Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest Rahandusministeeriumi kontole nr. 10220034796011 AS-is SEB Pank või nr. 221023778606 Swedbank AS-is või nr. 333416110002, viitenumber 3100057358, selgitusse märkida tsiviilasja number ja pooled.

Asjaolud OÜ Kermon ja OÜ Kermon Hekta esitasid 4. märtsil 2013. a. Harju Maakohtule hagi AS-i Astro Holding vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt on esitatud nõuded, milles taotletakse kostjalt omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 10.633, 04 euro, pandieseme müügist saadud 11.970, 97 euro ja üürilepeingu ettemakse ning intressi OÜ Kermon kasuks väljamõistmist, samuti omandiõiguse ning valduse rikkumisega põhjustatud majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju hüvitamiseks OÜ Kermon kasuks 69.853, 56 euro ning OÜ Kermon Hekta kasuks 563.383, 05 euro väljamõistmist. Lisaks on esitatud viiviste nõuded. 31. mai 2013. a. määrusega võttis maakohus hagid menetlusse. Kostja esitas hagiavaldusele esialgse vastuse, mille kohaselt peab hagisid põhjendamatuks. Kostja taotlus

sisuliselt kahele eraldiseisvale hagile. Arvestatav hulk töötunde kulub tõendite kogumisele ja nende õiguslikule analüüsile. Ka hagejad ise on tõendamisega seotud probleemidele hagiavalduses viidanud. Tõenäoline on, et asjas peetakse mitu kohtuistungit, esitatakse mitmeid menetlusdokumente ning välistatud ei ole kohtumenetluse jätkumine kõrgemates kohtuastmetes. Juba praeguseks on kostjale esitatud arve seni osutatud õigusteenuse eest summas 2900 eurot. Nii võivad kostja vajalikud ja põhjendatud menetluskuluks kujuneda õigusabikulu summas 11.550 eurot (käibemaksuta), ekspertiisikulu 21.500 eurot ja võimalikult tasuda tulev riigilõiv 5204, 52 eurot ehk kokku 38.254, 52 eurot. Vastavalt piirmäärale on esindajakulu võimalik ühelt hagejalt välja mõista summas kuni 51.090, 46 eurot. Kostja taotleb, et kohus kohustaks kumbagi hagejat tasuma kostja menetluskulude katteks tagatise summas 19.000 eurot. Hagejate seisukoht Hagejad palusid taotluse rahuldamata jätta. Tagatise nõudmine on ebaõiglane ja põhjendamatu. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks algatatud kummagi hageja pankrotimenetlus või välja kuulutatud pankrot või millest nähtuks, et nende suhtes oleks toimunud tulemusteta täitemenetlus. Kostja ei ole välja toonud muid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis näitaksid menetluskulude sissenõudmise ilmset raskendatust, eelkõige ei ole kostja esitanud tõendeid hagejate raske majandusliku seisundi kohta. Kostja tugineb asjaolule, et hagejate majandustegevus on seiskunud, kuigi hagejad on nõuet esitades selgitanud, et majandustegevuse seiskumise on põhjustanud või sellele vähemalt kaasa aidanud just kostja. OÜ Kermon on 100% OÜ Kermon Invest osanik ja kinnistusraamatust nähtub, et OÜ-le Kermon Invest kuulub Harju, Järva, Võru ja Valga maakondades kokku 12 kinnisasja. Seega on OÜ-l Kermon oma tütarühingu kaudu vajadusel piisavalt vara kostja menetluskulude hüvitamiseks. Asjakohatud on kostja väited lepingulise esindaja vahetamise, hagi perspektiivituse ja pahatahtlikkuse kohta. Oma eeldatavate õiguste maksmapanek ja selleks õiguskaitsevahendite kasutamine võiks olla pahauskne üksnes äärmuslikel juhtumitel. Sellised asjaolud puuduvad. Maakohtu määrus Harju Maakohus rahuldas kostja taotluse ja kohustas hagejaid tasuma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatisena 19.000 eurot 20 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest määruses märgitud