Hageja esindaja Kersti Kägi ning kostja esindajad XXX, XXX ja Kadri Michelson
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata
Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud hageja kanda. 1(7)
2-13-10784
2.Mõista XXX OÜ-lt (pankrotis) XXXOÜ kasuks menetluskuludena välja esindajatasu 500 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XXX OÜ-l (pankrotis) tasuda XXXOÜ-le käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 17.12.2013. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).
Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.XXX OÜ (pankrotis) pankrotihaldur esitas 04.03.2013 hagi XXXOÜ (kostja) vastu rahalise kohustuse summas 671,07 euro tagasivõitmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on Pärnu Maakohtu 05.03.2010 määrusega kuulutatud välja XXX OÜ (endine ärinimi osaühing XXX; edaspidi võlgnik) pankrot. Pankrotimenetlus algatati 29.01.2010 kohtumäärusega. 23.11.2009, s.o perioodil kolm kuud enne pankrotimenetluse algust, on tehtud väljamakse võlgniku arvelduskontolt Swedbank ASis kostjale summas 10 500 krooni (671,07 eurot). Hageja leiab, et kuna kostja ei ole pankrotimenetluses oma nõuet esitanud ning võlgnik on kostja nõude rahuldanud enne pankrotimenetluse algatamist täies ulatuses, on sellise nõude rahuldamisega eelistatud kostjat teistele võlgniku võlausaldajatele. Hageja taotleb pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 2 alusel rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamist. 2(7)
2-13-10784 Hageja leidis, et tellitud kauba eest ettemaksu nõudmine ning kauba üleandmine alles pärast kogu arve tasumist näitab kostja teadlikkust võlgniku halvast majanduslikust olukorrast. Hageja hinnangul viitab nimetatud asjaolule ka märge arve/saatelehel, mille kohaselt "tellimus läheb töösse peale ettemaksu 100% laekumist". Seega pidi kostjale olema juba oktoobris 2009 teada võlgniku raske majanduslik seis. Ettemaksu nõudmisega tellimuse täitmisel on kostja saanud eelise teiste võlgniku võlausaldajatega võrreldes. Rahalise kohustuse täitmisega kostjale saabus kahjulik tagajärg neile võlgniku võlausaldajatele, kelle nõuete rahuldamiseks pankrotivarast ei jätkunud. Hageja leiab, et kostjal oli õigus ja võimalus esitada oma nõue pankrotimenetluses, ka tingimuslik nõue, mille tingimus saabunuks tagasivõitmise korral. Hageja viitab Riigikohtu 23.10.2008 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08 (punkt 11) ning leiab, et võlausaldajate kahjustamise eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud. Kahju tekkimine seisneb selles, et võlgnik tasus kostjale 50% ettemaksu kauba eest kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist ja ajal, kui võlgnikul oli juba täitmata kohustusi mitmete teiste võlausaldajate ees. Kostja, kellelt võlgnik tellis varikatuse detailid, eelistamine võlausaldajale, kellelt võlgnik tellis uksed- aknad, oli ilmne, kuivõrd tehingute toimumise ajal, s.o hilissügisel, oli hoonele uksi-aknaid enam vaja, kui varikatust. Hageja arvates on võlgniku teiste võlausaldajate huve kahjustanud ettemaksu 50% tasumine vastusooritust saamata. Hageja hinnangul ei olnud kostjale täidetud rahaline kohustus võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt vajalik. Hageja esitas 02.12.2013 vastuväite kostja menetluskulude avaldusele, milles leidis, et hagi rahuldamata jätmisel oleks kostja menetluskulud põhjendatud 437,50 euro ulatuses.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja vaidleb hagile vastu.
