2.Välja mõista Ove Piirsalu (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eiprelt Eesti Vabariigi kasuks menetluskulu 1 241,43 eurot. Raha riigi kasuks tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Kohtuotsuse ärakiri saata hagejale ja kostjale ning pärast kohtuotsuse jõustumist
Riigi Tugiteenuste Keskusele. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluse käik
1.29.03.2010. esitas hageja Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajale hagi kostja vastu kinkelepingu tagasivõitmiseks. 30.08.2010 tegi Pärnu Maakohus kohtuotsuse, millega rahuldas esitatud hagi. 15.03.2011 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega tühistati Pärnu Maakohtu 30.08.2010 kohtuostus. 28.06.2013 jättis kohus rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. 07.10.2013 vaatas Pärnu Maakohus tsiviilasja läbi kohtuistungil ning määras kohtuvaidlused kirjalikku menetlusse. Kohtuvaidluses kohtukõnede esitamise tähtaeg oli 14.10.2013. Hageja nõue, selle aluseks olevad asjaolud, hageja poolt esitatud tõendid ja hageja seisukoht kohtus
2.Hagiavalduse kohaselt Pärnu Maakohtu 08.09.2009.a määrusega algatati Ove Piirsalu pankrotimenetlus. Pärnu Maakohtu 09.10.2009.a määrusega kuulutati välja Ove Piirsalu pankrot. Pankrotimenetluse käigus on selgunud, et võlgniku omandis vallasasjana olnud ehitise, aadressil Rapla 11, Tallinna kesklinnas, võõrandas võlgnik 15.02.2006.a Tallinna notar Egle Uri poolt tõestatud kinkelepingu alusel oma pikaajalisele elukaaslasele, praegusele abikaasale Erika Piirsalule, kelle abielueelne nimi oli Erika Jürisalu. Tegemist on ajaperioodiga, mil on tekkinud enamik võlgniku vastu esitatud nõudeavalduste aluseks olevaid nõudeid, seega võib öelda, et kinkelepingu sõlmimine toimus ajal, mil võlgnikule oli selge, et ta ei suuda kõiki tema vastu esitatud nõudeid rahuldada. Vastavalt PankrS § 111 lg 1 p 2 tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti kuni viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Antud juhul sõlmiti vaidlusalune kinkeleping 3,5 aastat enne Ove Piirsalu pankrotimenetluse algatamist, kuid arvesse tuleb võtta asjaolu, et võlgniku suuremad võlgnevused pärinevad 2004.a ja 2005.a võlgniku poolt läbi talle kuuluva osaühingu sõlmitud lepingutest, mida võlgnik isiklikult käendas. Seega oli talle kahtlemata aastaks 2006 selge, et ta ei suuda lepingulisi kohustusi täita ning võlausaldajad soovivad oma nõuded pöörata tema kui eraisiku vastu. Lisaks on oluline rõhutada, et pankrotiavaldus, mille alusel Ove Piirsalu pankrot välja kuulutati, esitati Pärnu Maakohtule juba 2008.a augustis. Ühtlasi on Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 03.11.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08 selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.
Hageja viitab Riigikoht kolleegiumi otsuse nr 3-2-1-90-08 p 12, mille kohaselt võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise.
3.Hageja leiab, et füüsilisest isikust võlgniku Ove Piirsalu (pankrotis) tunnustatud nõuete nimekirjaga on tõendatud võlausaldajate olemasolu, kelle huvisid võlgnik kinkega kahjustas. Hageja sõlmis kinkelepingu perioodil, mil on tekkinud enamik võlgniku vastu esitatud nõudeavalduste aluseks olevaid nõudeid. Võlgnikule oli teada, et ta ei suuda rahuldada kõiki nõudeid, seega oli ta teadlik oma maksejõuetuse saabumisest. AS Elias ja Eesti Energia AS poolt esitatud nõuded on tekkinud kinkelepingu sõlmimise ajal või vahetult pärast seda. Hageja suuremad võlgnevused pärinevad juba 2004 ja 2005.a. võlgniku poolt läbi talle kuuluva osaühingu sõlmitud lepingutest, mida hageja isiklikult käendas. 08.09.2006.a. sõlmiti hageja ja Kuldkuu Investeeringute AS vahel käendusleping. Hageja ja Kuldkuu Investeeringute AS vahel on sõlmitud laenuleping 26.06.2006.a. summas 200 000 krooni ja 08.09.2006.a. summas 200 000 krooni.
