Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel lahendamisel.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartu linn esitas 6. augustil 2012 maakohtule Andres Anti ja Katrin Anti vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks Andres Anti ja Katrin Anti vaheline kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX võõrandamise tehing. Hagiavalduse kohaselt tunnistati Andres Ant Tartu Maakohtu 22. märtsi 2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-2143 süüdi karistusseadustiku § 22 lg 3 – § 201 lg 2 p 2, 3, 4 järgi. Sama otsusega rahuldati Tartu linna tsiviilhagi ning Andres Antilt ja Jevgenia Lindevaldtilt mõisteti solidaarselt välja 37 991,90 eurot ning Andres Antilt üksinda 4885,54 eurot. Hageja pöördus otsuse jõustumise järgselt täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäitur Reet Rosenthali poole, kes teatas 9. juulil 2012, et võlgnik vabatahtliku täitmistähtaja jooksul nõuet ei täitnud. Kohtutäituri poolt kindlaks tehtud võlgniku vara koosneb pangaarvetel olnud rahast summas 53,56 eurot. Kohtutäitur on koostanud töötasu arestimise akti, kuid Maksu- ja Tolliameti andmetel makstakse võlgnikule miinimumpalka. Kinnisvara võlgnikule ei kuulu, võlgnikule kuulunud sõiduauto on viidud lammutusse. Kuigi võlgniku sissetulek on tema väitel 320 eurot kuus, millele lisanduvad päevarahad, suudab ta tasuda eluaseme kapitalirendi ja sõiduauto kasutusrendi makseid. Võlausaldajale suudab võlgnik tasuda vaid kuni 100 eurot kuus. Võlgnik kinkis 13. jaanuaril 2012 enda nimele registreeritud kinnistu, asukohaga XXXXXXX Veibri küla Luunja vald, oma tütrele Katrin Antile. Kuivõrd võlgniku muust varast ei piisa hageja nõude rahuldamiseks, esitas sissenõudja hagi vara tagasivõitmiseks täitemenetluses.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole Andres Ant Tartu linna raha omastanud ega linnale kahju põhjustanud. Kuni kriminaalasjas nr 1-12-2143 kokkuleppe sõlmimiseni ei olnud Andres Antil aimugi, kas ta on jätkuvalt kahtlustatav või on kriminaalmenetlus lõpetatud. Asjaolu, et Tartu linn on esitanud tsiviilhagi ja et Andres Ant vastutab kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt kuriteo täideviijatega, selgus alles
22.märtsi 2012 kohtuotsusest. Kinnistu oli Andres Anti ja Kersti Anti ühisvara. Perekonnaringis lepiti kinnistu kinkimine kokku 2007.a, jaanuaris 2012 toimus üksnes tehingu notariaalne vormistamine. Seega sõlmiti kinkeleping enam kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kinkelepingu sõlmimise ajal ei teadnud ei Katrin Ant ega teised Andres Anti lähikondsed kriminaalmenetlusest. Tehingu kehtetuks tunnistamine rikub Katrin Anti põhiseaduslikke õigusi – omandiõigust ja õiguspärast ootust oma kodu rajamiseks krundi saamisele. Kui Andres Ant oleks soovinud linnale kahju tekitada, oleks ta kinnistu võõrandanud kolmandale isikule.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2012 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks Andres Anti ja Katrin Anti vahel 13. jaanuaril 2012 sõlmitud kinnistu, asukohaga XXXXXXX Veibri küla Luunja vald (registriosa nr XXXXXXX), kinkelepingu ja asjaõiguslepingu (Tartu notar Edgar Grünbergi ametitoimingu number 108). Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-tes 1, 2 ja § 189 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud – hageja nõue on muutunud sissenõutavaks kriminaalasjas nr 1-12-2143 kohtuotsuse jõustumisest; Andres Antil puudub vara, mille arvelt hageja nõuet rahuldada; hageja on hagi esitanud vähem kui kaks aastat pärast tehingu sõlmimist. Andres Anti poolt kinnistu võõrandamine Katrin Antile kriminaalmenetluse ajal kahjustas hageja huve, sest pärast kinnistu võõrandamist tekkis olukord, kus Andres Antil puuduvad vahendid väljamõistetud rahasumma tasumiseks, millest tulenevalt ei ole hagejal võimalik oma nõuet Andres Anti vara arvelt rahuldada. Kinkeleping kannab kuupäeva 13. jaanuar 2012 ja sellest kuupäevast tuleb ka lähtuda. Väide, et Andres Ant ei ole Tartu linna vara omastanud ega linnale kahju tekitanud, on ümber lükatud kriminaalasjas nr 1-12-2143 jõustunud kohtuotsusega, millega Andres Ant tunnistati nimetatus süüdi. Kohtuotsusest nähtub üheselt, et süüdistatavad, sh Andres Ant, on kohtuistungil tunnistanud nende vastu esitatud nõudeid, sh tsiviilhagi (otsuse lk 8). Seega ei ole Andres Anti väited Tartu linna vara mitteomastamise ja tsiviilhagi esitamisest mitteteadmise kohta asjakohased ning kohus jättis need tähelepanuta.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Andres Ant ja Katrin Ant esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
12.detsembri 2012 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või uue otsuse tegemist, millega jätta Tartu linna hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus oluliselt menetlusõigust. Otsus on olulisel määral põhjendamata, kuna kohus ei analüüsinud kõiki kostjate vastuväiteid. Kohus märkis üldsõnaliselt, et kostjad esitasid vaid paljasõnalisi väiteid selle kohta, et kinnistu võõrandamises lepiti kokku pereringis juba varasemalt ning et Andres Anti väited Tartu linna vara mitteomastamise ja tsiviilhagi esitamisest mitteteadmise kohta ei ole asjakohased. Kohus jättis täielikult tähelepanuta kostjate väite, et kinnistu võõrandamise eesmärgiks ei olnud Tartu linna huvide kahjustamine. Arvestades, et hagejat esindab vandeadvokaat ning kostjatel ei ole esindajat ja neil puuduvad õigusalased teadmised, oleks kohus poolte võrdse kohtlemise tagamiseks ning asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks pidanud TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel kostjatele selgitama menetluslikku olukorda ning esitatud vastuväidete tõendamise vajadust ja tegema kostjatele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus ei analüüsinud tõendeid igakülgselt ning jättis tähelepanuta kinkelepingust nähtuva asjaolu, et kinnistu oli Andres Anti ja tema abikaasa Kersti Anti ühisvara. Kersti Ant osales kinkelepingus ning tema tahe oli kinkida talle kuuluv osa kinnistust tütrele Katrin Antile. Kuna Kersti Anti ei ole menetlusse kaasatud, on täiesti põhjendamatu kinkelepingu kehtetuks tunnistamine osas, millega Kersti Ant käsutas talle kuuluvat osa ühisvarast.
Kohus rikkus TsMS § 403 lg 1 nõudeid asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, kuna ei määranud pärast kostjate nõusoleku saamist pooltele tähtaega täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks ning otsuse avalikult teatavakstegemise aega. Sellega võttis kohus pooltelt võimaluse esitada vastaspoole seisukohtadele täiendavaid vastuväiteid ja dokumente ning taotlusi. Kuna kohus ei teatanud, kas asi lahendatakse kirjalikus või suulises menetluses ning ei teatanud kohtuotsuse tegemise aega, oli kohtuotsus kostjatele üllatuseks; 2) kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust. TMS § 14 lg-st 1 tulenevalt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Täitedokument, millest tuleneva nõude rahuldamiseks täitemenetluses on hageja esitanud hagi vara tagasivõitmiseks, ei kohusta Kersti Anti kohustust täitma. Kersti Ant ei ole seega võlgnikuks täiteasjas. Kersti Ant ei ole andnud nõusolekut sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale. Eeltoodust tulenevalt ei ole lubatav sissenõude pööramine Andres Anti ja Kersti Anti ühisvarale ning seetõttu ei ole põhjendatud ka ühisvaraga tehtud tehingu kehtetuks tunnistamine täitemenetluses vara tagasivõitmise korras.