arvele. Kohus märkis määruse resolutsioonis, et tagatise andmata jätmisel jätab kohus hagi läbi vaatamata. Kostja taotlus hagejatelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 196 lg. 1 p. 3 alusel menetluskulude katteks tagatise tasumise nõudmiseks on põhjendatud. Osundatud sätte kohaselt võib kohus hagimenetluses kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise, kui majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel on kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud, eelkõige juhul, kui on välja kuulutatud hageja pankrot, algatatud hageja pankrotimenetlus või kui aasta jooksul enne hagi esitamist on hageja vara suhtes toimunud täitemenetlus, ilma et täitemenetluses esitatud nõuet oleks rahuldatud. Sama paragrahvi lg. 2 lause 1 kohaselt ei või kohus kohustada hagejat tagatist andma, kui hagejal on menetluskulude katteks Eestis piisavalt vara või talle kuuluvad Eestis asjaõigusega piisavalt tagatud nõuded. TsMS § 196 lg. 21 kohaselt võib kohus juhul, kui tagatise nõudmise eeldused on täidetud, jätta tagatise siiski täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi läbi vaatamata jätmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed hagejale või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtes muul põhjusel ebaõiglane. Hagejad ei ole esile toonud, et neile kuuluks registritesse kantud kinnis- või vallasvara või et nad omaksid muud vara, millele saaks pöörata sissenõuet. Kinnistusraamatu andmetel ei ole hagejatel Eestis kinnisvara ega asjaõigusega tagatud 3(9)

nõudeid. Asjaolu, et OÜ Kermon tütarühingul OÜ-l Kermon Invest on piisavalt vara kostja menetluskulude hüvitamiseks, ei ole asjakohane ega käsitletav vara omamisena TsMS § 196 lg. 2 mõttes, kuna OÜ-l Kermon Invest ei lasu asja lahendamisel hagejate kahjuks kostja menetluskulude kandmise kohustust ning OÜ Kermon Invest varale ei saa kostja täitemenetluses pöörata sissenõuet. Hagejad ei ole põhistanud oma majanduslikku võimekust tasuda hagi rahuldamata jätmise korral kostja menetluskulusid ega lükanud ümber kostja väiteid majanduslike raskuste esinemise kohta, vaid on väitnud, et majanduslikud raskused on põhjustatud kostja tegevusest, mistõttu kostja ei tohiks tagatist nõuda. Kostja taotluse lahendamisel ei oma tähtsust, kes on hagejate makseraskused põhjustanud, tähtsust omab asjaolu, kas hagejad on hagi rahuldamata jätmise korral suutelised vastaspoole menetluskulud hüvitama. Kohus ei saa hageja seda väidet ka taotluse lahendamisel arvesse võtta, sest asjaolu, kas kostja on või ei ole põhjustanud hagejate makseraskusi, kuulub tuvastamisele alles asja sisulise lahendamise käigus. Põhjendatud on kostja väide, et 2011. a. ja 2012. a. majandustegevuse aruannete esitamata jätmine võib kaasa tuua äriühingute kustutamise äriregistrist ÄS § 60 alusel. Seejuures ei oma äriühingu registrist kustutamisel ÄS § 60 alusel tähtsust majandusaasta aruannete esitamata jätmise põhjused. Asjaolu, kas kostja on või ei ole põhjustanud hagejate 2011. a. ja 2012. a. majandusaruannete esitamata jätmist, kuulub samuti tuvastamisele alles asja sisulise lahendamise käigus. Seega on tagatise nõudmise eeldused vastavalt TsMS § 196 lg. 1 punktile 3 täidetud. Hagejatelt menetluskulude välja mõistmata jätmine TsMS § 196 lg. 21 alusel ei ole põhjendatud, kuna hagejatel on võimalik tasuda menetluskulude tagatis OÜ Kermon Invest kuuluva vara arvel. Võimaluse, et kohtuasja lahendamisel hagejate kahjuks tasuvad hagejad kostja menetluskulud OÜ Kermon Invest kuuluva vara arvel, on