4.Hageja esitas tõendina Pärnu Maakohtu kohtumääruse Ove Piirsalu pankroti väljakuulutamise kohta / I kd tl 9-14/, ehitise kinkeleping ja kokkulepe isikliku kasutusõiguse seadmiseks / I kd tl 15-20/, Harju Maakohtu Tallinna jaoskonna registriosa nr 23054901 väljavõte / I kd tl 21-22/, enampakkumisteade / I kd tl 23/, kinnisvaraportaal city24.ee kuulutus / I kd tl 24/, Pärnu Maakohtu Lääne jaoskonna registriosa nr 665332 väljavõte / I kd tl 27-28/, füüsilisest isikust võlgniku Ove Piirsalu (pankrotis) tunnustatud nõuete nimekiri /I kd tl 89/, eksperthinnang / I kd tl 90-103/, Krediidiinfo faktiraport Revalhaus Grupp OÜ kohta /I kd tl 104-109/, Krediidiinfo faktiraport Põrval OÜ kohta /I kd tl 110-114/, Kuldkuu Investeeringute AS pankrotiavaldus /II kd tl 107-114/, AS Elias nõudeavaldus /II kd tl 127146/, Eesti Energia AS nõudeavaldus /II kd tl 147-172/, Kuldkuu Investeeringute AS nõudeavaldus /II kd tl 173-180/, käendusleping /IV kd tl 2-5/, laenuleping IV kd tl 6-9/, laenuleping /IV kd tl 10-11/, maksekorraldused IV kd tl 12-13/ Kostja kirjalikud vastuväited, kostja poolt esitatud tõendid ja kostja seisukoht kohtus
5.Kostja Erika Piirsalu ei tunnista tema vastu esitatud hagiavaldust. Hageja ei ole tõendanud, et kinkega kahjustati võlausaldajate huve ning võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks (kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused), siis puudub alus hagi rahuldamiseks. Hageja on maksejõuetuks muutumist põhjendanud üksnes paljasõnaliste väidetega, nimelt et “tegemist on ajaperioodiga, mil on tekkinud enamik võlgniku vastu esitatud nõudeavalduste aluseks olevaid nõudeid, seega võib öelda, et kinkelepingu sõlmimine toimus ajal, mil võlgnikule oli selge, et ta ei suuda kõiki tema vastu esitatud nõudeid rahuldada” ning et “võlgniku suuremad võlgnevused pärinevad 2004 ja 2005 aasta võlgniku poolt läbi talle kuuluva osaühingu sõlmitud lepingutest, mida võlgnik isiklikult käendas”. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluses tsiviilasjas peab kostja tõendama, et hageja oli maksejõuline, kuid, esmalt lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja selle põhistamiseks. Kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.
6.Hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada, et vaidlusaluse tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud. Kuidas, mil viisil, millal tekkinud nõude, millise võlausaldaja huve on kahjustatud, hagist ei selgu. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-39-08 märkinud, et: “Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest". Kostja leiab, et pelgalt Kinkelepingu sõlmimise faktiga ei saa tõendada võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja nõustub hagejaga, et võlausaldaja huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Kuid see ei tähenda, et hageja ei peaks tõendama, kuidas võlgniku käitumisele või tahtele on võimalik omistada (teadlikku) võlausaldajate huvide kahjustamist, milline tegevus tõi kaasa või oli suunatud põhjendamatule kolmanda isiku soodustamisele. Tõendatud on võlausaldaja kasuks 19.12.2006 kinnistamisavalduse alusel 26.01.2007 sisse kantud Pärnu Maakohtu Kinnistusosakonna Lääne kinnistusjaokonna kinnistusregistri registriossa nr 66532 hüpoteek summas 2 000 000 (kaks miljoni) krooni.
