Vladimir Raštšektajevi hagi OÜ Narva Hambapolikliinik vastu mittevaralise kahju ja tervisekahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
8365,37 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 28. septembri 2012.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vladimir Raštšektajev’i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. september 2013.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vladimir Apellant (hageja): (IK: XXXX), esindaja advokaat Margus Kiir
Raštšektajev
Vastustaja (kostja): OÜ Narva Hambakliinik (RK: 10896747), esindaja vandeadvokaat Marko Kairjak
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Viru Maakohtu 28. septembri 2012.a otsuse resolutsioon.
2.Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuses märgitule.
3.Tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotamise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtus kantud menetluskulud 50 % ulatuses Vladimir Raštšektajevi kanda ja 50 % ulatuses OÜ Narva
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud50 % ulatuses Vladimir Raštšektajevi kanda ja 50 % ulatuses OÜ Narva Hambapolikliinik kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vladimir Raštšektajev (hageja) esitas 25. aprillil 2006 hagiavalduse OÜ Narva Hambakliinik (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 25. aprillil 2007 hagiavalduse sama kostja vastu tervisekahju hüvitamiseks. Viru Maakohus liitis 28. juuni 2007 määrusega hagid ühte menetlusse. Hagiavalduste kohaselt pöördus hageja 2003 juulis kostja poole 36. hamba ravimiseks. Arst teostas hammaste kanalite ravi. Kuu aja pärast tekkis suur valu 36. ja 46. hambas.
5.jaanuaril 2004 plommiti 46. hammas seoses välja kukkunud plommiga. Hambavalu vähenes, kuid tekkisid valud selja ja neerude piirkonnas, hingamishäired ning üldine füüsiline ebamugavus. 2004. a juunis viidi läbi röntgenoloogilised uuringud. Röntgenipilt näitas, et 36. hambas toimus põletikuline protsess, mida ravida ei olnud võimalik. Põletikuga seoses pöördus hageja 26. juunil 2004 kirjaga OÜ Narva Hambakliinik juhataja Kristel Urmi poole. 19. juuli 2004 kirjas tegi K. Urm ettepaneku hammast koheselt mitte eemaldada, vaid teha seda juhul, kui tekivad veel mingid probleemid. Kuna hammas sel hetkel ei valutanud, nõustus hageja sellega. K. Urm eitas, et hageja tervisehäired võiksid olla seotud hamba all oleva põletikuga. Septembris sai hageja muudest allikatest teada, et põletikud võivad esile kutsuda muid haigusi. Hageja lasi hamba 27. septembril OÜ-s Narva Hambakliinik eemaldada. Pärast hamba eemaldamist põletiku ajal tekkinud tervisehädad ei kadunud. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteeti hindava ekspertiisikomisjoni 7. oktoobri 2004 otsusega on arsti süü tuvastatud selles, et ravi käigus ei tehtud röntgenülesvõtet. Ekspertiisikomisjoni otsust, nagu ka ekspertiisi läbiviimist, peab hageja ebaseaduslikuks. Tervisekaitseameti ekspert Piret Väli arvamuse kohaselt põhjustab põletik kahju tervisele. Arst A. Zaharova ja peaarst K. Urm, tehes hagejale ettepaneku mitte eemaldada kroonilise põletikuga hammast, soovisid kahjustada hageja tervist. Spetsialistina teadsid nad, et hageja hambas on nakkuskolle ning olid juba põletiku avastamise hetkel kohustatud tegema ettepaneku hamba
eemaldamiseks. Käitumises avaldub ka vastuolu arsti-eetikaga ning tegemist on süüliselt ja tahtlikult hageja tervisele kahju tekitamisega. Peaarst K. Urmi ja arsti A. Zaharova poolt on olemas süüline käitumine hageja suhtes ka
46.hambaga seoses. Ambulatoorses kaardis on kirjas, et alates 1986.a oli 46. hammas “surnud” 26. juunil 2004.a saatis hageja kirja peaarstile K. Urmile, kus näitas ära, et alates 2003.a juulist oli hagejal valu 46. hambas, mis kadus ära hambaplommi vahetusega. Informatsioon sellest, et „surnud” hammas valutab, andis alust oletada põletiku olemasolu selles. Ambulatoorsele kannete ja hageja kaebuste alusel olid kostja arstid kohustatud tegema hagejale ettepaneku röntgenoloogilisteks uuringuteks. Arst A. Zahharova süü 36. hamba kaotuses on tõendatud K. Urmi 19. juuli 2004 kirjaga. Kirjas on tehtud ettepanek polikliinikus implantaadi siirdamiseks, ravikulude hüvitamiseks, samuti vabandatakse hambaravi tagajärjel ilmnenud tüsistustega ebamugavuste tekitamise eest. Hageja on ravikulude eest osalise hüvitise saanud, kuid implantaadi siirdamist peab võimatuks arstide suhtes usalduse kaotamise tõttu. Probleem hammastega ning suutmatusega probleemi lahendada on otseses seoses kostja tegevusega või tegevusetusega. Eelkõige on kostja hooletult suhtunud diagnoosimisse, kuna ei ole välja selgitanud ravi vajavate põletike olemasolu (sh ei tehtud ka õigeaegselt röntgenuuringuid või ei suunanud patsienti neid tegema). Ka kostja ravitoimingud on olnud hooletud, kuna hammaste plommimisel on jäetud põletik ravimata ning ravides täideti juurekanalid vaid osaliselt. Eeltoodu tulemiks oli kahe hamba kaotus ning hageja poolt füüsilise valu sundtalumine. Lisaks on hagejal tänaseks pöördumatud kroonilised haigused. Eeltoodu kogumis on põhjustanud hagejale mittevaralist kahju, mis seisneb hagejale põhjustatud füüsilises ja hingelises valus, elukorralduse pöördumatus muutuses ning kannatustes ning asjaolus, et hageja peab elu lõpuni elama tekitatud tervislike probleemidega teadmises, et seisund ei ole parandatav. Hageja elukorralduse muutumine ei võimalda tal edaspidi ka töist tulu teenida ning tema kogu tegevus seisnebki ainult terviseprobleemidega tegelemises (oluline töövõime kaotus). Valud neerude ja maksa piirkonnas ei kadunud ära hamba eemaldamisega, vaid jäid alles ja muutuvad järjest tugevamaks. Hamba puudumine ja valud tõid kaasa hageja elu taseme languse ja füüsilise mugavuse kaotuse. Teadmine, et kostja arstid kasutasid küüniliselt ära hageja, kui patsiendi, usaldust ja teostasid vastutustundetut ravi, tekitab hagejale psüühilisi kannatusi. Selle aja jooksul tekkis hagejal hüpertoonia, mida enne põletikku ei olnud. Hageja tervisele tekitatud kahju tõi kaasa füüsilise, varalise, sotsiaalse ja hingelise heaolu kaotuse. Hageja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 75 000 kr (4793,37 eurot) ja varalise kahju hüvitamist summas 145 000 kr (9267,19 eurot). Kahju seisneb hagejale 2003.a alanud ja seni jätkuvates füüsilistes piinades: kaotatud tervis, elatustaseme langus, valude leevendamiseks kulutatud aeg, kaotatud kodurahu. Samuti põletikuga esilekutsutud haiguste meditsiiniliste uuringute eest tasutud rahasumma ja kaotatud hamba asemele implantaadi siirdamise maksumus (20 000 kr).
