Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ XXX(pankrotis) ja AS XXX13.09.2006 laenulepingu, mille kohaselt AS XXXlaenas OÜ-le XXX(pankrotis) 249 319,34 eurot (3 901 000 Eesti krooni) tähtajaga 3 aastat. 01.08.2009 pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 13.09.2010. Laenuleping ei näinud ette tagatise andmist AS-le XXX . 27.01.2011 sõlmisid AS XXXja OÜ XXX(pankrotis) hüpoteegi seadmise lepingu, millega koormati 40 OÜ-le XXX(pankrotis) kuuluvat kinnistut AS XXXkasuks ühishüpoteegiga summas 400 000 eurot. Hüpoteegi seadmise lepingu punkti 2.2 kohaselt tagas hüpoteek kõiki AS XXXnõudeid, mis tulenesid 13.09.2006 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest. Hüpoteegi seadmise lepingule kirjutas alla nii OÜ XXX(pankrotis) kui ka AS XXXpoolt juhatuse liige XXX . 05.03.2012 esitas OÜ XXX(pankrotis) juhatuse liige XXX Harju Maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Harju Maakohus kuulutas 04.05.2012 välja OÜ XXXpankroti ja pankrotihalduriks määras kohus Andres Hermeti. OÜ XXX(pankrotis) pankrotihaldur Andres Hermet esitas 02.11.2012 tsiviilasja nr 2-12-38099 raames vastuhagi AS XXXvastu. Kohus jättis 05.11.2012 määrusega selle vastuhagina menetlusse võtmata ning määras selle iseseisva hagina menetlusse registreerimisele. Kohus võttis nimetatud hagi menetlusse iseseisva hagina 06.12.2012 tsiviilasjas nr 2-12-46288. OÜ XXX(pankrotis) pankrotihaldur Andres Hermet taotleb hagiavalduses OÜ XXX(pankrotis) ja AS XXXvahel 27.01.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuse tuvastamist või alternatiivselt kehtetuks tunnistamist ja kostja tahteavalduse andmise kohustamiseks hüpoteegi kustutamiseks kinnistusraamatust. Hageja põhjendab oma nõuet järgmiselt. Hageja on 02.11.2012 esitanud kostjale tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg 1 ja § 131 lg 1 alusel tühistamisavalduse 27.01.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks. Hageja on seisukohal, et XXX rikkus hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest (OÜ XXX(pankrotis) juhatuse liikmeks olekust) tulenevaid kohustusi ning ühtlasi tuleb eeldada, et teine pool (ehk AS XXX , keda esindas samuti XXX ) teadis või vähemalt pidi teadma kohustuste rikkumisest. Tuginedes TsÜS § 90 lg 1 leiab hageja, et eelnimetatud avalduse esitamisega on kõnealune hüpoteegi seadmise leping algusest peale kehtetu ning selle alusel saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (TsÜS § 90 lg 2). Lisaks eeltoodule on hageja seisukohal, et kõnealune hüpoteegi seadmise leping tuleb tunnistada kehtetuks ka pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja PankrS § 114 lg 1 p 3 või PankrS § 110 lg 1

p 3 alusel, kui kohus ei tuvasta hüpoteegi seadmise lepingu kehtetust eelnimetatud tühistamisavalduse alusel. Hageja on hagiavalduses märkinud, et peab põhjendatuks antud juhul kohaldada kuni 23.03.2011 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni tuginedes Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud tagasiulatuvat jõudu. Hageja märgib, et PankrS § 109 lõige 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS § 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Hageja on seisukohal, et kõik vastavas sättes nimetatud eeldused on antud juhul täidetud. Kuivõrd hüpoteegi seadmise leping sõlmiti 27.01.2011 ning OÜ XXXpankrot kuulutati välja 04.05.2012, siis jääb vastava tehingu sõlmimine igal juhul PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 nimetatud ajaperioodi sisse. Hageja selgitab, et AS XXXja OÜ XXX(pankrotis) on lähikondsed PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 117 lg 2 p 5 mõttes, kuivõrd AS XXXpuhul on tegemist juriidilise isikuga, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Hageja selgitab, et OÜ XXX(pankrotis) juhatuse liige on ühtlasi ka AS XXXjuhatuse liige. Lisaks on AS XXXjuhatuse liikmed ka kahe OÜ XXX(pankrotis) osaniku juhatuse liikmed. Kolmanda OÜ XXX(pankrotis) osaniku juhatuse liige on AS XXXjuhatuse liikme abikaasa. Lisaks eeltoodule on hageja seisukohal, et kõnealune hüpoteegi seadmise leping kahjustas