7.Kostja ei vaidlusta, et AS Elias ja Eesti Energia AS ees olid tal võlgnevused, kuid need võlgnevused ei tõenda, et kostja oli maksejõuetu juba aastatel 2004-2005. AS Eliase ees olevast võlgnevusest sai kostja teada 2006 aasta juunis. Kostja ise ei kasutanud üürilepingu objektiks olevat korterit, seda kasutasid kolmandad isikud, kes pidid kandma ka kõik üürilepingust tulenevad kohustused. Seega ei tõenda see kostja maksejõuetust ei kinkelepingu sõlmimise eelsel perioodil ega kinkelepingu sõlmimise ajal. Eesti Energia AS ees oleva võlgnevuse tasus võlgnik juunis 2006. Kostja on seisukohal, et Revalhaus Grupp OÜ võlgnevused ei ole samastatavad eraisiku võlgnevustega. Asjaolu, et võlgnik esindas võlgnevusse sattunud Revalhaus Grupp OÜ juhatuse liikmena, ei tähenda, et võlgnik kui eraisik oleks sellel ajahetkel olnud makseraskustes või maksejõuetu.
8.Pooled sõlmisid küll ehitise kinkelepingu, kuid tegelikult oli poolte tahe suunatud ehitise võõrandamisele kostjale. Võõrandamislepingu asemel sõlmiti kinkeleping eelkõige soovist optimeerida makse ning kulusid, mis kaasnesid tehingu tegemisega. Kostja tasus võlgnikule aastatel 2005-2007 sularaha kokku 1,9 miljonit krooni vastutasuks kinkelepinguga üle antud eseme eest. Seega ei olnud võlgnik makseraskustes ega maksejõuetu, kuna nii kinkelepingu sõlmimise eel kui ka pärast seda oli tal märkimisväärselt sularaha ning kinkeleping ei ole võlgniku maksejõuetuse põhjuseks. Kinkelepingu sõlmimise ajal kuulus võlgnikule kaks sõiduautot ja korvtõstuk, koguväärtusega 150 000 krooni. Samuti kuulus võlgnikule 3,7 ha suurune kinnistu, mis müüdi enampakkumisel 2010 aastal so rohkem kui 4 aastat pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja esitas tõendina OÜ Põrval majandusaastaaruande 2005 / I kd tl 58-68/ ja Revalhaus Grupp OÜ majandusaastaaruande 2005 / I kd tl 69-79/, E. Piirsalu konto väljavõtted 20052007 /III kd tl 93-171/, maanteeameti tõend /III kd tl 178/. Kostja tõendas oma väiteid ka tunnistaja Ove Piirsalu ütlustega ning kostja vande all ülekuulamisega.
Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära hageja ja kostja, leiab, et esitatud hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
9.Pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle: - kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; - kinkeleping on sõlmitud lähikondsega;
10.Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS ) § 109 lg 1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused ja PankrS § 111 kinkelepingu tagasivõitmise. Riigikohtu lahendi 3-2-1-90-08 p 11 kohaselt PankrS § 111 lg 1 p 2 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul tu-vastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Pärnu Maakohtu kohtumääruse kohaselt on Ove Piirsalu pankrotimenetlus algatatud 08. septembril 2009.a. Kinkeleping Ove Piirsalu ja Erika Jürisalu vahel on sõlmitud 15.02.2006.a. Kinkelepingu p 1.1. ja 3 alusel kinkija Ove Piirsalu kingib Erika Jürisalule ehitised, asukohaga Rapla 11, Tallinn, mille koosseisus on 3 korruseline 9 korteriga elamu ja kuur. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja on lähikondsed PankrS § 117 lg 1 p 1 mõttes. Hageja ja kostja on mõlemad nimetatud asjaolu omaks võtnud. TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostja on kohtule esitatud kirjalikus vastuses /tl 59/ avaldanud, et poolte abielu on sõlmitud 2008.a aastal ja 2009.a. detsembris on abielu lahutatud. PankrS § 117 lg 1 p 1 järgi füüsilisest isikust võlgniku lähikondne on võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kinkega kahjustati võlausaldajate huve ning kas võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks. Riigikohtu lahendi 3-2-1-90-08 p 13 järgi kinkelepingu tagasivõitmine ei eelda võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist. Tähtsust omavad võlgniku kohustused kinkelepingu sõlmimise ajal või võlgniku teod enne kinkelepingu sõlmimist, millest hilisemad kohustused tekkisid. PankrS § 1 lg 2 kohaselt maksejõuetus eeldab võlgniku püsivat suutmatust võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgniku maksejõuetus ja võlausaldajate huvide kahjustamine on välistatud, kui tehingu tegemise ajaks ei olnud võlgnikul kohustusi ja võlgnik ei olnud teinud tegusid, millest hilisemad kohustused võisid tekkida.