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele täies ulatuses vastu. Kostja vastuse kohaselt ravis vastustaja end arst-stomatoloogi A. Zahharova juures alates 1986.a märtsist. 18 aasta vältel oli hageja hambaravi kvaliteediga rahul ega esitanud pretensioone. 23. juulil 2003 hageja pöördus vastustaja stomatoloogi A. Zahharova poole 36 hamba kroonilise pulpiidi ravimiseks. Tavaliselt sellisel juhul hammas eemaldatakse, kuid arst otsustas siiski ravi kasuks. 10. juunil 2004 pöördus hageja uuesti arsti poole seoses sama hamba valuga. Arst suunas hageja röntgenisse ja tasus ise röntgenogrammi eest. Röntgenipildiga tuvastati
36.hamba luukudedes muutused, mis ei teki 11 kuu jooksul. Hagejale soovitati hammas eemaldada, kui valu peaks uuesti ilmnema. Hamba jätkuv ravi ei olnud võimalik. Kostja
hüvitas hagejale ravile kulutatud 495 kr ning nõustus polikliinikus oma kulul implantaati asetama, kuid hageja keeldus sellest. Hambaravi erialakomisjoni liige P. Väli 9. oktoobri 2006 otsuse kohaselt „on hamba D36 eemaldamisega 2004.aastal põletikukolle likvideeritud. Järelikult ei ole 36. hamba haigestumine aluseks hageja loetletud teistele haigustele. Kuna 36 hamba haigestumine toimus enne hageja ravi algust ja läbis normaalse raviprotsessi.“ Vastustaja esindajate tegudes puudub süüline käitumine hageja suhtes. Seda kinnitab ka Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 7. oktoobri 2004 eksperthinnang. Ekspertkomisjon ei tuvastanud põhjuslikku seost ega süülisust vastustaja käitumise ja saabunud tagajärje vahel. A. Zahharova hambaravi osutamine hagejale oli tavaline kutsealane tegevus hammaste ravil. Ekspertkomisjoni hinnangut hageja ei vaidlustanud ja see jõustus. Ekslik on hageja väide, et kostja arstid olid kohustatud temale selgitama vajadust 46. hamba röntgenoloogiliseks uuringuks, kui hageja ise nõustus 46. hamba raviga ega nõudnud röntgeni uuringut. Hageja psüühilised kannatused ei ole piisavalt tõendatud.
3.Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt ei vasta tõele, et hageja oli A. Zahharova patsient 18 aastat. Alates 1986 aastast kuni 2000 aastani (14 aastat) ei pöördunud hageja A. Zahharova poole ja ravis end teiste arstide juures. Ebaõige on kostja väide, et hageja pole oma väiteid tõendanud. Põletik kahjustab neerusid ja maksa, soodustab kahjustuste (laikude) tekkimist veresoontele, kahjustab arteriaalset vereringesüsteemi. See on üldtuntud meditsiiniline fakt, mis vastavalt TsMS § 94 lg-le 1 ei vaja tõendamist. Kostja on oma ala spetsialist, mistõttu on kohatud kostja väited, et hageja pidi kostjalt nõudma uuringutele suunamist või muid toiminguid.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 28. septembri 2012 otsusega hagi osaliselt. Kohus rahuldas osaliselt mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1 000 eurot. Tervisekahju hüvitamise nõude osas jättis kohus hagi täielikult rahuldamata. Hageja menetluskulud jäid 93% ulatuses tema enda kanda ja 7% ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud 7% tema enda kanda ja 93% ulatuses hageja kanda. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et hageja varalise kahju nõue tuleb jätta rahuldamata. 19. juuli 2004 vastuses (I. kd, tl 14) vabandas kostja hageja ees talle tekitatud ebameeldivuste pärast, mis on tekkinud A. Zahharova hambaravi tüsistustena, tunnistades sellega oma süüd. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seose olemasolu kostja tegevuse (tegevusetuse) ja hagejal tekkinud terviserikke vahel. P. Välja arvamus (I. köide, tl 62) ei saa olla tõendiks et hagejal just arvamuses nimetatud tervisehäired tekkisid. Asjaolu, et hageja ei pöördunud aastaid arsti poole kõrge vererõhu probleemidega, ei tähenda, et neid ei olnud. Asjatundja arvamuse kohaselt (nt. http://www.nooruse.ee/Tiiu_Jaanson/sud_ver/hpertooniatbi.html) võivad hüpertooniatõvel kaebused pikka aega puududa ja haigus avastatakse juhuslikult.