võlausaldajaid, kuivõrd see tõi kaasa olukorra, kus ühte võlausaldajat eelistati teistele ja seetõttu pole võlausaldjaid koheldud võrdselt. Hageja märgib, et hüpoteegi seadmise leping sõlmiti ajal, kui võlgnik oli juba maksejõuetu ning laenuleping ei näinud ette sellise tagatise andmise kohustust. Hageja on seisukohal, et vaidlusalune hüpoteegi seadmise leping tuleks kehtetuks tunnistada ka PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 110 lg 1 p 3 alusel, kui kohus peaks leidma, et PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 alusel ei peaks see võimalik olema. Hageja selgitab, et PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 110 lõige 1 punkt 3 sätestas, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud enne PankrS § 110 lõike 1 punktis 2 nimetatud tähtaja algust, kui tehing tehti kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Hageja selgitab, et PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 kohaldamise eelduste kontrollimisel on juba tuvastatud, et hüpoteegi seadmise leping jääb nimetatud ajaperioodi sisse ja see kahjustab võlausaldajate huve. Ühtlasi leiab hageja, et OÜ XXX(pankrotis) kahjustas teadlikult võlausaldajate huve, kuivõrd oli teadlik oma makseraskustest. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et AS XXXoli teadlik, et hüpoteegi seadmisega kahjustatakse võlausaldajate huve, sest AS XXXoli teadlik OÜ XXX(pankrotis) makseraskustest, kuivõrd OÜ XXX(pankrotis) polnud suutnud tema ees laenulepingust tulenevaid kohustusi täita. Ühtlasi pidi AS XXXAS teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest ka selle kaudu, et mõlemaid tehingupooli esindas sama isik: nii AS-i XXXkui ka OÜ-d XXX(pankrotis) esindas hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel mõlema ühingu juhatuse liige XXX . Koos hagiavaldusega esitas hageja menetlusabi taotluse ja hagi tagamise avalduse. Kohus jättis 20.11.2012 määrustega menetlusabi andmata ja hagi tagamata. Hageja taotles 02.11.2012 esitatud hagiavalduses muuhulgas kostja tahteavalduse asendamist kohtulahendiga hüpoteegi

kustutamiseks kinnistusraamatust. Hageja loobus 22.05.2013 toimunud kohtuistungil sellest taotlusest, kuivõrd OÜ XXX(pankrotis) pankrotivara müüdi 19.11.2012 toimunud suulisel enampakkumisel ning PankrS § 139 alusel loetakse pankrotivarasse kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja müümisel kinnisasja koormavad asjaõigused lõppenuks ning hüpoteegid kustutatakse halduri avalduse ja enampakkumise akti alusel. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagiavalduse täies ulatuse rahuldamata. Seoses hageja seisukohaga, et XXX rikkus hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, märgib kostja, et Riigikohtu praktikast (RKTKo 3-2-1-140-07) tulenevalt ei saa üldjuhul asjaõiguslepingut tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut. Kostja on seisukohal, et antud juhul ei saa rääkida olukorrast, kus esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Vastupidiselt hageja seisukohale leiab kostja, et hüpoteegi seadmine kostja kasuks ei olnud vastuolus hageja huvidega kuna hüpoteegi seadmise hetkeks oli sissenõutavaks muutunud ainult kostja poolt antud laen ja kõrvalnõuded, mille tagamiseks pooled seadsid 27.01.2011 hüpoteegi hageja varadele. Kostja on seisukohal, et AS XXXei kuulu hageja lähikondsete ringi vaatamata asjaolule, et XXX oli nii hageja kui kostja juhatuse liikmeks, sest AS XXXei ole hageja osanik. 05.08.2013 esitatud seisukohtades selgitas kostja, et OÜ XXX(pankrotis) ja kostja pikendasid 01.08.2009 kokkuleppel 13.09.2006 sõlmitud laenulepinguga antud laenu tagastamise tähtaega kuni 13.09.2010, 01.09.2010 pikendati laenulepingu lisaga 2 laenu tagasimaksmise tähtaega kuni 31.12.2010 ja 01.01.2011 laenulepingu lisaga 3 kuni 31.03.2012, milles pooled leppisid omakorda kokku tagatise seadmises kostja kasuks. Kostja leiab, et hüpoteegi seadmine oli vajalik OÜ XXX(pankrotis) majandustegevuse säilimise tagamiseks ning see ei halvendanud OÜ XXX(pankrotis) majanduslikku seisu. Lisaks eeltoodule märgib kostja, et hageja pole tõendanud, et hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega kahjustas OÜ XXX(pankrotis) teadlikult võlausaldajate huve. Hageja seisukohad kostja vastuse osas Kostja väited selle kohta, et asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul TsÜS § 131 lõike 1 alusel tühistada, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Pankrotihaldur on tühistanud esindaja kohustuste rikkumise tõttu hüpoteegi seadmise võlaõigusliku lepingu. Seega on hüpoteegi seadmise võlaõiguslik leping TsÜS § 90 lõike 1 kohaselt algusest peale kehtetu ning selle lepingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 90 lõige 2). Kostja viited Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-140-07 punktidele 37 ja 38 ei ole samuti asjakohased. Kostja poolt viidatud lahendi osas käsitles Riigikohus olukorda, kus kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tehingu poole esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis. Sellist nn „vahemehe“ kasutamise situatsiooni praegu ei esinenud, mistõttu kostja poolt viidatud tühistamise eeldused ei ole asjakohased. Hageja selgitab seoses kostja väitega lähikondsuse puudumise kohta, et asjaolu, et AS XXXei oma osalust OÜ-s XXX(pankrotis) otse, ei välista lähikondsust. AS XXXomab osalust OÜ XXX(pankrotis) ja kontrolli OÜ XXX(pankrotis) üle läbi teiste äriühingute, juhatuse liikme ja juhatuse liikme lähikondse. Seoses kostja 05.08.2013 esitatud väidetega laenulepingu pikendamise osas märgib hageja, et sellised väited ei ole tõendatud, kuivõrd kostja pole kohtule esitanud viidatud kokkuleppeid. Muuhulgas on need väited ebausutavad, kuna kostja on need esmakordselt esitanud alles

kohtumenetluse käigus ja alles kostja täiendavas vastuses hagile. Selliseid väiteid ja neid väiteid tõendavaid dokumente ei olnud esitatud ei kostja nõudeavalduses ega ka kostja esimeses vastuses hagile. Kostja on laenulepingu muutmise ning hüpoteegi seadmise kokkuleppele asunud tuginema alles siis, kui esitati hagi hüpoteegi tagasivõitmiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja väited selle kohta, et laenulepingut pikendati 01.09.2010 ning 01.01.2011, ei ole usutavad. Kostja väited selle kohta, et hüpoteegi seadmisega ei halvendatud OÜ XXX(pankrotis) majanduslikku olukorda, vaid selle seadmine võimaldas tal jätkata majandustegevusega, on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevates asjaoludes. OÜ XXX(pankrotis) ja AS XXXsõlmisid 13.09.2006 laenulepingu, mille kohaselt AS XXXlaenas OÜ-le XXX(pankrotis) 249 319,34 eurot (3 901 000 Eesti krooni). 27.01.2011 sõlmisid AS XXXja OÜ XXX(pankrotis) hüpoteegi seadmise lepingu, millega koormati OÜ-le XXX(pankrotis) kuuluvad 40 kinnistut AS XXXkasuks esimesel järjekohal ühishüpoteegiga summas 400 000 eurot. Hüpoteegi seadmise lepingu punkti 2.2. kohaselt tagas hüpoteek kõiki AS XXXnõudeid, mis tulenesid 13.09.2006 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest. Vaidlus on antud juhul poolte vahel selles, kas OÜ XXX(pankrotis) esindaja rikkus esindusõigusest tulenevaid kohustusi 27.01.2011 hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega, kas OÜ XXX(pankrotis) kahjustas 27.01.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga võlausaldajate huve, millest oli ühtlasi teadlik AS XXX , kas nimetatud hüpoteegi seadmise leping sõlmiti lähikondsete vahel või mitte ning kas OÜ XXX(pankrotis) oli tagatise andmise ajal maksejõuetu. Esmalt võtab kohus seisukoha OÜ XXX(pankrotis) esindaja esindusõiguse aluseks olevast õigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumise kohta. Seejärel analüüsib hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega seoses võlausaldajate huvide kahjustamist ning asjaolu, kas nimetatud leping sõlmiti lähikondsete vahel hetkel, mil OÜ XXX(pankrotis) oli juba maksejõuetu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsüS) § 131 lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Nimetatud sätte kohaldamiseks on vajalik tuvastada, et 1) esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega; 2) teine pool teadis või pidi teadma kohustuste rikkumisest.

Esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega. Antud juhul esindas hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel mõlemaid pooli juhatuse liikmena XXX , mistõttu kohaldub antud juhul TsüS § 131 lg 1 teisest lausest tulenev eeldus. Seega leiab kohus, et antud juhul saab eeldada, et esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, kuid TsÜS § 131 lg 1 kohaldamiseks pidi kohustuste rikkumisega kaasnema ka tehingu tegemine, mis oli vastuolus esindatava huvidega. Kohus märgib, et hagiavalduses ega tühistamisavalduses pole mitte mingilgi määral sisustatud seda, milles seisnes antud juhul esindaja poolt tehtud tehingu vastuolu esindatava huvidega. TsMS § 5 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega ei saa kohus antud juhul hakata ise sisustama seda, milliste asjaolude tõttu saab järeldada antud tehingu vastuolu esindatava huvidega. Kuivõrd TsÜS § 131 lg 1 kohaldamise esimene eeldus on täitmata, siis ei hakka kohus analüüsima, kas tehingu teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kuivõrd hageja pole põhjendanud TsÜS § 131 lg 1 kohaldamise eelduste olemasolu, siis ei ole olnud tühistamisavalduse tegemine põhjendatud ning selle tegemine ei saanud kaasa tuua tehingu tühistamist. Järgnevalt analüüsib kohus pankrotiseadusest tulenevate tehingu tagasivõitmise aluste olemasolu. Kohus märgib, et Riigikohtu 15.10.2009 lahendi nr 3-2-1-87-09 punkti 11 kohaselt tuleb pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb asjas kohaldada pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni, mis kehtis kuni 23.03.2011, kuivõrd hüpoteegi seadmise leping sõlmiti poolte vahel 27.01.2011. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Eeltoodust tulenevalt on vaja tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu kohaselt tuvastada, kas: 1) tagatise andmisega kahjustati võlausaldajate huve; 2) tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 3) tagatise saajaks oli võlgniku lähikondne; 4) võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu. Kohus analüüsib järgnevalt eelnimetatud tagatise andmise tagasivõitmise aluse eelduste olemasolu.