hagejad ise vastuses taotlusele esile toonud. Kostja argumendid lepingulise esindaja korduva vahetamise, hagi perspektiivituse ja pahatahtlikkuse kohta ei ole taotluse lahendamisel olulised. Tagatis 19.000 euro ulatuses on põhjendatud ja vastab hagi hinnale. Määruskaebus Hagejad paluvad määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega jätta kostja taotluse rahuldamata. Alternatiivselt paluvad hagejad kohtumääruse tühistada osaliselt ja määrata hagejatelt nõutavaks tagatiseks 3300 eurot. Maakohtu määrusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et tagatise nõudmise eeldused on täidetud. Eelkõige ei nähtu maakohtu määrusest, millest tulenevalt ning milliste tõendite alusel on kohus järeldanud hagejate makseraskusi. Seega ei saa väita, et hagejatel esineksid tegelikkuses majanduslikud raskused. ÄS § 60 järgne abstraktne registrist kustutamise oht on formalistlik majandusraskuste põhistamine ega anna alust nõuda hagejatelt menetluskulude tagatist. ÄS § 60 järgne registrist kustutamise oht ning hagejate majanduslikud raskused – mida eeldab TsMS § 196 lg. 1 – on kaks erinevat kriteeriumit, mida ei ole võimalik samastada. TsMS § 196 kohaldamiseks tuleb tuvastada hagejate majandusliku võimekuse puudumine. Seda kohus teinud ei ole. Kohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise, leides, et hagejatel tuleb põhistada nende majanduslikku võimekust, tegelikult on tagatise määramise eelduste tõendamiskoormis kostja kanda. Et sellised eeldused oleksid täidetud ning neid tõendavad asjas esitatud tõendid, kohtumäärusest ei nähtu. Maakohus on jätnud täielikult arvesse võtmata ja analüüsimata hagejate järgmised väited: TsMS § 196 lg. 1 p. 3 on kõige äärmuslikum tagatise andmise alus, eeldades hagejatel ilmsete makseraskuste esinemist. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis kinnitaksid hagejate ilmseid makseraskusi; kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega asjaolu, millest võiks ilmneda võimalik menetluskulude sissenõudmise raskendatus tulevikus; arvestades asjaolusid, on 4(9)

hagejatelt tagatise nõudmine ebaõiglane; hagejate hagi on põhjendatud ja perspektiivikas; hagejatelt tagatise nõudmine ja seetõttu hagi läbi vaatamata jätmine võib tuua kaasa hagejatele pöördumatu kahju tekkimise, kostja aga vabaneks õigustamatult kahju hüvitamise kohustusest; kostja eeldatavad kulud ekspertiisile on põhjendamatud. Maakohtu argumentatsioon viitega ÄS § 60 järgsele kustutamisohule ning sellega hagejatelt tagatise nõudmise õigustamine on ebaõige. Esiteks puudub hagejate registrist kustutamise oht, nagu leiab ekslikult maakohus. ÄS § 60 lõikest 2 tuleneb, et äriühingut ei saa kustutada registrist juhul, kui esineb mõjuv põhjus majandusaasta aruande esitamata jätmiseks. Hagejatel on aruannete esitamata jätmiseks mõjuv põhjus – hagejad ei ole saanud aruandeid esitada, kuna kostja on hõivanud hagejate raamatupidamisdokumentatsiooni. ÄS § 60 mõtteks ei ole kustutada registrist toimivad äriühingud üksnes põhjusel, et kolmas isik (kostja) on äriühingu raamatupidamisdokumentatsiooni õigusvastaselt hõivanud. Registripidaja ei ole hagejatele kunagi saatnud hoiatust seoses majandusaasta aruannete esitamata jätmisega (ÄS § 60 lg. 1). Samuti ei ole hagejaid trahvitud (ÄS § 70). Seega puudub igasugune alus ja oht, et hagejad võidakse registrist kustutada. Kostja on soovinud luua pildi abstraktsest ja tegelikkusele mittevastavast ohust. Isegi kui peaks esinema hagejate registrist kustutamise oht, ei tähenda see, et kostjal