5.Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on otsus piisavalt põhjendatud. Kohus tuvastas õigesti kõik olulised asjaolud ja jättis tähelepanuta asjasse mittepuutuvad väited. Kinnistu kinketehingule kehtib notariaalse vormistamise nõue ning varasemad pereringis sõlmitud kokkulepped oleksid tühised. Andres Anti poolt vara omastamine ja tsiviilhagi rahuldamine nähtub jõustunud kohtuotsusest. Täitemenetluses ei oma täitedokumendi tegemise alused tähtsust. Täitedokumendi jõustumist ega kehtivust ei ole kahtluse alla seatud. Tagasivõitmisel ei oma tähtsust ka see, kas tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks või peeti seda lihtsalt võimalikuks; 2) ei ole kohus rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei saa asuda ühe poole eest väiteid ja tõendeid esitama, sest just siis oleks tegemist poolte võrdsuse printsiibi rikkumisega. Kostjate väited on ilmselt asjakohatud ning puudub põhjus asuda neid tõendama. Juhul, kui kostjad oleksid soovinud esitada täiendavaid argumente või tõendeid, tulnuks seda teha apellatsioonkaebuses ning põhjendada tõendite ja väidete varasemat mitteesitamist (TsMS § 633 lg 5); 3) ei tingi tagasivõidetava vara võimalik ühisvaraks olemine otsuse tühistamist. Esiteks on tegemist asjaoluga, mida maakohtus ei esitatud ja apellatsioonkaebuses puudub põhjendus asjaolu hilisema esitamise kohta. Teiseks ei nähtu kaebusest, mil moel see asjaolu kostjate õigusi rikub. TsMS § 3 lg 1 kohaselt ei ole kostjatel õigust Kersti Anti õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Viide TMS § 14 lg-le 1 ei ole asjakohane, sest TMS § 195 lg-st 1 tulenevalt ei ole tegemist sissenõude pööramisega abikaasade ühisvarale. TMS § 14 kohaldamiseks tekib alus tagasivõitmise järgselt ja abikaasa saab oma võimalikud vastuväited esitada ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus (TMS § 14 lg 2), kui ta vastavat nõusolekut täitemenetluse käigus ei anna. Praegusel ajal ei ole alust arvata, et Kersti Ant võiks soovida ühisvara jagamist kohtus. Vastupidi, ta on varast vastusoorituseta loobunud (kinkinud). Tagasivõitmisele ei saa ühisomanikul vastuväiteid olla, sest tagasivõitmine saab toimuda ainult vara suhtes tervikuna; 4) ei ole kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Hagi saadetakse kostjatele koos kohtumäärusega, millest nähtub asja lahendav kohtunik ning samuti kostjate kohustus esitada vastuses kõik oma taotlused, väited ja tõendid (TsMS § 394 lg 2 p 3). Kostjad vastasid hagile
ning olid nõus kirjaliku menetlusega. Hageja taotles hagiavalduses samuti kirjalikku menetlust. Seetõttu ei saanud olla kostjatele üllatuseks, et kohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Kostjatele jäi piisavalt aega ka täiendavate seisukohtade esitamiseks. Pärast hagi ja vastuse saamist olid poolte seisukohad selged. Kui kohtuotsuse tegemise aja märkimata jätmine oleks omanud kostjate jaoks sisulist tähendust, tulnuks kõik oma väited ja tõendid esitada apellatsioonkaebuses ning selgitada, miks ei saanud neid esitada kirjalikus vastuses hagile.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 12. detsembri 2012 otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus on seisukohal, et rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Tartu Maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Andres Anti ja Katrin Anti apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Käesolevas asjas on hageja Tartu linn esitanud hagi võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses, paludes tunnistada kehtetuks Andres Anti ja Katrin Anti vaheline kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX võõrandamise tehing. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on olulisel määral jätnud täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Ehkki mõlemad pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1 järgi, ei vabastanud see maakohut eelmenetluse ülesannete täitmisest ega ka vajalikus ulatuses selgitamiskohustuse täitmisest. Ringkonnakohus nõustub apellantide seisukohaga, et TsMS § 403 lg 1 kohaselt oleks kohus pidanud menetlusosalisi asja kirjalikus menetluses lahendamisest teavitama määrusega, andes tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks. Samuti oleks kohtul tulnud määrata ja menetlusosalistele teatavaks teha otsuse avalikult teatavakstegemise aeg. Määruses tulnuks märkida ka asja lahendav kohtunik. Niisuguse määruse olemasolu tsiviilasja toimikust ei nähtu.