4.Kostja on esitanud tellitud kauba eest arve nr 290692 ning andnud kauba välja 24.11.2009 saatelehe alusel võlgnikule. Kuna arve oli tasutud, puudus kostjal igasugune põhjus jälgida võlgniku majanduslikku seisu ja esitada nõudeavaldus. Ettemaksu nõudmine ei ole ebatavaline, tegemist oli spetsiaalselt võlgniku jaoks valmistatud toodetega, mille valmistamisele asumine ilma osalise ettemaksuta oleks olnud ebamõistlik. Tehingut tuleb vaadata tervikuna. Tasutud arve eest sai võlgnik vastusoorituse, s.o tellitud kauba väärtuses 21 000 krooni, mida võlgnik kasutas oma majandustegevuses. Seega on väide makse tegemisest ilma vastusooritust saamata pahatahtlik ja vastolus asjas esitatud tõenditega. Tegemist oli tavapärases majandustegevuses tavapärastel tingimustel toimunud tehinguga, mille täitsid mõlemad lepingu pooled. Kuna tagasivõitmise oluline eeldus, võlausaldajate huvide kahjustamine, puudub, tuleb jätta hagi rahuldamata. Kostja taotleb väljamõistmist.
hagejalt
menetluskulude summas
636,25
eurot (käibemaksuta)
MENETLUSE KÄIK
5.Asja sisulise arutamise käigus 25.11.2013 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja kostja vastu esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. 3(7)
2-13-10784
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Hageja nõudeks on kostjale täidetud rahalise kohustuse tagasivõitmine. Tagasivõitmise alustena tuleb pankrotimenetluses kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu (vt nt: Riigikohtu 02.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 11). Vaidlusaluse rahalise kohustuse täitmine on toimunud 23.11.2009. Sellel hetkel kehtinud PankrS § 113 lg 1 p 2 redaktsiooni järgi võis kohus tunnistada kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Samal ajal kehtinud PankrS § 109 lg 1 redaktsiooni kohaselt sai tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks tunnistada võlgniku tehingu, mis oli tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kohus märgib, et osundatud asjassepuutuvad normid ei erine põhimõtteliselt PankrS § 113 lg 1 p 2 ja § 109 lg 1 kehtivate redaktsioonide sisust. Hageja väidab praegusel juhul, et tagasivõidetav rahaline kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ning sellega on kostjat (kui üht võlausaldajat) teisele eelistatud. Hageja leiab samuti, et rahalise kohustuse täimisega kahjustati võlausaldajate huve.
8.Kohtumenetluse osapooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - XXX OÜ (pankrotis) on tasunud 12.10.2009 kostjale 10 500 krooni selgitusega "ettemaks arvele 290690" ning 23.11.2009 täiendavalt 10 500 krooni selgitusega "arve nr 290692 (9.10.2009)" (vt ka tl 58); - võlgniku poolt 27.01.2010 Pärnu Maakohtule esitatud pankrotiavalduse alusel algatati 29.01.2010 määrusega võlgniku pankrotimenetlus ja nimetati ajutine pankrotihaldur (tsiviilasi nr 2-10-4107) (vt ka tl 8-10); - 05.03.2010 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot (vt ka tl 11-15); - 04.05.2011 määrusega on kinnitatud pankrotivara jaotusettepanek (vt ka tl 17-23); - võlgnik on arve nr 290692 alusel kostjale tasutud 21 000 krooni eest saanud kostjalt vastusoorituse tellitud kauba (varikatuse kinnitused) näol (vt ka tl 57,5960).
9.Vaidluse puudumine ülalloetletud asjaolude osas ilmneb kostja poolt hagiavaldusele esitatud vastustest ja hageja esindaja kinnitustest 22.11.2013 kohtuistungil (vt tl 142).
10.Seega ei ole pooltel vaidlust, et rahalise kohustuse täitmine10 500 krooni ulatuses toimus kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist (ja ajutise halduri nimetamist). Pooltel on õiguslik vaidlus selles, kas 10 500 krooni tasumisega 23.11.2009 on kostjat teistele võlausaldajatele põhjendamatult eelistatud ja kahjustatud XXX OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve.
11.PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt on PankrS § 113 lg 1 p 2 järgi tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi ei ole mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et siis, kui üht võlausaldajat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (vt nt: 4(7)
2-13-10784 Riigikohtu 03.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03, p 8). Kui hageja tugineb sellele, et rahalise kohustuse täitmisel eelistati üht võlausaldajat teistele, kellega sõlmitud tehingutest, mis on võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt sama olulised või olulisemad, kui tehingud, millest tekkinud kohustused täideti, tuleb kohtul hinnata selle väite tõendatust ja võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (vt nt: Riigikohtu 29.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Hageja on nõude alusena toonud välja, et rahalise kohustuse täitis võlgnik kostjale kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Ajal, mil võlgnik täitis kohustuse kostjale, oli võlgnikul sissenõutavaks muutunud kohustused vähemalt viie võlausaldaja ees, milliste täitmisele eelistas võlgnik täita kohustuse kostjale (tl 66-69, 72-119). Hageja tugineb muuhulgas Riigikohtu poolt 23.10.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08 tehtud otsuse punktis 11 toodud seisukohale, et võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust.