puuduks hagejate registrist kustutamise menetluses võimalus oma õiguste maksmapanekuks. ÄS § 60 lg. 2 sätestab, et kui registripidaja soovib algatada kustutamismenetlust, avaldab ta Ametlikes Teadaannetes vastavasisulise teate ning kutsub äriühingu võlausaldajaid üles teatama oma nõuetest äriühingu vastu ja taotlema likvideerimismenetluse läbiviimist kuue kuu jooksul. Seega on kostja õigused piisavalt tagatud läbi võimaluse esitada likvideerimismenetluse taotlus. ÄS § 60 lg. 4 kohaselt otsustatakse sellisel juhul äriühingu sundlõpetamine, see tähendab aga äriühingu lõpetamist likvideerimismenetlusega (ÄS § 205 jj.), mille raames on kostjal kõik võimalused oma nõuete esitamiseks ja rahuldamiseks (ÄS § 213). Kolmandaks tuleb rõhutada, et isegi kui kostja oma hooletusest tulenevalt ei kasutaks võimalust õiguste maksmapanekuks kustutamismenetluse raames, ei tähendaks see, et kostja kaotaks õiguste maksmapaneku võimaluse. ÄS § 60 lg. 5 järgi on äriühingute registrist kustutamise järgselt kostjal võimalus oma õigused maksma panna. Alusetu on põhistada tagatise maksmise kohustust ebaselge hagejate registrist kustutamise ohuga. Hagejad on esitanud põhjendused ja tõendid, et OÜ-l Kermon on Eestis piisavalt vara. Piisava vara olemasolu välistab tagatise nõudmise õiguse. Maakohus oleks hagejate varalise seisundi hindamisel TsMS § 196 lg. 2 järgi pidanud arvesse võtma OÜ-le Kermon kuuluva OÜ Kermon Invest 100%-lise osaluse ning sellele sissenõude pööramise võimaluse täitemenetluses, samuti OÜ Kermon Invest varalist seisu, s. h. OÜ-le Kermon Invest kuuluvaid kinnistuid. Maakohus on ebaõigesti jätnud need asjaolud arvesse võtmata. Kohus on täielikult jätnud arvestamata hagejate väited tagatise nõudmise ebaõiglusest ning kaalumata TsMS § 196 lg 21 kohaldamise võimalikkuse. TsMS §-s 196 sätestatud regulatsiooni mõttega oleks vastuolus hagejate kohustamine kostja menetluskulude katteks tagatise andmiseks samadel põhjustel, mis hagiavaldusest tulenevalt kujutavad kostja õigusvastast tegevust ning on tekitanud hagejatele kahju, sest nii saaks kostja talle hagis ette heidetud õigusvastase käitumise tulemusena lubamatu ja põhjendamatu menetlusliku eelise. Kostja ei tohi menetluslike eeliste saamiseks tugineda temast põhjustatud hagi aluseks olevatele asjaoludele, sest see oleks vastuolus õiguste teostamisel nõutava hea usu põhimõttega. Kohus saab eeltoodud asjaolud võtta arvesse tagatise määramata jätmisel. TsMS § 196 lg. 21 on diskretsiooninorm, mis annab kohtule laiaulatusliku võimaluse lähtuda tagatise määramise otsustamisel konkreetse vaidluse spetsiifikast ning hinnata, kas tagatise nõudmine hagejatelt oleks ebaõiglane. Hagejate viidatud asjaoludel tagatise määramata jätmine ei tähenda, et kohus lahendaks määruse tegemise faasis asja sisuliselt. Sellega ei rahuldaks kohus hagejate hagi ning tagatise andmise taotluse rahuldamata jätmine ei võtaks kostjalt õigust tugineda asjaoludele ja vastuväidetele edasises menetluses. 5(9)

Tagatise määramisel tuleb arvesse võtta ka vaidluse perspektiivikust. Perspektiivika hagi menetlemata jätmine ebamõistlikult suure tagatise nõudmise tulemusena ei ole kooskõlas TsMS § 196 mõtte ega eesmärgiga, samuti riivab see ebaproportsionaalselt hagejate põhiõigust kohtulikule menetlusele. Kohus on nõudnud hagejatelt tagatist summas 19.000 eurot, s. o. kokku 38.000 eurot, kohustades tagatise tasuma 20 päeva jooksul. Tegemist on märkimisväärse summaga, milleks vabade vahendite leidmine nii lühikese aja jooksul on igale väikese või keskmise