Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

2-13-27328

ASJAOLUD

30.05.2013 esitas võlausaldaja Danske Bank A/S avalduse võlgniku XXXpankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt võlgneb XXXvõlausaldajale rahalisi kohustusi kokku 696 404.67 eurot. Võlausaldaja nõue tuleneb OÜ XXX ja võlausaldaja ning võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud liisingulepingutest ja käenduslepingutest. Võlgniku kohutused on muutnud sissenõutavaks alates aasta 2010 maikuust. Võlausaldaja tegi võlgnikule pankrotihoiatuse, mille võlgnik sai kätte 26.05.2013. Võlgnik oma kohustusi võlausaldaja ees käesoleva ajani täitnud ei ole. Harju Maakohus on oma 04.06.2013 kohtumäärusega võtnud pankrotiavalduse menetlusse ja pidanud eelistung ajutise halduri nimetamise otsustamiseks 28.06.2013. Võlausaldaja on tasunud ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu deposiiti 2 000 eurot 10.06.2013. 28.06.2013 eelistungile ilmus võlausaldaja. Võlgnik istungile ei ilmunud. Kohtukutse ja määrus ja pankrotiavaldus on postiga saadetud võlgniku elukohta. Kohus luges istungil kutse võlgnikule PankrS § 6 lg 3 alusel kätte toimetatuks. Kohus määras oma 17.07.2013 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks Terje Eipre, kes esitas 14.08.2013 kohtule ajutise halduri aruande, mille kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kuid võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse läbiviimisega seotud võimalike kulude katteks. 15.08.2013 toimus kohtuistung kus osalesid võlausaldaja ja ajutine pankrotihaldur. Kohus luges istungil kutse võlgnikule PankrS § 6 lg 3 alusel kätte toimetatuks. Võlausaldajal ajutise halduri aruandele vastuväiteid ei olnud. Esines raugemise koosseis. Kohus määras huvitatud isikutel tasuda deposiit pankrotimenetluse kulude katteks. Võlausaldaja tasus 22.08.2013 nõutud deposiidi summas 2 000 eurot. Võlgnik kontakteerus kohtuga 04.10.2013 ning teatas, et oli pikaajaliselt välismaal ega saanud kutset nii 17.07.2013 toimunud istungile kui 15.08.2013 toimunud kohtuistungile. Samuti teatas võlgnik, et ei ole nõus esitatud pankrotiavalduse ja esitatud nõude suurusega ning avaldas soovi isiklikult osaleda kohtumenetluses. Seejuures 2(8)

2-13-27328

avaldas võlgnik oma kontaktandmed ning palus teavitada, kohtuistung selleks, et valmistada ette oma õiguste kaitsmiseks.

millal toimub järgmine

Võlgnik esitas 18.10.2013 vastuse pankrotiavaldusele, milles esitas enda vastuväited. Samuti esitas võlgnik 22.10.2013 ettepaneku kompromissiks. Kohus pidas 24.10.2013 kohtuistungi, kus viibisid kohal võlausaldaja, ajutine pankrotihaldur ja võlgnik. Võlausaldaja ja võlgnik arutasid kompromissi sõlmimise võimalusi ning kohus andis pooltele tähtaja kompromissi läbirääkimisteks. Võlausaldaja esitas võlgnikule kompromissi vastuettepaneku 25.10.2013. Võlgnik esitas omakorda vastuettepaneku 07.11.2013. Võlausaldaja esitas 14.11.2013 kohtule seisukoha kompromissile ja võlgniku vastuväidetele pankrotiavalduse suhtes. Võlausaldaja leidis, et pankrot tuleb välja kuulutada. Võlgnik teavitas kohut oma 18.11.2013 e-kirjas, et jääb oma vastuväidete juurde, et nõue ei ole selge ja seda tuleb võlausaldajal tõendada hagimenetluses.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 3 lg 2 alusel kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus (edaspidi TsMS) sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 4 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. PankrS § 27 lg 1 sätestab, et vaadanud pankrotiavalduse läbi, kuulutab kohus pankroti välja, jätab avalduse rahuldamata või lõpetab menetluse raugemise tõttu käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud alusel. PankrS § 31 lg 1 sätestab, et kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 31 lg 2 sätestab, et olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kohus võib siiski pankroti välja kuulutada, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõike 3 punktis 6 nimetatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks. PankrS § 150 lg 3 sätestab, et kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb avaldus jätta rahuldamata, kuivõrd võlausaldaja nõue on ebaselge ja võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu. Kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 3(8)

