2-13-14528/14 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagejate nõue ja põhjendused (tl 1-5) XXXX OÜ (hageja I), P.I. (hageja II) ja V.K. (hageja III, koos hagejad, ka võlausaldajad) esitasid 31.03.2013 Tartu Maakohtusse hagi H.S. (pankrotis) (kostja, ka pankrotivõlgnik) võlausaldajate 21.03.2013 üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 27.02.2013 välja kostja pankroti, nimetas pankrotihalduriks Einar Vallandi ja määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks 21.03.2013. Viidatud kuupäeval toimunud võlausaldajate üldkoosolekul määrati võlausaldajate häälte arvud, kinnitati kostja pankrotihalduriks Einar Vallandi ning valiti kolmeliikmeline pankrotitoimkond koosseisus Airi Jansen-Uueda, Indrek Vilms ja Innar Tammiku. Üldkoosolekul otsustati käsitleda H.S. pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 74 lg 2 tähenduses väiksema nõudega võlausaldajana isikut, kelle nõue on väiksem kui 250 000 eurot. Hagejate hinnangul ei ole võlausaldajate üldkoosoleku otsus lugeda väiksema nõudega võlausaldajaks isik, kelle nõue on väiksem kui 250 000 eurot, põhjendatud ega seadusega kooskõlas. Hagejad märgivad, et kuigi seadus ei sätesta konkreetset määra, millest alates tuleb võlausaldaja lugeda väikevõlausaldajaks ehk see küsimus on jäetud üldkoosoleku otsustada, tuleb iga pankrotimenetluses tehtava otsuse puhul arvestada kõigi võlausaldajate huvidega. Käesoleval juhul on aga küsimuse otsustamisel määravaks saanud üksnes häälteenamust (ca 2,8 miljoni euro suuruse nõude põhjal 28 255 häält, so rohkem kui kõigil teistel võlausaldajatel kokku) omava võlausaldaja AS DNB Pank arvamus. Samas omab üldkoosoleku protokolli põhjal tervelt 1/4 pankrotivõlgniku võlausaldajatest nõudeid sadadest kuni tuhande euroni, ca 1/3 tuhandest kuni 60 000 euroni ja kokku võlausaldajad, kelle nõue on väiksem kui 60 000 eurot, moodustavad ca 70% kõikidest võlausaldajatest. Eeltoodust tulenevalt oleks pidanud vaidlusalune piir olema hagejate hinnangul vähemalt 60 000 eurot või veel väiksem, kindlasti aga väiksem kui 250 000 eurot, mis on ilmselgelt põhjendamatult kõrge. Antud juhul on pelgalt aritmeetilisest keskmisest lähtumine viinud olukorrani, et valitud pankrotitoimkonnas ei ole tegelike väikevõlausaldajate huvid sisuliselt esindatud. Hagejate arvates on seadusega vastuolus ka pankrotitoimkonna liikmete valimise otsus, kuna selle tulemusel on pankrotitoimkonnas sisuliselt esindatud vaid suuremate nõuetega võlausaldajad, kuivõrd väiksema nõudega võlausaldajate poolt kandidaadi esitamine on toimunud seaduse nõudeid rikkudes. Hagejate hinnangul selleks, et tagada väikevõlausaldajate huvide esindamine väikevõlausaldaja poolt, peab väikevõlausaldaja pankrotitoimkonna valimisel esitama teise väikevõlausaldaja kandidatuuri, mitte esitama kandidaadiks iseennast, nagu seda käesoleval juhul tegi väikese nõudega võlausaldajaks osutunud AS Swedbank, kes esitas pankrotitoimkonna liikme kandidaadiks enda esindaja. Seega ei ole PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud kohustus – pankrotitoimkonda peavad kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud – hagejate arvamusel täidetud. Hagejad I ja II leiavad, et neile üldkoosolekul määratud häälte arv – vastavalt 2250 häält ja 0 häält – ei ole õige. Nõudeavaldusele tuginedes peaks nimetatud isikute häälte arv kostja pankrotimenetluses olema vastavalt 22 292 häält ja 40 079 häält. Õige häälte arvu määramise korral ei oleks 21.03.2013 üldkoosolekul otsuseid pankrotihalduri kinnitamise ja kolmeliikmelise pankrotitoimkonna valimise kohta vastu võetud, kuivõrd koosoleku protokollist nähtuvalt on hagejad I ja II hääletanud kõnealuste otsuste vastu.