suurusega ettevõttele problemaatiline, sõltumata ettevõtte üldisest majanduslikust võimekusest. TsMS § 197 lg. 2 järgi toob tähtajaks tagatise tasumata jätmine kaasa hagi läbi vaatamata jätmise, millega menetlusosaliselt võetakse võimalus oma nõuete kohtulikuks maksmapanekuks ning õigusvastaselt kahju tekitanud kostja vabaneb vastutusest. Selline tulemus ei ole kohtumenetluse üld- ja eripreventatiivset mõju arvestades ühelgi viisil mõistlik, suurendades ebaõiglust ning vastutustundetust, samuti annaks see vale signaali avalikkusele ega oleks kooskõlas õigusriigi põhimõttega. Kui haginõue peaks jääma läbi vaatamata, võib see tulevikus tuua kaasa hagejatele makseraskuste tekkimise või pankrotistumise, kuivõrd kostja poolt hagejate raamatupidamisdokumentatsiooni omavoliline hõivamine on põhjustanud hagejate majandustegevuse seiskumise. Pankroti korral tuleks haginõue pankrotihalduril uuesti esitada ning seda menetletaks hiljemalt pankrotimenetluse käigus. See oleks ebamõistlik ja vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ning tooks suure tõenäosusega kaasa tõendamisraskuste suurenemise tulevikus. Samuti annaks see võimaluse kostjale tõendeid varjata, hävitada või muul viisil kõrvaldada. Oluliselt raskeneks ka tunnistajate ülekuulamine, kuna tunnistajate võime anda ütlusi on aja möödudes selgelt vähenev. Maakohus on jätnud tagatise suuruse ja selle õigustatuse täielikult analüüsimata. Maakohtu määrusest ei nähtu asjaolusid ja tõendeid, millele tuginevalt tagatise suurus on määratud. Ebaõiged on kostja viited võimalikule ekspertiisikulule. Hagejad on menetluses taotlenud kahju hüvitamise nõuete osas vaheotsuse tegemist, mistõttu käesolevas menetlusstaadiumis puudub vajadus esitada tõendeid hagejatele tekitatud kahju ulatuse osas. Arusaamatuks jääb, millest tulenevalt on kohus menetluskulude tagatise määramisel arvestanud ekspertiisikulu topelt – ekspertiisikulu tuleb tagatisena tasuda mõlemal hagejal. Väidetava ühe ja sama ekspertiisi osas mõlema hageja eraldi kohustamine menetluskulude katteks tagatist andma ei ole põhjendatud. Ebaõiged on kostja väited tulevikus tekkivate esindajakulude osas. Kostja on juba praeguseks esitanud menetluses korduvaid ja põhjalikke vastuväiteid haginõuetele. Seega on kostja oma peamised vastuväited hagile juba esitanud, mistõttu edasised õigusabikulud ei saa küündida kostja märgitud ulatuseni (100 – 120 tundi). Vastavalt on ebaõige kostja õigusabikulude mahu prognoos. Õigusabikulude prognoosimisel tuleb arvesse võtta, et hagejad on taotlenud kahju olemasolu kohta vaheotsuse tegemist. Õigusabikulu, mis seondub kahju arvestamise, analüüsi ja tõendite hindamisega, ei saa tekkida enne vaheotsuse tegemist. Kahju arvestuse ja tõendamisega seotud õigusabikulu moodustab aga vaidluse keskse kulubaasi. Kostjale kuni vaheotsuse tegemiseni tekkivate õigusabikulude ulatus ei saa tegelikkuses ületada 30 töötundi ehk 3300 eurot. Ebaõige on kostja väide, et hagejate nõudeid tuleb menetluskulude aspektist vaadata eraldiseisvalt. OÜ Kermon ja OÜ Kermon Hekta nõude materiaalõiguslik alus on küll erinev, kuid kahju tekkimise asjaolud ja põhjendused on sisuliselt identsed (s. o. kostja sama õigusvastane tegu). Seega saavad kostjate vastuväited erineda üksnes õiguslikus argumentatsioonis, mitte aga oluliselt faktilistes asjaoludes. Et kostja vastuväited nõuetele suures osas kattuvad, ilmneb ka kostja siiani esitatud menetlusdokumentidest. Puudub alus nõuetelt esindajakulude eraldi arvestamiseks. Arusaamatuks jääb kostja väide, et tagatise määramise otsustamisel tuleb kostja menetluskuludena arvestada ka riigilõivu, mis kostjal tuleb potentsiaalselt tasuda maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel. Sellist regulatsiooni TsMS § 316 ette ei näe. Kuna 6(9)