2-13-27328

Võlgnik leiab, et võlausaldaja on müüdud XXX OÜ poolt tagastatud vara s.o autotreilerhagisid põhjendamatult madala hinnaga, millega rikkus oluliselt VÕS § 374 lõiget 3 mille kohaselt tuleb liisinguandja liisinguesemega seotud kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. AÕS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Antud juhul müüs võlausaldaja sõidukeid keskmise hinnaga, mis moodustas ainult 40% selle jääkmaksumusest, mis toodud pankrotiavalduse lisas 10, mis kindlasti ei vastanud turuhinnale. Turuhindade tõendamiseks esitas võlgnik Leedust saadud pakkumise, mille kohaselt turuhinnad kõikusid 40-80 tuhat euro vahel. Sellest tulenevalt on võlgnik seisukohal, et võlausaldaja tekitas XXX OÜ-le ja võlgnikule kahju, müües sõidukid hinnaga, mis oli oluliselt alla turuhinna, rikkudes sellega VÕS § 6 lg 1 hea usu põhimõtet, mis ei võimalda VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldada võlgniku suhtes käenduslepingust tulenevat maksekohustust. Võlgnik märgib, et võlausaldaja eiras hea usu põhimõtet, müües sõidukeid oluliselt madalamate hindadega, kui olid tol ajal turuhinnad ning seda võlgniku jaoks kõige kahjulikumal viisil, valides ilma enampakkumise kuulutamata müügivahendajat XXX OÜ, kes samal ajal hindas sõidukeid ja seega ei olnud erapooletuks hindajaks (I kt, tlk 255, 258 jms ning müügiarved I kt tlk 305-326). Võlgnik märgib, et praktiliselt kõik sõidukid olid müüdud kogumina vahendajale, kes müüs neid edasi ja võlgnik on kindel, et vahendaja sai prisket kasumit sellest tehingust. Võlgnik märgib, et turuhinna väljaselgitamiseks ei ole võlausaldaja midagi teinud, isegi kulutusi ei olnud pandud sõidukite müügiportaalile www.auto24.ee. Seoses sellega on paljasõnaline võlausaldaja väide, et tol ajal oli sõidukite turul olukord kehv, mille tulemusena otsustas võlausaldaja müüa kogu vara XXX OÜ-le. Võlgnik märgib, et võttes arvesse, et 2009. aasta septembris võlausaldajalt liisitud sõiduke kogumaksumus oli 1 168 840 eurot, ei ole mõistlik, et nende müügist 2010. aasta aprillis, ehk 6 kuu pärast on õnnestunud saada vähem kui 40% (696 404,67 : 1168840 x 100 = 59,5%) esialgsest maksumusest, nii keeresti seda liiki sõidukid ei odavne. Seejuures leiab võlgnik, et võlausaldaja nõue on olulises osas aegunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1ja § 147 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ja aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Pankrotiavalduse lisas 7 toodud vahendaja XXX OÜ arvete nr 20100512211, 28.05.2010 summas 180 000 Eesti krooni, nr 20100412433, 27.04.2010 summas 180 000 Eesti krooni, nr 20100412489, 28.04.2010, summas 197 147.16 Eesti krooni, nr 20100412603, 30.04.2010 summas 197 147.16 Eesti krooni, nr 20100412371, 26.04.2013 summas 420 000 Eesti krooni, 20100512212, 28.05.2010 summas 420 000 Eesti krooni, nr 20100412490, 46 0010.04 Eesti krooni, nr 20100412601 summas 460 010,04 Eesti krooni, kogusummas 2 514 314.40 Eesti krooni, maksetähtaeg on sama, kui arvete väljastamise tähtaeg, seega nende arvetest tulenevad kahjunõuded võlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks samal päeval, kui nad olid väljastatud, kuna VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest. Seega tuli võlausaldajal oma maksekohustust täita koheselt pärast arve kättesaamist ja võlausaldajal oli teada, millises summas tekkis tal kahju ja vastavalt kahjunõue võlgniku vastu. Kuid arvete väljastamise kuupäevast kuni pankrotiavalduse esitamiseni 30.05.2013 on läinud üle 3 aastat ja seega nende alusel tekkinud kahjunõuete aegumistähtaeg on juba möödunud. Eeltoodust tulenevalt leiab võlgnik, et selles osas võlanõue on aegunud. Samas ei ole praegu võimalik kohaldada aegumist TsÜS § 143 alusel, kuna võlausaldaja hoiab kõrvale antud juhul hagimenetlusest, mille käigus peab ta tõendada oma nõude suurust ja mille käigus võiks kohaldada aegumist. Nimetatu riivab oluliselt võlgniku menetlusõigusi 4(8)

