Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht 22.02.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-13-10290
Kohtuasi
OÜ Kermon ja OÜ Kermon Hekta hagi Astro Vara OÜ vastu kahju hüvitamiseks ja viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.12.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Kermon ja OÜ Kermon Hekta määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja I OÜ Kermon (registrikood 10205223) Hageja II OÜ Kermon Hekta (registrikood 10286049) Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Marko Kairjak ja Martin Johannes Raude Kostja Astro Vara OÜ (registrikood 14119503), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kadri Michelson ja Sanjay Jaanus Mody
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 02.12.2021 määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.
2.OÜ Kermon ja OÜ Kermon Hekta määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Hagejad esitasid 04.03.2013 Harju Maakohtule hagi kostja vastu kahju hüvitamiseks ja viiviste väljamõistmiseks.
2.Maakohus tegi 20.11.2014 vaheotsuse, millega tuvastas hagejate omandiõiguse ja valduse rikkumisega põhjustatud majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju nõude põhjendatuse.
3.Maakohus kinnitas 02.12.2016 kompromissilepingu ja lõpetas asjas menetluse hageja I nõudes omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 10 633.04 eurot, pandieseme müügist saadud raha tagastamiseks summas 11 970.97 eurot ja üürilepingu ettemaksu väljamõistmiseks summas 2396.69 eurot koos intressidega 758.65 eurot. Kompromissi järgi jäid viidatud nõuetega seotud menetluskulud poolte endi kanda.
4.Maakohus jättis 29.04.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 06.04.2021 otsusega maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagejate menetluskulud maakohtus nende endi kanda ja kostja menetluskulud 11% ulatuses hageja I ja 89% ulatuses hageja II kanda. Kohus jättis hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja selle menetlemisega seotud hagejate kulud nende endi kanda ning kostja menetluskulud 11% ulatuses hageja I kanda ja 89% ulatuses hageja II kanda. Kohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis selle menetlemisega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsus jõustus 13.09.2021 Riigikohtu määrusega.
5.19.02.2020 esitas kostja kohtule menetluskulude koondnimekirja, paludes välja mõista menetluskulud maakohtus 166 499.57 eurot ja ringkonnakohtus 20 216.50 eurot viivise menetluskuludelt.
6.Hagejad esitasid 23.02.2021 menetluskulude osas vastuväited leides, et kostja esindajakulud on põhjendamatult suured. Kostja esindajakulud on 103% suuremad kui hagejate esindajakulud ning kostjale osutatud õigusabi ajaline maht on 80% suurem hagejatele osutatud õigusabi ajalisest mahust. Hagejate hinnangul on kostja esindajakulud põhjendamatud ja ebavajalikud osas, mis ületab hagejate esindajakulude suurust. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 02.12.2021 määrusega kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määras hüvitatavate kulude rahaliseks suuruseks 186 716.07 eurot. Kohus määras, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud tuleb 9900 euro ulatuses maksta välja Advokaadibüroo Varul AS-i poolt 07.01.2014 kohtu deposiiti tasutud tagatise arvelt ja kokku 5100 euro ulatuses hagejate poolt 15.09.2019 kohtu deposiiti tasutud tagatiste (2 x 2550 eurot) arvelt ning kanda viidatud summad kostja arveldusarvele nr EE861010220280356221 AS-is SEB Pank. Kohus mõistis hagejalt II kostja kasuks välja menetluskulu 152 827.30 eurot koos viivisega ning hagejalt I kostja kasuks välja menetluskulu 18 888.77 eurot koos viivisega.
8.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2021 otsusega kostja menetluskulud 11% ulatuses hageja I ja 89% ulatuses hageja II kanda. Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lõigetele 1 ja 2, §-le 144, § 146 lõike 1 punktile 3 ning § 175 lõikele 1.
