Gert Roosaare kaebus notari tasu ebaõige määramise peale
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Gert Roosaare määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (avaldaja): Gert Roosaar (isikukood: XXX; elukoht: XXX) Vastustaja (puudutatud isik): Tartu notar Anne Kuill (Tartu Ülikooli 6)
1.Muuta Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a määrust menetluskulude jaotuse osas ja määrata, et notari õigusabikulud tuleb jätta notari enda kanda ja muud menetluskulud tuleb jätta avaldaja Gert Roosaare kanda.
2.Ülejäänud osas jätta Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a määrus muutmata.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
Ringkonnakohtus kantud notari õigusabikulud jätta notari kanda ja muud menetluskulud jätta Gert Roosaare kanda.
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Gert Roosaar esitas 14. juunil 2013. a Tartu Maakohtule kaebuse notari tasu ebaõige määramise kohta. Kaebuse kohaselt olid XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXX) omanikud 2013. a. maikuus võrdsetes mõttelistes osades M. A. ja H. A., kes pidasid kinnistu võimaliku müügi üle läbirääkimisi avaldaja kui kinnistu ostmisest huvitatud isiku esindajaga. Läbirääkimiste käigus saavutati kokkulepe tulevikus sõlmitava müügilepingu põhitingimustes. Järgnevalt pöörduti kavandatava tehingu tegemiseks notari poole. Notar saatis 15. mail 2013. a avaldajale dokumendi, mida ta ise nimetas lepinguprojektiks. Tehing pidi toimuma 16. mail 2013. a. 16. mail 2013. a saatis notar kaebajale elektronkirja, mille kohaselt teatasid kinnistu omanikud notarile, et nad ei ole nõus tehingut tegema. Notari kirjale oli lisatud ka avaldajale adresseeritud arve nr 6260 lepinguprojekti koostamise eest summas 499,03 eurot. 17. mail 2013. a kirjutas M. A. notarile elektronkirja, milles ta kinnitas, et ta on ise nõus tasuma notaritasu lepinguprojekti koostamise eest. Väljapakutud lahendus ei olnud vastuvõetav notarile.
29.mail 2013. a sai kaebuse esitajale teatavaks, et notar on seoses avaldajale esitatud arvega nr 6260 pöördunud selle sissenõudmiseks kohtutäitur Anne Böckleri poole ning et kohtutäitur on kaebuse esitaja suhtes alustanud täitemenetluse nr 182/2013/659. Avaldaja palus kohtul tühistada notari 16. mai 2013. a arve nr 6260. Avaldaja leidis, et teda ei saa käsitleda tasu maksmiseks kohustatud isikuna. TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi tekivad kehtivast esindusest õigused ja kohustused esindatavale, mitte esindajale. Notari tasu seadus (edaspidi NotTS) § 38 lg 1 paneb notari tasu maksmise kohustuse isikule, kelle huvides või kelle taotlusel notar on tegutsenud. Jättes tehingu tõestamata (st toimides negatiivselt), tegutses notar vaieldamatult kinnistu omanike taotlusel ja huvides, mistõttu ongi nemad NotTS § 38 lg 1 alusel notari tasu maksmiseks kohustatud isikud. Avaldaja leidis, et NotTS § 30 võib antud asjas olla vastuolus põhiseadusega, viidates Riigikohtu üldkogu 18. juuni 2013. a kohtumäärusele nr 3-2-1-169-12. Kaebuse esitaja ei nõustunud sellega, et olukorras, kus kaebuse esitaja ei ole tehingut ära jätnud, oleks NotTS § 30 tõlgendatav selliselt, et kaebuse esitaja on nimetatud tasu maksmiseks kohustatud isik. Selline tõlgendus oleks ilmselgelt põhiseaduse vastane, kuivõrd sellisel juhul oleks tegemist omandipõhiõiguse äärmiselt ebaproportsionaalse piiranguga. Puudutatud isik ei hoiatanud kaebajat tasu maksmise kohustuse olemasolu osas ega täitnud tema suhtes selgitamiskohustust. Puudutatud isik on rikkunud NotTS § 39 lg 1.
