Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise korral peab taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus annab mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist (kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil) kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjoni 16.07.2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.2-1/1358 mõisteti Kullerkupu Arenduse OÜ-lt välja Piret Raudsepa kasuks koolituskulude hüvitis 560 eurot ja viivitusintress 5,98 eurot. Kullerkupu Arenduse OÜ töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ning esitas kohtule taotluse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kohus võttis töötaja avalduse töövaidluskomisjonile menetlusse hagina. Hagi ja selle põhjendused Hageja nõuab lõpparve tasumisega viivitamise eest viivist alates 23.05.2013 (18 päeva) ning koolituskulude 560 eurot hüvitamist. Lasteaia direktori ametikohale asumine eeldab juhtimisalase kvalifikatsiooni olemasolu (pedagoogiliste kvalifikatsiooninõuete kohaselt 160 tundi). P. Raudsepal see kvalifikatsioon tööle asudes puudus, seega oli temal kohustus 160-tunnine koolitus läbida. Hageja registreerus koolitusele ja maksis kahes osas kinni koolituse hinna 560 eurot. Juhtimiskoolituse läbimine haiguslehel oleku ajal oli võimalik ja OÜ Kullerkupu Arenduse huvides. Haiguslehele jäi P. Raudsepp 23.01.2013 ja oli selleks ajaks läbinud juba 6 koolituspäeva 13-st ehk pool koolituse mahust. P. Raudsepp on käesolevaks ajaks läbinud kogu koolituse. Tema tervislik seisund ei võimaldanud tal juhtival ametikohal aktiivselt töötada, kuid koolitusest osavõtmine ei olnud takistatud. Pealegi ei olnud võimalik haiguslehele jäämisel, aga ka töölepingu ülesütlemise järgselt, koolitusest osavõtmisest loobuda või vähendada tasumisele kuuluva summa suurust. Kostja vastus hagile Kostja väitel ei ole ta saatnud P. Raudseppa koolitusele ega andnud sellekohast nõusolekut. Töölepingu p 6.5 järgi kannab tööandja koolituskulud, kui ta saadab töötaja koolitusele. Koolitus on toimunud ajal, millal P. Raudsepp oli haiguslehel ja tööülesandeid ei täitnud. Samuti ei ole varasemalt P. Raudsepp nõudnud koolituskulude hüvitamist. Kostja hinnangul oli P. Raudsepal tööks vajalik kvalifikatsioon olemas. Lõpparve maksmisega viivitamise tõttu viivise nõude osas ei ole kostja ühtegi põhjendust esitanud, miks ta taotles ka selles osas vaidluse lahendamist kohtus. Kohtu seisukoht

Töölepingu seadus (TLS) § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TLS § 71 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. P. Raudsepa konto väljavõttest nähtuvalt on OÜ Kullerkupu Arenduse kandnud P. Raudsepale 11.06.2013 lõpparve summas 867,64 eurot (TVK tl 29). Lõpparve tasumise kohustus tekkis tööandjal töölepingu lõppemisega, so 23.05.2013, mistõttu kostja on olnud lõpparve väljamaksmisega viivituses 18 päeva. Hageja viivise nõue on põhjendatud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ametlikes teadaannetes avaldatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2013. a on 0,75%. Seega on viivise määraks 8,75% aastas (0,75% + 8%), so 0,024% päevas. Kostja oli viivituses 867,64 euro tasumisega 18 päeva. Seega on viivis (867,64 eurot x 0,024% x 18 päeva) 3,75 eurot.