9.Kostjat esindasid kaks vandeadvokaati. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud
2-13-10290 aega ja asja keerukust hinnates (vt nt Riigikohtu lahend nr 2-17-10348, punkt 16). Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindajate tasumäär maakohtus 11.06.2013–14.01.2016 tehtud toimingute eest 100–110 eurot tunnis, 18.01.2016–08.04.2019 tehtud toimingute eest 150–190 eurot tunnis ja ringkonnakohtus tehtud toimingute eest 64–250 eurot tunnis. Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu mh 120 eurot käibemaksuta (lahend nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 170 eurot käibemaksuta (lahend nr 2-20-4817, punkt 20). Maakohus leidis, et kostja esindajate taotletud tunnitasu määrad on, arvestades asjaolu, et käesolev tsiviilasi on keskmisest keerukam ja mahukam, põhjendatud. Kuivõrd tegemist on keskmisest keerukama ja mahukama vaidlusega, on TsMS § 175 lõike 3 järgi õigustatud mitme lepingulise esindaja kulu hüvitamine.
10.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustab tema lepinguliste esindajate ajakulu maakohtus kokku 1141,72 t ehk 163 507.59 eurot. Kostja taotleb lepinguliste esindajate kulude hüvitamist 145 058.57 euro ulatuses. Kostja on selgitanud, et ei taotle 21.11.2016 sõlmitud kompromissiga lahendatud nõuetega seotud menetluskulude hüvitamist, mis jäeti poolte endi kanda ja mis kostja hinnangul moodustab 20% lepinguliste esindajate kuludest kuni 21.11.2016 tehtud toimingute osas.
11.Kohtu hinnangul on kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud kulud põhjendatud. Kulunimekirjast nähtuvad toimingud olid kostja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, samuti tehtud menetlustoiminguid, põhjendatud. Kohus ei nõustunud hagejatega, et kostja lepinguliste esindajate kulud on põhjendamatud ja ebavajalikud osas, mis ületab hagejate esindajakulude suurust. Hagejad ei ole välja toonud ühtki konkreetset menetlustoimingut, mille ajakulu oleks hagejate hinnangul ebavajalik ja/või põhjendamatu. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja lepinguliste esindajate kulude vähendamine ainuüksi põhjusel, et hagejate esindajate kulud on kostja esindajate kuludega võrreldes väiksemad.
12.Kostja taotleb hagejatelt määruskaebuste ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivude kokku 1900 eurot hüvitamist. Kuna riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lõige 2), on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb kostjale hüvitada.
13.Kostja taotleb hagejatelt registerpäringute kulude 144 euro hüvitamist. TsMS § 143 punkti 2 kohaselt on dokumentaalse tõendi saamise kulu asja läbivaatamise kulu. Kuna tegemist on põhjendatud kuluga, tuleb see kostjale hüvitada.
14.Kostja taotleb eksperditasu hüvitamist summas 6072 eurot ja asjatundja arvamuste saamise kulude hüvitamist summas 13 325 eurot. Vastavalt TsMS § 143 punktile 1 on eksperdikulud asja läbivaatamise kulu. Kuna tegemist on põhjendatud kuludega, siis tuleb need kostjale hüvitada.
15.Eeltoodu põhjal määras kohus kostja maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 166 499.57 eurot (145 058.57 + 144 + 1900 + 6072 + 13 325).
16.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustab tema lepinguliste esindajate ajakulu ringkonnakohtus kokku 105,75 t ehk 19 916.50 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kulud põhjendatud ja kohus võttis need arvesse täies ulatuses. Kulunimekirjast nähtuvad toimingud olid kostja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, samuti tehtud menetlustoiminguid, põhjendatud.
2-13-10290
17.Ühtlasi taotleb kostja hagejatelt vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kokku 300 euro hüvitamist. Kuna riigilõiv on kohtukulu, on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb kostjale hüvitada.
18.Kohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku maa- ja ringkonnakohtus 186 716.07 eurot (166 499.57 + 19 916.50 + 300).