2.Notar Anne Kuill vaidles kaebusele vastu. Notar väljastas kaebajale kui lepinguprojekti taotlejale notari tasu arve nr 6260 lepinguprojekti koostamise eest kooskõlas NotTS §-ga 30, kuna pärast projekti väljastamist tehingu tõestamist ei järgnenud. Lepinguprojekti taotles
14.mail 2013. a avaldaja kui eraisik (füüsiline isik), mitte kui äriühingu esindaja. Kui isik taotleb lepinguprojekti väljastamist eraisikuna, siis pole oluline, kelle huvides ta tulevikus võib või kavatseb (lepingut sõlmides) tegutseda. Kuivõrd avaldaja on ainuosanik ja juhatuse liige viies äriühingus, siis teavitas notar teda võimalusest arve ümber vormistada selle äriühingu nimele, kelle huvides avaldaja lepinguprojekti taotles. Sel juhul oleks arve olnud väljastatud isikule, kelle huvides notar tegutses. Notari tasu arve nr 6260 on väljastatud isikule, kes otseselt taotles notarilt lepinguprojekti edastamist oma e-posti aadressile ja suhtles selle saamiseks notariga. Notar hoiatas avaldajat, et ära jäänud (tõestamata) tehing toob talle kaasa lepinguprojekti väljastamisel notari tasu maksmise kohustuse ning nõude õiguslik alus on NotTS § 30. NotTS § 30 alusel on notari tasu määr taotlejale algusest peale nähtav. Eelneva hoiatamise kohustust kehtiv seadus ei nõua. Kuna notar suhtles lepinguprojekti koostamise erinevate valikute ja tingimuste osas üksnes kaebajaga, siis oli eelneva hoiatamise tingimus notari tasu maksmiseks tekkiva kohustuse osas täidetud üksnes kaebaja kui projekti taotleja suhtes.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus jättis 24. septembri 2013. a määrusega rahuldamata Gert Roosaare kaebuse notari tasu ebaõige määramise peale. Kohus jättis menetluskulud Gert Roosaare kanda. NotTS § 46 kohaselt võib kohustatud isik esitada ühe kuu jooksul talle notari arve esitamise päevast notaribüroo asukohajärgsele kohtule kaebuse notari tasu ebaõige määramise kohta. Avaldaja on kaebuses vaidlustanud temale puudutatud isiku (notari) poolt 16. mail 2013. a esitatud arve nr 6260 (tl 27). Arve on koostatud NotTS § 30 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on notari tasu tehingu projekti koostamise eest, kui tehingu tõestamist ei järgne, pool tehingu tõestamise tasust. NotTS § 38 lg 1 sätestab, et notari tasu maksmiseks kohustatud isik on isik, kelle taotlusel või kelle huvides on notar tegutsenud või kelle tahteavalduse on notar tõestanud. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas Gert Roosaar on notari tasu maksmiseks kohustatud isik. Kohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga selles, et notar tegutses kinnistu omanike taotlusel ja huvides, jättes tehingu tõestamata (st toimides negatiivselt). NotTS § 38 lg 1 võimaldab käsitleda kohustatud isikuna 1) isikut, kelle taotlusel on notar tegutsenud; 2) isikut, kelle huvides on notar tegutsenud või 3) isikut, kelle tahteavalduse on notar tõestanud. 14. mai 2013. a e-kirjaga (tl 58) on tõendatud, et taotluse asjaõiguslepingu sõlmimise ja hüpoteegi seadmise lepingu projekti koostamiseks ja osapooltele saatmiseks on notarile esitanud Gert Roosaar. Seega oli avaldaja näol NotTS § 38 lg 1 mõttes tegemist isikuga, kelle taotlusel notar tegutses. Taotlusest nähtub, et Gert Roosaar pidi nimetatud tehingus esindama ettevõtet, mille ta pidi hiljem täpsustama. Hilisemas kirjavahetuses avaldaja esindatavat ettevõtet ei täpsustanud, mistõttu käsitles notar põhjendatult Gert Roosaart füüsilise isikuna. Notar on 16. mail 2013. a kell 16:47 saadetud e-kirjas pakkunud võimalust arve ümbervormistamiseks äriühingu nimele. Selleks pidi Gert Roosaar esitama äriühingu nimel digitaalselt allkirjastatud tõendi, et lepinguprojekti taotledes esindas avaldaja äriühingut, kuid ka siis ei esitanud Gert Roosaar andmeid ega dokumente äriühingu esindamise kohta. Kohus leidis, et avaldaja ei ole
