinguprojektide failide metaandmete väljatrükk ei tõenda kohtu hinnangul vaidlusaluse lepingu sõlmimist 22.04.2010. Hageja väitel on lepinguprojekti fail koostatud 22.04.2010, kuid projektilt nähtub selgelt kuupäev 06.07.2009 (t I kd lk 44). Hageja selgitused lepingu allkirjastamise kohta 22.04.2010 on ebausaldusväärsed ning lähtuma peab eeldusest, et laenuleping on allkirjastatud sellel näidatud kuupäeval, seega 06.07.2009.
35.Kuivõrd võlgniku poolt on lepingu allkirjastanud C G H M , on lepingu allkirjastanud isik, kellel puudus 06.07.2009 TsÜS § 34 lõike 2 järgi laenusaaja esindusõigus. Äriregistri teabesüsteemi B-kaardi väljatrükilt nähtub, et C G H M sai võlgniku juhatuse liikmeks alles 18.01.2010 (t I kd lk 53, 168). Kohtu hinnangul TsÜS § 129 lõike 1 kohane tehingu heakskiitmine käesoleval juhul puudub, kuivõrd esindusõiguse puudumisele juhtis tähelepanu esmakordselt alles kostja I hagejale saadetud nõudeavalduses puuduste kõrvaldamise kirjas (t I kd lk 15). Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue õiguslikult põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
36.Kostja I on kohtule esitanud vastuhagi, milles palub tunnistada 06.07.2009 laenuleping tagasivõitmise korras kehtetuks. Harju Maakohus nimetas võlgnikule ajutise halduri 29.02.2012 (t I kd lk 200). Laenuleping hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud 06.07.2009. Seega on laenuleping sõlmitud 3 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kostja I
viidatud PankrS § 110 lõike 1 punkt 3 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seega peab kohus andma hinnangu, kas 06.07.2009 tehinguga võlgnik kahjustas võlausaldajate huve ning kas hageja seda teadis või pidi teadma.
37.Vaidlusaluse laenulepinguga vormistati laenuks ümber kohustus summas 540 000 krooni, mis laenulepingu järgi tulenes 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingutest (t I kd lk 8, 10). 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingute punktide 2.2 järgi (t I kd lk 129, 131) ei tulenenud nimetatud lepingutest võlgnikule kohustusi. Laenulepinguga vormistati laenuks seega kohustused, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 01.11.1999 ja 08.11.1999 hoone mõttelise osa müügilepingutest tulenevad nõuded summas 11 5000 000 krooni olid laenulepingu sõlmimise ajaks aegunud (t I kd lk 79). Kohtu hinnangul rikub olematute ja aegunud kohustuste laenuks ümbervormistamine teiste võlausaldajate huve, kuivõrd sellega saavutatav eelis vähendab teiste võlausaldajate võimalusi oma nõuete rahuldamiseks. Kostja I seisukoha järgi moodustavad võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuded kokku 5 757 096 eurot, vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks on 1 435 000 eurot (t I kd lk 228). Hageja on võlgniku asutaja, endine aktsionär ja nõukogu liige (t I kd lk 169). Vaidlusalune laenuleping vormistati ajal, mil hageja aktsionärideks olid tema lapsed M M P ja E P P (t I kd lk 169, 250, 258). Pankrs § 117 lõike 2 punktidest 2 ja 6 ning lõike 1 punktist 3 tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja on võlgniku lähikondne. PankrS § 110 lõike 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohtule on esitatud hageja 02.08.2012 kiri pankrotihaldurile (t I kd lk 15). Hageja selgituste kohaselt koostati laenuleping seoses saneerimisavalduse ettevalmistamisega. Kohus nõustus kostjaga I selles, et hageja võlgniku lähikondsena teadis, et laenulepingu sõlmimisega kahjustab võlgnik teiste võlausaldajate huve. Eeltoodust tulenevalt tunnistas kohus kehtetuks hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu, mis kannab 06.07.2009 kuupäeva. Apellatsioonkaebus
38.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta vastuhagi rahuldamata, või alternatiivselt, saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostjate kanda.
39.Maakohus järeldas ebaõigesti, nagu pidanuks vaidlusalune laenuleping olema sõlmitud notariaalses vormis. Maakohus tuletas vorminõude Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-21-06, mis ei ole käesolevas asjas aktuaalne. Selle tulemusel kohaldas maakohus VÕS § 396 lõiget 2 valesti. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et lihtkirjalik laenuleping on sõlmitud nõuetekohases vormis ega ole tühine seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu.