Võlausaldajate huvide kahjustamine tagatise andmisega. Riigikohus on 23.10.2008 lahendi nr 3-2-1-87-08 punktis 11 leidnud, et ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1 kohaselt võib kinnisasja hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud, on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 27.01.2011 sõlmisid AS XXXja OÜ XXX(pankrotis) hüpoteegi seadmise lepingu, millega koormati OÜ XXX(pankrotis) kinnistud AS XXXkasuks ühishüpoteegiga summas 400 000 eurot. Hüpoteegi seadmise lepingu punkti 2.2. kohaselt tagas hüpoteek kõiki AS XXXnõudeid, mis tulenesid 13.09.2006 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest. Tulenevalt PankrS § 2 rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. PankrS § 153 lg 1 p 1 ja lg 2 tuleneb, et pandiga tagatud nõue on eesõigusnõue, mis rahuldatakse esimeses järgus müügist saadud raha ulatuses. Ajutise halduri aruande ja 04.05.2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-9222, millega kuulutati välja OÜ XXXpankrot, on tõendatud võlgniku võlgnevused võlausaldajate ees. Pooltel puudub vaidlus selles, et hüpoteegiga koormatud kinnistud moodustavad enamuse OÜ XXX(pankrotis) varast. Ajutise halduri aruandest nähtub, et hüpoteegiga koormatud kinnistute väärtuseks on hinnatud 300 000 eurot ning kokku on vara väärtuseks hinnatud 360 000 eurot. Võlgnevuste suuruseks on aruandes märgitud 5 718 387,18 eurot. Seega eeltoodud sätetest tulenevalt ja arvestades 1 aasta ja 2 kuud enne pankrotimenetluse algatamist poolte vahel OÜ XXX(pankrotis) enamiku vara suhtes hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist jäävad teiste OÜ XXX(pankrotis) võlausaldajate nõuded olulises osas rahuldamata, kuna kinnisasjade müügist saadava raha arvel saab rahuldatud täielikult ainult AS XXXnõue (306 978,25 eurot). Kostja on kohtule väitnud, et vastav tagatise andmine oli vajalik ettevõtte majandustegevuse jätkamiseks, kuid pole selle kohta esitanud tõendeid ega usutavaid selgitusi. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tagatise seadmise tagajärjel saanud üks võlausaldaja eelisseisundi teiste ees ning see on toonud kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise. Seega esineb antud juhul PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 kohaldamise esimene eeldus. Tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Vaidlusalune leping sõlmiti 27.01.2011. Pankrotiavaldus võeti menetlusse ja ajutine haldur nimetati 15.03.2012. Seega anti tagatis kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kohus märgib selgitavalt, et PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 sõnastuse kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. OÜ XXX(pankrotis) ajutine haldur määrati 15.03.2012 ning pankrot kuulutati välja 04.05.2012. Kohus lähtub sellest, et PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 sätestatud pankrotimenetluse algatamise hetke all tuleb mõista ajutise halduri määramise hetke. Viimast põhjusel, et alates 01.01.2010 jõustunud pankrotiseaduse redaktsiooni seletuskirjas on selgitatud, et soovitakse kaotada mõiste „pankrotimenetluse algatamine” ja asendada see mõistega „ajutise halduri nimetamine”. Seletuskirjas põhjendatakse

muudatust sooviga vältida isiku märgistamist pankrotivõlgnikuna enne tegeliku pankroti väljakuulutamist. Seega ei ole termini muutmine kaasa toonud sisulist muutust arvestamise aluseks oleva ajahetke osas. Eeltoodust tuleneb, et hüpoteegi seadmise leping sõlmiti sisuliselt 1 aasta ja 2 kuud enne pankrotimenetluse algatamist, millest nähtub, et see lepingu sõlmimine jääb PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 sätestatud kaheaastase perioodi sisse. Seega esineb antud juhul ka PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 kohaldamise teine eeldus. Tagatise saajaks oli võlgniku lähikondne. PankrS § 117 lg 2 p 5 sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed on füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Riigikohus on 20.05.2003 lahendis nr 3-2-1-53-03 punktis 25 asunud seisukohale, et üheks oluliseks indikaatoriks ühise majandusliku huvi hindamisel on juhtorganite liikmete täielik või osaline kattumine. Sama lahendi punktis 23 leiab Riigikohus, et "ühise majandusliku huvi" määratlemisel ei tule piirduda otseselt üksnes huviga osaniku või aktsionäri tasemel. Kohus nõustub hageja