tõendanud asjaolu, et lepinguprojekti taotles ta juriidilise isiku esindajana ning notar esitas põhjendatult arve avaldajale kui füüsilisest isikust taotluse esitajale. Notar täitis NotTS § 39 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustuse avaldaja suhtes, hoiatades teda 14. mai 2013. a kell 12:04 saadetud e-kirjas (tl 75), et „kui pärast projekti väljastamist tehing ära jääb, siis on notaril õigus esitada arve tehtud töö eest (notari tasu seadus § 30)“. Kohus möönas, et notari selgitus oleks võinud olla põhjalikum, kuid ka sellest hoiatusest oleks avaldaja pidanud aru saama, et notaril on õigus saada tasu tehtud töö (lepinguprojekti) eest ka siis, kui tehing jääb tegemata. Antud juhul puudub poolte vahel vaidlus selles, et notar koostas lepinguprojekti (tl 11-25). Avaldaja leidis, et NotTS § 30 võib antud asjas olla vastuolus põhiseadusega, viidates Riigikohtu üldkogu 18. juuni 2013. a määrusele kohtuasjas nr 3-2-1-169-12. Riigikohus asus seisukohale, et olukorras, kus pooled otsustasid loobuda tehingu tegemisest põhjust märkimata, ei rikkunud NotTS § 30 omandipõhiõigust, kuid sätte põhiseaduspärasus võib paista teises valguses, kui tehing oleks ära jäänud pooltest sõltumatul või notarist tuleneval põhjusel (määruse p 58). Kohus leidis, et antud juhul ei ole NotTS § 30 vastuolus põhiseadusega. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus tehing oleks ära jäänud pooltest sõltumatul või notarist tuleneval põhjusel ja sellest tulenevalt tekiks alus kahelda sätte põhiseaduspärasuses. NotTS § 30 annab notarile õiguse saada tasu tehtud töö eest. Notar lähtus arve esitamisel kohustatud isiku valimisel isikust, kes taotles lepinguprojekti koostamist. Asjaolu, et tehing jäi sõlmimata kinnistu omanikest tuleneval põhjusel ja avaldajal on seetõttu tekkinud kohustus tasuda arve lepinguprojekti koostamise eest, ei anna alust lugeda NotTS § 30 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus leidis, et arve tasumise kohustuse aspektist ei ole oluline, mis põhjusel jäi tehing sõlmimata ja kas arve oleks olnud valmis tasuma kinnistu omanik(ud). Tegemist on tõepoolest poolte sisesuhte küsimusega. Kuna avaldaja on kohustatud tegema kulutusi seoses ärajäänud lepinguga, võib tal olla tekkinud lepingueelsetest läbirääkimisest tulenev kahju hüvitamise nõue kinnistu omanike vastu tulenevalt VÕS § 15 lg-st 1. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et Gert Roosaare kaebus notari tasu ebaõige määramise kohta tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 172 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud avaldaja kanda.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Gert Roosaar esitas määruskaebuse Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a määruse peale, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega kaebus rahuldada. Määruskaebuse esitaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole määruskaebuse esitaja NotTS § 38 lg 1 järgi notari tasu maksmiseks kohustatud isikuks. NotTS § 38 lg 1 ja NotTS § 30 süstemaatiliselt tõlgendades on ilmne, et juhul, kui tehingu projekti koostamisele tehingu tõestamist ei järgne, on notari tasu maksmiseks kohustatud see isik, kelle taotlusel või kelle huvides tehing tõestamata jääb. Antud juhul puudub vaidlus selles, et isikuks, kes teatas soovist tehing ära jätta, oli üks kavandatava tehingu pooltest (M. A.). Tehingu tõestamata jäämine ei toimunud määruskaebuse esitaja taotlusel ega olnud kindlasti ka tema huvides. Seetõttu ei ole määruskaebuse esitaja käsitletav ka kohustatud isikuna selliste notari tasu nõuete tasumise osas, mis on tingitud tehingu ärajäämise faktist;
