Muud › Muud hagiasjad

TsiviilasiJõustunudViru Maakohus Narva kohtumaja · 28.09.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Viru Maakohus Narva kohtumaja
Kohtuasja number: 2-06-9959/151
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Muud › Muud hagiasjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 28.09.2012
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 10 089

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

OSAÜHING NARVA HAMBAKLIINIK10896747(Kostja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

VIRU MAAKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik

2-06-9959 28. september 2012, Narva

Kohtuasi

V R hagi osaühingu (edaspidi OÜ) Narva Hambakliinik vastu mittevaralise ja tervisekahju hüvitamise nõudes 14 151 eurot (75 000 krooni + 145 000 krooni) Hageja: V R (isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir (Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo Jõhvi osakond, asukoht Sompa 3, 41533 Jõhvi; elektronposti aadress: XXX) Kostja: OÜ Narva Hambakliinik (registrikood 10896747, asukoht Vestervalli 25, 20306 Narva) Kostja esindajad:  vandeadvokaat Marko Kairjak (Advokaadibüroo Varul (Tallinnas); elektronposti aadress: XXX)  vandeadvokaadi vanemabi Kadriann Habakukk (Advokaadibüroo Varul (Tallinnas); elektronposti aadress: XXX) Hagimenetlus 28.08.2012 avalikul kohtuistungil

Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

Tamara Šabarova

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada V R hagi OÜ Narva Hambakliinik vastu mittevaralise ja tervisekahju hüvitamise nõudes osaliselt.

2.Rahuldada osaliselt V R hagi mittevaralisekahju hüvitamise nõudes ja mõista OÜ-lt Narva Hambakliinik (registrikood 10896747, asukoht Vestervalli 25, 20306 Narva) välja V R (isikukood XXX, elukoht XXX) kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 1 000 (üks tuhat) eurot.

Sarnased lahendid

Muud

Hageja lasi hamba viivitamatult eemaldada 27. septembril OÜ-s Narva Hambakliinik (pärast eemaldamist tekkisid raskused söömisega). Pärast hamba eemaldamist saavutas hageja küll füüsilise kergenduse, kuid põletiku ajal tekkinud tervisehädad on jäänud ning ei lase tal rahulikult elada. Juhataja ettepanek eemaldada hammas alles uute probleemide tekkimisel on oma sisult küüniline ning arstieetikat rikkuv. Selle ettepanekuga (nõuandega) tekitas Juhataja tahtlikult kahju hageja tervisele. Spetsialistina teadis ta, et hageja hambas on nakkuskolle, mis puutub kokku vereringega ja tekitab kahju hageja tervisele ning oli kohustatud tegema ettepaneku hammas koheselt eemaldada juba juunikuus (põletiku avastamise hetkel), samuti selgitama neid meditsiinilisi näidustusi, mille alusel peab hageja hamba eemaldama. Juhataja seda ei teinud. Arst A Z süü hageja 36. hamba kaotuses on tõendatud Juhataja 19.07.2004 kirjaga, milles antud fakti osas tunnistatakse arsti süüd. Kirjas on tehtud ettepanek polikliinikus implantandi siirdamiseks, ravikulude hüvitamiseks (hüvitis saadud), samuti vabandatakse hambaravi tagajärjel ilmnenud tüsistustega ebamugavuste tekitamise eest. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteeti hindava ekspertiisikomisjoni 07.10.2004 otsusega on arsti süü tuvastatud selles, et ravi käigus ei tehtud röntgenülesvõtet. Ekspertiisikomisjoni otsust, nagu ka ekspertiisi läbiviimist, peab hageja ebaseaduslikuks. Hageja 11.09.2004 kirja, milles ta palus teha hambapildi ning nõudis, et ilma hambapildita ekspertiisi läbi ei viidaks ja hagejale otsuseid ei saadetaks, sai Tervishoiuamet kätte 13.09.2004 (postikviitungid lisatud). Komisjonile kirja ei esitatud (on tõendatud komisjoni istungi protokolliga), mida hageja võrdsustab dokumendi hävitamisega. Komisjoni läbiviimist ilma hambapildi vaatamiseta peab hageja tema arstile pretensioonide esitamise objektiivse arutamise profanatsiooniks. Mis puutub komisjoni otsusesse, et juba ravi käigus ilmnesid luus destruktiivsed muutused, võib hageja viidata Juhataja 19.07.2004 kirjale, milles on ainult ebakonkreetne, kahemõtteline kinnitus selle kohta, et põletik ei ole kestnud 11 kuud. Kuid isegi kui eeldada, et põletiku vanus on üle 11 kuu, siis ka sellisel juhul on hamba kaotuses süüdi arst. Oma 19.07.2004 kirjas ei kinnita Juhataja, et juba ravi käigus oli põletik pöördumatu iseloomuga. Seega, oli arst kohustatud põletiku (juhul, kui see oli olemas) tuvastama ja viima hamba säilitamiseks läbi vajaliku ravi. Seda aga ei tehtud. Arst ei suutnud osutada kvaliteetset arstiabi, millega oli nõus ka Juhataja, pakkudes hagejale abi implantandi siirdamisel. Implantandi siirdamist OÜ-s Narva Hambakliinik peab hageja võimatuks polikliiniku arstide suhtes usalduse kaotamise tõttu. 2003.a alanud ja seni jätkuvaid arsti ja Juhataja süül tekkinud füüsilisi piinu hindab hageja, kõigepealt, lähtudes selle aja jooksul arsti süül ja Juhataja poolt tahtlikult kahjustatud kaotatud tervisest, elatustaseme langusest, põletikust tingitud hamba- ja muude valude leevendamiseks kulutatud ajast, kaotatud kodurahu tundest, põletikuga esilekutsutud haiguste meditsiiniliste uuringute eest tasutud rahasummast; teiseks, lähtudes arsti süül kaotatud hamba asemele implantandi siirdamise maksumusest (20 000 krooni). 3(23)

4.jaanuaril hageja vahetas välja 46. hambal väljakukkunud plommi, peale mida hambavalu kadus ja ta ekslikult arvas, et ta on terveks ravitud. Valu 36. hambas hakkas vähenema, kuid ilmusid kerged valud neerude piirkonnas, probleemid hingamisega, üldine füüsilise ebamugavuse seisund. 2004.a juunis tehti hagejale röntgenoloogilisi uuringuid, mille käigus tuvastati hamba juure alune krooniline põletik. Kostja tunnistas tolleks ajaks, et arsti poolt teostatud ravi oli mittekvaliteetne. Hagejale tagastati raha, mis oli kulutatud ravi peale, tehti ettepanek paigaldada kostja arvel implantant. Seejuures arst A. Z ja kostja peaarst K U soovitasid hammast mitte eemaldada, vaid oodata, millal valu ilmub jällegi või tekivad veel mingid probleemid. Kõik need asjaolud on kinnitatud peaarsti kostja K.U 19.07.2004.a ja 14.08.2006.a vastustega. Ettepanekuga mitte eemaldada hammast hageja nõustus, kuna valu hambas oli selleks ajaks kadunud ja probleeme temaga ei olnud. Suve jooksul hageja tervislik seisund hakkas järsult halvenema. Septembri lõpul ilmusid selgelt väljenduvad valud neerude ja maksa piirkonnas. Meditsiinilise informatsiooni allikatest hageja selgitas välja, et põletik kindlalt kahjustab neere, maksa, arteriaalset süsteemi, soodustab hüpertooniatõve arengut ja „lööb sisse” kõikidesse organismi nõrgestatud punktidesse. Hageja eemaldas viivitamatult hamba. Tervisekaitseameti ekspert Piret Väli oma 09.11.2006 arvamuses tegi kindlaks: Patsient V R varasemalt teostatud juureravi 36. ei ole õnnestunud. Kroonilised põletikud juure all võivad olla põhjuseks tüsistuste tekkeks, mis võib väljenduda põletikuna teistes organites. Kroonilised põletikud võivad põhjustada põlelikuhsi muutusi erinevates organites näiteks liigestes ning nõrgestavad kindlasti organismi vastupanuvõimet muudele üldhaigustel. Ekspert P V arvamus kinnitab süülist käitumist hageja suhtes arst A. Z ja peaarst K. U poolt. Esiteks, A. Z poolt ravi teostamisel jämeda lohakuse tulemusel hageja kaotas hamba. Aasta jooksul oli hagejal tugev stress võideldes hambavalu ja selle põletiku mõjuga talle, mis viis ta tervisekaotusele. Teiseks, ekspert P V oma arvamuses tõi ära, et põletik põhjustab kõiksugust kahju tervisele. See tähendab, et see asjaolu on tõestatud meditsiiniline faktor. Arst A. Z ja peaarst K. U, tehes hagejale ettepaneku mitte eemaldada kroonilise põletikuga hammast, nägid ette, see tähendab soovisid kahjustada hageja tervist. Selliselt sisaldub nende tegevuses selline süüline käitumine nagu tahtlik tervisele kahju tekitamine. Süülises käitumises on küünilisus ja vastuolu arsti 4(23)