36.hamba ravikulud on kostja hagejale hüvitanud. Samuti kostja pakkus hagejale implantaadi paigutamist kostja poolt ja arvelt, millest hageja loobus. Järgnevalt analüüsis kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. VÕS § 130 lg 2 tulenevalt eeldatakse tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu. 36. ja 46. hammaste ravimine oli kostja poolt teostatud ebaõigesti. On üldteatud fakt, et hambavalu on raske kannatada ja see võib tingida elukorralduse muutmist. Pikaajaline hambavalu ja sellest tingitud heaolu langus annavad alust eeldada hagejal mittevaralise kahju olemasolu. Kohus
hindas kahju tekitamise asjaolusid (pikaajaline hambavalu), kahju ulatust iseloomu (kahe hamba terviserike) ja kostja suhtumist kannatanusse (palus vabandust hageja ees, maksis välja hamba ravile kuulutatud summad ja pakkus oma raha eest implantaadi paigutamist) ning ka seda, millise hüve kahjustamise eest hüvitist nõutakse (inimese heaolu langemine seoses tervise rikkumisega) ja milline võib olla ajavahemik, mille vältel isikul esineb heaolu langus (36. hamba puhul kuni 2004.a augustini ja 46. hamba puhul kuni 2007.aastani). Kõigest ülaltoodust lähtudes pidas kohus õiglaseks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1 000 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.V. Raštšektajev esitas Viru Maakohtu 28. septembri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 4793,37 eurot ja tervisekahju eest hüvitisena 4572 eurot. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda või alternatiivselt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus tõendamiskoormise valesti jaotanud. VÕS § 770 lg-st 4 tulenevalt on tõendamiskoormis üheselt pandud teenuseosutajale. Vastustaja ei ole aga tõendanud, et kahjulik tagajärg ei ole tehtud vigadega seoses. Apellant pöördus vastustaja poole hammaste ravimiseks – nn tavapärane plommimine ja närvide suretus. Arst ei pidanud vajalikuks teha röntgeniülesvõtet (mis on ka diagnoosiveaks) ning seoses puuduliku raviga tekkisid põletikud või jäeti nende olemasolu tuvastamata. Hambavaluga tagasipöördumisel soovitati apellandil tarvitada kaltsiumit ja loputada valutavaid hambaid. Tekkinud kahju oli välditav kohaste ravitoimingutega ning hilisemad väited, et tõenäoliselt oli kahju juba tekkinud, on põhjendamatud. Tervishoiuameti 30. aprilli 2007 kirjas on rõhutatud, et eksperdid ei tuvastanud põletike esinemist hammaste loožis. Selleks ajaks ei olnud tehtud ühtegi vastavat uuringut ning alles 8. mail 2007 tehti histoloogiline uuring, milline kinnitas just apellandi väiteid ja põletiku jätkuvat olemasolu; 2) on Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 7. oktoobri 2004 koosoleku protokoll oletuslik ja põhineb teenuse osutaja selgitusel. Komisjonil puudusid algmaterjalid ja röntgeniülesvõtted, seega ei saanud järeldus olla objektiivne. Komisjon on jätnud tähelepanuta, et ravi tulemusel tekkinud tüsistused põhjustasidki hammaste kaotuse; 3) on erialaspetsialist P. Väli otsuses (I kd tlk 54, p 2 ja 3) üheselt asutud seisukohale, et kroonilised põletikud hamba juure all võivad põhjustada põletikke teistes organites ning nõrgestada organismi vastupanuvõimet teistele haigustele. Seega on apellant usaldusväärselt tõendanud endal esineva tervisekahju põhjusliku seose ravivigadega. Kohtu viide asjatundja arvamusele hüpertooniatõve sümptomitele ei ole asjakohane kuna vastavat teavet ei ole kohtuistungil käsitletud. Hamba juure all asetsevate põletike põhjuslik seos põletikega teistes organites ning organismi vastupanuvõime nõrgestamisega on üldtuntud asjaoluks; 4) on apellant tervisliku seisundi halvenemise osas esitanud tõendava materjalina (lisaks apellandi vande all antud ütlustele): väljavõtte haigusloost, millest nähtub, et apellant pöördus terviseprobleemidega 2007.a arstide poole (kõrgvererõhk, suured valud neerude piirkonnas ja hingamishäired) korduvalt ning valud ajal, millal teostati ebaõnnestunud hambaravi; OÜ Narva Perearstikeskus 1. juuli 2009 tõend diagnoosiga: südamekahjustusega hüpertooniatõbi, isheemiatõbi ja kopsuhaigus; kirurg A. Šiskovi 23. septembri 2010 õiend uurimistulemustega: maohaavandid, mao erosioon ja gastriit; perearsti väljatrükk diagnoositud haiguste ning diagnoosimise aja kohta; 18. augusti 2008 arstliku ekspertiisi otsus nr 439017; 9. septembri
2010 arstliku ekspertiisi otsus nr 657726. Nimetatud tõenditega on apellant tõendanud, et alates ebaõnnestunud hambaravist (eelkõige seoses põletiku kollete tekitamisega ja nende ravimata jätmisega) on tema tervis järjepidevalt oluliselt halvenenud ning seoses raskete tervisekahjustustega tekkis ka püsiv töövõimekaotus. Eelnevalt oli apellandi tervis kahjustamata; 5) on kohus rõhutanud, et vastustaja hüvitas apellandile 36. hamba ravikulud ning samuti pakkus apellandile implantaadi paigutamist vastustaja poolt ja arvelt. Apellant selgitab, et ravikulude hüvitamisena tagastati teenustasu. Ettepanek implantaadi paigutamiseks vastustaja poolt ja arvelt on käsitletav süü tunnistamisena. VÕS § 107 lg 1 tulenevalt on kahjustatud isik palunud kahju hüvitamist ning heastamine ei saanud olla tulenevalt asjaoludest mõistlik (apellant põhjendatult eeldas, et teenuse kvaliteet ei ole nõuetekohane). 46. hamba osas ei ole vastustaja heastamist pakkunud. Seega ei ole apellandile tekitatud kahju hüvitatud ning kahjuhüvitise nõudes on apellandi poolt ka arvestatud tagastatud teenustasu; 6) ei ole rikkumine vabandatav ning rikkumise tagajärjed olid vastustajale ettenähtavad (st kahju tekitati raske hooletuse tagajärjel). Kahju suuruse osas on apellant esitanud maakohtule vastavad tõendid ning arvestused (hinnakiri implantaatide paigaldamise kohta Hambakliinikus ODE, Igemeravi kliiniku hinnakiri). Tõenditest nähtub, et käesoleval ajal on apellant sunnitud seoses ravivigadega kahe eemaldatud hamba asendamiseks implantaatidega kandma kulusid vähemalt summas 4572 eurot (so konsultatsioon 15x2 eurot; raviplaani koostamine 2x20 eurot, implantaadi maksumus 2x1500 eurot, juure ja igemeravi 2x200eurot (ca 2 visiiti), tuimestus (keskm 6 eurot kord) ja luuaugmentatsioon 2x551eurot), seega otsene kahju on summas vähemalt 4572 eurot. Seoses vahendite puudumisega vajab apellant tänaseni ravi ka põletikukollete likvideerimiseks. Vastustaja ei ole kahju suuruse osas vastuväiteid esitanud; 7) määras maakohus õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju eest 1 000 eurot. Ei ole selge, millistest kriteeriumitest lähtudes kohus antud summat mõistlikuks ja õiglaseks pidas. Kohus on hinnanud ja arvesse võtnud ainult hammastega seonduvaid ebamugavusi (kannatusi), kuid on tähelepanuta jätnud, et apellant elab tänaseni ilma kaotatud hammasteta (ca 8 aastat) ning krooniliste haiguste tõttu on tema elukorraldus jäädavalt muutunud. Heastamise pakkumine on olnud näilik, kuna vastustaja ei soovinud kohtuväliselt terviserikke kõrvaldamist hüvitada, sealhulgas ei reageeritud ka kohtumenetluse kestel tehtud pakkumisele osutada raviteenust, mille vastutasuks hageja oli nõus nõuetest loobuma (20. novembril 2007). Hüvitis