19.Kostja on palunud väljamõistetud menetluskuludest 9900 eurot hüvitada Advokaadibüroo Varul AS-i poolt 07.01.2014 kohtu deposiiti makstud summa (9900 eurot) arvelt ja 5100 eurot hüvitada hagejate poolt 15.09.2019 kohtu deposiiti tasutud summa (2x2550 eurot) arvelt. Kohus leidis, et põhjendatud on kõnealuste summade arvelt hüvitada kostja menetluskulud kokku 15 000 eurot (9900 + 5100). Vastavalt kostja taotlusele ja 02.12.2021 täpsustusele tuleb väljamakse teha Astro Vara OÜ arveldusarvele nr EE861010220280356221. Hagejatel tuleb kostjale hüvitada menetluskulud 171 716.07 eurot. Vastavalt kulude jaotusele tuleb hagejalt I mõista kostja kasuks välja menetluskulud 18 888.77 eurot (11% 171 716.07 eurost) ja hagejalt II mõista kostja kasuks välja menetluskulud 152 827.30 eurot (89% 171 716.07 eurost).
20.Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lõikele 4 vastava taotluse, mille kohus rahuldas. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
21.Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega hinnata sisuliselt kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning määrata menetluskuludena kindlaks mitte rohkem kui 84 397 eurot.
22.Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus määruse tegemisel TsMS § 173 lõiget 1. Kohus jättis arvestamata, et ringkonnakohtu 06.04.2021 otsuse kohaselt jäid kostja apellatsioonkaebusega seotud kulud poolte endi kanda. Kostja menetluskulude nimekirja järgi on sellisteks kuludeks vähemalt 1185 eurot, sh kostja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 300 eurot ja kostja apellatsioonkaebuse ettevalmistamisega seotud õigusabitoimingud summas 885 eurot. Maakohus ei eristanud hagejate apellatsioonkaebusega ja kostja apellatsioonkaebusega seotud kulusid. Kohus oleks pidanud jätma kostja apellatsiooniastme menetluskuludest vähemalt 1185 eurot hagejatelt välja mõistmata.
23.Maakohus rikkus määruse põhjendamiskohustust. Kohtu põhjendused on trafaretsed ja loosunglikud ning konkreetses asjas tehtud toimingutega ja kantud kuludega seostamata. Määruses puuduvad sisulised ja konkreetse asjaga seostatavad põhjendused.
24.Kohus ei hinnanud poolte endi kanda jäetud menetluskulude ulatust. Maakohtu 02.12.2016 kompromissimäärusega jäid omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju, pandieseme müügist saadud raha ja üürilepingu ettemaksu väljamõistmise nõuete menetlemisega seotud kulud poolte endi kanda. Kostja hindas kuni 21.11.2016 tehtud tööst kompromissiga lahendatud nõuetega seotud töö osakaaluks 20% (kompromissiga lahendati kolm nõuet viiest, kuid samas kogu vaheotsuse menetlus kompromissiga lahendatud nõudeid ei hõlmanud). Maakohus ei hinnanud, millise osa ja summa kostja menetluskuludest moodustavad kulud, mis jäid poolte endi kanda. Hagejate hinnangul, võttes arvesse, millise osa moodustavad kostja 12.06.2013, 01.08.2013, 31.03.2014, 15.09.2014, 15.10.2014, 14.03.2016 ja 22.08.2016 menetlusdokumentides kõnealuse kolme nõudega seotud seisukohad, jäi poolte endi kanda vähemalt 1/3 kuni 21.11.2016 tekkinud kuludest.
2-13-10290
25.Kohus ei hinnanud riigilõivude põhjendatust ja vajalikkust. Osad kaebused, millelt riigilõiv tasuti, jäid rahuldamata (17.12.2014 apellatsioonkaebus, 29.12.2014 määruskaebus, 10.10.2016 määruskaebus), kokku 1900 eurot.