12.Kohus märgib esmalt, et võlgniku võlausaldajate kahjustamist ei saa põhjendada üksnes sellega, et kostjale makse tegemisega ei suutnud võlgnik enam teha makseid teistele võlausaldajatele, sest see kordab PankrS § 113 lg 1 p 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teisele (vt nt: Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4307, p 9). Ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-58-03, p 8).
13.Samuti nõustub kohus kostjaga, et 23.11.2009 makse teostamist ei saa käesoleva asja lahendamisel käsitleda eraldi tehinguna, vaid pooltevahelist õigussuhet tuleb vaadelda tervikuna. Asja materjalidest nähtuvalt kohustus kostja teostama võlgniku tellimusel töö (valmistas varikatuse kinnitused) ning esitas selle eest arve nr 290692 (vt tl 57 ja 59-60). Vastavalt VÕS § 635 lg-s 1 sisalduvale määratlusele kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue eelduslikult sissenõutavaks töö valmimisest. Samas on VÕS § 637 normid olemuselt dispositiivsed (VÕS § 5), st nendest võib põhimõtteliselt lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Ülalviidatud arvest ilmnevalt on kostja nõudnud praegusel juhul võlgnikult 100% ettemaksu (arves on märgitud, et tellimus läheb töösse pärast ettemaksu 100%laekumist). Kohtu hinnangul ei saa selliste tingimuste seadmist pidada vähemalt äriühingute vahelistes suhetes ebaharilikuks asjaoluks, seda eriti veel 2009. aastal Eesti majanduses üldiselt valitsenud olukorda arvestades. Samas ei viita 100-protsendilise ettemaksu nõudmine iseenesest kostja teadlikkusele võlgniku halvast majanduslikust olukorrast, vaid näitab üksnes kostja soovi äririske maandada. Eelduslikult olid kostja poolt valmistatud varikatuse kinnitused spetsiaalselt võlgniku jaoks valmistatud tooted (hageja ei ole menetluses ka vastupidist väitnus). Selliste toodete valmistamisele asumine ettemaksu nõudmata olnuks kohtu arvates ebamõistlik. Samuti on arve tasumine enne valmistatud toodete kättesaamist majandustegevuses tavapärane pooltevaheline kokkulepe. Ka sellest ei saa järeldada kostja teadmist võlgniku halvast majanduslikust olukorrast. Eeltoodut arvestades ei ole õiguslikult asjakohane hageja väide, et 50% ettemaksu tasumine on toimunud vastusooritust saamata. Kohus leiab, et võlgnik ei ole tasunud 50% 5(7)
2-13-10784 ettemaksu vastusooritust saamata, vaid on tasunud 12.10.2009 ettemaksu 50% ja 23.11.2009 ülejäänud osa arvest, saades selle eest kostjalt kohase vastusoorituse.
14.Kohus leiab, et võlgnik tegi kostjale makse igapäevase majandustegevuse raames. Rahalise kohustuse täitmine kostjale oli kohtu poolt tuvastatud asjaoludel võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalik. Hageja vastupidised väited on kohtu arvates tõendamata. Poolte esitatust ilmneb, et võlgniku põhitegevuseks oli ehitustegevus ning võlgnik tasus kostjale ehitustööde teostamiseks valmistatud toodete eest. Hageja ei ole väitnud, et kostja poolt võlgnikule töid ei teostatud või et kohustus tööde eest tasuda ei olnud 23.11.2009 seisuga sissenõutavaks muutunud. Kohtu hinnangul ei olnud rahalise kohustuse täitmine kostjale võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt vähem oluline kui muudest tehingutest tulenevate kohustuste täitmine. Hageja on leidnud, et kostja eelistamine võlausaldajale OÜ-le XXX (nõude on hiljem omandanud Osaühing XXX; vt tl 82-105), kellelt võlgnik tellis uksed- aknad, on ilmselge, kuivõrd tehingute toimumise ajal (s.o hilissügisel) oli hoonele uksi-aknaid enam vaja kui varikatuseid. Kohtu hinnangul on hageja sellised väited oletuslikud ning nende kontrollimine eeldaks ehitustehnilisi eriteadmisi. Hageja esitatust nähtuvalt olid võlgnikul kostjale rahalise kohustuse täitmise ajal sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused Eesti Vabariigi ees (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (vt tl 72-81). Kohus leiab, et üldjuhul ei ole maksuvõlgade tasumise eelistamine majandustegevuse jätkamiseks vajalikest tehingutest tekkinud kohustuste täitmisele põhjendatud. Sellisele seisukohale on asutud ka eelpoolviidatud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-63-09, p 12.