46.hambaga. Ambulatoorses kaardis on kirjas, et alates 1986.a oli 46.hammas “surnud” (ravi teostas arst A. Z). 26.06.2004.a saatis hageja kirja peaarstile K. U, kus näitas ära, et alates 2003.a juulist oli hagejal valu 46. hambas, mis kadus ära hambaplommi vahetusega (4. jaanuar 2004). Informatsioon sellest, et „surnud” hammas valutab kuue kuu jooksul, andis alust oletada põletiku olemasolu selles. “Surnud” hammas ei saa valutada põhjuseta. Ambulatoorsele kannete ja hageja kaebuste alusel olid kostja arstid kohustatud tegema hagejale ettepaneku röntgenoloogilisteks uuringuteks. Tolleks ajaks kostja tunnistas oma süüd 36. hamba põletikus. Seejuures peaarst K. U ja A. Zaktiivselt veensid hagejat mitte eemaldada 36. hammast, motiveerides seda sellega, et põletik on kahjutu tervisele. Sellises situatsioonis informeerida hagejat oletatavast süüst veel 46. hamba põletikus arstid ei soovinud. Peaarst K. U ja arst A. Z varjasid hageja eest diagnoosi, mis andis alust oletada 46. hamba juure aluse kroonilise põletiku olemasolu. Kuna kostja täitis lohakalt oma kohustusi, siis vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 3 tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist, antud juhul - tervisele kahju tekitamine. Põletiku tekkimise ajast peale elab hageja, tundes füüsilist ja hingelist valu. Peale hambavalu – need valud, mis tekkisid neerude ja maksa piirkonnas ei kadunud ära hamba eemaldamisega, vaid jäid alles ja muutuvad järjest tugevamaks. Hamba puudumine ja valud tõid kaasa hageja elu taseme languse ja füüsilise mugavuse kaotuse. Teadmine, et kostja arstid kasutasid küüniliselt ära hageja, kui patsiendi, usaldust ja teostasid vastutustundetut ravi, tekitab hagejale psüühilisi kannatusi. Selle aja jooksul tekkis hagejal hüpertoonia, mida enne põletikku ei olnud, mis tõi endaga kaasa töövõimetuse ja materiaalsete võimaluste halvenemise. Hageja tervisele tekitatud kahju tõi kaasa füüsilise, varalise, sotsiaalse ja hingelise heaolu kaotuse. Lähtudes eeltoodust palub hageja nõuda kostjalt hageja tervisele, sealhulgas tahtlikult, tekitatud kahju eest rahaline kompensatsioon hageja kasuks summas 145 000 krooni ja kohtukulud. Viru Maakohtu 17.12.2010 kirjaga (III. köide tl 35-38) anti hagejale tähtaeg 30 päeva hagiavalduse tervikteksti esitamiseks ja hoiatati, et uue hagiavalduse esitamata jätmisel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohus selgitas hagejale, et korrektse nõuetele vastava hagiavalduse esitamiseks on hagejal võimalus pöörduda kvalifitseeritud õigusabi saamiseks advokaadibüroosse või juhul, kui hageja materiaalne olukord ei võimalda õigusabi eest tasuda, taotleda riigilt õigusabi ja vajadusel menetlusabi. Maakohus saatis hagejale ka vastavad blanketid. Kohtule 26.01.2011 esitatud vastuse kohaselt kohtu 17.12.2010 kirjale (III. köide tl 43) 25.04.2007 muutis hageja oma nõudeid. 21.06.2007 kohtuistungil teatas hageja, et tal on üks hagiavaldus – tervisele tekitatud kahju osas, mida kinnitas ka makstud riigilõiv. 5(23)

46.hammastel krooniline põletik, mille tagajärjeks on hammaste kaotus. Hambaarstide komisjoni liige Piret Väli 09.11.2006 otsusest nähtub, et 36. hamba põletik tekkis selle tõttu, et hambajuure kanalid olid kostja poolt puhastatud ainult 2/3 osas ja 1⁄2 sügavusele. Ravi on tunnistatud ebaedukaks. Otsuses on samuti näidatud, et hammaste põletik soodustab teiste organite haigestumist, liidesed, organismi vastupanu võime langust üldhaigestumisel. Kostja tegi ettepaneku 36. hammast mitte eemaldada ja ei hoiatanud hagejat sellest ettepanekust tulenevatest ohtudest ja tagajärgedest, kuigi vastavalt VÕS § 766 lg 1 oli ta kohustatud seda tegema. Samuti ei hoiatanud kostja hagejat kroonilisest põletikust 46. Hambal, mille tõi esile 08.05.2007 histoloogiline uuring. Kõik need asjaolud on äratoodud 25.04.2007 hagiavalduses, mis on vajalik läbivaadata. Moraalse kahju hüvitamise 25.04.2006 nõude läbivaatamist hageja ei nõua. Viru Maakohus jättis oma 21.02.2011 määrusega (III. köide tl 52-53) V. R hagi OÜ Narva Hambakliinik vastu mittevaralise kahju ja tervisekahju hüvitamiseks läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel; menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Tartu Ringkonnakohtu 06.06.2012 määrusega (III. köide tl 137-139) hageja määruskaebus rahuldati ning tühistati Viru Maakohtu 21.02.2011 määrus ja saadeti V R hagi OÜ Narva Hambakliinik vastu mittevaralise ja tervisekahju hüvitamiseks läbivaatamiseks maakohtule. Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 07.04.2011 määrusega, mis jõustus 29.04.2011 (eraldi toimik, tl 69-70), rahuldati hageja riigi õigusabi taotlus, anti V R riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. 24.05.2011 esitas hageja kohtule täiendused (III. köide tl 87-88), millede kohaselt kvalifitseerimata arstiabi osutamiise tulemusena, kaotanud hageja kaks hamba (36 ja 46), vaid ei lahenda omaprobleeme tervisega. Hamba eemaldades hambaarstid jätnud lõuapärases asuva kroonilised põletikud ravimata. 05.08.2007.a histoloogilised uuringuid välja selgitanud kroonilised prolifiratiivsed põletikud 46. hamba eemaldamise kohas.