Seega, kuna P. Raudsepal ei olnud varasemalt juhtimiskoolitust läbitud, tuli tal kvalifikatsiooninõude täitmiseks see koolitus läbida. 15.08.2012 on P. Raudsepale edastatud epostile koolituse registreeringu kinnitus. Kursus algas 02.11.2012. a (tl 26). Viidatud juhtimiskoolituse algusaeg kattub töölepingus märgitud juhtimiskoolituse algusajaga. Kohus on seisukohal, et lepingut sõlmides peeti silmas eelnimetatud juhtimiskoolitusel osalemist. Kuna koolitusel osalemine oli kostja huvides (lasteaia direktor peab vastama kvalifikatsiooninõuetele), tuli kohtu hinnangul kostjal kanda hageja koolituskulud. Juhul, kui kostja oleks eeldanud hageja kvalifikatsiooninõuetele vastavust, pidanuks sellesisuline kokkulepe või hageja kinnitus kvalifikatsiooninõuetele vastavuse kohta sisalduma juba ka töölepingus. P. Raudsepp töölepingu sõlmimise ajal kõikidele nõudmistele ei vastanud. Tööandja kohustust ei muuda ka asjaolu, et alates 06.09.2013. a on jõustunud Määrus uues redaktsioonis ning selle § 3 järgi on lasteasutuse direktori kvalifikatsiooninõueteks kõrgharidus ning pedagoogilised ja juhtimiskompetentsid, st kvalifikatsiooninõuded ei ole enam niivõrd konkreetsed. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjal tuleb hüvitada hageja koolituskulud. Vastavalt õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskuse spetsialisti e-kirjale tekkis koolituse eest tasumise kohustus koolitusel osalema hakkamisest alates (tl 35). Kuigi tasumise kohustus tekkis 02.11.2012, ei nõustu kohus hageja arvamusega, et kostjal tuleb koolituskulud hüvitada 560 euro suuruses summas. Kohtu arvates tuleb arvestada, et pooltevaheline tööleping lõppes 23.05.2013 töötajapoolse ülesütlemisega. Juhtimiskoolitus kestis alates 02.11.2012 kuni 21.08.2013, kusjuures lõputöö on hageja kaitsnud 22.10.2013 (tl 33). Kuna töölepingu lõpetamisest alates puudus kostjal kohustus hagejat koolitada, tuleb kostjal hüvitada koolituskulud ulatuses, mis tekkisid töölepingu kehtivuse ajal. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust kostja väide, et tegelikkuses oli hageja alates jaanuarist 2012. a kuni töölepingu lõpetamiseni haiguslehel. Õige on hageja väide, et haiguslehel olemine ei välista koolitusel osalemist. Hageja kinnitusel on ta olenemata haigusest koolitusel osalenud. Koolituse läbimise kohta on hagejale väljastatud ka sellekohane tõend. Maksekorralduse nr 477 järgi on P. Raudsepp 01.02.2013 tasunud Tartu Ülikooli arveldusarvele 420 eurot selgitusega „arve nr 1300230“ (tl 31) ja 12.05.2013 140 eurot selgitusega „arve nr 1306286, 2. osamakse“ (tl 32) kokku 560 eurot. Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudi tõendist nähtuvalt on koolituse raames õppetöö toimunud kokku 13-l päeval. Pärast töölepingu lõppemist 23.05.2013 on toimunud õppetöö 21.08.2013. Kohtu hinnangul ei olnud pärast töölepingu lõppemist tööandjal koolituskulude tasumise kohustust. Seega tuleb kostjalt välja mõista koolituskulude hüvitis 12 õppepäeva eest, so 516,92 eurot (560/13x12). Sellest tulenevalt ei ole hagi 43,08 euro ulatuses põhjendatud.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, st 92 % menetluskulusid tuleb jätta kostja kanda ja 8 % menetluskuludest hageja kanda. Kuna tegemist on lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 järgi, määrab kohus TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel käesoleva lahendiga kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on tasunud riigilõivu 125 eurot (tl 10). Riigikohtu lahendiga 3-4-1-20-13 on tunnistatud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 57 lg 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 01.07.2012. a kehtivas redaktsioonis) osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Riigilõivuseaduse lisa 1 kolmas veerg jäi Riigikohtu lahendi valguses kehtima osas, milles selles sätestatud lõivumäärad ei ületa teise veeru vastavaid määrasid. Kostja on tasunud riigilõivu RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi täismääras, kuid taotluselt tulnuks maksta 100 eurot. Seega on kostjal õigus teha kohtule avaldus enammakstud riigilõivu, so 25 eurot, tagastamiseks. Menetluskulude hulka loeb kohus riigilõivu suurusega 100 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kulu õigusabile 250 eurot. Seega on kostja menetluskulud kokku 350 eurot. Kohus edastas kostja menetluskulude nimekirja hagejale seisukoha võtmiseks. Hageja vastuväiteid esitanud ei ole. Kuna hageja ei esitanud vastuväiteid kostja lepingulise esindaja tasule, piirdub kohus kontrollimisega, kas hageja tehtud õigusabikulud vastavad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmääradele. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg 1 järgi on tsiviilasjas hinnaga kuni 640 eurot maksimaalselt sissenõutavaks kuluks 320 eurot. Seega tsiviilasjas on menetluskulud kokku summas 350 eurot, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista sellest 8 %, so 28 eurot. Ülejäänud osa menetluskuludest jääb kostja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.