40.Maakohus jättis arvestamata ja hindamata hageja 05.11.2012 menetlusdokumendis esitatud alternatiivsed väited, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lõike 1 tähenduses. Maakohus on jätnud lepingupoolte tegeliku tahte laenulepingu kui võlatunnistuse olemuse osas välja selgitamata. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et poolte ühine tahe oli suunatud laenulepinguga uue kohustuse tekitamisele, mitte 1999/2000. aastatel tekkinud kohustuse kinnitamisele. Laenuleping abstraktse võlatunnistusena ei pea olema notariaalselt tõestatud ka siis, kui sellega tunnistatakse sellisest lepingust tulenevat võlga, mis on sõlmitud või peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Selline võlatunnistus peab vastama autonoomsetele vorminõuetele VÕS § 30 lõigete 2 ja 3 järgi.
41.Maakohus kohaldas alusetult aegumist. Kostjate taotlus aegumise kohaldamiseks on hea usu põhimõttega vastuolus ja tuleb jätta VÕS § 6 alusel tähelepanuta. Maakohus ei ole
hageja vastuväiteid sisuliselt hinnanud. Alternatiivselt leiab hageja, et poolte sõlmitud laenuleping on abstraktne võlatunnistus, millest tuleneva kohustuse täitmise nõue aegub põhikohustuse aegumisest eraldiseisvalt. Seega ei ole 22.04.2010lepingust tulenev nõue aegunud.
42.Maakohus leidis vääralt, et laenulepingu esemeks on 06.03.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingutest tulenevad kohustused. Kohus ei ole hinnanud hageja 18.03.2013 menetlusdokumendis ja 10.04.2013 kohtuistungil esitatud väiteid, mis puudutavad olematu kohustuse laenuks vormistamist XXXXXXXXXX puudutavat laenulepingu osa. Laenulepingu esemeks on ehitiste mõtteliste osade eest makstav raha, seega tuleb lähtuda mitte viidatud 06.03.2000 lepingutest, vaid 01.11.1999 ehitiste mõtteliste osade tasulisest müügilepingust. Kohus on jätnud poolte tegeliku tahte lepingu sõlmimisel välja selgitamata.
43.Maakohus tuvastas ebaõigesti laenulepingu allkirjastamise aja, leides, et leping on tühine, sest selle on allkirjastanud esindusõiguseta isik. Hageja on korduvalt esitanud kohtule taotluse ekspertiisi läbiviimiseks, et kõrvaldada kahtlused lepingu allkirjastamise kuupäeva osas. Kohus jättis kõik taotlused põhjendamatult rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata hageja taotlused kuulata tunnistajana üle C G H M , kes saanuks lepingu tegeliku allkirjastamise aja kohta vajalikku teavet anda. Seega on maakohus jätnud põhjendamatult hageja ilma võimalusest tõendada hagiavalduses esitatud väiteid.
44.Maakohus leidis ebaõigesti, nagu saanuks tunnistada kehtetuks tühist laenulepingut. Maakohtu põhimõtteliselt vastuoluline seisukoht on päädinud vastuhagi ebaõige rahuldamisega. Nimelt on kohus otsuse põhjendavas osas jõudnud järeldusele, et laenuleping on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, ning kuivõrd selline võlatunnistus oleks pidanud olema notariaalses vormis, siis on laenuleping TsÜS § 83 järgi tühine. Hoolimata sellest on kohus resolutsioonis tunnistanud laenulepingu täiendavalt kehtetuks tulenevalt PankrS § 110 lõike 1 punktist 3. Eelnevast nähtub, et kohus oleks pidanud jätma vastuhagi rahuldamata, sest selle rahuldamine eeldab lepingu kehtivust.
45.Maakohus tuvastas vääralt võlausaldajate huvide kahjustamise. Kohus ei hinnanud 18.03.2013 menetlusdokumendis ja 10.04.2013 istungil esitatud hageja väiteid, mis käsitlevad Haapsalus asuvate hoonete kui vallasasjade mõtteliste osade müügist laekumata jäänud summade laenuks vormistamist. Kui kohus oleks asjaolusid õigesti hinnanud, oleks ta sedastanud, et laenulepinguga vormistati ümber kehtiv kohustus ning seetõttu ei kahjustatud võlausaldaja huve olematu kohustuse laenuks ümbervormistamisega. Samuti ei ole kohus hinnanud hageja vastuväiteid aegumist puudutavas osas. Hageja rõhutab veelkord, et kehtivalt tekkinud kohustus ei lakka olemast ainuüksi aegumistähtaja saabumisega. Võlgnik kinnitas laenulepinguga kehtivalt tekkinud kohustuse olemasolu, olgugi, et see oli aegumistähtaja möödumisel mittetäielikuks muutunud. Olemasoleva kohustuse täitmise kinnitamine ei kahjusta võlausaldajate huve, samuti ka see, kui võlgnik otsustab asuda mittetäielikku kohustust täitma. Maakohus oleks pidanud leidma, et aegunud põhikohustuse täitmiseks abstraktse võlatunnistuse sõlmimine ning aegumise vastuväite kasutamata jätmine ei kahjusta tegelikult teiste võlausaldajate huve, vaid annab hagejale kui võlgniku võlausaldajale õiguse osaleda pankrotivara realiseerimisest laekuva raha jagamisel võrdselt teiste võlausaldajatega.
