Muud › CMR

Asjaolud Ajavahemikul 20.04.2011 – 12.09.2011 teostas hageja kostja tellimusel rahvusvahelisi autovedusid marsruutidel Rootsi – Eesti, Taani – Eesti ja Eesti –Rootsi. Teostatud vedude eest väljastas hageja kokku 44 arvet kogusummas 8679,60 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud veod on hageja poolt nõuetekohaselt teostatud ja kostjal lasub veotasu maksmise kohustus. 21.10.2010 sõlmiti hageja ja kostja vahel veoleping nr 1898/1 – 2010, hageja pidi transportima veose Rootsi Kuningriigist Tallinna. Veose saajaks oli Tallink Duty Free AS ja veoseks alkohoolsed joogid. Veo käigus 22.10.2010 öösel varastati hageja sõidukist 408 pudelit alkohoolseid jooke, kogukaaluga 703,65 kg. Vargus toimus Rootsi Kuningriigi territooriumil hageja autojuhi puhkamise ajal tanklas. Hageja tsiviilvastutus kaotsiläinud veose eest oli kindlustatud Salva Kindlustuse AS-s. Viimane tunnistas veose osa kaotsimineku kindlustusjuhtumiks ja maksis hagejale kindlustushüvitist kostja poolt kahjunõudes märgitud ulatuses 41 040.83 krooni, millest arvestati maha omavastutus. Hageja hüvitas kauba kaotsiminekuga tekkinud kahju. 18.01.2011 väljastas kostja hagejale järgmise arve kaotsiläinud veose osa eest summas 8 620.27 eurot. Arve selgituses viitab kostja 05.11.2010 pretensioonile ja Maxximum Travel Retail arvele. Arve selgituses on märkus, et tegemist on kaotsiläinud veose (alkohoolsed joogid) aktsiisitasu nõudega. Hageja nõuet ei tunnista. 20.04.2011 saatis kostja hagejale tasaarvestusettepaneku, milles avaldas soovi tasaarvestada oma 18.01.2011 hagejale väljastatud arve hageja veotasu arvetega. Hageja lükkas ettepaneku tagasi. Kostja jättis hagejale tasumata veoarved. Mittetasumise põhjuseks tõi kostja 18.01.2011 arvele märgitud aktsiisitasu kompenseerimise nõude tasaarvestuse. Hageja palus kostjalt välja mõista veotasu 8679,60 eurot ja seadusjärgse viivise kuni 28.05.2012 503,73 eurot ning sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Hageja vaidles hagile vastu. Hageja nõue ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd kostja on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega hageja vastu. Kostja nõue tuleneb hageja ja kostja vahel 21.10.2010. sõlmitud veolepingust nr. 1898/1-2010. Varguse teel ringlusesse sattunud kauba pealt tekkis kauba müüjal Rootsi Kuningriigi maksuameti ees kohustus tasuda varastatud kaubalt aktsiisimaksu. Seega tekkis kauba müüjal kahju, mis on otseses põhjuslikus seoses kauba vargusega. Müüja esitas kahjunõude ostja vastu, kes esitas omakorda nõude kostja vastu, kes omakorda esitas nõude hageja vastu. Isegi juhul, kui kostja varasemad avaldused tasaarvestuseks ei ole õiguspärased, siis esitab kostja käesolevaga tasaarvestusavalduse. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue täies ulatuses tasaarvestatud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja Arco Transport AS-lt Awol Trans OÜ kasuks 8679,60 eurot ja viivised kuni 28.05.2012 summas 503,73 eurot ning seadusjärgse viivise alates 29.05.2012 protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (CMR art 17, art 23 p 4 ja VÕS § 796 alusel). Nimetatud normides sisalduva kahju hüvitamise regulatsiooni eesmärk on muuta vastutusriskid vedaja jaoks ettenähtavateks, anda vedajale võimalus hinnata riski suurust ning tulenevalt sellest ennast nende vastu kindlustada. Vedaja vastutuse piiramine välistab vastupidise olukorra, millega kaasneksid vedajale igasuguste kaudsete kahjude hüvitamise kohustused. Aktsiisimaks on kaubaga seotud kulu, mitte kulu, mida kantakse veo eesmärgil. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus kasutab termineid aktsiisikaup ja aktsiisikauba vedamine. Aktsiisimaks tuli tasuda kauba kaotsimineku tulemusel ja sellel ei ole seost kaubaveoga. Erandiks sellise kahju hüvitamisel on vastavalt CMR artiklile 29 vedaja tahtluse või sihiliku õigusvastase tegevuse juhtumid, mil vedaja vastutuse piiranguid ei kohaldata. Kohtu käsutuses olevatest

