Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Võlgniku tunnustatud nõuete nimekirjaga on tõendatud võlausaldajate olemasolu, kelle huvisid võlgnik kinkega kahjustas. Hageja sõlmis kinkelepingu perioodil, mil on tekkinud enamik võlgniku vastu esitatud nõudeavalduste aluseks olevaid nõudeid. Võlgnikule oli teada, et ta ei suuda rahuldada kõiki nõudeid, seega oli ta teadlik oma maksejõuetuse saabumisest. AS-i Elias ja Eesti Energia AS-i poolt esitatud nõuded on tekkinud kinkelepingu sõlmimise ajal või vahetult pärast seda.

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused ja PankrS § 111 kinkelepingu tagasivõitmise. Riigikohtu lahendi 3-2-1-90-08 kohaselt tuleb kohtul PankrS § 111 lg. 1 p. 2 (koostoimes PankrS § 109 lõikega 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuvastada, et kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kinkega kahjustati võlausaldajate huve, võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks ning et kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, 15. veebruaril 2006. a. Kinkelepingu p. 1. 1 ja 3 alusel O. P. kingib E. J. ehitised, asukohaga XXXX XX, Tallinnas, mille koosseisus on 3-korruseline 9 korteriga elamu ja kuur. Pooled on mõlemad omaks võtnud, et nad on lähikondsed PankrS § 117 lg. 1 p. 1 mõttes. Poolte abielu on sõlmitud 2008. a. ja lahutatud 2009. a. detsembris. Pooled vaidlevad selle üle, kas kinkega kahjustati võlausaldajate huve ning kas võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks. Hagejal tuli tõendada, et võlgnik on teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi teadma. Hagiavalduse kohaselt pärinevad võlgniku suuremad võlgnevused 2004. ja 2005. aastast võlgniku poolt läbi talle kuuluva osaühingu sõlmitud lepingutest, mida võlgnik isiklikult käendas. Seega oli hagejale aastaks 2006 selge, et ta ei suuda lepingulisi kohustusi täita ning võlausaldajad soovivad oma nõuded pöörata tema kui eraisiku vastu. Võlausaldaja Kuldkuu Investeeringute AS ja R. OÜ sõlmisid 2004. ja 2005. a. kokku 5 töövõtulepingut. O. P. on R. OÜ juhatuse liige. R. OÜ ei olnud võimeline töövõtulepingutega võetud kohustusi täitma, mis-tõttu tekkis töövõtulepingute rikkumisega ning tasumata leppetrahvide näol kahju kokku 897.648, 44 krooni. Hageja ja Kuldkuu Investeeringute AS-i vahel on 8. septembril 2006. a. sõlmitud käendusleping, mille kohaselt O. P. kinnitab, et garanteerib võla tasumise;

Hageja on tõendanud tulevaste võlausaldajate olemasolu ja võlausaldajate huvide kahjustamise. Hageja on esitanud kohtule Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Lääne jaoskonna registriosa nr. 66532 väljavõtte, mille kohaselt O. P. kuulub XXXXXXX kinnistu, asukohaga XXXXXXXX XXX XXXX XXXXXXX XXXX. Kinnistusraamatu III jaost nähtub, et 28. novembril 2007. a. on sisse kantud keelumärge kinnistu käsutamise keelamiseks Eesti Energia AS-i kasuks. IV jao kande kohaselt on kinnistule seatud hüpoteek 2.000.000 krooni Kuldkuu Investeeringute AS-i kasuks 19. detsembri 2006. a. kinnistamisavalduse alusel. Hageja on esitanud Vestman Kinnisvara eksperthinnangu, mille kohaselt kinnistu turuväärtus seisuga 19. detsember 2008. a. on 92.000 krooni. Arvestades võlausaldajate nõudeid ning O. P. jäänud vara pärast vaidlusalust kinkelepingut, on ilmne, et kinkelepingu tegemisega soovis O. P. kahjustada võlausaldajate huve. O. P. R. OÜ juhatuse liikmena teadis äriühingu kohustusi, mis tulenesid Kuldkuu Investeeringute AS-iga sõlmitud töövõtulepingutest. Iga mõistlik äriühingu juhatuse liige saab aru, et äriühingu tegevusest tekkivad maksekohustused võivad olla sissepööratavad äriühingu juhatuse liikme vastu. O. P., teades äriühingul lasuvaid