8.Vaidlust ei ole selles, et kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX ja aadressiga XXXXXXX Veibri küla Luunja vald Tartu maakond võõrandati 13.01.2012.a notariaalse kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel. Lepingu järgi oli kinkijaks Andres Ant ja kingisaajaks Katrin Ant. Samas nähtus hageja poolt maakohtule esitatud lepingudokumendist üheselt, et kinkelepingu esemeks olnud kinnistu kuulus Andres Anti ja tema abikaasa Kersti Anti ühisvara hulka. Sellele asjaolule viitasid kostjad ka oma 03.09.2012.a vastuses hagiavaldusele (t lk 31). Kohtul tuleb asja arutamise käigus hageja nõue kvalifitseerida, mis tähendab vaidlusaluse õigussuhte olemuse ning sealhulgas ka selle õigussuhte võimalike osaliste ringi väljaselgitamist. Vara võõrandamisele suunatud tehingute puhul tuleb eristada võlaõiguslikku tehingut ja asjaõiguslikku käsutustehingut (TsÜS § 6 lg 3), milleks kinnisasja puhul on asjaõigusleping (AÕS § 120). Ringkonnakohus on seisukohal, et abikaasade ühisvara hulka kuuluva eseme käsutamise korral tuleb juhul, kui käsutuseks on oma tahet avaldanud mõlemad abikaasad, lugeda mõlemad abikaasad ka käsutustehingu (asjaõiguslepingu) poolteks sõltumata sellest,
kas nad osalesid tehingu sõlmimisel vahetult võõrandaja rollis või andes tehinguks oma nõusoleku (PkS § 29 lg 1). Õiguslike tagajärgede seisukohalt puudub nende tehingus osalemise viiside vahel igasugune erinevus ning mõlemal juhul toob tehing kaasa vahetud õiguslikud tagajärjed mõlema abikaasa jaoks. Seega on tegemist ühise vara ühise käsutamisega abikaasade poolt. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et tehinguks nõusoleku andmine ei muuda tehingus mitte osalevat abikaasat automaatselt veel võlaõigusliku lepingu pooleks (vt Riigikohtu lahendeid tsiviilasjades nr 3-2-1-113-07 ja 3-2-2-2-08). Eelöeldu kehtib seega vaid käsutustehingu (asjaõiguslepingu) osas, mis toob käsutuse teinud isiku(te)le kaasa vahetud õiguslikud tagajärjed.