kostja hinnangul on haginõue põhjendamatu ja perspektiivitu, ei saa kostjal apellatsioonkaebuse riigilõivu kulu üldsegi tekkida. Kostja põhjendus on vastuoluline ja tagatise määramise taotlus riigilõivu 5204, 52 euro ulatuses alusetu. Kui kohus peaks mis tahes põhjusel leidma, et hagejatelt tagatise nõudmine on siiski õigustatud, tuleb määrata hagejatelt kokku nõutavaks tagatiseks 3300 eurot - kuni vaheotsuse tegemiseni eeldatava õigusabikulu ulatuses. Vastus määruskaebusele Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Hagejate seisukoht kostja vastuse kohta Hagejad leiavad omal algatusel kostja vastuse kohta esitatud menetlusdokumendis, et kostja seisukohad ei ole põhjendatud, aga samuti, et määruskaebusmenetluses ei saa tugineda kostja poolt taotluses esitatud põhistustele, millega maakohus ei ole arvestanud, ega esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Määruse põhjendused Maakohtu määrus on põhjendatud osas, millega hagejat kohustati andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatist, määrus tuleb aga osaliselt tühistada tagatise suuruse osas, määrates selleks maakohtu määratud rahasumma asemel 9900 eurot. TsMS § 196 lg. 1 p. 3 kohaselt ei ole hagejalt menetluskulude tagatise nõudmise eelduseks tingimata hageja ilmselged makseraskused, vaid kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmise ilmselge raskendatus. Normis sisalduv loetelu on näitlik ega välista muid asjaolusid, mis kulude sissenõudmise raskendatusele osundavad. Kostja on taolist raskendatust põhjendanud hagejate kehva varalise olukorraga, mille põhjendamiseks on ta esile toonud, et hagejad ei ole esitanud äriregistrile majandusaasta aruandeid kahe viimase majandusaasta kohta, et hagejad on hagiavalduses ise kinnitanud, et neil sisuliselt puudub majandustegevus ning et neil puuduvad kinnistusraamatu ja äriregistri andmetel kinnistud ja muu vara, mis tagaks kostjale hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise. Nende asjaolude esinemist ei ole hagejad ka vaidlustanud, v. a. tütaräriühingu osa puudutavas osas (vt. kd. II, tl. 291 p. 9 – 12) ja vihje kliendibaasi taastamisele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja poolt esiletoodud asjaolud on sellised, mis viitavad hagejate majanduslikele raskustele ja sellele, et kostja menetluskulude hüvitamine võib olla raskendatud. Arvestades muuhulgas hagejate poolt esiletoodut või toomata jäetut, on kostja taotluses esiletoodu usutav. Vastusena kostja poolt esiletoodule oli hagejate võimuses esitada andmed, mille põhjal saaks veenduda nende võimes vajaduse korral kostjale tema menetluskulud hüvitada, ja need andmed usutavaks muuta. Seda ei ole hagejad teinud. Vastupidi, hagejate endi väidetest järeldub samuti nende kehv varaline olukord. Nii ei ole, näiteks, hagejad esitanud mingeid andmeid tütaräriühingu osa väärtuse kohta. Hagejad on määruskaebuses küll vihjanud kliendibaasi taastamisele, kuid ei ole esitanud andmeid, millest nähtuks, et see on soodsalt mõjutanud nende majanduslikku seisundit ning et majandustegevus on taasunud. Nõustuda saab maakohtu järeldusega, et hagejate varalisele olukorrale hinnangu andmisel ei ole oluline see, mis põhjusel neil majandustegevust ei ole. Oluline on, et hagejatel ei ole majandustegevust, mis võiks neile tulu tuua. Hagejate kehv majanduslik olukord järeldub ka määruskaebuses esitatud seisukohtadest, sest kui hagejate edasine toimetulek sõltub olulisel määral vaidlusaluse hagi lahendamise tulemusest, nagu hagejad on väitnud, siis ei saa nende majanduslik olukord juba 7(9)