kohustusi, võõrandas talle kuuluvad ehitised kinkelepingu teel ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Asjaolu, et R. OÜ kohustused võivad olla sissepööratavad O. P. kui füüsilise isiku vastu, on tõendatud käenduslepingu sõlmimisega 8. septembril 2006. a. Käenduslepingu sõlmimine poole aasta möödumisel pärast kinkelepingu sõlmimist tõendab, et O. P. oli teadlik, et tema tegevusest R. OÜ juhatuse liikmena võib tal tekkida kohustusi, mille täitmist temalt nõutakse. Pooleaastane vahe kinkelepingu ja käenduslepingu vahel ei ole nii suur, mis annaks aluse väita, et O. P. ei näinud ette, et kinkelepinguga ta ei kahjusta tulevaste võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg. 1 p. 2 järgi peab kostja tõendama, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kostja väited võlausaldajate nõuete tagamiseks 2.000.000 krooni suuruse hüpoteegiga on ümber lükatud eksperthinnanguga, mille kohaselt XXXXXXX kinnistu väärtus oli detsembris 2008. a. 92.000 krooni. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et kinnistu turuväärtus oli 2006. a. vähemalt 2.000.000 krooni. Ainuüksi kinnistul lasuv hüpoteek ei tõenda kinnistu tegelikku väärtust. Kostja poolt esitatud paljasõnaline väide, et hagejale kuulus kaks mootorsõidukit, ei tõenda, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud kinkelepingu sõlmimise tõttu maksejõuetuks. Hagejale kuulus kaks äriühingut. Krediidiinfo faktiraport R. OÜ kohta kinnitab, et äriühingul oli 1. veebruaril 2006. a. Maksu- ja Tolliametile võlgnevus 34.000 krooni. Majandusaasta aruandest nähtub, et 2005. aastal oli 10.681.903-kroonise käibe juures äriühingu kahjum 11.901 krooni, osakapitali suuruseks 42.000 krooni. Seega O. P. kuuluv R. OÜ osa ei olnud 2006. a. sellise turuväärtusega, mis oleks taganud O. P. kohustuste täitmise võlausaldajate ees pärast kinkelepingu sõlmimist. OÜ P. majandusaasta aruande kohaselt on äriühingu ainuosanikuks O. P.. Osakapitali suuruseks on 40.000 krooni. 2005. a. oli aruandeaasta puhaskasum -1874 krooni. Hageja poolt esitatud Krediidiinfo faktiraportist nähtub, et äriühing on pidevates makseraskustes ning et tal on tasumata maksuvõlad. Esitatud tõendid kinnitavad, et O. P. kuuluv P. OÜ osa ei olnud 2006. a. ega hiljem sellise turuväärtusega, mis oleks taganud O. P. kohustuste täitmise võlausaldajate ees pärast kinkelepingu sõlmimist. Seega eelkõige kinkega muutus hageja maksejõuetuks. Hageja võlgnevused tekkisid kohe pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja ei ole tõendanud, et O. P. oleks olnud peale kinkelepingu sõlmimist talle kuuluvatest äriühingutest piisav sissetulek, mis oleks tal võimaldanud täita jooksvaid kohustusi üürilepingust tulenevate nõuete täitmiseks ja kohustusi Eesti Energia AS-i ees. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hagejal oli muid sissetulekuid, mis kinnitaksid tema maksejõulisust. Kohustused Eesti Energia AS-i ja Elias AS-i ees on suhteliselt väikesemahulised. Sisuliselt olid O. P. ainukeseks varaks, millele pöörata sissenõuet, ehitised, mis ta võõrandas kinkelepingu alusel kostjale. 28. novembril 2007. a. on kohtutäituri avalduse alusel kantud sisse keelumärge XXXXXXX kinnistu käsutamiseks Eesti Energia AS-i kasuks. Ka see asjaolu kinnitab, et O. P. puudusid rahalised vahendid kohustuse