21.06.2004.a röntgenipildiga tuvastati 36 hamba luukudedes muutused, mis ei teki 11 kuu jooksul. Hagejale soovitati hammas eemaldada, kui valu peaks uuesti ilmnema. Hamba jätkuv ravi ei olnud võimalik. Vastustaja hüvitas hagejale ravile kulutatud 495 krooni ning nõustus polikliinikus implantandi asetada, kui röntgenidiagnostika uuring implanteerimist võimaldab, kuid hageja sellest keeldus. Hageja oma avalduses märgib, et pärast 46 hamba tervenemist valu 36 hambas hakkas vaibuma, kuid tekkisid valud selja piirkonnas, neerudes, hingamise tüsistused, üldise füüsilise diskomfordi seisukord. 19.07.2004.a hageja sai vastustaja vastuse oma 26.06.2004.a avaldusele, milles vastustaja juhatuse liige tegi temale ettepaneku hammas koheselt jätta eemaldamata, vaid teha seda siis, kui tekkivad mingid probleemid. Hageja ettepanekuga nõustus, kuna hambavalu selleks ajaks lõppes ja probleeme temaga ei olnud. Sellega olevat tekitatud tahtlik kahju hageja tervisele. Ettepanek eemaldada hammas ainult uute probleemide tekkimisel hageja arvates on oma sisult küüniline ja rikkub arsti eetikat, kuid vajalikud objektiivsed tõendid kõigi nende hageja väidete kohta hagiavaldusele ei ole lisatud. Seega vastustaja esindajate tegudes puudub süüline käitumine hageja suhtes. Seda kinnitab ka Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 07.10.2004.a eksperthinnang. Ekspertkomisjon oma hinnangus märgib, et hamba kroonilise pulpiidiravi tehti eesmärgiga säilitada hammas; juba sel ajal tulnuks teha röntgenipildi, sest tõenäoliselt olid luukoes destruktiivsed muutused. Need tinginuks hamba eemaldamise ja edasisest ravist loobumine ning Narva Hambakliiniku poolt patsiendile pakutud kompensatsioon ravile kulutatud summa hüvitamiseks on asjakohane. Seega Tervishoiu arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon ei tuvastanud põhjuslikku seost vastustaja käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Stomatoloog A. Z hambaravi osutamine hagejale oli tavaline kutsealane tegevus hammaste ravil ja oma sisult ei olnud süüline. Süülise käitumise puudumine, teo ja saabunud tagajärje põhjusliku seose tõendamatus hageja pooltbtäielikult välistavad vastustaja süüd hambaravi ebaõnnestunud kulgemises ning moraalse kahju tekitamises. Hageja ise mõistis, et tema nõuded on põhjendamatud ja seetõttu tema 11.09.2004.a kirjas Tervishoiuameti peadirektori Ü K nendib, et “kui sõltumatu komisjoni järeldused saavad põhistatud ainult Narva Hambakliiniku arstide seletustega, siis see on ebaobjektiivne ja neid mulle ei ole vaja saata, mina pretensiooni ei oma ja kõik oma küsimused võtan maha.” Hagiavalduses hageja aga märgib, et Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus on ebaseaduslik ja stomatoloog A Z süü ebaõiges 36 hamba ravis on tõendatud, kuna oli tegemata röntgenivõte. Ekaspertkomisjoni eksperthinnangut hageja kohtu korras ei vaidlustanud ja see jõustus. Märgitud asjaolud kogumis välistavad OÜ Narva Hambakliinik vastutust V. R 36 hamba ebaõnnestunud ravis ja on aluseks hagiavalduse rahuldamata jätmiseks. Vastavalt hagi vastusele (25.04.2007 hagi) kostja ei tunnista hagi täies ulatuses. 2003.a juulis hageja ravis 36 hamba kostja stomatoloogi A Z juures, kes teostas purihammaste kanalite raviseanssi. Umbes ühe kuu pärast valu tekkis üheaegselt 36. ja 46 hambas. 2004.a jaanuaris hageja vahetas 46. hamba väljakukkunud plommi ning hambavalu lõppes. Ja tema arvas, et hammas on piisavalt ravitud. Valu 36. hambas ka vähenes, kuid hagejal tekkisid valud neerude piirkonnas, algas higistamine ja üldine ebamugavuse seisund. 7(23)

2004.a juunis röntgeniga tuvastati hambajuure alune põletik. Kuna hageja ise nõustus ettepanekuga mitte eemaldada hammast seoses valu kadumisega ja seetõttu probleemi puudumisega. Alles suve jooksul hamba seisund hageja väitel hakkas halvenema. 2004.a septembris tekkisid valud neerudes ja maksa piirkonnas. Hageja diagnoosis endal neerude ja maksa kahjustusi, arteriaalse süsteemi häireid ning hüpertooniatõve arengut. Kuid hageja väited kausaalse seose kohta hambavalu ja teiste haiguste vahel ei ole üldse tõendatud. 07.10.2004.a Tervishojuameti arstliku ekspertkomisjon andis hinnangu, et 36. hamba kroonilise pulpiidi (hambasäsipõletik) ravi tehti eesmärgiga säilitada hammas. Juba sellel ajal hageja oleks pidanud nõudma röntgenülesvõtte tegemist, sest tõenäoliselt olid luukoes destruktiivsed muutused. Need tinginuks hamba eemaldamise ja edasisest ravist loobumise. Hinnangus on märgitud, et kostja poolt patsiendile pakutud kompensatsioon ravile kulutatud summa hüvitamiseks on asjakohane. Hageja oma hagi põhjenduseks viitab hambaravi erialakomisjoni liikme Piret Väli 09.10.2006.a. konsultatiivsele otsusele, kuid pr. P. V ühiselt märgib, et patsient V R varasemalt teostatud juurevalu ei ole õnnestunud. D36 on eemaldatud 2004.a. ja seega on antud põletikukolle likvideeritud. Järelikult 36. hamba haigestumine ei ole aluseks hageja loetletud teistele haigustele. Kuna 36 hamba haigestumine toimus enne hageja ravi algust ja läbis normaalse raviprotsessi. Siis OÜ Narva Hambakliinik stomatoloog A Z käitumises objektiivselt puudus tahtlus tekitada hagejale kahju. Kostja omalt poolt hüvitas hagejale raviraha ja tegi ettepaneku oma arvel paigaldada implantandi. Ekslik on hageja väide, et kostja arstid olid kohustatud temale selgitama vajadust 46. hamba röntgenoloogiliseks uuringuks, kuid hageja ei mööna seejuures, et tema ise nõustus 46. hamba raviga ega nõudnud röntgeni uuringut. Arusamatu on hageja järeldus, et kostja arstid kasutasid küüniliselt ära tema, kui patsiendi usaldust ja teostasid vastutustundetut ravi, mis tekitas temale psüühilisi kannatusi. Märgitud kannatused nõutavate tõenditega ei ole aga tõendatud. Seega V. Ri hagi on tõendamata ega kuulu rahuldamisele. Käesoleva kahju hüvitamise nõue on lõivustav, hageja aga riigilõivu ei ole tasunud, andmed selle kohta hagiavalduse lisas puduvad.