2) on NotTS §-i 30 kohaldatud viisil, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Notari tasu maksmise kohustus on antud juhul pandud määruskaebuse esitajale, kes ei olnud kavandatava tehingu pooleks ning kellest sõltuvatel põhjustel tehing ära ei jäänud. Oma käitumisega õigusliku tagajärje mitte-esilekutsunud isiku omandipõhiõiguse riive on vaieldamatult tunduvalt intensiivsem kui oma käitumisega sellise tagajärje esilekutsunud isiku omandipõhiõiguse riive. Puudutatud isikul oli võimalus esitada NotTS § 30 alusel notari tasu nõue M. A. vastu, kes notarilt tehingu ärajätmist taotles ning kes avaldas lausa valmisolekut sellise tasu maksmiseks. Puudutatud isik oleks küll riivanud M. A. omandipõhiõigust, kuid selline riive oleks (Riigikohtu seisukohast juhindudes) olnud lubatav ja mõõdukas. Seetõttu kordab määruskaebuse esitaja Tartu Maakohtule juba esitatud palvet algatada nimetatud normi suhtes kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 alusel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus; 3) jättis puudutatud isik nõuetekohaselt täitmata NotTS § 39 lg-st 1 tuleneva notari tasu selgitamiskohustuse. Määruskaebuse esitaja jagab Riigikohtu määruses nr 3-2-1-169-12 p-s 70 toodud seisukohti ning leiab, et nad kõik väljendavad põhimõtet, mille kohaselt peab notari tasu selgitamiskohustus olema täidetud selliselt, et isikul oleks reaalselt võimalik sellega oma tegevuses arvestada ning oma käitumist ka sellele vastavalt juhtida. Antud juhul täitis puudutatud isik oma selgitamiskohustuse (teatud määral) üksnes määruskaebuse esitaja suhtes, kes polnud aga ei kavandatava tehingu pooleks ega taotlenud ka tehingu ärajätmist. Määruskaebuse esitaja suhtes oli selgitamiskohustus täidetud ebapiisavalt ega võimaldanud määruskaebuse esitajal üheselt aru saada, et talle esitatakse notari tasu nõue isegi siis, kui tehingu ärajätmist taotleb mitte tema, vaid mõni teine isik.; 4) ei too esindussuhe õiguslikke tagajärgi mitte esindajale vaid esindatavale. Puudutatud isik teadis ja pidi teadma, et määruskaebuse esitaja on kavandatava tehinguga seotud mitte isiklikult, vaid üksnes ühe poole esindajana. Notari tasu seaduses (või mistahes muus õigusaktis) puuduvad erinormid, mille kohaselt võiks notari tasu mingitel erandjuhtudel nõuda sisse mitte isikult, vaid isiku esindajalt. Määruskaebuse esitaja möönab, et ta ei teatanud tõepoolest puudutatud isikule selle isiku nime, keda ta esindab, kuid märgib samas, et ega puudutatud isik ise selle vastu enne vaidlusaluse arve väljastamist samuti mitte kordagi vähimatki huvi ei tundnud; 5) asjaolu, et määruskaebuse esitajal võib olla hüvitusnõue M. A. vastu, ei mõjuta asja lahendamist. Ebaseaduslikku notari tasu nõuet ei muuda seaduslikuks see, kui arve adressaadil võib omakorda olla õigus nõuda kolmandalt isikult selle kompenseerimist; 6) on menetluskulude jaotus ebaõige. Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2012. a. määruse nr 2-11-42015 punktis 9 märgitakse: „Käesoleval juhul on tegemist vaidlusega, mis puudutab notari igapäevatööd ja notar peaks suutma ennast sellises vaidluses ise esindada. Seega kui ka notar kasutab täiendavat õigusabi, ei peaks vastaspool neid kulusid hüvitama. Seega jätab ringkonnakohus notari õigusabikulud TsMS § 8 lg 2 ja TsMS § 175 lg 31 alusel tema enda kanda, avaldajate õigusabikulud ja muud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt avaldajate kanda.“ Tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu poolt esitatud põhjendustest, on menetluskulude jaotus Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a määruses, millega kõik menetluskulud on jäetud määruskaebuse esitaja kanda, ilmselt ebaõige.