2(5)

tõenditest nähtuvalt toimus kauba vargus öösel veoki koormatendi katkilõikamisega. Hageja väitel toimus see ajal kui autojuht puhkas vastavalt töö-ja puhkeaja seadusele, sest juhil on kohustus teha puhkepause. Teisi tõendeid, mis viitaksid vedaja hoolsuskohustuse täitmatajätmisele ja millest võiks järeldada, et vedaja käitumine on käsitletav raske hooletusena, kohtule esitatud ei ole. CMR art 26 kohaselt oleks saatjal olnud võimalus nõuda vedajalt artiklis 23 ettenähtust suurema täiendava tõendatud kahju hüvitamist, juhul kui veo tellimisel oleks avaldatud kohaletoimetamise erihuvi summa kauba kaotsimineku korral ja saatja tasunuks vastavalt veomaksete kooskõlastatud lisandi. See on tellija võimalus hinnata (aktsiisi-) kaubaga seotud riske. Nimetatud võimalust saatja ei kasutanud. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal hageja vastu nõue, mida saab hageja nõudega tasaarvestada. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud CMR art 23 p 4 ning CMR art 29. Kohus on ekslikult tõlgendanud CMR art 23 p 4 kitsendavalt. Kostja hinnangul liigitub kauba varguse tagajärjel tekkiv kohustus tasuda aktsiisimaksu kauba veoga seotud kulude hulka. Stockholmi Ülikooli professor Johan Schelin on CMR art 23 p 4 tõlgendusega seoses viidatud Inglismaa kohtuotsusele Buchanani kaasuses, milles kohus asus seisukohale, et “muud veoga seotud kulud / other charges incurred in respect of the carriage of the goods” CMR art 23 p 4 tähenduses hõlmavad ka alkoholiaktsiisi. Viidatud kaasuses vedas vedaja viskit, mis varastati hetkel, kui vedaja autojuht oli jäänud ööbima. Kohus leidis, et kauba ringlusesse laskmisel tasumisele kuuluv aktsiis tuleb tasuda saatja poolt, kuid see kulu kuulub vastavalt CMR art 23 p-le 4 hüvitamisele vedaja poolt. Samale järeldusele on jõudnud veel Taani kohus, kes viitas korduvalt Buchanani kaasusele. Teadaolevalt on nimetatud lähenemine, mille kohaselt hõlmab art 23 p 4 aktsiisitasusid, kasutusel veel vähemalt Belgias ja Prantsusmaal. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta teiste riikide kohtupraktikat või millistel kaalutlustel on kohus asunud viidatud lahendites toodust erinevale seisukohale. Ebaõige on kohtu seisukoht, et CMR art 23 p 4 tõlgendamisel tuleks muuhulgas lähtuda VÕS §-s 796 sätestatust. Viidatud säte reguleerib hüvitamisele kuuluvaid kahjuelemente VÕS alusel sõlmitud veolepingu alusel. Märgitud sättes ei ole viidet CMR-le, samuti ei ole kohus märkinud ühtegi muud põhjust miks või kuidas peaks VÕS §-s 796 mõjuma CMR tõlgendusele. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei kohaldu CMR art 29, kuna tõendatud ei ole vedaja rasket hooletust. On selge, et kaup varastati hageja valdusest ajal, mil autojuht magas autos. Eelkirjeldatud tegevus on käsitletav raske hooletusena. Parkida veok avalikku kohta teades, et presendiga kaetud kastis on kaup ning jääda autosse magama, ei ole hoolsa ja vastutustundliku vedaja käitumine. Juhul, kui vedaja oleks suutnud tagada veose turvalisuse, ei oleks alkohol ringlusesse sattunud, mistõttu ei oleks aktsiisimaksu nõuet tekkinud. Väär oleks kohustada saatjat või tellijat tasuma maksu, mis tekkis vedaja süül. Seega leiab kostja, et käesoleval juhul on täidetud CMR art 29 koosseis. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on õige ja selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

3(5)