teada, et ambulatoorses kaardis on hagejaga kooskõlastamata kanne, et 47.hammast oli ravitud garantiita. Vastustaja K.U kirjutab, et süüdistades teda küünilisuses, arstieetika rikkumises, hageja tervisele tahtliku kahju tekitamises, ta ei lisanud hagiavaldusele objektiivseid tõendeid nendele süüdistustele. Järlikult, tema tegudes puudub süüline käitumine minu suhtes. Hageja selgitab vastustaja K. U, et põletik kahjustab neerusid, maksa, soodustab kahjustuste (laikude) tekkimist veresoontele, kahjustab arteriaalset vereringesüsteemi. lööb organismi kõigi nõrgestatud punktide pihta. See tuvastatud üldtuntud meditsiiniline fakt, vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 (1), ei vaja tõendamist. Seda tõendatakse kohtus eksperdi ütlustega. Vastustajate A. Z ja K. U eriline küünilisus peitub veel selles, et ei probleeme vastavalt K. U nõuandele, ega valu, vastavalt A. Z soovitustele, olukordades, kus hagejale tehti ettepanek eemaldada hammas, ei võinud saabuda kunagi. Asi on selles, et närvilõpmed, mida A. Z ei suutnud suretada 2003 aastal toimunud ravi ajal ja mis tekitasid aasta jooksul hagejale väga palju valu, lõpuks said hukka (surid). Hammas ei valutanud ja ei probleeme ega valu ei saanud enam temas kunagi tekkida! Selliselt jätsid vastustajad hagejat ilma arstiabi. Pakkudes hagejale edasielamist põletikuga, nemad kui arstid, teadsid, et kui hageja elan selle üle, saavad tal olema suured probleemid tervisega. Järelikult vastustajate K. U ja A. Z tegudes on süüline käitumine hageja suhtes. Vastustaja arvamuse osas, et ekspertkomisjon ei tuvastanud põhjuslikku seost vastustaja A. Z käitumise ja saabunud tagajärje vahel, tahab hageja öelda järgmist. Põletiku avastamine patsiendil on vastustaja professionaalseks kohustuseks. Kasutades oma teadmisi ja erinevaid ametialaseid võtteid, antud juhul arvas ekspertkomisjon, et selleks pidi olema hamba pilt, kui kõige usaldusväärsem tõend põletiku olemasolust või selle puudumisest. Seoses millega tekkisid järgmised tagajärjed. Esiteks, aasta jooksul hageja piinles tugeva hambavalu käes, üle aasta kahjustas infektsioon hageja siseorganeid, mis tõi kaasa katastroofilised tagajärjed hageja tervisele. Teiseks, tehes ära pildi ja olles välja selgitanud põletiku olemasolu, oleks vastustaja võinud viia läbi ravi ja hoida alles hamba enda. Põletikku on võimalik ravida kergelt ja probleemideta. Selliselt on vastustaja poolt olemas süüline käitumine hageja suhtes (tegemata pilt hambast) ja saabunud tagajärg (kaotatud tervis ja hammas). Ekspertkomisjoni järeldused ei ole oma sisult vastuolus hageja hagiga moraalse kahju hüvitamisest, kuid hageja leiab, et põletik tekkis vastustaja ebakvaliteetse ravi tulemusel. Oma 11.09.2004 kirjas ekspertkomisjonile hageja pakkus välja vaadelda hamba pilti ja nõudis visalt, et pildita ei viidaks komisjoni läbi, lubades võtta maha oma küsimused ja pretensioone mitte esitada. Hageja need ettepanekud ei oma midagi ühist vastustajaga. Ekspertkomisjon varjas 11.09.2004 kirja ja viis läbi komisjoni pildi vaatluseta. Vastustaja väidab, et hageja ei vaidlustanud kohtulikus korras eksperthinnangut ja see jõustus.

Kohtuistungil kuulati hagejat üle vande all. Ta seletas muuhulgas, et nõuab nii moraalse (mittevaralise) kui ka varalise kahju hüvitamist. Ta ei loobu enam oma nõuetest. Varem ta kirjutas, et moraalse kahju hüvitamise (25.04.2006) nõude läbivaatamist hageja ei nõua, kuna lootis, et siis asja vaadatakse läbi kiiremini, kuna kannatada valu enam ei olnud võimalust. Kohtuistungil on hageja esindaja seletanud mittevaralise ja tervisekahju kahju hüvitamise nõude kohta, et hageja antud nõue ja tervisekahju nõue seondub järgnevaga. 2003.a juulis pöördus hageja kostja poole 36. hamba ravimiseks. Arst teostas hammaste kanalite ravimist. Kuu aja pärast tekkis suur valu 36. ja 46. hambas. Pöördudes sama arsti poole ei näinud arst probieeme. 5.01.2004 raviti/plommiti 46. hammas seoses välja kukkunud plommiga. Valud vähenesid, kuid tekkisid valud selja ja neerude piirkonnas, hingamishäired ning üldine füüsiline ebamugavus. 2004.a juunikuus näitas röntgenoloogiline uuring, et 36. hambas toimus põletikuline protsess, mille ravi ei oie võimalik. Kostja tegi ettepaneku hammast mitte eemaldada, vaid oodata, kas tekivad veel probleemid. Lisaks ravina soovitati loputusi. Kuna süvenesid muud terviseprobleemid ja saades teada, et need võivad olla põhjustatud hambapõleükust, lasi hageja probleemse hamba 27.09.2004.a eemaldada. 2007.a avastati hageja 46. hamba krooniline põletik ning ka see hammas eemaldati. Hammaste eemaldamise esmane põhjus oligi asjaolu, et oli tehtud puudulik ravi, ravivigu ei kõrvaldatud pikema ajajooksul ning tulemusena hambaid ei olnud võimalik säilitada. Hageja väidab, et probleem antud hammastega, selle probleemi tekkimine ning suutmatusega antud probleeme lahendada, on otseses seoses kostja tegevusega või tegevusetusega. Nimelt eelkõige on kostja hooletult suhtunud diagnoosimastoimingutesse kuna ei ole välja selgitanud ravi vajavate põletike olemasolu (sh ei tehtud ka õigeaegselt röntgenuuringuid või ei suunanud patsienti neid tegema), kostja ravitoimingud on olnud samuti hooletud kuna on jäetud hammaste plommimisel jällegi ravimata põletikulised protsessid ning hammaste ravi oli mittenõuetekohane, sest juurekanalid oli täidetud osaliselt. Eeltoodu tulemiks oli kahe hamba kaotus ning patsiendi/hageja poolt füüsilise valu sundtalumine olulise aja jooksul. Kaotades nimetatud kaks hammast on hageja sunnitud tänaseni seoses oma materiaalsete võimalustega taluma olulisi ebamugavusi ka sellistes igapäevastes toimingutes nagu toitumine. Hageja esindaja rõhutab, et ülaltoodud kahe hamba osas oli piisav enne hamba sulgemist/plommimist uuringutega tuvastada põletik, teostada vastav ravi, nõuetekohaselt täita juurekanalid ja teostada plommimine. Antud juhul oma ala spetsialist on kostja ning on kohatud väited, et hageja pidi midagi nendest toimingutest kostjalt nõudma - nt uuringutele suunamist või muid toiminguid. Hageja seisukohalt on ilmselge, et ravi on teostatud puudulikult, kui pöördudes hambaarsti poole, nn hammaste plommimiseks, on selle tagajärjeks valude tekkimine ning lõpuks ka hammaste kaotus. Hageja on esitanud tõendid asjaolu kohta (nt perearsti tõend haiguste esmase diagnoosimise kohta), et alates ebaõnnestunud hammaste ravist on tema üldine tervislik seisund järjepidevalt muutunud nii oluliselt, et tänaseks on eelnevalt terviseriketeta hageja töövõimetu ja elab mitmete krooniliste raskete haigustega. Põhjuslik seos hageja olemasoleva tervisliku seisundi ja eelnevalt kirjeldatud raviprobleemide vahel, on tõendatud sealhulgas dokumentaalselt (tervist kirjeldavad 10(23)