12.Hageja väidetel on AS Elias ja Eesti Energia AS nõue tekkinud kinkelepingu sõlmimise ajal või vahetult pärast seda. Nõude aluseks olevad lepingud sõlmis võlgnik isiklikult, seega pidi ta ka kohustused täitma isiklikult. AS Elias nõudeavalduse kohaselt on nõude suurus 25 011,35 krooni. Nõue tuleneb eluruumi üürilepingust, mis on sõlmitud 31.01.2006 AS Elias ja Ove Piirsalu vahel. 16.02.2006 tasus O. Piirsalu 31.01.2006 esitatud arvest 3000 krooni ja 02.03.2006 tasus ta 01.03.2006 esitatud arvest 3000 krooni /II kd tl 127,133-134/. O. Piirsalu tunnistajana antud ütlustega on tõendatud, et üüritud korteris elasid töömehed, kes kohustusid tasuma korteri üüri ja kommunaalkulude eest. O. Piirsalu pidi tegema kahe kuu ettemaksu, mida ta ka tegi, sest töömeestel ei olnud tööle tulles võimalik koheselt eluruumi eest tasuda /IV kd tl 33/. Võlgnevusest teavitati O. Piirsalu alles 2006 sügisel. Eeltoodud faktilistest asjaoludest tuleneb, et O. Piirsalul ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal võlgnevusi AS Elias ees. Eluruumi üürilepingu sõlmimine enne kinkelepingu tegemist 31.01.2006 O. Piirsalu poolt ei ole kohtu hinnangul kaasa toonud O. Piirsalu maksejõuetust. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja poolt taotletud tunnistaja O. Piirsalu väitele, et eluruum oli antud allüürile ning hoolimata asjaolust, et üürileping sõlmiti O. Piirsaluga, pidid tegelikult eluruumi üüri ja kommunaalkulusid tasuma kolmandad isikud, kes tegelikult eluruumi kasutasid. Seega oli O. Piirsalul nõudeõigus eluruumi tegelikult kasutanud isikute vastu, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et nimetatud lepingust tulenevad kohustused ning kinkelepingu sõlmimine on toonud kaasa O. Piirsalu maksejõuetuse.
13.Eesti Energia AS nõudeavaldus on esitatud summas 16 105,24 krooni /II kd tl 147/. O. Piirsalu tunnistajana antud ütlustega on tõendatud, et Tallinnas Rapla 11 asuvas majas oli 9 korterit, mida kasutasid üürnikud. Üürnikud pidid tasuma tarbitava vee- ja elektrienergia eest. Arved esitati iga korteri järgi. O. Piirsalul puudus reaalajas ülevaade, kuidas üürnikud arveid tasusid. Probleeme arvete tasumisega oli pidevalt /IV kd tl 32-33/. Ehitise kinkeleping sõlmiti 15.02.2006. Arve nr * on esitati Rapla 11 üldarvesti eest perioodil 01.02.2006-06.04.2006. Arve on esitatud 11.04.2006. Arvelt nähtub, et eelmise perioodi eest kuulus tasumisele 2112,70 krooni /II kd tl 149/. Lepingu nr * pidi tasumine toimuma kord kvartalis arve alusel, mille võrguettevõtja väljastab ostja poolt fikseeritud ja võrguettevõtjale teatatud näitude alusel järgi /II kd tl 168/. Arvest * on tasumata põhivõlg summas 980 krooni /II kd tl 157/. Kokku oli arve summas 4 236,50 eurot. Hageja väidetel kinnitab makseraskusi asjaolu, et enne arve esitamist 11.04.2006 oli tasumata eelmise perioodi arve summas 2112,70 krooni. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Arve tähtaegselt tasumata jätmine summas 2112,70 krooni, ei näita isiku püsivat maksejõuetust. Asjaolu, et O. Piirsalu oli maksejõuline ka pärast kinkelepingu sõlmimist kinnitab, et arvest nr *, mis oli summas 4 236,50 krooni jäi tasumata 980 krooni. Arvestades, et arve on esitatud perioodi 01.02.2006 kuni 06.04.2006 eest ning ehitis võõrandati 15.02.2006, ei olnud O. Piirsalul tegelikult enam kohustust elektrienergia eest maksta pärast 15.02.2006. Võlgniku nimel olev elektrienergia leping ei anna alust väita, et kinkelepingu sõlmimise tagajärjel jäi O. Piirsalu maksejõuetuks. Ka kõik järgnevad arved - *, *, *, *, *, *, *, mis on Eesti Energia AS poolt esitatud elektrienergia tarbimise eest Rapla 11 asuvas elamus erinevate korterite eest, on esitatud perioodi eest peale kinkelepingu sõlmimist, kui O. Piirsalu võõrandas ehitise kostjale. Kohus on seisukohal, et O. Piirsalu poolt 04.12.2003 sõlmitud elektrienergia müügi ja võrguteenuste osutamise lepingute alusel kolmandate isikute poolt tarbitud teenused peale kinkelepingu sõlmimist 15.02.2006, ei tõenda O. Piirsalu maksejõuetuks muutumist seoses kinkelepinguga.
Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et AS Elias ja Eesti Energia AS poolt esitatud nõudeavaldused, ei tõenda, et O. Piirsalu muutus maksejõuetuks kinkelepingu sõlmimise tagajärjel.
14.Hageja on seisukohal, et O. Piirsalu suuremad võlgnevused pärinevad 2004 ja 2005 aastast läbi talle kuuluva osaühingu sõlmitud lepingutest, mida O. Piirsalu isiklikult käendas. 2006 aastaks pidi hageja hinnangul olema O. Piirsalul selge, et lepingulisi kohustusi täita ei suudeta ning võlausaldajad soovivad pöörata oma nõuded O. Piirsalu kui eraisiku vatsu. Võlausaldaja Kuldkuu Investeeringute AS-ga sõlmis O. Piirsalu kaks laenulepingut ja käenduslepingu.
15.Käendusleping on sõlmitud 08.09.2006 /IV kd tl 2-5/. Seega kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud O. Piirsalul käenduslepingust tulenevat kohustust. VÕS § 142 lg 1 järgi tekib käendus käenduslepingu sõlmimisega. Lubadus sõlmida käendusleping, ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi. Seetõttu ei nõustu kohus hageja arvamusega, et kinkelepingu tagajärjel maksejõuetuks muutumise hindamisel tuleb arvesse võtta O. Piirsalule kuulunud äriühingute võlgnevused Kuldkuu Investeeringute AS ees juba aastatel 2004-2005. O. Piirsalu ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajaks teinud tegusid, mis tõid hiljem kaasa tema maksejõuetuks muutumise. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid ega tuginenud asjaolule, et kinkelepingu sõlmimise või sellele eelnenud ajal on O. Piirsalu äriühingule Revalhaus Grupp OÜ põhjustanud kahju tulenevalt oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest või, et tema vastu oleks sellest tulenevalt esitatud nõudeid. Äriühingu juhatuse liikmeks ja osanikuks olemine enne kinkelepingu sõlmimist ja kinkelepingu sõlmimise ajal ei too kaasa maksejõuetuks muutumist. Käenduslepingu p 1.3. järgi vastutavad käendajad lepingus toodud kohustuste täitmise eest kogu oma olevasoleva ja tulevikus soetatava varaga. VÕS § 144 lg 1 mõttest tuleneb, et eelkõige on käenduslepingust huvitatud võlausaldaja. Seega on võlausaldaja huvi selgitada välja, milline vara võlgnikule kuulub. Hageja väide, et O. Piirsalu esitas talle ebaõigeid andmeid vara koosseisu kohta, ei oma tähtsust. Ehitis oli arvel riiklikus ehitisregistris, mistõttu oli võlausaldajal võimalik vara olemasolu kontrollida igal ajal. Käenduslepingu p
1.4.järgi oli võlausaldajal õigus ja käendajal kohustus esitada tõendeid ja dokumente vara ja vahendite kohta, mis tagavad käenduslepingu täitmist. Käenduslepingu sõlmimise ajal Tallinnas Rapla 11 asuv ehitis ei kuulunud O. Piirsalule. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et O. Piirsalu ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuetu ning tal ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal käenduslepingust tulenevat kohustust. Samuti ei olnud ta kinkelepingu sõlmise ajal ning sellele eelneval ajal teinud tegusid, millest tekkis tema hilisem kohustus käenduslepingu järgi.