2-13-27328

pankrotimenetluses, kuid samas teeb võlausaldaja nõuet veelgi ebaselgemaks, mis on alus jätta pankrot välja kuulutamata olemata sellest, kas võlgnik füüsilisest isikust võlgnikuna on maksejõutu, või mitte. Võlausaldaja ei nõustu võlgniku vastuväitega selle kohta, et võlausaldaja on vara müünud turuhinnast madalamalt. Võlgnik on küll esitanud tabelarvestuse, kuid esiteks selles esitatud andmete kohaselt ei ole absoluutselt aru saadav, milline arvestuse rida tõendab võlausaldaja nõude aluseks oleva konkreetse liisingulepingu objekti turuväärtust. Samuti ei ole aru saadav, et mida võlgnik soovib tõendada veokite Mercedes Benz ja Scania kohta toodud andmetega, kui sellised veokid ei ole olnud mitte ühegi liisingulepingu objektiks. Liisingulepingu objektiks olid liisingulepingutel XXX kuni XXX autotreilerhaagis Kässbohrer, liisingulepingutel XXX kuni XXX autotreiler DAF + haagis Kässbohrer, liisingulepingutel XXX kuni XXX autotreiler Volvo FM-380 + haagis Kässbohrer. Sellest tulenevalt ei kajasta mitte ükski tabelarvestuses väljatoodud veok ligilähedaseltki konkreetse liisingulepingu objektiks oleva veoki andmeid. Üksnes kahe Volvo veoki kohta toodud andmed kattuvad väljalaske aastaga 2006, kuid ka nende mudel on tabelarvestuses FM 400, mitte FM 380 nagu liisingulepingu objektiks olevatel veokitel Volvo. Ülejäänud veokite kohta toodud andmed erinevad nii väljalaske aasta kui mudel osas ega kajasta vaidlusaluste veokite ja haagiste andmeid ja ei saa ilmselgelt olla võrdlusobjektiks ega tõendada vaidlusaluste veokite kõrgemat turuväärtust. Seega nimetatud tabelarvestus ei tõenda konkreetsete vaidlusaluste liisinguesemete turuväärtust ning võlgniku vastuväited selle kohta, et võlausaldaja on veokid müünud turuhinnast odavamalt on täielikult tõendamata ning kohut eksitusse ajavad. Teiseks ei ole absoluutselt aru saadav, kust pärinevad võlgniku poolt tabelisse toodud andmed ning mis aja seisuga on tabelis veokite müügihinnad toodud. Kolmandaks nimetatud tabelarvestuses on toodud hinnad, millega veokid on müügis, kuid nimetatud müügihind ei tõenda, et sõiduk ka sellise hinnaga müüakse ehk tegelikku müügihinda. Tabelis on toodud osade hindade taga märkus „P”, mis tabeli alaosas toodud selgituse kohaselt inglise keelest eesti keelde tõlgituna tähendab „Kinnitatud hinnad”. Tabelis kinnitamata hindade osas on märkus inglise keelest eesti keelde tõlgituna, et „teised hinnad võivad olla madalamad, palun pakkuge oma hind”. Sellest tulenevalt ei ole tabelis toodud hindade näol ilmselgelt tegemist müügist saadud hinnaga vaid nö müüa unistuste hinnaga, millega ta veokeid müüb, mis aga ei ole ilmselgelt turuväärtus. Kokkuvõtvalt on võlgniku vastuväited selle kohta, et võlausaldaja on veokid ja haagised müünud turuhinnast oluliselt madalamalt täielikult põhjendamata ja paljasõnalised. Võlgniku poolt esitatud tabelarvestusega ei ole adekvaatselt tõendatud mitte ühegi liisingulepingu objektiks oleva veoki ja haagise kõrgemat turuväärtust kui seda olid müügihinnad. Samuti ei nõustu võlausaldaja võlgniku vastuväitega nõude aegumise kohta. Võlausaldaja on andnud võlgnikule kolmel korral mõistliku pikkusega täiendava tähtaja võla tasumiseks. Esimesel korral Danske Bank A/S Eesti filiaal juuni kuus 2010.a., kui väljastas võlgnikule tasu maksmise nõude seoses liisinguesemete müügi arvelt rahuldamata jäänud nõuetega, teisel korral 26.06.2012.a., kui OÜ Julianus Inkasso väljastas võlgnikule e-posti aadressile XXX hagihoiatused kokku 22 tükki ja kolmandal korral pankrotihoiatusega. Võlgnik on pankrotihoiatuse kättetoimetamisteatise kohaselt vastavalt täituri infole kinnitanud, et ta on kätte saanud kõik kirjad ka e-postiga. Samuti tuleb lugeda, et võlgnik on kätte saanud ka võlausaldaja poolt 28.02.2013.a. AS Eesti Post vahendusel aadressile Ahtri tn 6a-34 saadetud pankrotihoiatused ja kohtutäituri kaudu saadetud pankrotihoiatused. Kättetoimetamisteatise kohaselt on võlgnik kinnitanud, et on need kirjad saanud. Järelikult on võlausaldaja nõue koostoimes TsÜS §-ga 167 lg 2 ja 168 lg 2 peatunud mitmel korral alates võlgnikule saadetud 5(8)