tõendid, haiguste tekke ajalugu) ja sündmuste toimumise kronoloogiaga. Kostja seisukohalt on tegemist kokkusattumusega ning puudub põhjuslik seos. Siiski rõhutakse, et kogutud teabe alusel arstid ei kinnita ega lükka ümber konkreetset seost, kuid jaatavad sellise seose võimalust. Märkimisväärsed ongi asjaolud, et hagejal terviseprobleemid eelnevalt puudusid, algselt tekkisid talumatud valud seoses hammastega, ning nendest vähenemisel (põletik jätkuvalt ravimata) valud muudes organites ja krooniliste haiguste diagnoosimine. Hageja on sunnitud antud hammastega seonduvaid probleeme lahendama tänaseni. Lisaks on hagejal tänaseks pöördumatud kroonilised haigused, millised on ravimatud. Eeltoodu kogumis on põhjustanud hagejale mittevaralist kahju, mis seisneb hagejale põhjustatud füüsilises ja hingelises valus, elukorralduse pöördumatus muutuses ning kannatustes (hageja poolt kirjeldatud ka vande all) ning asjaolus, et hageja peab elu lõpuni elama tekitatud tervislike probleemidega teadmises, et seisund ei ole parandatav. Oluline on ka asjaolu, et hageja elukorralduse muutused on niivõrd olulised, kuna ei võimalda tal edaspidi ka tööhõivatusega tulu teenida ning tema kogu tegevus seisnebki ainult tervislike probleemidega tegelemises. Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Nii enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kui ka 31. detsembril 2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjades nr 3-2-1-171-10 ja nr 3-2-1-19-08 juhtinud tähelepanu, et kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb VÕS § 130 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, st mittevaralise kahju tekkimist ja olemasolu eeldatakse. Asjaolu, et kostja on teinud ravi- ja diagnostikavigu, tõendavad eelkõige hageja poolt esitatud: 09.11.2006.a hambaravi erialase komisjoni konsultatiivne otsus (36. hamba ravi ebaõnnestumine, juurekanalite osaline täidetavus, põhjusliku seose võimalus erinevate organite tervisliku seisundiga), 08.05.2007 histoloogiline uuring (krooniline põletik, 46. hammas), ambulatoorne ravikaart (osutatud hambaraviteenuse loetelu), 7.10.2004.a Tervishoiuameti koosoleku protokoll nr 52 (oli vaja koheselt teha röntgenülesvõte), kostja kirjalikud vastused kohtule ja hagejale (kinnitatakse sündmuste jada ja toiminguid ning leitakse, et hoopiski patsiendi kohustuseks on ette öelda mida peab arst tegema - nt suunama röntgenisse). Lisaks rõhutakse, et tõendamine terviseprobleemide seoste puhul on ülimalt komplitseeritud, kuid kohtulahendi tegemisel on olulise tähendusega ka kohtu siseveendumus asjas olemasolevate tõendite pinnalt. Juhitakse korduvalt kohtu tähelepanu, et hammastega seonduvate põletikuliste protsesside seost teiste organite seisundiga on kinnitanud oma ala spetsialist ning ühest vastust konkreetse seose osas ei ole suuteline andma üksi arst ega ekspert, mille tõttu ongi oluline pöörata tähelepanu sündmuste kronoloogiale. Tulenevalt eeltoodust on hageja koos esindajaga seisukohal, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on põhjendatud ning tegemist on mõistliku rahalise hüvitisega (summa suurusele ei ole kostja ka vastu vaielnud, sh põhjendanud, milline võiks olla mittevaralise kahju summa mõistlik ulatus). Hageja tervisekahju hüvitamise nõue osas seletas hageja esindaja, et Tervishoiuteenus on TTKS (tervishoiuteenuste korraldamise seadus) § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. 11(23)

Isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759 järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Seega saab hageja nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043). Seega võib hageja esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi ka alternatiivselt. Seejuures tähendab hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 ig 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (Riigikohtu 11. märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Antud juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Puudub vaidlus selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel tervishoiuteenust, mille eesmärgiks tuleneb TTKS § 2 lg 1. Kostja osutatud tervishoiuteenus pidi vastama VÕS § 762 järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Rõhutame, et tervishoiuteenuse osutaja ei saatnud patsienti uuringutele (röntgen) ega osutanud selle vajadusele, mille tõttu teostati hammaste ravi puudustega (põletik jäi ravimata). Hilisemad soovitused (hambaid loputada, oodata uusi probleeme, kannatada) ja tegevusetus ei allu üleüldse kriitikale. VÕS § 770 Ig-st 1 tuleneb, et tervishoiuteenuse osutaja vastutab mh diagnoosi- ja ravivigade eest. Seega peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile üldjuhul diagnoosi- ja raviveast lingitud kahju. Hageja esindaja on esitanud tõendid ja arvestused kahju miinimumsuuruse osas kahe hamba ravi ja taastamisega seoses. Antud kahju on tekkinud, kuid seoses materiaalse olukorraga kantakse haginõude rahuldamisel kuna hagejal sellised olulised vahendid puuduvad. Hageja rõhutab, et kahju miinimumsuuruse ja selle arvestuse kohta (esitatud tõenditena hinnakirjad) et ole põhjendatud vastuväiteid esitatud ja tõenditega arvestusi ka ümberlükatud. Seega arvestades, et kostja on vastava raviteenuse pakkuja on tekkinud kahju miinimumulatuses igal juhul põhjendatud ja tõendatud. Tulenevalt eeltoodust palutakse rahuldada haginõuded ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtuistungil kostja esindaja seletas, et hageja on esitanud Viru Maakohtule kostja vastu hagid mittevaralise (25.04.2006) ja VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel tervisekahju (24.04.2007) hüvitamise nõuetes. Viru Maakohtu 28.06.2007 määrusega liideti need hagid ühte menetlusse. Kostja vaidleb hageja nõuetele vastu ega nõustu nendega, sest hageja ei ole kohtumenetluse vältel tõendanud, et kostja on hagejale tekitanud hüvitamisele kuuluva kahju. Samuti on hageja nõuded endiselt ebaselged – on ebaselge, mis on kostja tegu, mis hageja väidetava kahju põhjustas ning kuidas on hagejale tekkinud kahju seotud kostja käitumisega. Arusaamatuks jääb, kuidas hagejalt kostja teo tagajärjel kahju tekkinud on. 12(23)