Hagejad paluvad tunnistada kehtetuks kõik kostja võlausaldajate 21.03.2013 üldkoosolekul vastu võetud otsused ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejad lisasid avaldusele kostja võlausaldajate 21.03.2013 üldkoosoleku protokolli ja Tartu Maakohtu 21.03.2013 määruse tsiviilasjas nr 2-11-48403 (tl 6-15). Kostja vastus hagile (tl 64-70) Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt on kostja pankrotimenetluses 21.03.2013 vastu võetud üldkoosoleku otsused kooskõlas seadusega ja ka üldkoosolek on läbi viidud normide kohaselt. Tulenevalt asjaolust, et Tartu Maakohtu 21.03.2013 määrus hagejate I ja II suhtes hääleõiguse otsustamise kohta on jõustunud, palub kostja jätta tähelepanuta hagis toodud hagejate taotlused seoses võlausaldajate üldkoosolekul väidetavalt ebaõigesti määratud häälte arvuga. Kostja märgib, et pankrotihaldur Einar Vallandi on väga detailselt ja selgelt välja toonud võlausaldajate nõuete jagunemise ning selgitanud väike- ja suurvõlausaldaja nõude suhtes otsuse kujunemist üldkoosolekul. Kostja nõustub halduri seisukohaga. PankrS § 74 lg-s 2 sisalduv nõue, mille kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud, on sisuliselt jäetud hääleõiguslike pankrotivõlausaldajate rakendada, ilma et sätte jõustamisel oleks seadusandja pidanud vajalikuks sätestada nõuete jagamiseks selgeid arvutuslikke põhimõtteid. Selline lähenemine on ka mõistetav, kuivõrd vastupidisel juhul on reaalne olukord, kus nö sunnitud väikevõlausaldaja ei soovi toimkonnas osaleda ja toimkond jääb seetõttu moodustamata, vaatamata teistele huvitatud isikutele, sama kehtib ka vastupidi. Kuivõrd toimkonna liikmed on isiklikult vastutavad menetluses vastuvõetud otsuste eest ja toimkonnas vajalike otsuste vastuvõtmine ning menetluses osalemine pigem nõuab vastava õigusruumi tundmist ja ka aktiivset huvi menetluse suhtes, ei ole võimalik ühtki isikut kohustada toimkonnas osalema. Samal põhjusel ei ole ka toimkonna moodustamine seadusandja poolt ette nähtud kohustusena, vaid on valikuline võimalus võlausaldajatel nimetada ühistes huvides endale esindajad. Samadele argumentidele tuginedes ei saa toimkonna kui järelevalve organi valimine olla kuidagi võlausaldajate huve kahjustav. Pankrotivõlausaldajate kõige üldisemaks huviks on saada oma nõuded rahuldatud pankrotivara arvelt ja hagejate väidetest ei saa järeldada, et 21.03.2013 otsustega oleks rikutud võlausaldajate nimetatud huvi. Võlausaldajate huvisid ei saa rikkuda pankrotihalduri kinnitamine ega pankrotitoimkonna valimine, samuti ei ole võlausaldajate huvisid kahjustav väikevõlausaldajate ja suurvõlausaldajate nõuete vahele hinnangulise piiri sätestamine. Kuivõrd hagejad ei ole kaotanud oma positsiooni kostja pankrotimenetluses võlausaldajatena (nõuete kaitsmise koosolekut ei ole toimunud), on hagejate kui võlausaldajate õigused konkreetses pankrotimenetluses kaitstud ka juhul, kui hagejatele mittesobivat 21.03.2013 üldkoosoleku otsust ei tühistata. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

5.Hagejad taotlevad hagiavalduses kõigi võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamist. Seejuures on hagejad pankrotihalduri kinnitamise ja kolmeliikmelise pankrotitoimkonna moodustamise otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet põhjendanud vaid sellega, et hagejatele I ja II nende poolt soovitud häälte arvu määramise korral olnuks need otsused teistsugused, sest hagejad I ja II hääletasid kõnealuste otsuste vastu. 21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokollist nähtuvalt määrati võlausaldajatele hääli PankrS § 82 lg-te 3 ja 4 järgi ehk halduri poolt tema käsutuses olevate dokumentide alusel ning kohtu poolt, kuivõrd Swedbank AS ja AS DNB Pank esitasid vastuväite (tl 44-48) hagejatele I ja II häälte arvu määramisele ning Valev Plato AS-le DNB Pank määratud häälte arvule. 21.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-48403 (tl 13-15) määras Tartu Maakohus kostja pankrotimenetluses kuni nõuete tunnustamiseni võlausaldajatele XXXX OÜ-le häälte arvuks 2250 häält ja AS-le DNB Pank 28 255 häält, kohus ei määranud hääli võlausaldaja P.I. ele. Hagejad I ja II vaidlustasid viidatud maakohtu määruse, kuid Tartu Ringkonnakohus jättis 09.05.2013 määrusega (tl 56-59) hagejate I ja II määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu 21.03.2013 määruse muutmata. Kuna ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule, on maakohtu 21.03.2013 häälte arvu määramise kohtumäärus jõustunud. Seega on hagejatele I ja II hääled määratud õigesti, mistõttu puudub kohtul alus tunnistada kehtetuks neid 21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuseid, mille kehtetuks tunnistamist on hagejad I ja II põhjendanud vaid väidetavalt ebaõigesti määratud häälte arvuga ehk halduri kinnitamise ja kolmeliikmelise pankrotitoimkonna valimise otsust. Kuivõrd H.S. (pankrotis) võlausaldajate esimesel üldkoosolekul 21.03.2012 vastu võetud otsused on võetud vastu võlausaldajate lihthäälteenamusega PankrS § 81 lg 1 kohaselt, on otsused pankrotihalduri kinnitamise ja kolmeliikmelise pankrotitoimkonna valimise kohta kehtivad.