9.Eeltoodust lähtudes on käesolevas asjas jäänud tähelepanuta, et hagi ei olnud esitatud kõigi vaidlusaluse õigussuhte osaliste vastu. TsMS § 208 lg 2 kohaselt on kostja kaasamine võimalik hageja taotlusel, kuid käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks andnud pooltele pärast kostjatelt vastuse laekumist võimaluse esitada täiendavaid taotlusi või seisukohti. Kohus edastas kostjate vastuse küll hagejale 03.09.2012.a e-posti teel (t lk 34), kuid selle aja seisuga ei pruukinud menetlusosalistele veel olla selge, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlusaluse õigussuhte kohtu poolne kvalifitseerimine hõlmab ka kohtu kohustust juhtida menetlusosaliste tähelepanu sellele, et kohtu arvates ei ole menetlusse kaasatud kõik vaidlusaluse õigussuhte osalised, kui asja lahendamine ei ole nende isikute osaluseta võimalik. Arvestades asjaolu, et ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamisel on käsutustehingu (asjaõiguslepingu) poolteks mõlemad abikaasad, mõjutab tehingu vaidlustamine tagasivõitmise korras vahetult ka selle abikaasa õigusi, kes andis tehinguks üksnes nõusoleku, olemata kinkelepingu pooleks. Tagasivõitmise tagajärjeks saab olla vaidlustatud tehingu tegemisele eelnenud õigusliku olukorra taastumine, s.o kui enne võõrandamist kuulus kinnistu abikaasade ühisvara hulka, siis muutub ta tagasivõitmise hagi rahuldamise korral uuesti abikaasade ühisvaraks. Asja uuel arutamisel tuleb hagejale anda võimalus taotleda Kersti Anti kostjana menetlusse kaasamist TsMS § 208 lg 2 alusel. Kostja kaasamine ei ole võimalik apellatsioonimenetluses. TsMS § 208 lg 3 kohaselt tuleb pärast kostja kaasamist alustada asja läbivaatamist algusest peale, mistõttu ringkonnakohus peab vajalikuks saata asi maakohtule uueks arutamiseks.
10.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus on TMS § 187 lõikeid 1 ja 2 ning § 189 kohaldanud muus osas õigesti. Riigikohus on 30. aprilli 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13 (p 12) asunud seisukohale, et „TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud.“ Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune kinkeleping on sõlmitud 13. jaanuaril 2012, s.o vähem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kuna kinnisasja võõrandamise tehingule on seaduses sätestatud kohustuslik notariaalne vorm (asjaõigusseaduse § 119 lg 1; § 120 lg 1), ei oma tähtsust kostjate väide, et kinnistu kinkimine oli pereringis kokku lepitud juba varasemalt. Ringkonnakohus rõhutab, et kinkelepingu esemeks olnud vara kuulumine abikaasade ühisvara hulka ei välista ega piira võlausaldaja õigust esitada täitemenetluses tehingute tagasivõitmise hagi. Täitemenetluses ei saa võlausaldaja huvid jääda kaitseta ainuüksi seetõttu, et võlgnik on
abielus ja tema vara on abikaasaga ühises omandis. Tagasivõitmise korras saab ühisvara võõrandamisele suunatud tehingu kehtetuks tunnistada üksnes tervikuna. Võlgnikuks mitteoleval abikaasal on võimalik oma õigusi kaitsta täitemenetluse raames (TMS § 14).
11.Asjakohased ei ole ka apellantide (kostjate) väited Tartu linna vara mitteomastamise ja tsiviilhagi esitamisest mitteteadmise ning selle kohta, et kinnistu võõrandamise eesmärgiks ei olnud Tartu linna huvide kahjustamine. TMS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas täitedokumendiks. Täitedokumendi jõustumist ega kehtivust ei ole kostjad kahtluse alla seadnud. Lähtuvalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist ei kontrollita täitemenetluses sissenõudja nõude materiaalõiguslikke asjaolusid. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud tõenditega, s.o kohtutäitur R. Rosenthali 9. juuli 2012 e-kirjaga (tl 6) ja Andres Anti poolt 9. juulil 2012 täiteasjas nr XXXXXXX kohtutäiturile esitatud varade ja kohustuste nimekirjaga (tl 12), kust nähtub, et Andres Antil puudub nii vara kui piisav sissetulek hageja nõude täitmiseks, on asjas tõendatud ka sissenõudja huvide kahjustamine. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et sõlmitud kinkelepinguga ei ole objektiivselt sissenõudja huvisid kahjustatud. Apellatsioonkaebuse etteheide maakohtule seoses poolte võrdsuse põhimõtte väidetava rikkumisega (hagejal oli lepinguline esindaja ja kostjatel mitte) on alusetu. See, kas kostjad esindavad ennast kohtus ise või otsustavad kasutada lepingulise esindaja abi, oli kostjate otsustada. Samas ei nähtu apellatsioonkaebusest, et kostjatel oleks jäänud seetõttu mingid asjakohased väited või tõendid esitamata.
12.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohtul vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.