täitmiseks Eesti Energia AS-i ees summas 16.105, 24 krooni. See kinnitab veendumust, et O. P. ei olnud sissetulekuid talle kuuluvatest äriühingutest, mis oleks taganud tema maksejõulisuse. Eeltoodu alusel on tuvastatud kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks eelduste olemasolu. PankrS § 119 lg. 1 järgi, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sõlmitud kinkelepingu alusel on kingitud ehitised kui vallasasjad. Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on ehitisalune maa 14. jaanuari 2007. a. asjaõiguslepingu alusel sisse kantud kinnistusraamatusse. Pärast ehitiste muutumist maatüki oluliseks osaks ei ole võimalik selle tagasivõitmine pankrotivarasse vallasasjana. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kinkelepingu järgi on lepingu eseme väärtuseks 1.000.000 krooni. Kohtule esitatud enampakkumisteate ja kinnisvaraportaali city 24.ee müügikulutuste kohaselt on kinnistu väärtuseks 3.200.000 – 3.250.000 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud kinkelepingu alusel nõutava hüvitise suurust. Arvestades kinnistu väärtust, on põhjendatud hageja poolt nõutav hüvitis summas 1.000.000 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Maakohus luges võlausaldajate huvide kahjustamise tõendatuks pankrotimenetluses tunnustatud nõuete nimekirja, kinnistusraamatu väljavõtte ja Vestman Kinnisvara eksperthinnangu alusel. Eksperthinnang määrab eksperdi arvamuse 2008. a. lõpu võimaliku hinnataseme, kuid mitte 2006. a. veebruari detsembri hinnataset. Ainuüksi eksperthinnang ei määra vara väärtust. Vastustaja ei ole tõendanud, kas ta on üldse kinnistut müüa pakkunud ja kui on, siis millise hinnaga. Tõendatud on, et vastustaja suhtes on algatatud 2008. a. pankrotimenetlus, samas puuduvad tõendid, et vastustajal olid kinkelepingu sõlmimise ajal võlad või et ta oli sel ajal teadlik või pidi olema teadlik tulevikus sissenõutavaks muutuvatest nõuetest, mistõttu ta, kahjustades võlausaldajate huve, sõlmis vaidlustatud kinkelepingu. Maakohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu 2. juuni 2008. a. otsust 3-2-1-39-08. Ainuüksi fakt, et pärast vara võõrandamise tehingut võivad tulevikus tekkida võlausaldajad, ei saa olla oluliseks teguriks võlausaldaja huvide kahjustamise määramisel, kuna võlausaldajate olemasolu või tekkimine ainuüksi ei täida PankrS § 111 lg. 1 p. 2 (koostoimes PankrS § 109 lg. 1) sätestatud koosseisu. Vastasel korral tuleb kõigil isikutel hoiduda vara võõrandamise tehingu järgselt viie aasta jooksul sõlmimast tehinguid, sest nendest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel tekkinud maksejõuetusega on oht nende kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et hageja peab tõendama, kuidas võlgniku käitumisele või tahtele on võimalik omistada (teadlikku) võlausaldajate huvide kahjustamist ning milline tegevus tõi kaasa või oli suunatud põhjendamatule kolmanda isiku soodustamisele. Kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks vastustajal kinkelepingu sõlmimise ajal kohustuste olemasolu, aga samuti, kas need kohustused olid sissenõutavad või muutumas sissenõutavaks. Maakohus on otsuses esitanud põhistamata väite, et iga mõistlik äriühingu juhatuse liige saab aru, et äriühingu tegevusest tekkivad maksekohustused võivad olla pööratavad äriühingu juhatuse liikme vastu. Kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis või millisele õigusnormile tugines, otsusest ei selgu. Äriseadustiku (ÄS) §-st 187 tulenevalt on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu ning juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit Kuldkuu Investeeringute AS-i