Hageja selgitas 07.08.2012 toimunud istungil (vt istungi protokolli lk 6), et hageja nõue seondub kahe asjaoluga: esiteks tuleb hageja arvates kostjal hüvitada kahju põhjusel, et hageja on kaotanud 36. ja 46. hamba; lisaks hakkas hageja väitel hammastega tekkinud probleemidega samaaegselt halvenema hageja tervis. Sealjuures ei ole hageja aga esitanud tõendeid selle kohta, kuidas on hageja poolt kostjale omistatav tegevusetus hagejale tekkinud tervisekahjustuse põhjuseks ning võimaldab seeläbi nõuda tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud varalise ning mittevaralise kahju hüvitamist kostjalt. Kuivõrd deliktiõigusliku (hageja on võtnud kostjale arusaadavalt menetluses selge seisukoha, et tema nõue põhineb delikti üldkoosseisul) kahjuhüvitamise nõude puhul on just kannatanul, st hagejal tõendamiskoormis kahju tekitajale omistatava teo, tekkinud kahju ning teo ning kahju vahelise põhjusliku seose küsimuse osas, kuid vastavaid tõendeid kohtumenetluses esitatud ei ole, tuleb hageja nõue jätta selle tõendamatuse ning põhjendamatuse tõttu rahuldamata. II On ebaselge, milles seisneb kostja tegu, mis kahju põhjustas 07.08.2012 istungil väitis hageja (vt istungi protokolli lk 6), et kahju hüvitamise nõude koosseisu kuuluva kostjale omistatava teona on käsitletav arsti tegevusetus diagnoosimisel, kuna arst oleks pidanud tegema põletiku puhul röntgeni, mistõttu on tulemuseks see, et hambaid ei ole enam ja neid ei ole võimalik ravida. Endiselt on aga arusaamatu, mida hageja sealjuures kostjale ette heidab – kas asjaolu, hageja hambad eemaldati, et hambaid või ühte hammast ei eemaldatud koheselt, et jätkati hammaste ravimist või pelgalt asjaolu, et hagejale ei tehtud röntgenit koheselt. Tulenevalt asjaolust, et kahju põhjuseks oleva teo sisu on endiselt ebaselge, ei ole arusaadav ka see, kuidas on nimetatud tegu seotud hagejale väidetavalt tekkinud tervisekahjustustega ning sai seeläbi tuua kaasa varalise ning mittevaralise kahju tekkimise hagejale. Kui hageja ei ole tõendanud kostja tegu, siis ei ole võimalik tõendada ka sellest tekkinud tagajärge ning nende vahelist põhjuslikku seost. III On arusaamatu, milline kostja tegu põhjustas hagejale väidetava 46. hambaga seonduva kahju Hageja väited seoses kahju tekkimisega 46. hamba ebaõigel ravimisel on täies ulatuses tõendamata, põhjendamata, vastuolulised ning valdavalt ka arusaamatud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milles seisneb kostja käitumine, mis on toonud kaasa 46. hambaga seotud probleemidest tuleneva kahju ning milles selline kahju seisneb. 07.08.2012 istungil märkis hageja 46. hamba eemaldamise järgselt ilmnenud tervisprobleemide osas (vt istungi protokolli lk 8) selgitusi andes, et pärast 46. hamba eemaldamist „sain aru, et mul jäi põletik sisse“ ja „see juba oli teine arst, kes eemaldas mu teist hammast.“ Seega ei ole hageja esitatud ütluste ja menetlusdokumentide põhjal võimalik mõista, mida heidab hageja 46. hamba osas ette kostjale ning kuidas on kostjale omistatav kahju, mis hageja selgituste kohaselt tekkis teise arsti poolt eemaldatud hambaga seonduvate probleemide tõttu. IV Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, et kostja tegevus oleks põhjuslikus seoses hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga Jääb arusaamatuks, kuidas on hageja arvates põhjuslikult seotud kostja tegevus ning hagejale tekkinud väidetavad tervisekahjustused. 07.08.2012 istungil ilmnes (vt istungi protokolli lk 6), et hageja nõue tuleneb kahest asjaolust: esiteks jäi hageja ilma 36. ja 46. hambast ning teiseks on hagejal väidetavalt kostja tegevuse tagajärjel tekkinud muud probleemid tervisega. Hageja on kostjale omistatava teona maininud vaid seda, et kostja on jätnud hagejale 2003. aastal, st ajal, mil hageja pöördus 36. hamba probleemidega arsti juurde, tegemata röntgenülesvõtte ning seetõttu on hageja jäänud ilma kahest hambast ning tal on tekkinud lisaks rida muid terviseprobleeme, mis vaatamata hamba eemaldamisele juba 2004. aastal diagnoositi vastavalt 13(23)

aastal 2007 (südamekahjustusega hüpertooniatõbi, millega kaasuvad stenokardia ja nimmevalu) ning 2009, mil perearst diagnoosis hagejal olevat lisaks eelnimetatutele ka kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (vt 25.07.2012 hageja poolt kohtule tõenditena esitatud hageja haigusloo väljavõte perioodist 27.11.1007-05.12.2007 ning OÜ Narva Perearstikeskus 01.07.2009 tõend). Hageja ei ole põhjendanud ega esitanud tõendeid, mis võimaldaksid mõista, kuidas sai kostja tegevus olla hageja hammaste eemaldamise ning teiste tervisehäirete põhjuseks. Kuivõrd teo ja kahju vahelise põhjusliku seose osas on tõendamiskoormis hagejal, on kahju hüvitamise nõue põhjendamata. Kostja jääb nimetatud küsimuses enda 07.08.2012 istungil ning 25.07.2012 kostja seisukohtade punktides 28-34 väljendatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist: P. V arvamus ei tõenda hagejale tervisekahjustuse tekkimist. Kostja rõhutab, et P. V 09.11.2006 arvamusest (vt 24.04.2007 hagiavaldise lisa 9), milles vaid üldiselt konstateeritakse võimalust, et põletik võib tekitada ka muid haigusi, ei tulene, et kostja haigused oleksid seotud kostja hammastega. Vastupidi, nimetatud arvamused on toodud välja, et 36. hamba eemaldamisega on põletikukolle kehast likvideeritud ning see ei saa põhjustada teisi haigusi. Muid tõendeid kostja tegevuse tagajärjel hagejale kahju tekkimise kohta hageja aga esitanud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et tervisekahjustusi ei esinenud juba enne probleemide tekkimist hammastega. Hageja kinnitas 07.08.2012 käesolevas asjas toimunud kohtuistungil (vt istungi protokolli lk 9-10), et hageja „absoluutselt mitte kunagi ei pöördunud arstide poole enne hammastega juhtunud“ ning „mul ei olnud kunagi põhjust perearsti poole pöörduda, mul isegi ei olnud perearsti, ma isegi ei tea kes mu perearst on.“ Eeltoodust tuleneb ühtlasi, et tegelikult ei ole hageja tõendanud, et hagejal ei esinenud enne 2003-2004. aastal hambaravi teostamist kostja poolt probleeme tervisega. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et 2003. aastal oli hageja 52-aastane, mistõttu on tõenäoline, et probleemid tervisega on tingitud hageja vanuselistest iseärasustest ning asjaolust, et hageja ei olnud enne 2003. aastat enda tervislikku seisundit kontrollida lasknud ning terviseprobleeme polnud seetõttu tuvastatud. Seega isegi juhul, kui hagejal ei esinenud tervisehäireid enne hambaravi teostamist, on tõenäoline, et tema terviseprobleemide põhjuseks on hoolimatu käitumine enda tervise suhtes ning regulaarsete tervisekontrollide vältimine. Hageja väited terviseprobleemide tekkimise kohta vahetult hambaravi teostamise järgselt 20032004. aastal on paljasõnalised. Hageja poolt 25.07.2012 kohtule esitatud hageja haigusloo väljavõttest perioodi 27.11.2007-05.12.2007 kohta ilmneb, et südamekahjustusega hüpertooniatõbi, millega kaasuvad stenokardia ja nimmevalu, diagnoositi hagejal alles 27.11.2007, s.o ligi kolm aastat pärast hageja 36. hamba eemaldamist, millega samaaegselt likvideeriti P. V 09.11.2006 arvamuse kohaselt (vt 24.04.2007 hagiavaldise lisa 9) ka põletikukolle ning 36. hambaga seonduv ei saanud enam tekitada täiendavaid tervisehädasid. Kopsuhaigus diagnoositi hagejal aga 25.07.2012 hageja poolt kohtule esitatud OÜ Narva perearstikeskuse 01.07.2009 tõendis, s.o 5 aastat pärast 36. hamba eemaldamist. Seega diagnoositi hageja haigused, mida hageja paljasõnaliselt seostab kostja tegevusega, aastaid pärast hageja hambast põletikukolde likvideerimist. Eeltoodu näitab kostja arvates ühtlasi, et on ülimalt vähetõenäoline, et hagejale tekkinud haiguste ja sellega seoses väidetavalt tekkinud kahju põhjuseks on kostja tegevus. Kostja märgib, et hageja 25.07.2012 taotluses esitatud väide, mille kohaselt soovib hageja nimetatud tõenditega tõendada, et alates ebaõnnestunud hambaravist on tema tervis järjepidevalt halvenenud, on eksitav, sest 36. hamba eemaldamise ning haiguste diagnoosimise vahele jäi mitme aasta pikkune vahe. Kostja märgib ka, et ehkki 25.07.2012 kohtule esitatud hageja haigusloo väljavõttes on märgitud, et „valud suurenevad pidevalt nelja aasta jooksul“, on nimetatud konstateeringu näol tegemist pelgalt hageja enda poolt arsti vastuvõtule minnes 14(23)