5.Tartu notar Anne Kuill vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda.
Vastuväidete kohaselt: 1) tingimustes, kus kaebaja on taotlenud lepinguprojekti, on alusetu väita, et puudub põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel või arvata, et selle põhjusliku seose olemasolu vajaks kaebajale eraldi selgitamist. Antud juhul on kaebajat hoiatatud ning tasu maksmise alus nähtavaks tehtud enne lepinguprojekti koostamisele asumist. Määruskaebuses kaebaja möönab, et notar on tema suhtes selgitamiskohustuse täitnud (kuigi kaebaja pole tehingu osaline ega tehingu ärajäämises süüdi) ning ebapiisav on see üksnes asjaolul, et kaebajale pole selgitatud ülalviidatud põhjusliku seose olemasolu teo ja tagajärje vahel. Puudutatud isik pidi olema veendunud, et tal on õigus esitada arve kaebajale ning kaebaja on kohustatud täitma NotTS §s 30 esitatud nõude; 2) on kohus ebaõigesti viidanud VÕS § 15 lg-le 1. Õige viide oleks olnud VÕS § 14 lg 1. Kahtlust ei ole selles, et eksitud on viitega, kuna soovitakse viidata lepingueelsetest läbirääkimistest lähtuvale nõudele ja lepingueelsed läbirääkimised on reguleeritud VÕS §-ga 14; 3) nõustub puudutatud isik maakohtu järeldusega TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel. Kaebaja (esindaja) kulutatud aeg ei ole väärtuslikum kui puudutatud isiku (notari) aeg ning kui kaebajal on õigus esitada oma dokumendid (varjatud) esindajale ning paluda õigusabi ja tegeleda ise oma igapäevatööga, siis on sama õigus ka puudutatud isikul vaatamata asjaolule, et õigusvaidlus on seotud tema igapäevatööga. Tegemist ei ole toreduslike kulutustega. Maakohus on õigesti TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel lähtunud asjaolust, et tegemist on põhjendamatu taotlusega ning mõlemal vaidluse osapoolel on võrdne õigus saada ja kasutada õigusabi (see on osapoole enda valik) ning osapooli tuleb õigusabi küsimustes kohelda võrdselt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab selles osas teha uue määruse, millega jätab notari õigusabikulud notari enda kanda ja muud menetluskulud avaldaja kanda. Ülejäänud osas tuleb Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a määrus jätta muutmata.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud Gert Roosaare kaebuse notari tasu ebaõige määramise peale rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega hakka neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt kordama.