ja R. OÜ vaheliste lepingute olemasolu, nõude sissenõutavaks muutumise ja R. OÜ-l varade puudumise kohta või juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega seonduvat. Kuna R. OÜ 2005. majandusaasta aruandest nähtuvalt oli äriühingul veel üks juhatuse liige L. K., siis pole ka teada, kes juhatuse liikmetest konkreetselt on Kuldkuu Investeeringute AS-iga lepinguid allkirjastanud. Riigikohtu otsuses 3-2-1-79-05 on leitud, et võlausaldajal on isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue äriühingu vastu (kahju). Võlausaldaja peab tõendama ka, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Juhatuse liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. Maakohus on oma seisukohtade esitamisel tuginenud üksnes vastustaja paljasõnalistele väidetele. Vastustajal polnud tegelikkuses R. OÜ juhatuse liikmena isegi kohustust käenduslepingut sõlmida. Iseenesest käenduslepingu sõlmimine ei viita maksejõuetusele, vaid on teatud lisatagatis lepingule. Kuna käenduslepingut esitatud ei ole, siis pole võimalik tuvastada, kas R. OÜ-l oli üldse kohustusi Kuldkuu Investeeringute AS-i ees. Maakohus on rajanud järeldused asjaoludele, mida ei ole kohtumenetluses ühegi dokumentaalse või muu tõendiga tõendatud. Maakohus on põhjendanud võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist asjaoluga, et kahe tehingu vaheline pooleaastane aeg ei ole nii suur, jättes põhjendamata, millisest õigusnormist ta lähtub. Tehingute vahelise ajavahemikuga ei ole võimalik määrata vastustaja tahet ja soovi võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks tuli maakohtul tuvastada, kuidas vastustaja võlausaldajate huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Maakohus vastavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohus ei täpsusta, milliste materjalidega on tõendatud, et O. P. jättis oma kohustused võlausaldajate ees täitmata. Vastustajal tuli hagi esitades tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid, mis kinnitavad, et võlgnik on teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi teadma. Maakohus käsitleb otsuses üksnes vastustaja kui võlgniku teadmist võlausaldaja huvide kahjustamisel, kuid ei ole põhjendanud, kuidas on vastustaja teadmine omistatav apellandile. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas pidi apellant teadma või teadis kinkelepingu sõlmimise ajal vastustaja kui äriühingu juhatuse liikme tegevusest äriühingu igapäevase majandustegevuse korraldamisel, samuti vastustaja kui R. OÜ seadusliku esindaja hoolsuskohustusnõuete täitmisest ja nende mittenõuetekohase täitmise korral ja muudel täiendavatel eeldustel võib olla kunagi tulevikus tekkida võivast isiklikust vastutusest või kuidas väidetavalt teadis apellant kinkelepingu sõlmimise ajal, et millalgi tulevikus võib vastustaja sõlmida kellegagi väidetava käenduslepingu. XXXXXXX kinnistu käsutamise keelumärkest ei nähtu, millal on vastustaja võlgnevus tekkinud ja kui suures summas. Ühegi dokumendiga ei ole tõendatud AS-i Eesti Energia ees võla tekkimine ja sissenõutavaks muutumine, ei 2006. aastal ega hilisemalt. Samuti ei ole tõendatud, millise AS-i Eesti Energia nõude suhtes oli täitemenetlust alustatud ja sisse kantud käsutamise keelumärge. Rääkimata sellest, et nimetatud nõude täitmine oleks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 kohaselt lõppenud pankrotimenetluse algatamisega ja selle osas jätkuks sissenõudmine nõudeavaldusega pankrotimenetluses. Kohtumaterjalidest ei nähtu, et vastustajal oli kinkelepingu sõlmimise hetkel võlgnevusi Elias AS-i, AS-i Eesti Energia, Kuldkuu Investeeringute AS-i või muu isiku ees. Samuti pole täpselt teada võlgnevuste tekkimise ajahetk, võlgnetav summa kinkelepingu sõlmimise hetkel ja see, kas nõue oli vaidlustatav või mitte. Seega võiks üldiselt järeldada, et võimalik oli olukord, et vastustajal ei olnud võlausaldajaid, kellele ta poleks suutnud oma kohustusi täita. Maakohus rakendas ebaõigesti vastustaja suhtes PankrS-i selles osas, millega sidus füüsilisest isikust võlgniku tema varalise seisuga. Varaline kriteerium (PankrS § 1 lg. 3) puudutab ainult juriidilist isikut.