summas 4793,37 eurot on proportsionaalne ka poolte majanduslikku olukorraga ja rikkumise raskusega ning ka tekitatud varalise kahjuga; 8) jagas maakohus menetluskulud äärmiselt ebaõiglaselt. Haginõue rahuldati 1000 euro ulatuses, kuid menetluskuluna on apellandilt võimalik välja mõista tulenevalt kehtinud piirmääradest ca 3500 eurot lepingulise esindaja tasu. Arvestades hagi osalist rahuldamist ning apellandi majanduslikku seisu (apellant saab riigi õigusabi) on menetluskulude jaotus äärmiselt ebaõiglane. Kohus oleks pidanud menetluskulude jaotamisel kohaldama TsMS § 162 lg-t 4. Apellant on korduvalt pakkunud kompromissi (sh 20. novembril 2007) ning antud juhul oli igati põhjendatud kohaldada TsMS § 163 lg 2 ja jätta menetluskulud maakohtus vastustaja kanda; 9) tegi apellant ettepaneku kompromissiks: a) vastustaja hüvitab hagejale tekkinud mittevaralise kahju kokku summas 1000 eurot; b) vastustaja paigaldab apellandile oma kulul implantaadid (36. ja 46. hammas). Paigaldamisele eelnevalt teeb vastustaja nõuetekohased uuringud ja ravib nimetatud hammaste loožidega seonduvad põletikud; c) apellant loobub eeltoodut ületavas osas oma nõuetest; d) menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
6.OÜ Narva Hambakliinik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebuses esitatud asjaolusid, mis tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Väide, justkui oleks vastustaja soovitanud apellandile tema valutavate hammaste loputamist, ei vasta tõele ning on menetluses uus. Vastustaja selgitab, et apellandi ambulatoorsest ravikaardist nähtub selgelt, et apellant 21. juuni 2004 visiidil valu ei kaevanud, mistõttu määras arst, et hammas kuulub eemaldamisele valu tekkimisel. Samuti on uus väide, et „vastustaja ettepanek apellandile implantaadi paigutamiseks vastustaja poolt ja arvel on käsitletav süü tunnistamisena“; 2) on tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vaja veel mitmete eelduste täitmine, mida peaks tõendama apellant. Apellant neid aga tõendanud ei ole, mh: tehtud on diagnoosi- või raviviga (VÕS § 762 või § 763); patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida (VÕS § 770 lg 4); patsiendil on tekkinud kahju; kahju tekkis diagnoosi või ravivea tagajärjel (VÕS § 127 lg 4, mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks); 3) saab Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 7. oktoobri 2004 koosoleku protokollile nr 52 tuginedes vastustajale etteheidetavaks teoks olla vaid asjaolu, et vastustaja ei teinud koheselt röntgenülesvõtet ega eemaldanud hambaid, vaid otsustas hammaste ravimise kasuks olukorras, kus hamba ravimine tegelikult võimalik ei olnud. Seega ei ole vastustaja tegevusetus põhjustanud mitte hammaste eemaldamise, vaid selle, et haige hammas eemaldati hiljem ning vahepealsel ajal teostati apellandile kasutu ravi. Asjaolu, et apellandi hambad lõppastmes eemaldati, ei ole seega käsitletav terviserikkena, sest VÕS § 770 lg 4 mõistes ei oleks hammaste eemaldamist ka korrektse ravi korral olnud võimalik vältida. Seega puudub vastustaja teo/tegematajätmise ja lõppastmes ilmunud tervisekahju vahel põhjuslik seos; 4) ei ole muude terviserikete tekkimine apellandile tõendatud. P. Väli konstateering ei saa olla tõendiks, et just apellandil sellised terviserikked tekkisid. Ajaliselt esimene diagnoos kannab kuupäeva 27. november 2007 kuni 5. detsember 2007. See tähendab, et diagnoos pandi apellandile ligi kaks aastat pärast käesolevas asjas hagi esitamist ning kolm aastat pärast väidetavaid probleeme põhjustanud 36. hamba eemaldamist. Ülejäänud haigused on diagnoositud veel hiljem. Isegi siis, kui põhjusliku seose olemasolu teo ja kahju vahel eeldatakse, ei saa selline eeldus kehtida juhul, kui saabunud tagajärg ei ole mõistlikult võttes seostatav väidetavalt selle aluseks oleva teoga. Samuti ei ole apellant esitanud tõendeid selle kohta, et nimetatud terviseprobleeme ei esinenud tal enne probleemide tekkimist hammastega. Apellant kinnitas 7. augustil 2012 käesolevas asjas toimunud kohtuistungil hoopis (vt istungi protokolli lk 9-10), et ta „absoluutselt mitte kunagi ei pöördunud arstide poole enne hammastega juhtunud“. Asjaolu, et apellant arsti poole terviseprobleemidega ei pöördunud, ei tähenda, et probleeme varem ei olnud. Seega puudub põhjuslik seos terviserikete ning vastustaja tegevuse vahel. P. Väli 9. novembri 2006 arvamusest tuleneb, et hammas D36 on eemaldatud 2004. aastal ja seega on antud põletikukolle likvideeritud. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et peale hammaste eemaldamist ei olnud apellandil enam põletikku; 5) ei ole apellant tõendanud vastustaja tegu, mis oleks saanud olla apellandi terviseprobleemide põhjuseks. Apellant ei ole selgitanud ka seda, milline vastustaja tegu kui ravi- või diagnoosiviga on apellandi arvates toonud kaasa kõik apellandi viidatud haigused. Vastustajale etteheidetav tegu saab olla vaid see, et vastustaja ei eemaldanud apellandi hammast koheselt, vaid üritas seda kasutult ravida. Samal ajal heidab apellant apellatsioonkaebuses vastustajale ette seda, et apellant ei ravinud hambaid ning selle tagajärjel tuli hambad eemaldada;
6) ei ole apellant tõendanud kahju tekkimist, mille eest vastutaks vastustaja. Kasutule ravile tehtud kulutused on vastustaja apellandile juba hüvitanud. Implantaatide paigaldamisega seonduvate kulud on apellandi poolt tõendamata, sest apellant on esitanud vaid hinnakirja, mitte aga konkreetse pakkumise, millest nähtuks, milliseid protseduure eeldab apellandile implantaatide paigaldamine ning millist tüüpi implantaadid talle üldse paigaldada tuleks. Samuti ei saa aga vastustaja olla vastutav implantaatide paigaldamisega seoses tekkivate kulude eest, sest vastustaja tegu ei ole põhjustanud apellandi hammaste eemaldamist. Vastustaja teoks sai olla vaid see, et ta ei eemaldanud hambaid koheselt; 7) tuleneb alus maakohtus määratud menetluskulude jaotuseks TsMS § 163 lg-st 1, võimaldades jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagi jäeti 93% ulatuses rahuldamata, oleks teistsugune menetluskulude jaotus olnud vastustaja suhtes äärmiselt ebaõiglane; 8) on asjakohatu ka apellandi viide TsMS § 163 lg-le 2, sest apellant ei ole pakkunud sellist kompromissi, mis vähimalgi määral sarnaneks maakohtu otsusega. Vastustaja on omapoolseid kompromisse pakkunud apellandile nii enne hagi esitamist kui ka kohtumenetluse vältel, kuid apellant on nendest keeldunud. Seega on menetluskulude apellandi kanda jätmine maakohtu poolt viidatud ulatuses igal juhul põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust hagi rahuldamise ulatuse osas, mille kohaselt kuulus hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamisele osaliselt (summas 1 000 eurot) ning rahuldamata jäi varalise kahju hüvitamise nõue. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 21 alusel osaliselt muuta. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda ja 50 % ulatuses kostja kanda. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (s.o menetluskulude jaotamise osas).