2-13-27328

nõudekirja, hagihoiatuste, pankrotihoiatuste saamisest kuni nendes antud tähtaja saabumiseni + lisaks kaheks kuuks (TsÜS § 168 lg 2) ja pankrotiavalduse esitamisega. Samuti ei ole õige võlgniku arvamus tema vastuse punktis 2 selle kohta, et kuivõrd XXX arved on esitatud 26.04.2010a. kuni 28.05.2010a., siis sellest alates 3 aasta jooksul on võlausaldaja nõue aegunud. Selline võlgniku seisukoht on vastuolus TsÜS §-ga 147 lg 3 teise lausega ning on ilmselgelt põhjendamata. Kohus leiab, et võlausaldaja ja võlgniku vahel on nõude üle ilmselgelt vaidlus ulatuses, millises seda ei saa lahendada pankrotiavalduse menetlemisel vaid mis tuleb lahendada hagimenetluses. Kohus märgib praktikale tuginedes, et vaidlused liisinguesemete võõrandamise õiglase hinna üle lahendatakse tavapäraselt hagimenetluses. Olukorras, kus võlgnik esitab põhjendatud vastuväiteid liisinguesemete võõrandamise hinna osas, ei saa lugeda võlausaldaja nõuet selgeks ja antud vaidlusküsimuses ei saa kohus võtta seisukohta pankrotiavalduse menetluse raames. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et antud juhul esinevad PankrS § 31 lg 2 ja PankrS § 15 lg 3 p 1 ja p 4 sätestatud pankrotiavalduse rahuldamata jätmise alused - võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust ning võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt veenvalt põhistanud. Ajutise halduri tasu taotlus PankrS § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär 96 eurot. PankrS § 150 lg 3 sätestab, et kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Käesolevas tsiviilasjas on pankrotiavaldus jäetud rahuldamata. Võlausaldaja on tasunud ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu deposiiti 2 000 eurot 10.06.2013. Ettemaksu võlausaldaja poolt mittetasumisel oleks kohus PankrS § 15 lg 3 p 5 ja p 6 tulenevalt jätnud võlausaldaja avalduse alusel võlgniku ajutise halduri nimetamata ja lõpetanud menetluse. Samuti hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja kui pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata. Kohus leiab, et kuigi pankrotiavaldus kuulub rahuldamata jätmisele, on ajutine haldur teinud oma tööd, mistõttu on põhjendatud katta ajutise halduri tasu ja kulud nende katteks tasutud deposiidist. Ajutise halduri 19.11.2013 esitatud uuest tasu arvestusest nähtub, et ajutine haldur palub mõista välja ajutise halduri tasu 2 400 eurot (25 tundi x 96 eurot; tasu ei sisalda sellelt tasumisele kuuluvat sotsiaalmaksu summas 792 eurot) Terje Eipre arveldusarvele nr 6(8)

2-13-27328

XXXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank ja pankrotimenetluse kulude hüvitis 300 eurot (sisaldab km 20%) OÜ Advokaadibüroo Eipre & Partnerid arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank. Seega palgafond on kokku 3 192 eurot, millele lisandub hüvitis 300 eurot. Kokku 2 853.60 eurot. Kohus on tutvunud ajutise haldur esialgse 14.08.2013 esitatud tasu arvestusega ja uue 19.11.2013 esitatud tasu arvestusega. Kohus leiab, et ajutise halduri kulud summas 300 eurot (sealhulgas käibemaks) on