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tõlgendanud nii CMR art 23 p 4 kui art 29. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja heidab maakohtule ette teiste riikide kohtupraktikaga mittearvestamist. Olukorras, kus meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on sarnase sätte puhul välja kujunenud, saab arvestada ka teiste riikide seadusi ja praktikat (Riigikohtu lahend 3-2-1-145-04, p 24). Ringkonnakohus märgib selles osas järgmist. CMR art 23 p 4 ametlik inglise- ja prantsusekeelne versioon kasutab väljendeid „in addition“ ja „en outre“. Kuna art 23 lg-d 1 -3 juba kauba väärtuse hüvitamise ette näevad, ei saa sellest tulenev kahju art 23 p-ga 4 hõlmatud olla. Normi saab tõlgendada ringkonnakohtu hinnangul viisil, et hüvitamisele kuuluvad kõik ülejäänud kulud, mis veo käigus on tekkinud, ka siis, kui kauba väärtus seeläbi tegelikult suureneb. Meile lähedase õigussüsteemiga saksa õiguspraktikas peetakse hüvitatavateks seetõttu otseselt seaduses nimetatud kaubamakse ja tolle, eriti kaalurahasid, pitseerimis- ja proovide võtmise kulusid, aktsiisimärkide tasusid jne; siia alla kuuluvad impordi- ja ekspordimaksud nagu sisendkäibemaks, veokindlustuspreemiad ja kõik ülejäänud lisanduvad kulud, kui need ei sisaldu juba kauba väärtuses. Siia hulka kuuluvad ka kulud, mis alles peale veo teostamist tekivad, nt mahalaadimiskulud. Hüvitatavate kulude all tuleb selle normi järgi mõista kõiki veoga seotud kulusid, mitte aga kauba kaotuse või kaotsimineku tõttu tekkinud lisakulusid. Selle järgi on hüvitatavad kulutused nt maksumärkide soetamiseks tehtud kulutused, mitte aga transporditava kauba kahjustamise korral kaubale tekkinud kahju kindlakstegemise kulu. Saksa õiguspraktika kohaselt ei hüvitata kahju tekkimisest tingitud maksusid ja kahjusid. Kahjusid, mis tekivad küll kauba kaotuse või kahjustamise tõttu, millised ei oleks aga tekkinud korrapärase veolepingu täitmise korral, ei tule art 23 lg 4 alusel hüvitada. Nii ei pea näiteks hüvitama tolle ja aktsiise, mida pooled on kohustatud maksma veoteekonda läbivas riigis toimunud varguse tõttu, kuna kaup sattus seetõttu vabasse ringlusse (vt selle kohta „Kommentar CMR, Übereinkommen über den Beförderungsvertrag im internationalen Straßenverkehr“, Deutscher Fachverlag GbH Fachmedien Recht und Wirtschaft, 2013, lk 665-669, eriti ääremärkused 34 ja 35, samuti „Transportrecht. Kommentar zu Spedition, Gütertransport und Lagergeschäft“, Dr Ingo Koller, Verlag C.H.Beck, 2013, lk 1115-1117). Seega kinnitab eeltoodud õiguspraktika maakohtu järelduste õigsust. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et VÕS § 796 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna CMR-s on lõplikult ja imperatiivselt reguleeritud vastutuse alused kauba kahjustamise või kaotuse puhuks. Maakohtu viide sellele normile ei muuda otsust siiski ebaõigeks. Samal põhjusel ei ole kohaldatav ka VÕS § 104 lg 4. CMR art 29 rakendamise osas ei ole kostja vastu vaielnud hageja seisukohale, mille kohaselt CMR ühes ametlikus keeles, so inglise keeles kasutatav termin „wilful misconduct“ ei ole mitte raske hooletus, vaid tahtluse ja raske hooletuse vaheline süü määr. Kostja ei ole oma etteheiteid vedaja käitumise osas konkretiseerinud. Hageja tugines asjaolule, et leping täideti sellist sõidukit kasutades vastavalt antud majandus- ja kutsealal valitsevale tavale ja pooltevahelisele praktikale. Kostja ei ole eitanud vedaja kohustust teha puhke-, sh ööbimispause. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millise veokiga tulnuks selline kaup vastavalt veonduse tavadele ja pooltevahelisele praktikale transportida ja mis oleksid olnud täiendavad meetmed, tagamaks juhi puhkepauside tegemise kohustuse täitmise ühelt poolt ja välistades samal ajal vara võimaliku varguse tankla parkimisplatsil. Seetõttu ei ole kostja väited antud osas kontrollitavad ja maakohtu otsus on ka selles osas põhjendatud.

4(5)

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.