8.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus rahuldas osaliselt V. Raštšektajevi hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja mõistis OÜ-lt Narva Hambakliinik välja V. Raštšektajevi kasuks hüvitise summas 1 000 eurot. TsMS § 651 lg 1 alusel ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle ning ka maakohus asus seisukohale, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse lepingu alusel VÕS § 758 tähenduses. Hageja on rajanud oma nõude tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega seotud asjaoludele ning ka selgelt väljendanud, et taotleb kahju hüvitamist lepingu rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendina. Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg-le 1 on tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Vaidlust ei ole selles, et ka hambaravi kuulub tervishoiuteenuste hulka. Seejuures pidi kostja osutatud tervishoiuteenus vastama VÕS § 762 järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ning seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
9.Hageja on nõudnud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega seoses kostjalt nii talle tekitatud varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi nõuded põhinevad samadel faktilistel asjaoludel (hageja ja kostja vahel tervishoiuteenuse osutamise lepingu olemasolu ja selle väidetav rikkumine kostja poolt), siis on varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete eeldused ja sellest tulenevalt ka tõendamisele kuuluvad asjaolud osaliselt erinevad. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Seevastu varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on oluline asjas tuvastada, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest.
10.Hageja väitel ei osutanud kostja talle nõuetele vastavat tervishoiuteenust ja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et seoses 36. hamba haigestumisega kostja poole pöördumisel 2003.a juunis ja juulis jättis kostja (hambaarst A. Zahharova isikus) tuvastamata hagejal esinenud 36. hambaga seotud põletiku, ehkki põletik olnuks võimalik tuvastada röntgenuuringu tegemise teel. Selle asemel teostati hagejale hambakanalite (hambajuure) ravi ning paigaldati uus plomm. Ehkki hageja väitel hambavalud jätkusid, ei ole ta esitanud väiteid, nagu oleks ta ka pärast ravi teostamist 2003. aasta jooksul kaebustega hambaarsti poole pöördunud. Kõnealuse 36. hambaga seoses suunati hageja 2004.a juunis röntgenuuringule, mille käigus tuvastati hamba juure alune krooniline põletik. Sel ajal ei kaevanud hageja hambavalu ega muid probleeme selle purihambaga seoses. Hageja laskis 36. hamba eemaldada augustis (septembris) 2004, olles jõudnud seisukohale, et hambajuure alune põletik võib olla põhjuseks hulgale teistele terviseprobleemidele, mh tuues kaasa põletikke teistes organites. Lisaks on hageja esile toonud, et jaanuaris 2004 raviti hagejal 46. hammast, mille tulemusena mõningal määral vähenesid 36. hambaga seotud vaevused (hambavalud). 46. hammas eemaldati 2007. aastal pärast seda, kui ka selle hamba juure all oli histoloogilise uuringu tulemusel tuvastatud krooniline põletik.
11.Ravivea esinemine ja ulatus.
11.1.Maakohtu otsuses märgitu kohaselt on asjas "tuvastatud kostja poolt 36. ja 46. hamba ravi ebaõige teostamine." Kostjale oli põhjust ette heita tegevusetust, mille tõttu hageja pidi taluma pikka aega hambavalu. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 07.10.2004.a koosoleku protokolli nr 52 p 11.1-11.3 kohaselt (t I kd lk 25) teostati 36. hamba kroonilise pulpiidi (hambasäsipõletik) ravi eesmärgiga säilitada hammas. Juba sel ajal tulnuks teha röntgenülesvõte, kuna tõenäoliselt olid luukoes destruktiivsed muutused. Need tinginuksid hamba eemaldamise ja edasisest ravist loobumise. Seega saab kostjale ette heita tõepoolest seda, et 36. hambale ei tehtud koheselt, s.o hageja poolsel pöördumisel 2003.a juunis-juulis, röntgenülesvõtet, mis oleks ilmselt võimaldanud tuvastada põletiku olemasolu ning valida sellest lähtuvaid asjakohaseid ravivõtteid. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni protokollist nähtuvalt oleks kroonilise pulpiidi korral tulnud 36. hamba edasisest ravimisest loobuda ning hammas eemaldada. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohtadega, mille kohaselt on Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 07.10.2004.a protokoll oletuslik, põhinedes üksnes
teenuse osutaja selgitusel. Tegemist on ühega tõenditest, mida kohus hindab kogumis kõigi teiste asjas esitatud tõenditega (TsMS § 232). Hageja ei ole esitanud ekspertkomisjoni seisukohtade ümberlükkamiseks ühtegi sellist tõendit, mille põhjal oleks võimalik jõuda järeldusele, et 2003.a juuni-juuli seisuga oleks olnud jätkuvalt võimalik 36. hammast ravida viisil, mis võimaldanuks hamba säilitada.