mõistlik ja põhjendatud, kuid ajutise halduri tasu taotlus ei ole mõistlik ega põhjendatud. Kohus, võttes arvesse asja mahtu ja ajutise halduri poolt esitatud andmeid, dokumente ning koostatud seisukohti, leiab et 25 töötundi on ebamõistlikult palju ning hindab halduri mõistlike töötundide arvu kokku 13 töötunni peale, vähendades ajutise halduri tasu arvestuses toodud tundide arvu 12 tunni võrra alljärgnevalt: Esiteks leiab kohus aruannet ja tehtud tööd kogumis hinnates, et „Võlgniku vara ja võlgade ning majandustegevuse kohta andmete saamiseks järelepärimiste koostamine, välja saatmine – 4 tundi, on liiga pikk aeg kogenud pankrotihalduri jaoks, kellel on ilmselgelt vastavate päringute jaoks olemas põhjad, millel tuleb üksnes võlgniku andmeid vahetada ja seejärel välja saata. Kohus leiab, et mõistlikuks ja põhjendatud ajaks nimetatud toimingu tegemiseks, on 1 tund. Teiseks leiab kohus, et „Pankrotiavaldusega ja avalikult kättesaadavate dokumentide jt võlgnikuga seonduvate dokumentidega tutv., õiguslik analüüs võlgniku vara, võlgade, maksejõuetuse põhjuste, tagasivõidetavate tehingute ja vara sissenõudmise võimaluste selgitamise eesmärgil“ – 8 tundi, on liiga pikk aeg. Ka kohus on tutvunud pankrotiavalduse ja selle lisadega, avalikult kättesaadavate dokumentide jt võlgnikuga seonduvate dokumentidega ning asjaolusid õiguslikult analüüsinud ja leiab, et isegi kui lisada nimetatud tegevusele juurde õigusliku analüüsi tegemine võlgniku vara, võlgade, maksejõuetuse põhjuste, tagasivõidetavate tehingute ja vara sissenõudmise võimaluste selgitamise eesmärgil, ei kulu nimetatud tegevusteks kogumis reaalselt terve tööpäeva (s.o 8 tundi) jagu aega. Kohus leiab, et mõistlikuks ja põhjendatud ajaks nimetatud toimingute tegemiseks, on 4 tundi. Kolmandaks leiab kohus, et „Ajutise aruande koostamine ja täiendamine; lisade paljundamine“ – 7 tundi, on liiga pikk aeg reaalselt 11 lehekülje pikkuse aruande koostamiseks ja täiendamiseks ning lisade paljundamiseks. Kohus möönab, et lisade paljundamine, läbitöötamine ja aruandeks nende alusel kokkuvõtte kirjutamine võtab omajagu aega, kuid kohtu hinnangul, võttes arvesse aruannet ja lisade mahukust, mitte kauem kui 3 tundi, mille kohus loeb mõistlikuks ja põhjendatud ajaks. Neljandaks leiab kohus, et „22.10.2013 esitatud määruskaebusega tutvumine ning halduri seisukohtade ja vastuväidete koostamine 30.10.2013 ja edastamine kohtule“ – 2,5 tundi, on liiga pikk aeg. Kohus leiab, et reaalselt kolme leheküljelise määruskaebusega tutvumiseks ja nelja leheküljelise vastuse koostamiseks, on 2,5 tundi ebamõistlikult pikk aeg. Kohus leiab, et nimetatud toimingu tegemiseks on mõistlikuks ja põhjendatud ajaks 1,5 tundi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ajutise haldurile tuleb määrata töötasuks 1 248 eurot (13 tundi x 96 eurot; tasu ei sisalda sellelt tasumisele kuuluvat sotsiaalmaksu summas 411.84 eurot) ja ajutise halduri kuludeks 300 eurot (sealhulgas käibemaks). Eelnimetatud ajutise halduri tasu ja kulud tuleb katta võlausaldaja poolt 10.06.2013 kohtu 7(8)