26.Maakohus mõistis hagejatelt välja registripäringute kui tõendite saamise kulu 144 eurot. Kohus ei kontrollinud, kas kostja on üldse sellisele summale vastavas mahus registripäringute vastuseid esitanud. Samuti ei hinnanud kohus, kas registripäringute vastused olid esitatud nõuete kohta, millega seotud kulud jäid kompromissi alusel poolte endi kanda või lõpplahendiga kostja kanda. Olukorras, kus kostja ei ole menetluskulude nimekirjas registripäringute vastusele konkreetseid viiteid teinud, ei saa seda kulu põhjendatuks ega vajalikuks pidada.
27.Kohus ei hinnanud esindajakulu põhjendatust ja vajalikkust. Hagejad tõid määruskaebuses välja konkreetsed menetlustoimingud, mis sisaldavad hulgaliselt alatoiminguid nagu (õiguslik) analüüs, töö toimikuga, memorandumi koostamine. Hagejate hinnangul ilmestavad eelnevad näited, et maakohus jättis kostja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse sisuliselt hindamata ja pidas kostja menetluskulusid alusetult täies ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Kostja menetluskulud ei ole väga suures osas konkreetse menetlustoiminguga seostatavad või on konkreetse menetlustoimingu sisu ja mahu taustal ebaproportsionaalselt suured.
28.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
29.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
30.Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 02.12.2021 määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lõike 1 punkti 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, kuivõrd kaebuses on taotletud ringkonnakohtult uue lahendi tegemist, kuid ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks lahendamiseks.
31.Esmalt nõustub kolleegium kaebajatega, et maakohus on vaidlustatud määruses jätnud arvestamata varasemalt määratud menetluskulude jaotusega. Nimelt jättis ringkonnakohus asjas tehtud lõpplahendis, s.o 06.04.2021 otsuses (resolutsiooni punktis 6) kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda. Hagejate apellatsioonkaebuse ja maakohtu menetluskulude osas määras ringkonnakohus viidatud otsuses, et kõik hagejate kulud jäävad hagejate endi kanda ning kostja kulud 11% ulatuses hageja I ja 89% ulatuses hageja II kanda. Vaidlustatud maakohtu määruses kajastubki üksnes viimati mainitud kulujaotus, millest kohus lähtus menetluskulude hindamisel tervikuna. Seega ei eristanud kohus kostja menetluskuludele hinnangu andmisel kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulusid ja mõistis need sarnaselt teiste menetluskuludega hagejatelt välja, kuigi lõpplahendiga jäeti need kulud kostja enda kanda. Selliselt rikkus maakohus põhimõtet, mille kohaselt kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel otsustada menetluskulude jaotuse üle (Riigikohtu lahend nr 2-15-13627/151, punkt 17). Ekslik on kostja käsitlus vastuses määruskaebusele, et hagejate vastuväide menetluskulude jaotusega arvestamata jätmise osas on hilinenud, kuivõrd hagejad ei vaielnud menetluskulude nimekirja järgselt esitatud seisukohas nende kulude põhjendatusele vastu. Kolleegium märgib, et hagejatel oli õigustatud ootus, et kohus arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel menetluskulude jaotusega ning kui kohtule oleks jäänud menetluskulude
2-13-10290 nimekirja põhjal arusaamatuks, millised nimekirjas kajastatud kulud on seotud kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega, tulnuks kohtul TsMS § 176 lõike 6 alusel lasta seda kostjal täpsustada. Vaatamata eeltoodud vastuväitele möönab tegelikkuses ka kostja ise vastuses määruskaebusele tema apellatsioonkaebusega seotud kulude väljamõistmise osas määruse osalist ebaõigsust.
32.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lõike 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh nii lepingulise esindaja tunnihind kui menetlustoimingutele kulunud aja hindamine, on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustustele piiratuks.