11.2.Vastustaja (kostja) on menetluses olnud (püsivalt) seisukohal, et 46. hamba ebaõige ravi osas on hageja (apellandi) etteheited põhjendamatud. Sellele seisukohale jäi vastustaja ka ringkonnakohtu istungil. Nõustudes vastustaja seisukohtadega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 46. hambaga seonduvalt ei ole maakohus tegelikult rikkumist tuvastanud ega põhjendanud, milles seisnes 46. hamba nõuetele mittevastav ravimine. Maakohtu otsus ei sisalda mõttekäiku ega sellel põhinevat kohtu järeldust, mille kohaselt on kostja rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut hageja 46. hamba ravimisel. Maakohus on ravivea esinemist käsitlenud mittevaralise kahju hüvitise nõude kontekstis. Ehkki maakohus on oma otsuse põhjendustes märkinud, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestas kohus kahju ulatuse ja iseloomu kindlakstegemisel kahe hamba terviseriketega ning ka hageja heaolu langust nii 36. kui 46. hambaga seoses, ei ole maakohus tegelikult tuvastanud, et kostja poolt 46. hamba ravimisel oleks esinenud raviviga. Asjaolust, et maakohus märkis 46. hambaga seonduvaid vaevusi mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaoludena, ei tulene veel iseenesest, et kohus oleks kindlaks teinud kostja poolse rikkumise kõnealuse hamba ravimisel.
11.3.Hageja väitel tekkis valu 36. ja 46. hambas 2003.a juulikuus pärast seda, kui kostja oli teostanud 36. hambale juurekanalite ravi. Asjas esitatud tõenditest aga ei selgu, et hageja oleks 46. hamba probleemidega kostja poole pöördunud sellisel viisil, et kostjal oleks pooltevahelise tervishoiuteenuse osutamise lepingu raames tekkinud võimalus ja kohustus nimetatud hammast ravida. Hageja ambulatoorse ravikaardi väljavõttest (tõlge t I kd lk 54) nähtub, et patsient on pöördunud kaebusega valule 36 hamba piirkonnas 10.06.2004, mille järgselt on patsient suunatud röntgenisse. 21.06.2004.a patsiendil ravikaardi väljavõtte kohaselt kaebusi ei esinenud, kuid röntgenuuringu tulemusena on diagnoositud luukoe deformatsioonid 36 hamba piirkonnas. Pöördumisi kaebustega 46. hamba osas ravikaardi väljavõttelt ei nähtu. Maakohtule 25.04.2007.a esitatud avalduses (t I kd lk 94) märgib hageja, et saatis 26.06.2004.a kirja peaarstile K. Urm’ile, milles viitas, et alates 2003.a juulist kannatas ta valu 46. hamba piirkonnas, mis kadus ära hambaplommi vahetusega 4. jaanuaril 2004.a. Samas kirjas viitab hageja eelkõige 36. hambaga seotud probleemidele ega esita konkreetseid etteheiteid 46. hamba ravimata jätmise osas. Sellele kirjale on Narva Hambapolikliiniku peaarst K. Urm vastanud 19.07.2004.a (t I kd lk 101). Peaarstile kirja kirjutamisel ei ole ringkonnakohtu arvates tegemist tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumisega viisil, mille tagajärjel tekiks tervishoiuteenuse osutamise suhe VÕS §-de 758 – 759 mõttes. Puuduvad tõendid selle kohta, et 46. hambal oleks 2003.a juuli seisuga esinenud niisuguseid probleeme, mille kostja töötaja oleks tervishoiuteenuse nõuetekohase osutamise korral pidanud tuvastama. Samuti ei ole 46. hamba nõuetele mittevastava raviga seoses pöördutud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et vastustajale etteheidetavaks raviveaks saab käesoleval juhul olla üksnes see, et vastustaja hambaarst A. Zahharova ei eemaldanud 36. hammast koheselt 2003.a juunis/juulis, vaid otsustas hammast ravida olukorras, kus ravi oli perspektiivitu. Kohaseks ravivõtteks oleks seega olnud 36.
hamba eemaldamine juba 2003.a juunis/juulis. Põhjendatuks ei saa lugeda etteheiteid kostjale seoses 46. hamba ebaõige raviga.
12.Tervisekahju (varalise kahju) hüvitamine
12.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus jätnud ebaõigesti rahuldamata tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude, rikkudes menetlusõiguse norme muuhulgas tõendite väära ja ühekülgse hindamisega ning kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigusnorme. Maakohtu otsuse põhjendustes esinevad lüngad on ringkonnakohtul võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Vastavalt eelmärgitule (p 11.2 - 11.3) on maakohus tuvastanud ravivea kostja poolt osutatud hambaraviteenuse kvaliteedis sisuliselt üksnes 36. hambaga seonduvas osas. Nagu ringkonnakohus eelpool (p 11.3) märkis, ei ole tõendatud, et 46. hambal oleks 2003.a juuli seisuga esinenud niisuguseid probleeme (tervisehäireid), mille kostja töötaja oleks tervishoiuteenuse nõuetekohase osutamise korral pidanud tuvastama. Asja materjalidest nähtuvalt pöördus hageja kostja poole 46. hamba ravimiseks 2004.a jaanuaris, mil hambale paigaldati uus plomm (täidis). Puuduvad andmed selle kohta, nagu oleks hageja pöördunud
46.hamba ravimise eesmärgil kostja poole ka ajavahemikul pärast plommi paigaldamist kuni histoloogilise uuringuni mais 2007, millele järgnevalt hammas 46 eemaldati.
12.2.Ringkonnakohus leiab, et kohtumenetluses on kindlaks tehtud ravivea esinemine ühe hamba puhul, s.o 36. hambaga seonduvalt, mis seisnes perspektiivitu juureravi teostamises olukorras, kus hammas tulnuks juba 2003.a juulikuu seisuga eemaldada. Sellele lisaks saab tuvastatuks pidada ka diagnoosiviga, s.o niisuguse põletiku diagnoosimata jätmist 36. hambaga seotud kudedes, mis tinginuks kõnealuse hamba kohese eemaldamise. Kohaseks ravivõtteks oleks seega olnud 36. hamba eemaldamine juba 2003.a juunis/juulis. Ringkonnakohus märgib ka, et otsuse, kas pärast juulis 2003.a teostatud juureravi taluda (taastekkinud) hambavalu või pöörduda hambaarsti vastuvõtule, tegi hageja ise. Hageja ei pöördunud pärast 2003.a juulis teostatud ravi 36. hambaga seotud kaebustega kostja poole enne 10. juunit 2004.
12.3.Tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste asjaolude esinemine ja kohtumenetluses tõendamine: • tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763); • patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida (VÕS § 770 lg 4); • patsiendil on tekkinud varaline kahju; • kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks). Apellant (hageja) leiab, et raviveaga kaasnenud terviseriketeks, mille eest kostja (vastutaja) vastutab, on (a) kahe hamba (s.o 36. ja 46. hamba) kaotus ja (b) üldise tervisliku seisundi halvenemine - kõrgvererõhutõbi, neeruvalud, hingamishäired, südamekahjustusega hüpertooniatõbi, isheemiatõbi, kopsuhaigus, maohaavandid, mao erosioon ja gastriit.