15.Asjaolu, et kostjale rahalise kohustuse täitmise ajal oli võlgnikul rohkem kui üks võlausaldaja, ei täida seega veel PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaldamise eeldust, sest kohus ei ole esitatud asjaoludel tuvastanud teiste võlausaldajate huvide kahjustamist. Kohus nõustub kostjaga, et kostjal puudus teise tehingupoole majandusliku seisundi järgimise kohustus. Tavapärase majandustegevuse raames ei ole tehingupoolel õiguslikku kohustust selgitada välja teise poole võimalikke kohustusi teiste võlausaldajate ees ega jälgida teise poole maksuvõlgnevuse vms võlgnevuse seisu. Liiatigi ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui pankrotiseaduse alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud PankrS 113 lg-s 1 märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud (vt nt: Riigikohtu 08.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-09, p 16).
16.Eeltoodust lähtudes jätab kohus hagi rahuldamata. PankrS § 113 lg 1 p-st 2 ja § 109 lg-st 1 tulenevad tagasivõitmise eeldused on vaidlusaluse rahalise kohustuse puhul täitmata.
17.Kohus lisab, et asja lahendamisel ei oma tähtust tähtsust asjaolu, et kostja ei esitanud (tingimuslikku) nõudeavaldust võlgniku pankrotimenetluses. Kostja ei pidanud kohtu arvates eeldama rahalise kohustuse tagasivõitmise nõude esitamist pankrotihalduri poolt.
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
6(7)
2-13-10784 TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna hagejaks on pankrotihaldur, kes on esitanud hagi seoses pankrotivaraga, kantakse menetluskulud pankrotivara arvel (PankrS § 541 lg 1 teine lause).
19.TsMS § 405 lg 1 p 3 tulenevalt võib kohus käesolevas asjas näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Kostja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja neid kulusid tõendavad dokumendid, milledest nähtuvalt on kostja menetluskuludeks õigusabikulu 636,25 eurot (ilma käibemaksuta) (vt tl 129-131 ja 146149). TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.
20.Hageja ei ole praegusel juhul vaielnud vastu kostja lepingulise esindaja 16.08.2013 arvele. Küll on hageja esitanud vastuväite 26.11.2013 arve (nr 1311147) osas, leides, et vajalikuks kuluks on 187,59 eurot, mitte kostja taotletav 386,25 eurot (vt tl 153-154). Kohus leiab, et hageja poolt menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele esitatud vastuväide on põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja lepingulise esindaja poolt menetluskulude nimekirja koostamiseks märgitud ajakulu 0,6 tundi ja ajakulu seoses osalemisega 25.11.2013 kohtuistungil. Kohtuistung kestis ligikaudu 50 minutit, mitte 1,6 tundi. Kohtu hinnangul loeb 26.11.2013 arve (nr 1311147) spetsifikatsioonil kajastatud töödega seonduvaks põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Lähtudes arvetel kajastatud kostja esindaja töötunni hinnast 125 eurot (käibemaksuta), peab kohus 26.11.2013 arve puhul põhjendatud ja vajalikuks kuluks 250 eurot. Sellised kulud on kohtu arvates kooskõlas esindaja poolt osutatava õigusabi eeldatava mahuga. Kulud ei ületa TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärasid. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskuludena 500 eurot (käibemaksuta). Vastavalt kostja taotlusele tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlgnikul tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 2). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.