16.O. Piirsalu on sõlminud Kuldkuu Investeeringute AS-ga kaks laenulepingut – 26.06.2006 summas 200 000 krooni ja 08.09.2006 summas 200 000 krooni. Kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud O. Piirsalul laenulepingute järgi kohustusi kanda. O. Piirsalu ütlusega on tõendatud, et laenu võttis ta koos teise juhatuse liikme Lauri Kalaga. Laenu võeti Revalhaus Grupi OÜ tegevuse parendamiseks, et kiirendada Kuldkuu Investeeringute AS objektide ehitamist. Maksekorraldustest /IV kd tl 12-13/ nähtub, et Kuldkuu Investeeringute AS täitis O. Piirsalu ees oma laenulepingujärgsed kohustused 27.06.2006 ja 08.09.2006 ning 09.09.2006. Nimetatud asjaoludest tuleneb, et O. Piirsalu ei olnud enne kinkelepingu sõlmimist teinud tegusid, millest tal tekkisid kohustused võlausaldajate ees, kuna laenulepingud sõlmiti pärast kinkelepingu sõlmimist ja võlausaldaja täitis omapoolse kohustuse laenulepingu järgi pärast kinkelepingu sõlmimist. Seega on välistatud, et kinkelepingu sõlmimisel või enne seda
kahjustas O. Piirsalu võlausaldaja Kuldkuu Investeeringute AS huve laenulepingute järgi kohustuste täitmisel.
17.Hageja on seisukohal, et kinkelepinguga muutus O. Piirsalu maksejõuetuks, kuna ehitis, mille ta võõrandas Erika Piirsalule moodustas suurema osa tema varast. Kohus on seisukohal, et O. Piirsalul ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal kohustusi ega kinkelepingu sõlmimise eelsest ajast ei olnud ta teinud tegusid, millest tulenevaid kohustusi ta ei suutnud täita seoses ehitise võõrandamisega. Seega ei oma käesolevas asjas tähtasust, kas O. Piirsalu kinkis ära suurema osa oma varast või mitte. Tähtsust omab kohustuste olemasolu või teod enne kinkelepingu sõlmimist, mis toovad endaga kaasa kohustusi enne kinkelepingu sõlmimist või selle sõlmise ajal.
18.Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et tunnistaja O. Piirsalu ütlustega ei ole tõendatud tema sissetulekute suurus 6000-7000 krooni kuus OÜ-st Põrval. Tunnistaja ütlus on tõendiks vastavalt TsMS § 229 lg 2. TsMS ei sätesta, et töötasu suurust ei võiks tõendada tunnistaja ütlustega. Kui hageja oli seisukohal, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaks tunnistaja ütlusi kontrollida, siis tulnuks hagejal ise esitada tõendid, mis kostja poolt esitatud tõendi - tunnistaja ütluse, ümber lükkab, sest vastavalt TsMS § 5 lg 2 pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole tõendanud sõidukite väärtust, mis O. Piirsalule kuulusid. Tõendatud on sõidukite olemasolu vastavalt Maanteeameti tõendile /II kd tl 178/. Vaidlust ei ole, et kostjale kuulus kinnistu, millele oli Kuldkuu Investeeringute AS kasuks seatud hüpoteek summas 2 000 000 krooni /I kd tl 27-28/. Kinnistu võõrandati O. Piirsalu pankrotimenetluses 20.09.2010 hinnaga 45 000 krooni. Eeltoodu alusel on tõendatud, et O. Piirsalul oli kinkelepingu sõlmimise ajal püsiv sissetulek OÜ-st Põrval, talle kuulus kolm sõidukit ning kinnistu Läänemaal.
19.Kostja on esitanud väite, et vaatamata notariaalselt sõlmitud kinkelepingule oli lepingu poolte tahe tegelikult suunatud ehitise müügilepingu sõlmimisele. Kostja on väidete tõendamiseks vande all üle kuulatud. Samuti on tunnistajana üle kuulatud O. Piirsalu ning kohtule on esitatud kostja konto väljavõtted, kust nähtub sularaha väljavõtmine kostja kontolt. Hageja on seisukohal, et kostja ütlused kinkelepingu sõlmimise asjaolude kohta ei ole eluliselt usutavad. Samuti ei ole kostja varasemalt kordagi menetluses tuginenud sellele, et tehingu eesmärgiks ei olnud kinge, vaid müük kostjale. Hageja on nõudes tuginenud asjaolule, et sõlmiti kinkeleping ning on esitanud kinkelepingu tagasivõitmise nõude. Kohus on tuvastanud, et O. Piirsalul puudusid kohustused kinkelepingu sõlmimise ajal ning ta ei olnud enne kinkelepingu sõlmimist teinud tegusid, millest tulenesid tema hilisemad kohustused, mida ta ei suutnud täita. Kuna hageja nõude aluseks oleva kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused ei ole täidetud, siis ei ole vajadust enam täiendavalt analüüsida, kas pooled sõlmisid kinkelepingu või müügilepingu.