12.4.VÕS § 770 lg 4 kohaselt eeldatakse olukorras, kus patsient on tõendanud diagnoosi- või ravivea ning terviserikke, mida üldjuhul ei teki teenuse nõuetekohase osutamise korral (s.o mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida), et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Tervishoiuteenuse osutaja
peab sel juhul kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et viga ja kahjulik tagajärg ei ole omavahel põhjuslikus seoses. Käesoleval juhul ei ole hageja kui patsient tõendanud, et tal oleks tekkinud niisugune terviserike, mida oleks ilmselt saanud tavapärase ja nõuetele vastava raviga vältida. Terviserike peab olema seostatav raviveaga. Puudub igasugune alus väiteks, nagu oleks 36. hamba ja selle ümbruse kudedes esinenud põletik tekkinud kostja ravivea tagajärjel. Arvestades asjaolu, et 2003.a juuni/juuli seisuga oleks tulnud hagejal (apellandil) 36. hammas eemaldada, mis oleks olnud hamba ja seda ümbritsevate kudede seisundit arvestades kohane ravivõte (vt eelpool p 11.1), ei ole võimalik jõuda järeldusele, et õige ravi kohaldamisel, s.o hamba eemaldamisel, ei oleks hageja 36. hambal kroonilist pulpiiti esinenud ning hammas oleks olnud võimalik säilitada. Eeltooduga on ümber lükatud hageja (apellandi) seisukoht, et kostja poolt hambaraviteenuse osutamise käigus tehtud diagnoosi- ja raviviga tõi talle kaasa hammaste kaotuse. Ringkonnakohus märgib veel kord, et kuna 46. hamba osas ei ole hageja ühtki raviveana käsitletavat asjaolu esile toonud ning selle hamba osas ei ole ravivea esinemist tuvastanud ka maakohus, siis puudub vajadus ja võimalus hinnata kostja vastutust selle hamba kaotusega seonduvalt. Õige on vastustaja poolt märgitu, et vastustaja (kostja) tegevusetus ei põhjustanud mitte hammaste eemaldamist, vaid haige hammas eemaldati hiljem ning vahepealsel ajal teostati apellandile kasutut ravi. Samuti ei ole haigete hammaste eemaldamine käsitatav hagejale terviserikke tekitamisena.
12.5.Ringkonnakohus leiab, et hagis ja selle hilisemates täiendustes esitatud asjaoludel ei ole hageja käesolevas asjas tõendanud, et tal tekkis niisugune terviserike, mida oleks saanud nõuetekohase hambaravi osutamisega, s.o haige 36. hamba eemaldamise korral 2003.a juunisjuulis, ilmselt vältida. Ei ole millegagi tõendatud, et hagejal tema väidete kohaselt tekkinud haigusseisundid - kõrgvererõhutõbi, neeruvalud, hingamishäired, südamekahjustusega hüpertooniatõbi, isheemiatõbi, kopsuhaigus, maohaavandid, mao erosioon ja gastriit - on sellised, mida üldjuhul ei teki põletikulise hamba õigeaegse eemaldamise korral. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et ka siis, kui tuleb eeldada põhjusliku seose olemasolu teo (ravivea) ja tekkinud kahju (tervisehäirete) vahel, ei saa selline eeldus laieneda piiramatult igasugustele patsiendil pärast puudustega raviteenuse osutamist ilmnenud terviseprobleemidele, mis ei ole tuvastatud raviveaga mõistlikult seostatavad. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga ka selles, et hagejal väidetavalt tekkinud tervisehäired on diagnoositud alates 2007.a novembrist, s.o pärast varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisele suunatud hagidega kohtusse pöördumist. Asjaolu, et terviseprobleemid on diagnoositud enam kui 3 aastat pärast 36. hamba eemaldamist, ei veena selles, et haigestumised oleksid olnud põhjustatud raviveast, s.o hamba eemaldamisega viivitamisest. Kuna 36. hammas eemaldati 2004.a augustis, on põhjust arvata, et hamba eemaldamisega taandus ka hammast ümbritsenud kudedes olnud põletik. Seda kinnitab nii P. Väli 09.11.2006.a konsultatiivne arvamus (t I kd lk 62) kui ka Tervishoiuameti 30.04.2007.a kiri (t I kd lk 139), mille kohaselt eksperdid ei tuvastanud põletike esinemist väljatõmmatud hamba loožis. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kuna 46. hammast ei olnud 30.04.2007 seisuga veel eemaldatud, siis ei saanud Tervishoiuameti selle kuupäeva kirjas olla juttu ka selle hamba "loožist". Seetõttu ei esine vastuolu Tervishoiuameti 30.04.2007.a kirja ja 08.05.2007.a teostatud histoloogilise uuringu tulemuste vahel, millega tuvastati põletik 46. hamba alustes kudedes.
12.6.Ebaõige on apellandi seisukoht, nagu tõendaks erialaspetsialist P. Väli arvamus (t I kd lk 54, p 2 ja 3) usaldusväärselt asjaolu, et hagejal tekkinud terviseprobleemid oleksid olnud põhjustatud 36. hamba õigeaegse eemaldamata jätmise tõttu kestmajäänud
hambanärvipõletikust. P. Väli arvamuses väljendatakse üldisi seoseid, mille kohaselt kroonilised põletikud hamba juure all võivad põhjustada põletikke teistes organites ning nõrgestada organismi vastupanuvõimet teistele haigustele. Iseenesest on õige, et hamba juurte all olevate põletike põhjuslikku seost teistes organites tekkivate põletike ja organismi vastupanuvõime nõrgenemisega võib pidada üldteadaolevaks. Samas ei saa olukorras, kus kostja ravivea tõttu jäeti 36. hammas eemaldamata 2003.a suvel ja see eemaldati 2004.a augustis, kuid hageja poolt esiletoodud muud tervisehäired ja haigestumised on diagnoositud 2007. aasta lõpus, pidada põhistatuks, et tervisehäireid põhjustas just kostja poolne raviviga. Kolleegium märgib, et ehkki välistada ei saa hagejal terviseprobleemide tekkimist seoses 46. hamba aluse põletikuga, mis eemaldati 2007.a, ei ole 46. hamba ravimisel tuvastatav kostja poole raviviga ning selle hamba põletikuga kaasnenud võimalikud kahjulikud tagajärjed ei ole omistatavad kostjale. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks vastustaja (kostja) poolt apellandile (hagejale) 36. hamba ravikulude hüvitamine ja implantaadi paigaldamise pakkumine käsitatav süü tunnistamisena. Kasutuks osutunud ravi eest tasutud teenustasu tagastamine ja implantaadi paigaldamise pakkumine kauaaegsele patsiendile on vaadeldav heas usus käitumisena hambaraviteenuse osutaja poolt. Põhjendatud ega tõendatud ei ole ka apellatsioonkaebuses sisalduvad väited, nagu oleks apellandile hambaravi osutamisel jäetud teostatud ravitoimingud nõuetekohaselt dokumenteerimata, mis VÕS § 770 lg 3 alusel vabastaks hageja tõendamiskoormisest tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevate asjaolude tõendamisel. Vaidlust ei ole selles, et apellant pöördus esmalt arsti poole 13.07.2003, et ravida 36. hamba kroonilist pulpiiti. Kehtestatud ei ole nõuet, mille kohaselt tuleks hambaravikaardile koheselt märkida võimalus, et ravitav hammas tuleb tõenäoliselt tulevikus ikkagi eemaldada. 10.06.2004 pöördus apellant uuesti arsti poole, kaevates valu 36. hamba piirkonnas ning 21.06.2004 diagnoositi röntgenülesvõtte põhjal 36. hamba luukoe destruktsioon. Ambulatoorsel kaardil märgitu kohaselt ei kaevanud apellant 21.06.2004.a visiidil valu, mistõttu määras arst, et hammas kuulub eemaldamisele valu tekkimise korral. Lisaks nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohtadega, mille kohaselt apellant (hageja) on ise kohtumenetluse käigus avaldanud, et tema terviseprobleemide põhjused ei pruugi olla seotud hammastega (vt maakohtu 07.08.2012.a istungi protokoll lk 10). Samuti ei ole apellant tõendanud, et tal ei esinenud väidetavaid tervisehäireid juba 2003.-2004. aastatel, s.o enne käesolevas menetluses kindlaks tehtud ravivea esinemist.