2-13-27328

deposiiti tasutud ettemaksust, kuivõrd ettemaksu võlausaldaja poolt mittetasumisel oleks kohus jätnud võlausaldaja avalduse alusel võlgniku ajutise halduri nimetamata ja lõpetanud menetluse. Samuti hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja kui pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata. Peale ajutisele haldurile määratud summade katmist kohtu deposiidis järele jäänud osa, tagastada selle tasujale. Ajutise halduri tasu maksta välja Terje Eipre’le arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXX ASs Swedbank. Ajutise halduri hüvitatavad kulud maksta välja büroo kasuks, mille kaudu haldur tegutseb – Advokaadibüroo Eipre & Partnerid (registrikood 10872882, arveldusarve nr

XXXXXXXXXXXXX).

Võlausaldaja poolt pankrotimenetluse kulude katteks 22.08.2013 tasutud deposiidi tagastamine PankrS § 30 lg 1 sätestab, et kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. Kuivõrd antud menetluses esines raugemise koosseis, määras kohus huvitatud isikutel tasuda deposiit pankrotimenetluse kulude katteks. Võlausaldaja tasus 22.08.2013 nõutud deposiidi summas 2 000 eurot. PankrS § 30 lg 4 sätestab, et kohtu deposiiti tasutud raha tagastatakse makse teinud isikule vastavalt käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 4 ja § 150 lõike 1 punktis 6 sätestatule. Võlausaldaja poolt 22.08.2013 tasutud deposiidi eesmärk oli vältida raugemist ja luua võimalus pankroti väljakuulutamiseks. Deposiidi eesmärk oli katta peale pankroti väljakuulutamist tekkivaid kulutusi. Kohus leiab, et kuivõrd kohus jätab käesoleva määrusega pankrotiavalduse rahuldamata, mitte ei kuuluta välja pankroti, esineb alus kohtu deposiiti võlausaldaja poolt pankrotimenetluse katteks tasutud tagatise tagastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.