PankrS § 74 lg 2 kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Võlausaldajate üldkoosoleku ainupädevuses on pankrotitoimkonna valimine (PankrS § 77 p 1 ja § 78 lg 2). Et pankrotitoimkonda saaks liikmekandidaate esitada nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajad ehk PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud nõude täitmiseks tuleb pankrotitoimkonna moodustamise korral võlausaldajatel esimesel üldkoosolekul otsustada ka selle üle, keda käsitada suurema ja keda väiksema nõudega võlausaldajana. Kohus märgib, et pankrotiseadus ei sätesta konkreetset määra, millest alates lugeda võlausaldajat suur- või väikevõlausaldajaks ega ka arvutuslikke põhimõtteid väiksema nõude suuruse ülempiiri määratlemiseks. Suur- või väikevõlausaldajaks kvalifitseerumine on igal konkreetsel üksikjuhul jäetud hääleõiguslike võlausaldajate otsustada ning see otsustus on alati subjektiivne. 21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokollist nähtuvalt tegi võlausaldaja AS DNB Pank esindaja ettepaneku, et kostja pankrotimenetluses käsitataks väiksema nõudega võlausaldajana isikut, kelle nõue on väiksem kui 250 000 eurot ja võlausaldaja Jaan Tobreluts tegi ettepaneku, et väiksema nõudega võlausaldajana käsitataks isikut, kelle nõue on väiksem kui 1000 eurot (250 korda väiksem). Teisi ettepanekuid võlausaldajad (sh hagejad) üldkoosolekul ei esitanud, kuigi kõigil oli võrdne võimalus sõltumata talle määratud häälte arvust oma arvamust avaldada. Hagejad ei ole hagis väitnud, et neid oleks üldkoosolekul takistatud selles osas oma õigusi realiseerimast. Eeltoodust tuleneb, et võlausaldajatel oli võimalik valida vaid kahe ettepaneku vahel. Esitatud ettepanekud läbisid hääletused ja võlausaldajad andsid AS DNB Pank esindaja ettepaneku poolt 35 183 häält (vastu 13 833 häält ja erapooletud 1713 häält) ning Jaan Tobrelutsu ettepanku poolt 13 833 häält (vastu 35 183 häält ja erapooletud 1713 häält). Arvestades asjaolu, et võlausaldajad ise rohkem hääletamisele pandavaid ettepanekuid ei esitanud, on kohtu hinnangul põhjendamatu etteheide, et vaidlusaluse küsimuse otsustamisel sai määravaks AS DNB Panga ettepanek ja mitte Jaan Tobrelutsu ettepank. Hagejad ei ole ka hagiavalduses esitanud põhjendusi, miks peaks kostja pankrotimenetluses saama 1000 euro suuruse nõudega võlausaldaja kujundada pankrotitoimkonna koosseisu, vaid asunud uuele seisukohale, et väiksema nõudega võlausaldajaks on isik, kelle nõue on väiksem kui 60 000 eurot. Kohus möönab, et olukorras, kus võlausaldajate nõudesummad algavad 300 eurost (väikseim) ja lõpevad 2 825 483,71 euroga (suurim), on sobiva väikevõlausaldaja nõude suuruse ülempiiri määratlemine raskendatud. Samas on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole nõudesumma suurusi arvestades vaidlusalust ülempiiri määratletud põhjendamatult kõrgena. Kohtu hinnangul saab väita, et 250 000 euro suurune nõue on 2 825 483,71 euro suuruse nõudega võrreldes väike (rohkem kui 11 korda väiksem). 21.03.2013 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokolli kohaselt osales üldkoosolekul 16 võlausaldajat, kellest kuus osutus hääletamise tulemust arvestades suurvõlausaldajaks (sh üks väga suure nõudega võlausaldaja) ja 10 väikevõlausaldajaks (sh neli väga väikese nõudega võlausaldajat). Kui jätta äärmused (üks suurim ja neli väiksemat nõuet) kõrvale, siis oli kostja pankrotimenetluses esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise ajal esindatud viis suurvõlausaldajat ja kuus väikevõlausaldajat, millist vahekorda tuleb kohtu arvates lugeda proportsionaalseks. Võlausaldajad esitasid nõudeid kokku summas 10 671 996,95 eurot. Esitatud nõuete aritmeetiline keskmine on 666 999,81 eurot. Seega on võlausaldajate esimesel üldkoosolekul väiksemaks loetud nõue rohkem kui kaks ja pool korda väiksem esitatud nõuete keskmisest suurusest. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjust väita, et 250 000 eurot ei vasta kostja pankrotimenetluse kontekstis määratlusele „väiksem“.