20.Kostja vande all antud ütlustega ja tunnistaja O. Piirsalu ütlustega on tõendatud, et kostja andis aastatel 2005-2007 O. Piirsalule sularaha vähemalt 1,75 miljonit krooni. Sularaha väljavõtmist kostja kontolt tõendavad kostja konto väljavõtted. Hageja ei ole kohtule esitanud
tõendeid, mis kostja väited sularaha andmise kohta O. Piirsalule ümber lükkaks. Asjaolu, et hageja ei ole O. Piirsalu pankrotimenetluses tuvastanud sularaha saamist aastatel 2005-2007, ei muuda kostja poolt esitatud tõendeid ebausaldusväärseks raha üleandmise kohta. Kostja ja tunnistaja olid sel ajal elukaaslased ning eluliselt usutav, et kostja andis raha O. Piirsalule. Seega oli O. Piirsalul enne kinkelepingu sõlmimist, kinkelepingu sõlmimise ajal ning pärast kinkelepingu sõlmimist rahalisi vahendeid ning kinkelepingu sõlmimise tõttu ei muutunud O. Piirsalu maksejõuetuks. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata Ove Piirsalu pankrotihaldur Terje Eipre hagi Erika Piirsalu vastu kinkelepingu tagasivõitmiseks, kuna hageja ei ole tõendanud, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve ning Ove Piirsalu muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks. Menetluskulud
21.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1, 2 ja 4 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1-3 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Poole seadusliku esindaja menetluskulud hüvitatakse samas korras kui poole menetluskulud. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
22.TsMS § 179 lg 1 järgi menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Hageja oli hagiavalduse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest Pärnu Maakohtu 29.03.2010 kohtumäärusega summas 75 000 krooni. Hagihinnalt 1 000 000 krooni tuli hagi esitamise ajal tasuda riigilõivu 75 000 krooni. 10.04.2013 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus tunnistab, et 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 57 520 euro 48 sendi kuni 63 911 eurot 64 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti. Riigikohtu üldkogu lahendi 3-3-1-22-11 kohaselt alates 01.01.2011 kehtib uus riigilõivu seadus, mille tõttu on 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivumäärad kehtetuks tunnistatud. Käesoleval ajal kehtiva Riigilõivuseaduse järgi on riigilõivu täismäär tsiviilasja hinnalt kuni 75 000 eurot 1 100 eurot. Kohus leiab, et nimetatud summas tuleb ka käesolevas tsiviilasjas määrata riigilõiv esitatud nõudelt ning hagejalt tuleb Eesti Vabariigi kasuks välja mõista riigilõiv summas 1100 eurot. TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks.
23.Apellatsioonkaebuse esitamisel tuli Erika Piirsalul tasuda riigilõivu summas 75 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärusega 03.11.2010 vabastati E. Piirsalu riigilõivu tasumisest 15 000 krooni ületavas osas. 30.10.2012 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus tunnistab, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid põhiseadusega vastuolus järgmises osas: 1) milles tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti; 2) milles tsiviilasjas hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti; 3) milles tsiviilasjas hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti. Kuna kohus on seisukohal, et põhjendatud riigilõivuks on 1 100 eurot, siis arvestades Riigilõivuseaduse § 56 lg 19, mis kehtis apellatsioonkaebuse esitamise ajal, et apellatsioonkaebuse esitamise ajal tasutakse riigilõivu sama palju kui tuleb tasuda hagi esitamisel maakohtule, arvestades apellatsiooni ulatust, oli põhjendatud riigilõivu määraks 1 100 eurot käesolevas asjas apellatsiooni esitamisel. Evi Piirsalu on tasunud Erika Piirsalu eest riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamisel 19.11.2010 summas 15 000 krooni, mis teeb 958,57 eurot / II kd tl 69/. Seega tuleb hagejalt välja mõista riigi kasuks seni riigile tasumata riigilõiv summas 141,43 eurot ( 1000 - 958,57). TsMS § 179 lg 5 ja 9 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.
24.Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on sätestatud TsMS § 144.
Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.