33.Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et maakohus on kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ületanud diskretsiooni piire. Praeguses asjas väärib märkimist taotletavate menetluskulude erakordne suurus – kostja menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskulud kokku 205 165.09 eurot, millest kostja palus välja mõista 186 716.07 eurot, kohus rahuldas avalduse täies ulatuses. Maakohtu ainus põhjendus kulude hindamisel on järgmine: „Kohtu hinnangul on kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud kulud põhjendatud. Kulunimekirjast nähtuvad toimingud olid kostja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ja neile kulunud aeg arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, samuti tehtud menetlustoiminguid, põhjendatud.“ Lisaks märkis kohus, et ei nõustu hagejatega, et kostja lepinguliste esindajate kulud on põhjendamatud ja ebavajalikud osas, mis ületab hagejate esindajakulude suurust ning et hagejad ei ole välja toonud ühtki konkreetset menetlustoimingut, mille ajakulu oleks ebavajalik ja/või põhjendamatu.
34.Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asja mahtu ja taotletavate menetluskulude erakordset suurust arvestades ei saa pidada piisavaks maakohtu sisuliselt ühelauselist põhjendust kulude hindamisel. Maakohus on jätnud sisuliselt analüüsimata, millises mahus oli õigusteenuse osutamiseks kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Üldise järelduse tegemine kõigi menetluskulude osas ei vabasta maakohut põhjendamiskohustusest. Samuti ei vabasta maakohut põhjendamiskohustusest vastaspoole vastuväidete puudumine. Isegi kui üldise järelduse tegemisel maakohus kontrollis toimingute vastavust asja materjalile ning analüüsis toimingute ajakulu vajalikkust ja põhjendatust, peab see analüüs vähemalt mingis arvestatavas mahus nähtuma ka määrusest. Antud juhul selline analüüs puudub täielikult, mistõttu on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 465 lõike 2 punkt 8). Kolleegium möönab, et menetlustoimingute rohkust ja menetluskulude mahtu arvestades ei ole praegusel juhul mõistlikult oodatav kõigi menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingute eraldi hindamine ja nende põhjendatuse osas määruses seisukoha võtmine. Arvestades, et kohus lähtus menetluskulude põhjendatuks lugemisel tsiviilasja mahust ja keerukusest ning tehtud menetlustoimingute vajalikkusest, tulnuks kolleegiumi hinnangul maakohtul minimaalselt oma vastavat seisukohta selgitada ja põhjendada, tuues konkreetselt esile, mis iseloomustab praeguse tsiviilasja mahtu ja keerukust ning tehtud menetlustoiminguid. Kuivõrd menetluskulud määras kindlaks asja maakohtus sisuliselt lahendanud kohtunik, saab eeldada kohtul siseveendumuse tekkimist menetluse mahu, toimingute vajalikkuse jmt kohta. Et vastav
2-13-10290 seisukoht oleks kaebemenetluses ka kõrgemale kohtuastmele jälgitav ja kontrollitav, tuleb seda seaduse kohaselt põhjendada.
35.Lisaks eeltoodule nõustub ringkonnakohus hagejatega, et maakohus on põhjendamatult jätnud hindamata poolte endi kanda jäetud menetluskulude ulatuse. Nimelt lõpetati menetlus osade nõuete osas juba 02.12.2016 kompromissimäärusega, mille kohaselt jäid omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju, pandieseme müügist saadud raha ja üürilepingu ettemaksu väljamõistmise nõuete menetlemisega seotud kulud poolte endi kanda. Kostja küll arvestas eeltoodut menetluskulude taotlemisel, hinnates kuni 21.11.2016 tehtud tööst kompromissiga lahendatud nõuetega seotud töö osakaaluks 20%. Maakohus ei ole aga eeltoodu osas määruses seisukohta võtnud, jättes seega hindamata, millise osa ja summa kostja menetluskuludest moodustavad kulud, mis jäid 02.12.2016 määrusega poolte endi kanda. Kohus mõistis kulud kostja taotletud ulatuses välja, millest saab järeldada, et kohus n-ö vaikimisi nõustus kostja arvestusega. Määruskaebuses leiavad hagejad, et võttes arvesse, millise osa moodustavad kostja 12.06.2013, 01.08.2013, 31.03.2014, 15.09.2014, 15.10.2014, 14.03.2016 ja 22.08.2016 menetlusdokumentides kõnealuse kolme nõudega seotud seisukohad, jäi poolte endi kanda vähemalt 1/3 kuni 21.11.2016 tekkinud kuludest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eeltoodu osas seisukoht võtta.