selgitustega, mille kohaselt on OÜ XXX(pankrotis) ja AS XXXpuhul tegemist lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 p 5 mõttes. Antud juhul puudub vaidlus selles, et AS XXXomab OÜ-s XXX(pankrotis) osalust läbi XXX OÜ (registrikood XXX ) ja XXX OÜ (registrikood XXX ). XXX , kes on AS XXXjuhatuse liige ja kellele kuulub AS XXXaktsiatest 50%, on ka OÜ XXX(pankrotis) juhatuse liige. XXX on ühtlasi OÜ XXX(pankrotis) ühe osaniku XXX OÜ (registrikood XXX ) ainuke juhatuse liige. AS XXXteine aktsionär, kellele kuuluvad ülejäänud 50% aktsiatest ja ühtlasi AS XXXjuhatuse liige XXX , on ühtlasi ka OÜ XXX(pankrotis) osaniku XXX OÜ (registrikood XXX ) ainuke juhatuse liige. OÜ XXX(pankrotis) osaniku osaühing XXX üks kahest juhatuse liikmest ja 50% osaluse omaja XXX on AS XXXjuhatuse liikme ja 50% aktsiate omaniku XXX abikaasa. Eeltoodust nähtub, et AS XXXja OÜ XXX(pankrotis) juhtorganid ja osanikud kas kattuvad või on seotud omavahel teiste äriühingute juhtorganite ja osaluste kaudu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et OÜ XXX(pankrotis) ja AS XXXvahel eksisteerib ühine oluline majanduslik huvi ning nende puhul on tegemist lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 p 5 mõttes. Seega esineb antud juhul ka PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 kohaldamise kolmas eeldus. Võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu. PankrS § 114 lg 1 p 3 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Viidatud sättest tulenevalt lasub võlgniku maksejõulisuse tõendamiskoormis kostjal kui tagatise saajal, kuivõrd hageja on seisukohal, et OÜ XXX(pankrotis) oli hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise hetkel juba maksejõuetu. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Hageja selgitab hagiavalduses, et OÜ XXX(pankrotis) majandusaasta aruannete kohaselt oli ettevõtte omakapital negatiivne juba 2009. aastal ning ettevõtte omanikud ei võtnud kasutusele

meetmeid omakapitali nõuetele vastavusse viimiseks. Samuti viitab hageja ajutise halduri aruandele tsiviilasjas nr 2-12-9222, millest nähtub, et OÜ XXX(pankrotis) makseraskused tekkisid juba 2010. aastal. Vastavalt 13.09.2006 sõlmitud laenulepingule ja selle lisale 1 pidi OÜ XXX(pankrotis) tagastama AS-le XXXvõetud laenusumma 13.09.2010 ning vastavat kohustust ei ole suutnud OÜ XXX(pankrotis) täita AS XXXees tänaseni. 27.01.2011 sõlmisid pooled hüpoteegi seadmise lepingu eelnimetatud laenusumma tagamiseks. Kostja on 05.08.2013 kohtule esitatud seisukohtades märkinud, et 01.09.2010 ja 01.01.2011 sõlmisid pooled laenulepingu lisad, millega XXX(pankrotis) kohustus andma tagatise hüpoteegi näol AS-le XXXning tagastama laenu hiljemalt 31.03.2012. AS XXXpole esitanud vastavate väidete tõendamiseks ühtki tõendit, mistõttu leiab kohus, et vastavad väited on tõendamata ning kohus jätab need arvesse võtmata. Kohus märgib, et AS XXXon esitanud üksnes paljasõnalised väited võlgniku maksejõulisuse kohta hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal, kuid pole suutnud tõendada, et vaatamata negatiivsele omakapitalile ja tagastamata laenusummale on tegemist maksejõulise ettevõttega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et OÜ XXX(pankrotis) oli maksejõuetu 27.01.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal. Eeltoodust nähtub, et PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 sätestatud eeldused 27.01.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks on täidetud. Vaatamata sellele, et esineb juba PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 114 lg 1 p 3 sätestatud alus 27.01.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks, analüüsib kohus ka hageja alternatiivset nõuet, mille alusel palus hageja tunnistada vastav hüpoteegi seadmise leping kehtetuks PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 110 lg 1 p 3 alusel. PankrS (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 110 lg 1 p 3 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud enne pankrotimenetluse algatamist, kui tehing tehti kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Seega on antud sätte kohaldamiseks vaja tuvastada järgmised eeldused: 1) tehing tehti kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve; 3) tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Kohus märgib, et esimene eeldus on tuvastatud