46.Väär on kohtu tehtud järeldus selle kohta, et kuivõrd laenuleping vormistati ajal, mil võlgniku aktsionärideks olid M M P ja E P P, siis on hageja võlgniku lähikondne ja võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Kostjad ei ole tõendanud, et nimetatud
isikud on hageja lapsed. Seega ei ole kohus antud järelduse tegemisel lähtunud tõenditest, vaid pelgalt oletusest. Hageja jääb oma varasema seisukoha juurde, et puudub alus pidada teda võlgniku lähikondseks, mistõttu ei tohi hageja teadlikkust ka eeldada. Vastustajate seisukoht
47.Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
48.Kostja II apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta ei esitanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
49.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi rahuldamata jätmise osas maakohus menetlusõiguse norme oluliselt ei rikkunud ega materiaalõiguse norme ebaõigesti ei kohaldanud, mistõttu puudub alus selles osas otsuse resolutsiooni tühistamiseks. Küll aga tuleb hagiavalduse rahuldamata jätmise osas muuta maakohtu lahendi põhjendusi. Tühistada tuleb aga maakohtu otsus vastuhagi rahuldamise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb uuesti jaotada ka menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
50.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hageja nõue AS-i Sakax pankrotimenetluses tuleb jätta tunnustamata. Kolleegium nõustub täielikult maakohtu käsitlusega nõude aluseks oleva laenulepingu sõlmimise kuupäeva tuvastamise osas, samuti laenusaaja nimel lepingu allkirjastanud isikul juriidilise isiku esindusõiguse puudumise osas ega pea vajalikuks maakohtu vastavaid põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses jääb hageja oma senistele seisukohtadele, millele maakohus on asjakohaselt ja põhjendatult vastanud. Asjaolusid, millest võiks järeldada äriühingu hilisemat tahteavaldust tehing heaks kiita, esile ei toodud. 30.04.2012 nõudeavaldusest nähtub veenvalt, et veel peale pankroti väljakuulutamist kinnitas hageja ise, et tema nõue tuleneb lepingust, milline sõlmiti 06.07.2009. Seega kuna laenuleping oli sõlmitud esindusõiguseta isiku poolt, on tegemist tühise tehinguga, milline algusest peale AS-ile Sakax kohustusi ei tekitanud. Kuna tehingu tühisuse alusel tuleb hageja nõue jätta, sõltumata muudest asjaoludest, tunnustamata, tuleb ka maakohtu otsuse põhjendustest jätta välja käsitlused laenuks ümberkujundatud kohustuste aegumise ja lepingu vorminõude kohta. Nimetatud asjaolud omaksid tähtsust juhul, kui 06.07.2009 lepingu oleks allkirjastanud esindusõigust omav isik või kui oleks tõendatud tehingu hilisem heakskiit äriühingu poolt. Kuna nimetatud asjaolud ei oma tähtsust ka apellatsioonkaebuse lahendamisel, ei pea kolleegium vajalikuks nende osas oma seisukohta kujundada ja apellatsioonkaebusele vastata.
51.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et võlausaldaja nõude rahuldamata jäämisel tuvastatud tehingu tühisus välistab pankrotihalduri vastuhagi rahuldamise. TsÜS § 84 lõike 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja seega ei ole võimalik seda ka kehtetuks tunnistada. Ka selgitas halduri esindaja kohtuistungil, et vastuhagi näol oligi sisuliselt tegemist halduri täiendava alternatiivse vastuväitega juhuks, kui kohus tunnustab hageja nõuet. Kuna tühist tehingut ei ole õiguslikult võimalik kehtetuks tunnistada, jätab ringkonnakohus vastuhagi rahuldamata. Kuna vastuhagi lahendamisel ei oma tähendust poolte sisulised väited ja vastuväited halduri nõude osas, ei pea kolleegium ka nende osas vajalikuks oma seisukohta kujundada ja apellatsioonkaebusele vastata.
52.Maakohtu otsuse osalisel tühistamisel tuleb uuesti jaotada menetluskulud. Olukorras, kus nii hagi kui vastuhagi jäävad rahuldamata ning apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, on mõistlik jätta nii hageja (kes ühtlasi on apellandiks) kui vastuhagi esitaja maaja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 ja § 163 lõike 1 alusel vastava poole enda kanda. OÜ Asto Vara maakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda ja apellatsioonikohtus kantud kulud tema enda kanda.
Ülle Jänes
Ulvi Loonurm
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.