iseenesest olla hea. Peale selle on hagejad väitnud, et hagi läbi vaatamata jätmisega võivad kaasneda neile rasked tagajärjed, sealhulgas pankrotistumine ning sellestki järeldub, et kui hagi ei peaks rahuldatama, siis on kostjale menetluskulude hüvitamine ülimalt problemaatiline. TsMS §-s 196 sätestatud menetluskulude tagatise eesmärgiks on just taolise olukorra vältimine. Seejuures ei ole hagejad tuginenud asjaolule, nagu oleks võimalik pankrotti vältida ühele hagejale kuuluva tütarosaühingu osa müügist saadava raha arvel. Sellestki nähtub, et põhjendatud on kostja kartus, et kui hagejad peaksid kohtumenetluses vaidluse kaotama, siis puuduvad neil vahendid, mille alusel kostja menetluskulud hüvitada. Eespooltoodust nähtub, et hagejad ei ole usutavaks teinud, et neil on kostja menetluskulude katteks Eestis piisavalt vara (TsMS § 196 lg. 2). TsMS § 196 lg. 21 kohaselt, kui tagatise nõudmise eeldused on täidetud, võib kohus jätta tagatise siiski täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi läbi vaatamata jätmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed hagejale või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtes muul põhjusel ebaõiglane. Hagejad on palunud jätta osundatud normi alusel tagatise nõudmata, põhjendades seda ebaõiglusega ja hagi läbi vaatamata jätmise raskete tagajärgedega hagejatele. Mis ebaõiglust puudutab, siis on hageja tuginenud väitele, et hagetava kahju on põhjustanud kostja õigusvastane tegutsemine ning et hagejatelt tagatise nõudmise läbi saab kostja lubamatu ja põhjendamatu menetlusliku eelise. Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on asjaolu, et selle on õigusvastase käitumisega põhjustanud kostja. Seega on taoline olukord kahju hüvitamise nõuete puhul iseenesest tavaline. Kui seadusandja oleks soovinud kahju hüvitamise nõuete puhul hagejalt kostja menetluskulude katteks tagatise nõudmise välistada, oleks ta saanud seda selliselt sätestada. Kahju hüvitamise nõuete kohta ei ole aga eespoolosundatud tagatise nõudmisesse puutuvalt erisusi sätestatud. Seega peaksid ebaõiglusele osundama täiendavad, erandlikud asjaolud. Taolistele erilistele asjaoludele, mis vaidlusaluses asjas muudaksid hagejatelt tagatise nõudmise ebaõiglaseks, ei ole määruskaebuses osundatud. Hagejate väited raskete majanduslike tagajärgede kaasnemise kohta on üldsõnalised ega põhine faktiliste andmete analüüsil. Kostja menetluskulude tagatise andmise üle otsustamisel saab kohus anda hagile vaid esialgse hinnangu, otsustades vaid teatud määral selle sujuvuse üle, kuid otsustamata selle põhjendatuse või põhjendamatuse üle. Maakohus leidis õigesti, et selle üle, kas kostja on hagejate suhtes käitunud alatult ning neile väidetava kahju tekitanud, saab kohus otsustada alles hagi sisulise läbivaatamise käigus. Nõustuda ei saa hagejate seisukohaga, nagu oleks maakohus kohustanud kumbagi hagejat tasuma kostja menetluskulude katteks kohtu märgitud arvele 19.000 eurot, nii et kahe hageja poolt antav tagatis kokku moodustab 38.000 eurot, sest niisugust kohustust ei ole maakohus hagejatele pannud. Vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni kohaselt on hagejaid kohustatud tasuma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatisena 19.000 