Vaatamata sellele oli vastustajal lisaks kinkelepingu alusel võõrandatud varale olemas ka muu vara, mis oli kohtule teada. Seda vara oleksid võimalikud võlausaldajad saanud vajadusel ka realiseerida, kuid nõudeid vastustaja vastu apellandile teadaolevalt esitatud ei olnud. Arusaamatuks jääb kohtu hinnang XXXXXXX kinnistu väärtusele. Hüpoteegi seadmine 2.000.000 krooni ulatuses on kindlasti üheks indikaatoriks selle väärtuse osas, sest sellises mahus seadis selle Kuldkuu Investeeringute AS kui võlausaldaja, kes soovis tagada oma võimalikke nõudeid. Apellandile teadaolevalt ei käinud vastustaja tööl selle tavatähenduses, vaid oli kahe ettevõtte juhatuse liige ja ka osanik. Apellandi poolt esitatud OÜ P. 2005. majandusaasta aruandest nähtub, et vastustaja aastapalk oli 60.000 krooni. Seetõttu on põhjendamata ja esitatud tõenditega vastuolus maakohtu järeldus vastustajal sissetulekute puudumise kohta. Tõenditele mittetuginev ja meelevaldne on maakohtu veendumus, et vastustaja maksejõuetust tõendab AS-i Eesti Energia poolt novembris 2007. a. alustatud täitemenetlus võlgnevuse nõudes. Sellega seonduvalt on maakohus andnud väära tähenduse läbi täitemenetluses kohaldatud käsutamise keelumärke vastustaja maksejõuetuse sisule. Täitemenetluse alustamine 1, 5 aastat pärast kinkelepingu sõlmimist ei tähenda ega tõenda vastustaja maksejõuetust. Apellandile üllatuslikult on maakohus otsustanud vastustaja maksejõulisuse üle 2007. aasta lõpus. Apellandile teadaolevalt sai vastustaja OÜ-st P. 2007. aastapalka ca 70.000 krooni ja 2008. aastal 84.000 krooni. Samuti nähtub R. OÜ 2005. majandusaasta aruandest, et äriühingu palgafondi tegelik kulu oli 314.680 krooni. Seega on apellant tõendanud, et vastustaja omas äriühingutest sissetulekuid. Maakohtu väide, et vastustaja kui füüsilise isiku maksejõuetust 2006. a. veebruaris tõendab R. OÜ 34.000 krooni suurune maksuvõlg, jääb arusaamatuks. R. OÜ 2005. majandusaasta aruandest nähtuvalt oli äriühingul 31. detsembri 2005. a. seisuga raha jääk 592.952 krooni ja seda 10.681.903-kroonise käibe juures. Millistel põhjustel ei tasutud võlga Maksuameti ees, ei ole apellandile teada. Võib olla sooviti teha tasaarvestusi, näit. käibemaksuga. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta sellisele seisukohale jõudis. Vastustaja seisukoht O. P. (pankrotis) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning rikkus menetlusõiguse norme, maakohtu otsus tuleb seetõttu kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagi kinkelepingu tagasivõitmiseks on esitatud 29. märtsil 2010. a. Alates

pooltega kooskõlas TsMS § 351 lõikes 1 sätestatuga ka arutlenud. PankrS § 118 lg. 1 lause 2 ei võimaldanud rahuldada võlgniku hagi tehingu tagasivõitmiseks. Hagi on esitatud võlgniku ja kostja vahel 15. veebruaril 2006. a. sõlmitud kinkelepingu tagasivõitmiseks. Maakohus leidis õigesti, et nõudenormiks on PankrS § 111 lg. 1 p. 2, milles sätestatu kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ajavahemikul viis aastat kuni üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist, kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Et vaidlust ei olnud selle üle, et kingisaaja oli võlgniku lähikondne ning kinkeleping sõlmiti sättes märgitud tähtajal, siis leidis maakohus õigesti, et kinkelepingu kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel tuli osundatud normi (koosmõjus PankrS § 109 lõikega 1, mille kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110 – 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve) kohaldamise eeldustena tuvastada lisaks eespoolmärgitule, kas kinkega kahjustati võlausaldajate huve ning kas võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks. Taoliselt on osundatud normi kohaldamise eeldusi käsitletud ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-90-08 (punkt 11). Kolleegium leiab aga, et maakohus ei ole tuvastanud otsuses faktiliste asjaolude kogumit, mis annaks aluse järeldusele selle kohta, et vaidlusaluse kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve ning et selle tehingu tulemusena muutus võlgnik maksejõuetuks. Et kinkelepingu tagasivõitmine ei eelda võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist (Riigikohtu lahendi 3-2-1-90-08 punkt 13), siis ei ole asjakohane vaidlustatud otsuses sisalduv viide Riigikohtu lahendi 3-2-1-39-08 punktis 12 esitatud käsitlusele, milles on sisustatud võlgnikku teadlikkust võlausaldajate huvide kahjustamisest. Samas tuleb nõustuda seisukohaga, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei ole tähtsust sellel, kas kinkimise ajal olid võlgnikul olemas konkreetsed võlausaldajad (lahendi 3-2-1-3908 punkt 12 ja 3-2-1-90-08 punkt 12). Siiski ei anna see veel alust järeldada, nagu ei oleks tähtsust ka võlgniku kohustustel kinkelepingu sõlmimise ajal või võlgniku tegudel enne kinkelepingu sõlmimist, millest hilisemad kohustused tekkisid. Et maksejõuetus eeldab võlgniku püsivat suutmatust võlausaldaja nõudeid rahuldada (PankrS § 1 lg. 2), siis saab ka võlgniku maksejõulisust tehingu tegemise ajal hinnata üksnes tema tehingu sõlmimisele eelnenud tegevusest tekkinud või sellest tegevusest tulevikus tekkivate kohustuste ja nende täitmise võimaluste kaalumise teel. Võlgniku maksejõuetusest ja ka võlausaldajate huvide kahjustamisest ei saa rääkida, kui tehingu tegemise ajaks ei ole võlgnikul kohustusi ja võlgnik ei ole ka teinud tegusid, millest hilisemad kohustused võiksid tekkida. Sama järeldub Riigikohtu lahendi 3-2-1-90-08 punktist 12, milles on võlgniku maksejõulisuse hindamiseks peetud oluliseks kaaluda seda, kas võlgniku tegevusest enne kinkelepingu sõlmimist hilisemalt tekkinud kohustuste täitmine võlgniku poolt oli pärast kinget võimalik. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, millised kohustused olid pankrotivõlgnikul vaidlusaluse kinkelepingu tegemise ajal või millised olid need enne kinkelepingu sõlmimist võlgniku poolt tehtud teod, mis hilisemalt tõid kaasa kohustused, mida võlgnik ei suutnud täita, aga samuti, millised need hilisemalt tekkinud kohustused olid. Asjaolust, et võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid summas 1.364.441, 99 krooni ning et seega on pankroti väljakuulutamise aja 9. oktoobri 2009. a. seisuga võlgnikul olemas võlausaldajad, ei piisa, et jaatada võlausaldajate huvide kahjustamist 15. veebruaril 2006. a. sõlmitud kinkelepinguga. Konkreetsetest lepingutest võlgnikuga on otsuses nimetatud üksnes Kuldkuu Investeeringute AS-iga 26. juunil 2006. a. ja 8. septembril 2009. a. sõlmitud laenulepinguid ning 8. septembril 2006. a. sõlmitud käenduslepingut, mis kõik olid sõlmitud pärast kinkelepingut ja millest tulenevate kohustuste täitmist juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa seostada enne nende lepingute sõlmimist tehtud kinkega. Veel on otsuses sõlmimise aega ja lepingutingimusi märkimata viidatud AS-iga Elias sõlmitud eluruumi üürilepingule ja sellest ajavahemikul 1. veebruarist 2. oktoobrini 2006. a. tekkinud kohustusele summas 50.021, 70 krooni ning Eesti Energia AS-i ees ajavahemikul 11. aprillist 7. novembrini 2006. a. tekkinud

võlale summas 16.105, 24 krooni, kuid käsitletud ei ole seda, kas ja milline mõju oli kinkelepingul nende kohustuste täitmisele. Pealegi, kuigi kostja on menetluses viidanud osundatud nõuete tõendamise vajadusele, ei nähtu otsusest, milliste tõendite alusel on maakohus lugenud nõuded tõendatuks. Kohus on otsuses märkinud vaid, et hageja poolt hagiavalduses märgitud lepinguid ei ole kohtule esitatud, otsusest ei selgu aga, millised on need tsiviilasja materjalid, mille alusel on kohus teinud üldsõnalise järelduse nõuete olemasolu ja tekkimise kohta hageja poolt osundatud ajavahemikul. Üldsõnaline, faktilise aluse ja õigusliku põhjenduseta on ka otsuses sisalduv järeldus selle kohta, nagu oleksid äriühingu tegevusest tekkivad maksekohustused sissenõutavad selle äriühingu juhatuse liikmelt. Osaühing on piiratud vastutusega äriühing, kes vastutab oma kohustuste eest ise (äriseadustiku (ÄS) § 135 lg. 3) ja kelle kohustuste eest osanikud ei vastuta (ÄS § 135 lg. 2). Ühestki sättest ei tulene, nagu vastutaks osaühingu kohustuste eest tema juhatuse liikmed. Osaühingu juhatuse liige vastutab küll osaühingu ees oma juhatuse liikme kohustuste nõuetekohase täitmise eest vastavalt ÄS §-s 187 sätestatule. Maakohus ei ole aga otsuses tuvastanud, et võlgnik oleks R. OÜ juhatuse liikme kohustuste täitmisel põhjustanud osaühingule kahju ning et osaühingul oleks tema vastu sellest tulenevalt nõudeid, rääkimata sellest, et kahju oleks võlgnik põhjustanud kinkelepingu sõlmimisele eelnenud ajal tehtud tegudega. Käenduslepingu sõlmimise fakt iseenesest ei anna alust järeldusele, nagu oleks käendajal ka lepingule eelnevalt olnud käenduslepingu teise poole ees kohustusi. Maakohtu otsus ei ole võlausaldajate huvide kahjustamist käsitlevas osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg. 1) ega vasta ka TsMS § 442 lõikes 8 otsuse põhjenduse kohta sätestatud nõuetele. Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb põhjendada ja tõendada hagejal. Maakohtu otsusest nähtub, et hageja ei ole esile toonud piisavaid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid selle kohta järeldusi teha, tõendite esitamisest rääkimata. Maakohus ei ole kooskõlas TsMS § 392 lg. 1 punktidega 3 ja 4 ning § 230 lõikega 2 juhtinud hageja tähelepanu asjaolude ja tõendite ebapiisavusele ega arutanud menetlusosalistega vastavalt TsMS § 351 lõikele 1 osundatud vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Seega ei ole kohus selgitamiskohustust vajalikus ulatuses täitnud. Võlgnik on esitanud kohtumenetluses mitmeid asjaolusid ja tõendeid, tõendamaks, et kinkimise ajal oli ta maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ka kinkimise tõttu. Eespool on kolleegium põhjendanud, et võlgniku maksejõulisust tehingu tegemise ajal saab hinnata üksnes tema vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimisele eelnenud tegevusest kinkelepingu sõlmimise ajaks juba tekkinud või tulevikus tekkivate kohustuste ja nende täitmise võimaluste kaalumise teel. Et maakohus ei tuvastanud võlgniku kinkele eelnenud tegevusest tekkinud kohustusi, siis ei ole võimalik ka hinnata seda, kuidas mõjutas kinkelepingu sõlmimine võlgnikupoolsete kohustuste täitmist, seega, kas võlgnik suutis pärast kinkelepingu sõlmimist neid kohustusi täita või muutus ta kinke tulemusena maksejõuetuks. Apellatsioonkaebuse väidetele võlgniku maksejõulisuse kohta ei anna kolleegium seega hinnangut. Kui asja uue läbivaatamise tulemusena tuvastatavate asjaolude alusel ilmneb, et kostja kahjustas kinkelepingu sõlmimisega võlausaldajate huve, ning võlgnik ei suuda tõendada, et ta oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu, siis on kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud. Sel juhul tuleb kohtul otsustada ka selle üle, milline tähendus on vaidlusalusel juhul PankrS § 119 lõikes 3 sätestatud põhimõttel, et kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadu väljaandmise võimatuse korral tuleb tehingu teisel poolel hüvitada saadu väärtus, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Märkinud otsuses, et saadu väljaandmine on võimatu, jättis maakohus tähelepanuta osundatud normi kohaldamise teise eelduse, milleks on vastaspoole teadmine või teadma pidamine tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Maakohus vabastas 29. märtsi 2010. a. määrusega hageja hagiavalduselt riigilõivu tasumisest. Vastuolus TsMS §-s 179 sätestatuga ei lahendanud maakohus otsusega riigile seni tasumata menetluskulude menetlusosaliste poolt hüvitamise küsimust.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita eelmenetluse ülesanded ja kohtu selgitamiskohustus ning lahendada asi seaduse nõuete kohaselt põhjendatud kohtulahendiga. Apellatsioonikohus ei saa eespoolkirjeldatud menetlusnormide rikkumisi kõrvaldada, sest apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita esimese astme kohtu menetluses täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid. Ka rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades apellatsioonimenetluses olulises ulatuses uute faktiliste asjaolude esiletoomise ja tõendite esitamise korral menetlusosaliste õigust kohtulahendi peale asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt vaidluse uue sisulise läbivaatamise tulemusele, lahendades otsusega ühtlasi hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt seni tasumata riigilõivu riigile hüvitamise küsimuse.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.