8.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et tema ei ole NotTS § 38 lg 1 järgi notari tasu maksmiseks kohustatud isik. Käesoleval juhul on notari tasu määramise aluseks NotTS § 30. Nimetatud paragrahvi lõige 2 kohaselt on notari tasu notariaalakti projekti koostamise eest, kui toimingu tegemist ei järgne, kohustatud tasuma toimingu tegemist taotlenud isik või isik, kelle huvides on notar tegutsenud, kui notar on teda enne projekti koostamist tasu maksmise kohustusest teavitanud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et notar on avaldajat teavitanud e-kirjaga (lk 75) tasu maksmise kohustusest. Kuna avaldaja taotles notarilt tehingu projekti koostamist ning isikut, kelle huvides ta oma väidete kohaselt tegutses, ei ole avaldatud ei notarile ega ka asja menetlevatele kohtutele, võib avaldajat pidada toimingu tegemist taotlenud isikuks ja M. A. (müüjat) isikuks, kelle huvides notar tegutses. Kui NotTS § 30 lg 2 järgi notariaalakti projekti eest tasuma kohustatud isikuid on mitu, siis vastutavad kohustatud isikud NotTS §-s 30 sätestatud tasu maksmise eest solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 järgi, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib
võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Notaril oli õigus valida, kellele ta esitab notari tasu maksmise nõude. Notar oli seega õigustatud nõudma tasu avaldajalt.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et NotTS § 30 ei ole vastuolus põhiseadusega ning ei hakka selles osas maakohtu vastavaid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 kohaselt kordama. Ükski määruskaebuses esitatud muu väide ei ole aluseks maakohtu määruse tühistamisele kaebuse rahuldamata jätmise osas.
10.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jättis maakohus kõik menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Määruskaebuses on menetluskulude jaotus vaidlustatud. Määruskaebuse esitaja on iseenesest põhjendatult viidanud Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2012. a. määrusele nr 2-11-42015 analoogses asjas. Nimetatud asjas leidis ringkonnakohus, et tehingu projekti koostamine ei ole notari ametitoiming ja TsMS-s, NotTS-s ja NotS-s puudub eraldi regulatsioon, kuidas jaotada menetluskulud notari tasu arve peale esitatud kaebuse menetlemisel. TsMS § 8 lg 2 tulenevalt kohaldab kohus menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. Ringkonnakohtu hinnangul on lähedasteks suheteks TsMS § 475 lg 1 p-is 152 sätestatud hagita asjana lahendatav notari ametitoimingute taotluse lahendamine ja TsMS § 475 lg 1 p-is 15 sätestatud kaebused kohtutäituri otsuse peale. Õigusabikulude ja muude menetluskulude jaotust nimetatud kaebuste menetlemisel reguleerivad TsMS § 175 lg 31 ja TsMS § 172 lg 10. TsMS § 175 lg-st 31 tulenevalt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud ja notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamise menetluses notari kantud õigusabikulusid. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellist analoogiat laiendada notari ja kohtutäituri ametitegevusest tulenevate vaidluste puhul üldiselt, kuna notar ja kohtutäitur on mõlemad avalik-õigusliku ameti pidajad. Sarnaselt notarile ei hüvitata TsMS § 175 lg 31 kohaselt ka kohtutäituri õigusabikulusid. Viidatud sätete mõtteks on kaitsta kaebajat põhjendamatute kulutuste tekkimise eest olukorras, kus notar kui juriidilise kõrgharidusega isik suudaks ennast ise esindada, kuid võtab mingil põhjusel ennast esindama veel advokaadi. Ringkonnakohus jääb nimetatud seisukoha juurde ka käesolevas asjas. Seega on maakohus menetluskulude jaotamisel ebaõigesti tuginenud üksnes TsMS § 172 lg-le 1 kui üldnormile, sest menetluskulude jaotuse määramisel tuleb asja eripärast lähtudes arvestada ka eriregulatsiooni. Ringkonnakohus jätab notari õigusabikulud TsMS § 8 lg 2 ja TsMS § 175 lg 31 alusel tema enda kanda, avaldaja õigusabikulud ja muud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 ja 10 kohaselt avaldaja kanda. Vastavalt tuleb jaotada menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel ka ringkonnakohtus, sest määruskaebus jääb põhiosas rahuldamata.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.