esitatud kaebusega enda tervisliku seisundi kohta mitte aga diagnoosiga, mis tuvastaks haiguse tekke juba 4 aastat tagasi. Hageja on ise kinnitanud, et kahju tekkimisel võivad olla ka muud põhjused. Kostja rõhutab ka asjaolu, et 07.08.2012 istungil selgitas hageja, et terviseprobleemide tekkimisel hakkas hageja tegelema suurt füüsilist koormust nõudvate tegevustega märkides muu hulgas, et „ma tekitan endale tugevama valu, et elada üle ühe päeva“ ja „ma tegelen võimlemisega, teen harjutusi, et tekitada suurema valu ja see leevendab teist valu.“ Eeltoodu viitab kostja arvates võimalusele, et hageja tekitab enda tegevusega ise endale tervisehädasid ning käitub ennast kahjustavalt, mis omakorda välistab põhjusliku seose kostja tegevuse ning hageja terviseprobleemide vahel. Kostja märgib, et 07.08.2012 istungil väitis ka hageja ise (vt istungi protokolli lk 10), et põletiku põhjusteks võivad olla ka muud tegurid peale kostja käitumise, muu hulgas märgib hageja, et selliseks põhjuseks võis olla „keskkonna-kahjustus“ või „ükskõik mis“. Hageja tervisekahjustused võivad olla põhjustatud teiste arstide ravivigadest. Hageja märkis 07.07.2012 istungil (vt protokolli lk 10), et hagejal olid probleemid ka teiste arstidega, muu hulgas olevat ka teised arstid pannud hagejale tema tervisliku seisundi osas valesid diagnoose jms. Hageja ei ole tõendanud, et tema terviserikked on tekkinud kostja tegevuse mitte teiste arstide ravivigade tagajärjel. Hageja ei ole järginud arstide ettekirjutusi terviserikete ravimisel. Hageja selgitas 07.08.2012 istungil (vt protokolli lk 10), et ta ei ole järginud arstide ettekirjutusi ravimite võtmise osas ning on jätnud need võtmata (selles osas vt ka 25.07.2012 hageja poolt tõendina esitatud väljavõte hageja haigusloost). On ilmne, et ravimite võtmise osas ettekirjutuste järgimata jätmisel ei saa hageja tervislik seisund ka paraneda, mistõttu on ebaõige seostada hageja haigusi kostja tegevusega. Röntgeni tegemata jätmine ei ole põhjuslikult seotud hageja hammaste eemaldamise ning seeläbi tekkinud väidetava kahjuga. Hageja on 07.08.2012 istungil märkinud, et lisaks tervisehäirete tekkimisele oli hageja arvates kostja teo tagajärjeks ka hageja hammaste eemaldamine. Kostja jääb enda kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde (vt 25.07.2012 esitatud kostja seisukohtade p-d 14-19) ja rõhutab, et röntgeni tegemata jätmise tagajärjeks oli vaid asjaolu, et hagejale teostati kasutu ravi, sest röntgeni tegemisel oleks koheselt tuvastatud destruktiivsed muutused hamba luukoes, mis tinginuks hamba eemaldamise ning seeläbi edasisest ravist loobumise (vt ka Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus, 25.04.2006 hagiavalduse lisa 8). Seeläbi kasutule ravile tehtud kulutuste kandmise tõttu hagejale tekkinud kahju on hagejale juba hüvitatud. See tähendab ühtlasi aga, et põhjuslikku seost röntgeni tegemata jätmise kui teo ning hageja hammaste eemaldamise kui tagajärje vahel ei oleks mingil juhul võimalik tuvastada, sest hageja hammas oleks eemaldatud ka juhul, kui röntgenülesvõte oleks tehtud koheselt pärast 36. hamba probleemidega arsti poole pöördumist 2003. aastal. Seega ei ole võimalik olukorras, kus hageja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada põhjusliku seose kostja teo ning hagejale tekkinud tervisekahjustuse tagajärjel ning asjaolud ning hageja ütlused viitavad sellele, et hageja ei olnud enne terviseprobleemide ilmnemist käinud arsti juures, hageja on haigustele vastuvõtlikus eas ning hageja haigused diagnoositi mitu aastat pärast kostja tegevust, õige pidada hagejale tekkinud tervisekahjustusi kostja tegevuse tagajärjeks ning kostjat selliselt tekkinud kahju eest vastutavaks. Sellised seosed on täielikult tõendamata. V Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist Hageja ei ole tõendanud kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud varalise kahju olemasolu. Samuti on jätkuvalt ebaselge, mida peab hageja endale tekkinud varaliseks ning 15(23)

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 206 lg 1 lisaks menetlusosalise õigustele on hagejal õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal aga õigus hagi õigeks võtta. Poolel on õigus kohtulahendi peale edasi kaevata ja muud käesolevas seadustikus ettenähtud menetlusõigused. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Sama paragrahvi lg 2 teise lause kohaselt kui hagist loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei keela hagist loobumise avalduse tagasivõtmist, samuti kohus ei teinud hagist loobumise avalduse kohta määrust, seega loeb kohus hageja loobumist mittevaralise kahju hüvitamise osas tagasivõetuks ja lahendab see nõue käesolevas kohtuotsuses. Kahju hüvitamise üldised alused Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1 kohaselt käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Vastavalt §-le 127 kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (lg 1). Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (lg 2). Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (lg 3). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (lg 4). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (lg 5). Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks (lg 6). VÕS § 128 lg-d 1-3 sätestavad, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline (lg 1). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks 17(23)

ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (lg 3). Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 1 järgi isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 134 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (lg 1). Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (lg 2). Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 136 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena (lg 1). Surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana (lg 2). Vastavalt VÕS § 1044 lg 3 lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel. VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega. Ülalnimetatu sätete alusel vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping, kostja osutas hagejale selle lepingu alusel tervishoiuteenust ja hageja maksis tasu tervishoiuteenuse osutamise eest. 18(23)