juba eespool, mistõttu ei pea kohus vajalikuks seda uuesti hakata siinkohal täpsemalt analüüsima. Võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohus tuvastas eespool, et antud juhul on hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega kahjustatud võlausaldajate huve, mistõttu on antud juhul vaja tuvastada, kas OÜ XXX(pankrotis) tegi seda teadlikult. Riigikohus on 02.06.2008 lahendi nr 3-2-1-39-08 punktis 12 leidnud, et üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Kohus asus eespool seisukohale, et hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise hetkel esines juba OÜ XXX(pankrotis) maksejõuetus. Eespool kirjeldatud ettevõtte majanduslik seis ei saanud olla

teadmata ettevõtte juhatusele, kes vastavalt äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 esindab ja juhib osaühingut ning ÄS § 179 lg 1 alusel vastutab majandusaasta aruande koostamise eest. Vaatamata eeltoodule sõlmis OÜ XXX(pankrotis) hüpoteegi seadmise lepingu, millega tagas enamuse temale kuuluvate kinnistutega ühe võlausaldaja nõude tekitades selliselt olukorra, kus ühe võlausaldaja huvid seati võrreldes teiste võlausaldajatega ilmselgelt eelisseisundisse. Kohus on seisukohal, et eeltoodust nähtub, et OÜ XXX(pankrotis) kahjustas teadlikult võlausaldajate huve hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega. Tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Riigikohus on 02.06.2008 lahendis nr 3-2-1-39-08 punktis 13 leidnud, et kui hageja suudab tõendada, et teine pool oli teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on üldjuhul ka selge, et ta oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve. Antud juhul on kohus eespool tuvastanud, et 13.09.2006 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa 1 kohaselt pidi OÜ XXX(pankrotis) tagastama AS-le XXXvõetud laenusumma 13.09.2010. 27.01.2011 sõlmiti hüpoteegi seadmise leping. Seega sõlmiti hüpoteegi seadmise leping hetkel, mil OÜ XXX(pankrotis) oli ületanud kokkulepitud laenu tagastamise tähtaja juba rohkem kui 4 kuud. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu näitab seda, et AS XXXpidi teadma, et OÜ XXX(pankrotis) ei suuda täita oma kohustust selle sissenõutavaks muutumise hetkel, kuivõrd möödunud oli juba laenu tagastamise tähtaeg. Ühtlasi märgib kohus, et hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel esindas mõlemat poolt juhatuse liikmena XXX . Vastav asjaolu ilmneb kohtule esitatud 27.01.2011 sõlmitud notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingust. Juhatuse liikmete näol on tegemist isikutega, kes vastavalt äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1, § 306 lg 1 esindavad ja juhivad äriühingut ning ÄS § 179 lg 1, § 331 lg 1 vastutavad majandusaasta aruande koostamise eest. Seega pidi olema AS XXXteadlik sellest, et OÜ XXX(pankrotis) kahjustas hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega oma võlausaldajate huve. Eeltoodust nähtub, et antud juhul esineb ka PankrS § 110 lg 1 p 3 sätestatud alus tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada ja tunnistada kehtetuks 27.01.2011 OÜ XXX(pankrotis) ja AS XXXvahel sõlmitud hüpoteegi seadmise leping. Hageja nõudis 02.11.2012 esitatud hagiavalduses muuhulgas kostja tahteavalduse asendamist kohtulahendiga 27.01.2011 lepinguga seatud hüpoteegi kustutamiseks kinnistusraamatust. Vastavalt TsMS § 429 lg 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Hageja loobus 22.05.2013 toimunud kohtuistungil sellest nõudest, kuivõrd OÜ XXX(pankrotis) pankrotivara müüdi 19.11.2012 toimunud suulisel enampakkumisel. TsMS § 429 lg 2 kohaselt on loobumine protokollitud 22.05.2013 kohtuistungi protokollis. Kohus võtab vastavast nõudest loobumise vastu ja lõpetab menetluse vastava nõude osas. Kohus leiab, et nimetatud nõudest loobumine on põhjendatud ning loobumise vastuvõtmist välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus märgib selgitavalt, et 27.01.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga seatud hüpoteek on kinnistusraamatust kustutatud 7.01.2013, kuivõrd PankrS § 139 alusel loetakse pankrotivarasse kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja müümisel kinnisasja koormavad asjaõigused lõppenuks ning hüpoteegid kustutatakse halduri avalduse ja enampakkumise akti alusel.

Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.