12.7.Eeltoodust lähtudes jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele seetõttu, et hageja ei tõendanud endal niisuguse terviserikke tekkimist, mida üldjuhul ei oleks tekkinud teenuse nõuetekohase osutamise korral ja mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida. Tõendatud ei ole, et hagejal alates 2007.a novembrist diagnoositud tervisehäireid oleks saanud vältida sellega, et 36. hammas oleks eemaldatud 2003. aastal, selle asemel, et teostada sellele hambale kasutuks osutunud juureravi. Kuna varalise kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud, puudub vajadus hinnata ka varalise kahju suurust, sh seda, missuguseid kulutusi tuleks teha eemaldatud 36. ja 46. hammaste asendamiseks implantaatidega.
13.Mittevaralise kahju hüvitamine
13.1.Maakohus rahuldas mittevaralise kahju hüvitise nõude osaliselt, mille eeldusena on kohus tuvastanud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise õiguslikud eeldused.
Nõude osalisel rahuldamisel lähtus maakohus üldteadaolevast asjaolust, et hambavalu on raske kannatada ja see võib tingida elukorralduse muutumist. Vaidlustatud ei ole maakohtu seisukohta, et hamba eemaldamisega viivitamisega ja perspektiivitu ravi osutamisega kaasnes patsiendi jaoks pikaajaline hambavalu talumine, mis on aluseks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisele. Põletikulise hamba õigeaegsel eemaldamisel oleks põletikust tingitud valu taandunud, seega ei oleks koheselt õige ravivõtte rakendamisel patsiendil tulnud hambavalu ja sellega kaasnevaid ebamugavusi sedavõrd pikka aega taluda.
13.2.Apellant on vaidlustanud maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse. Hageja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 4793,37 eurot (75 000 krooni), kuid maakohus mõistis hüvitisena välja 1000 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et väljamõistetud hüvitis mittevaralise kahju katteks summas 1000 eurot on käesoleval juhul kõiki asjaolusid ja rikkumise olemust ning raskusastet arvestades mõistlik ja piisav. Kolleegium kordab eelpool märgitut, s.o lähtuda tuleb sellest, et kohtumenetluses on kindlaks tehtud ravivea esinemine ühe hamba puhul, s.o 36. hambaga seonduvalt. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et ehkki maakohtu otsuse põhjendused mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on osaliselt vastuolulised, ei ole see toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist.
13.3.Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, nagu pidanuks mittevaralise kahju hüvitise suurus sõltuma ka hageja töövõime kaotusest, üldhaigestumisest ja elukorralduse püsivast muutumisest. Need väidetavad asjaolud ei tulene kostja töötaja poolt hagejale hambaarstiteenuse osutamisel esinenud raviveast, s.o otsustusest mitte eemaldada 36. hammast koheselt juunis-juulis 2003, vaid püüetest teostada 36. hambale juureravi, mis osutus tagajärjetuks. Üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju. Nii enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kui ka
31.detsembril 2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb tekitatud tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest tervisekahjustusega kaasnenud negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Diskretsiooni piiride rikkumisest oleks alust rääkida juhul, kui maakohus oleks välja mõistnud ilmselgelt sümboolse hüvitise. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades rikkumise olemust ja kohtumenetluses kindlakstehtud asjaolusid ei ole väljamõistetud hüvis mittevaralise kahju eest summas 1000 eurot ilmselgelt sümboolne. Seda saab pidada piisavaks hüvitiseks valu ja ebamugavuse talumise eest tarbetuks osutunud hambaravi teostamise ajal ja sellele järgnevalt, kuni patsient (hageja) ise uuesti hambaarsti vastuvõtule pöördus.
14.Menetluskulude jaotus Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud, jättes 93 % ulatuses menetluskulud hageja kanda ja 7 % ulatuses kostja kanda.
Hagi on rahuldatud osaliselt, millisel juhul TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega ei ole seaduses sätestatud eeldust, et hagi osalisel rahuldamisel tuleks menetluskulud eelistatult jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kolleegiumi arvates on olukorras, kus kohus rahuldas hageja nõude osaliselt mittevaralise kahju nõudes ja jättis rahuldamata varalise kahju nõudes, põhjendatud jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, arvestades ka seda, et mittevaralise kahju suurust ei ole üldjuhul võimalik tõendada ning kohus lahendab nõude diskretsiooni alusel. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 163 lg 1 alusel on käesoleval juhul põhjendatud jätta menetluskulud 50 % ulatuses hageja kanda ja 50 % ulatuses kostja kanda. Menetluskulude jaotamisel arvestab ringkonnakohus vaidluse olemust ja selle tähendust hageja jaoks. Menetluskulude suuremas osas hageja kanda jätmine oleks kolleegiumi arvates ebaõiglane ja ebamõistlik, arvestades muuhulgas hageja varalist ja tervislikku seisundit. Hageja varalist seisundit on kohus kontrollinud hagejale menetlusabi ja riigi õigusabi andmise raames. Hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.