36.Samuti on hagejad määruskaebuses esile toonud rea õigusabitoiminguid, mille sisuks on mh töö toimikuga, (õiguslik) analüüs, büroosisene nõupidamine, memorandumi koostamine jne. Sellised õigusabitoimingud (sh nende põhjendatus ja vajalikkus) ei ole enamasti toimiku materjalide põhjal kontrollitavad. Ringkonnakohus leiab, et eelkõige selliste toimingute puhul ei ole kohane maakohtu deklaratiivne põhjendus kulude hindamisel ja seda iseäranis olukorras, kus menetluskulude nimekirjast nähtub rohkesti taolisi õigusabitoiminguid, mille toimumist ega vajalikkust ei ole võimalik asja materjalide põhjal hinnata. Kaebuses on esile toodud, et kandeid, mille ainuke sisu on „analüüs“ või „töö toimikuga“ nähtub kulunimekirjas kokku 46,81 t ulatuses.
37.Õige on ka kaebuse seisukoht, et kohus ei hinnanud riigilõivude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus on üksnes nentinud, et kuna riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lõige 2), on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb kostjale hüvitada. Kaebuses tuuakse esile, et maakohus mõistis hagejatelt välja mh 17.12.2014 apellatsioonkaebuse, 29.12.2014 määruskaebuse ja 10.10.2016 määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivude näol tekkinud kostja menetluskulu 1900 eurot. Samas jäid viidatud kaebused rahuldamata, mistõttu tulnuks kohtul põhjendada oma seisukohta nende riigilõivude põhjendatuse ja vajalikkuse osas.
38.Kostja taotles ja maakohus mõistis välja registerpäringute kui tõendite saamise kulu 144 euro ulatuses. Ka nimetatu puhul on kohus üksnes nentinud, et kuna tegemist on põhjendatud kuluga, tuleb see hüvitada, ilma sisulisi põhjendusi esitamata. Kolleegium nõustub kaebajate vastuväidetega, et maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas kostja on üldse sellisele summale vastavas mahus registerpäringute vastuseid esitanud. Samuti ei hinnanud kohus, kas registerpäringute vastuseid oli esitatud ka nõuete kohta, millega seotud menetluskulud jäeti 02.12.2016 määruse järgi poolte endi kanda või lõpplahendiga hagejate kanda. Ka Riigikohtu praktikast tuleneb, et dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul tuleb hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lõike 1 järgi (lahend nr 3-2-1-134-16, punkt 54). Seega ei ole määrus ka tõendite saamise kulude väljamõistmise osas põhjendatud. Nagu eelnevalt leitud, saanuks kohus vajadusel nõuda kostjalt hüvitatavate menetluskulude täpsustamist (TsMS § 176 lõige 6).
2-13-10290
39.Arvestades eeltoodud mitmeid menetluslikke rikkumisi menetluskulude kindlaksmääramisel ning asjaolu, et maakohtu diskretsiooniotsus kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei ole jälgitav, mistõttu ei saa ringkonnakohus otsustuse õigsust kontrollida, peab kolleegium põhjendatuks saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Seejuures lähtub kolleegium ka teadmisest, et maakohtus määrab menetluskulud kindlaks asja menetlenud kohtunik ning praeguse keskmisest oluliselt suurema mahukusega tsiviilasjas ei ole õige ega põhjendatud, kui ringkonnakohus hakkaks sisuliselt esimese kohtuastmena maakohtu asemel diskretsiooniõigust teostama. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul järgida menetluskulude jaotust, mh anda hinnang 02.12.2016 määrusega poolte endi kanda jäetud menetluskulude ulatusele ning hinnata kostja kõigi menetluskulude (õigusabikulud, riigilõiv, tõendi saamise kulud) põhjendatust ja vajalikkust.
40.TsMS § 178 lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.