eurot. Määruse kohaselt peavad hagejad andma selles summas tagatise ühiselt ehk kahe hageja poolt maakohtu poolt nõutud tagatis kokku moodustabki 19.000 eurot. Kuigi TsMS § 442 lg. 6 lause 2 ja § 463 lg. 2 koosmõjust tulenevalt peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu lahendi tekstita ning seega ei saaks resolutsioonis kindlaksmääratud kohustust määruse põhjendusest tulenevalt juba iseenesest sisustada resolutsioonis märgitust erinevalt, on vaidlustatud määruse resolutsioon ja põhjendus ometi ka kooskõlas, sest ka määruse põhjenduses on kohus leidnud, et tagatise andmine 19.000 euro ulatuses on põhjendatud ja vastab hagi hinnale. Sellele vaatamata peab ringkonnakohus võimalikuks vähendada maakohtu poolt hagejatelt nõutud tagatist 9900 euroni. TsMS § 196 lg. 1 kohaselt võidakse hagejat kohustada andma kostja taotlusel tagatist kostja eeldatavate menetluskulude katteks. Seega tuleb tagatise ulatuse üle otsustamisel esialgselt hinnata neid kulusid, mida kostja eeldatavalt kohtumenetluses kannab, jättes arvestamata taotluse esitamise ajaks juba kantud kulud (vt. Riigikohtu lahendid 3-2-1-39-08, 8(9)

3-2-1-158-08, 3-2-1-156-09 jt.). Menetluse alguses, mil esitatud on vaid hagiavaldus ja selle lisad ning kostja vastus, mida kostja olenevalt menetluse jätkumisest on edasises menetluses soovinud täpsustada ja täiendada, on kostja eeldatavate menetluskulude suurust raske täpselt prognoosida. Õigusabikulu ulatuseks on kostja ise juba kulutatut arvestamata prognoosinud 90 – 120 tundi hinnaga 110 eurot tunnist. Arvestades vaidluse sisu ja ulatust ning menetlusstaadiumit, kus teadmata on, mil viisil menetlusosalised edasises menetluses oma menetlusõigusi käsutavad, peab ringkonnakohus võimalikuks lähtuda tõenäolisest õigusabi vajadusest 90 tunni ulatuses. Iseenesest on võimalik arvestada ka ekspertiisikuluga, kuid et vaidlusaluses asjas ei ole ekspertiisi tegemise vajadus praeguseks prognoositav (see ei saa olla selge enne kostjapoolse lõpliku vastuse esitamist), ei saa seda arvesse võtta. Ka läheb liialt kaugele kostja poolt kohtulahendi peale võimalikult esitatavalt apellatsioonkaebuselt tasuda tuleva riigilõivu arvesse võtmine, sest taolise kaebuse esitamise vajadus ei ole prognoositav, selle ulatus ei ole teada ja pealegi tuleks taolise lõivu arvestamisel lähtuda eeldusest, et maakohtu lahend on ebaõige. Praeguses menetlusstaadiumis tuleb hagejatel anda kostja menetluskulude katteks tagatis 9900 eurot. Vastavalt TsMS § 196 lg. 3 lausele 2, kui menetluse käigus ilmneb, et antud tagatis ei ole küllaldane, võib kostja nõuda täiendavat tagatist. Seega võib kostja taotleda täiendava tagatise andmist olenemata vaidlusaluses määruses märgitust, kui jätkuv menetlus annab alust eeldada, et kostja eeldatavad menetluskulud võivad oluliselt suureneda. Lõpuks ei saa nõustuda hagejate seisukohaga, nagu ei saaks määruskaebusmenetluses arvestada kostja poolt taotluses esitatud põhistusi, millega maakohus ei ole arvestanud, samuti esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Määrust määruskaebuse alusel läbi vaadates on ringkonnakohtul võimalik täiendada kohtumääruse põhjendusi, arvestades muuhulgas taotluses esitatut, mille lahendamiseks määrus tehti (TsMS § 659 ja § 657 lg. 1 koosmõju ning § 667 lg. 2). TsMS § 662 lg. 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, poolte võrdsuse põhimõttest (TsMS § 7) tulenevalt vastab sellele määruskaebuse esitaja õigusele vastaspoole samaväärne õigus.

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.