Tulenevalt VÕS § 758 lg-st 1 tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 762 kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. VÕS § 770 lg-te 1 ja 3-4 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest (lg 1). Tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (lg 3). Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient (lg 4). Varalise kahju hüvitamise nõue Hageja väitel kostja tekitas talle kahju 36. ja 46.hammaste ebakvaliteetse ravimisega. 2003.a juulis pöördus hageja kostja poole 36. hamba ravimiseks. Arst teostas hammaste kanalite ravimist. Kuu aja pärast tekkis suur valu 36. ja 46. hambas. Pöördudes sama arsti poole ei näinud arst probieeme. 5.01.2004 raviti/plommiti 46. hammas seoses välja kukkunud plommiga. Valud vähenesid, kuid tekkisid valud selja ja neerude piirkonnas, hingamishäired ning üldine füüsiline ebamugavus. 2004.a juunikuus näitas röntgenoloogiline uuring, et 36. hambas toimus põletikuline protsess, mille ravi ei ole võimalik. Kostja tegi ettepaneku hammast mitte eemaldada, vaid oodata, kas tekivad veel probleemid. Lisaks ravina soovitati loputusi. Kuna süvenesid muud terviseprobleemid ja saades teada, et need võivad olla põhjustatud hambapõletikust, lasi hageja probleemse hamba 27.09.2004.a eemaldada. 2007.a avastati hageja

hambas on teostatud varem juureravi (andmed puuduvad), kus mesiaalne juurekanal on täidetud 2/3 ulatuses, distaalne juurekanal 1⁄2 ulatuses. V. R varasemalt teostatud juureravi 36 ei ole õnnestunud. D36 on eemaldatud 2004 aastal ja seega on antud põletikukolle likvideeritud. Sama otsuse kohaselt kroonilised põletikud juure all võivad olla põhjuseks tüsistuste tekkeks, mis võib väljenduda põletikuna teistes organites. Kroonilised põletikud võivad põhjustada põletikulisi muutusi erinevates organites, näiteks, liigestes ning nõrgestavad kindlasti organism vastupanuvõimet muudele üldhaigustele. Vastavalt Tervishoiuameti järelevalveosakonna 30.04.2007 vastusele (I. köide, tl 74) eksperdid ei tuvastanud põletiku esinemist väljatõmmatud hamba loožis. 07.05.2007 histoloogilise uuringu andmete kohaselt (I. köide, tl 154) on avastatud 46. hamba krooniline proliferatiivne põletik. OÜ K.H.K. vastuse kohaselt (I. köide, tl 174) 46.hamba eemaldamine toimus 02.02.2007 tüsistusteta. Oma 19.07.2004 hagejale vastuses (I. köide, tl 14) kostja vabandas hageja ees talle tekitatud ebameeldivuste pärast, mis on tekkinud A. Z hambaravi tüsistustena, tunnistades, kohtu arvates, sellega oma süüd. Hageja väidab, et hammaste põletiku tagajärjel tekkisd probleemid teistes organites: valud neerudes ja maksa piirkonnas, arteriaalse süsteemi haired (hüpertooniatõbi). Kohus leiab, et peale hammaste eemaldamist ei olnud hagejal enam põletiku. Samuti leiab kohus, et tervise häirete tekkimine just hammste põletiku tagajärjel ei ole tõendatud. P V (V) arvamus (I. köide, tl 62), et kroonilised põletikud juure all võivad olla põhjuseks tüsistuste tekkeks, mis võib väljenduda põletikuna teistes organites ning et kroonilised põletikud võivad põhjustada põletikulisi muutusi erinevates organites, näiteks, liigestes ning nõrgestavad kindlasti organism vastupanuvõimet muudele üldhaigustele, ei saa olla tõendiks, et just hagejal need tervisehäired tekkisid. Asjaolu, et hageja aastaid ei pöördunud arsti poole kõrge vererõhu probleemidega, ei tähenda, et neid ei olnud. Loomulikult kui vanem inimene saab, siis rohkem on võimalus erinevate haiguste tekkimises. Näiteks asjatundja arvamuse kohaselt (nt. http://www.nooruse.ee/Tiiu_Jaanson/sud_ver/hpertooniatbi.html) hüpertooniatõbi sümptomatoloogia: kaebused võivad pikka aega puududa ja avastatakse RR kõrgenemine juhuslikult. Seda nimetatakse “vaikseks tapjaks”. Selle haiguse riskifaktoriks on muuhulgas suitsetamine. Kohus leiab, et hageja ei tõendanud põhjuslikku seose olemasolu kostja tegevuse (tegevusetuse) ja hagejal tekkinud terviserikke vahel.

Arvestades VÕS § 130 lg 2 sõnastust tervisekahjustuse tekitamise korral eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu. Hageja palub mõista kostjalt tema kasuks välja moraalne (mittevaraline) kahju summas 75 000 krooni, mis teeb 4 793,37 eurot. Mittevaraline kahju seisneb hagejale põhjustatud füüsilises ja hingelises valus, elukorralduse pöördumatus muutuses ning kannatustes (hageja poolt kirjeldatud ka vande all) ning asjaolus, et hageja peab elu lõpuni elama tekitatud tervislike probleemidega teadmises, et seisund ei ole parandatav. Oluline on ka asjaolu, et hageja elukorralduse muutused on niivõrd olulised, kuna ei võimalda tal edaspidi ka tööhõivatusega tulu teenida ning tema kogu tegevus seisnebki ainult tervislike probleemidega tegelemises. Riigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses. /Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-101/. Varem on juba kohtu poolt tuvastatud, et 36. ja 46. hammaste ravimine oli kostja poolt teostatud ebaõigesti. 36. hammas oli eemaldatud 2004.aastal ja 46. hammas – 2007.aastal. Samuti leidis kohus, et põhjuslik seoses hammaste ebaõnnestunud ravi ja hagejal tekkinud terviseprobleemide vahel ei ole tõendatud. Kohus leiab, et on üldteatud fakt, et hambavalu on raske kannagtada ja see võib tingida elukorralduse muutmist. Seega leiab kohus, et hageja nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lähtudes kohtupraktikast (nt. RKTKo 3-2-1-48-06, 3-2-1-54-07, 3-2-1-19-08) iga tervisekahjustus on isiku kehaline või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elu kvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses. Mittevaralise kahjuna õiguslikus tähenduses ei ole arvestatav igasugune terviserike või ebameeldiv elukogemus. Tervise kahjustamisega kaasnev mittevaraline kahju võib seisneda kahjustatud isiku sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes – näiteks pikaajaline eemalolek harjumuspärasest keskkonnast, vajadus kõrvalise abi järele, teadmatus oma tervise paranemise võimalikkusest, sunnitud loobumine oma harrastustest ja harjumustest, piirangud isiku tegevuses ja elukorralduses, füüsiline ja hingeline valu, püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju eelkirjeldatud tähenduses. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-04). Kohus leiab, et hageja pikaajaline hambavalu kannatus, mis on tingitud kostja tegevusetuses, ja seeläbi heaolu langemine on selliseks asjaoluks, et eeldada hagejal mittevaralise kahju olemasolu. Kohus on veendunud, et see tekitas hagejale kahtlemata mittevaralist kahju. Moraalse (mittevaralise) kahju suuruse kindlaksmääramisel objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Mitmetes lahendites Riigikohtu tsiviilkolleegium (RKTKo 3-2-1-105-01, 3-2-1-1-01, 3-2-1-3903, 3-2-1-152-03, 3-2-1-34-05, 3-2-1-51-05) märkis, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades ja lähtudes mõistlikkuse põhimõttest (VÕS-e § 127 lg 6, TsMS-e § 233 lg 1). Kohus hindab mittevaralise kahju tekkimist kõigi esitatud asjaolude alusel ka ilma, et hageja rikkumise aluseks olevaid asjaolusid ise kahju aluseks olevate asjaoludena nimetab. Hüvitise suuruse otsustamisel ei tohi kohus ületada nõude piire ning peab arvestama kõiki rikkumisega seonduvaid asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse, rikkumise laadi ja raskust, poolte 21(23)