Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja vastuväited Kostja kirjaliku vastuse kohaselt hagi ei tunnista. Kostja ei ole laenulepingule alla kirjutanud. Kostjale maksti miinimumpalka ja ei saa olla eluliselt usutav, et tööandja laenas kostjale nii suures summas raha. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga ja välja on toomata krediidi kulukuse määr, milline teave on kohustuslik tulenevalt VÕS § 406 lg-st 1. Hagi esitamise eesmärgiks on vältida kostjaga seotud ettevõtte poolt nõuete esitamine XXX seotud ettevõtete vastu, mille võlgnevus ehitustööde eest on 26 000 eurot. Kostja ei ole laenulepingu alusel raha saanud. Hageja kontoris võis olla kostja allkirjastatud dokumente, millele kanti tekst hiljem. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused, tunnistajate ütlused, uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kohtule on esitatud OÜ XXX ja kostja vahel 04.09.2009.a. sõlmitud laenuleping, mille p 1 kohaselt OÜ XXX kui laenuandja annab ja kostja kui laenusaaja võtab 220 000 krooni laenu, samuti 04.09.2009.a. ja 05.09.2009.a. OÜ XXX maksekorraldused nr 10 ja 11 XXX raha ülekandmise kohta kokku summas 175 000 krooni selgitusega Laen XXX vast. Lepingule

TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik ( laenuandja) andma teisele ( laenusaajale) rahasumma või asendatava asja ( laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole reeglina kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kostja vaidlustas oma allkirja vaidlusalusel laenulepingul. Kohus leiab, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 16.04.2013.a. ekspertiisiaktiga nr XXX on kostja vastuväide ümber lükatud, kuivõrd eksperdiarvamuse kohaselt on 04.09.2009.a. OÜ XXX ja kostja vahel sõlmitud laenuleping allkirjastatud kostja poolt. Seejärel väitis kostja, et OÜ XXX kontoris võis leiduda tema allkirjaga dokumente, millele võidi tekst hiljem lisada. Antud kostja vastuväide on ümber lükatud tunnistaja XXX ütlustega, kes kinnitas, et kostja pöördus tema poole kostja tööandjaks olnud OÜ-lt XXX laenu saamiseks eluasemega seotud probleemide lahendamiseks, millega tunnistaja, olles OÜ XXX juhatuse liige, nõustus. Kostja ja tunnistaja XXX allkirjastasid laenulepingu samaaegselt. Kohus leiab, et tunnistajate XXX ja XXX ütlustega on tõendatud kostja poolt OÜ-lt XXX raha saamine vaidlusaluse laenulepingu alusel. Samuti on tunnistaja XXX ütlustega tõendatud, et antud laen kajastus iga-aastaselt OÜ XXX majandusaasta aruannetes ja tunnistaja väljastas igal aastal kostjale saldokinnitused võlgnevuse kohta. Tunnistajad kinnitasid, et laenulepingu alusel tehti rahaülekanded kahe maksega. Ühtlasi on raha ülekandmine laenulepingu p-s 1.3 märgitud isikule XXX tõendatud 04.09.2009.a. maksekorraldusega nr 10 summas 100 000 krooni ja maksekorraldusega nr 11 summas 75 000 krooni. Kostja on oma isikliku allkirjaga laenulepingu p-s 1.3 kinnitanud raha saamist sularahas summas 45 000 krooni. Seega on hageja hagi aluseks olevad asjaolud usaldusväärsete tõenditega kohtus tõendamist leidnud. Kostja vastuväited selle kohta, et kostjal võis olla mingi muu alus raha saamiseks hagejalt on vastuolus kostja vastuväidetega selle kohta, et ta raha saanud ei ole, samuti on kostja väited paljasõnalised ja tõendamata. Eeltoodust tulenevalt on pooltevahelise õigussuhte aluseks 04.09.2009.a. sõlmitud laenuleping. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks VÕS § 402 sätestatud tarbijakrediidilepinguga. Kostja ei ole esile toonud, et kostjale antud krediit oleks olnud seotud OÜ XXX kui krediidiandja majandus- või kutsetegevusega. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid antud krediiti käsitleda tarbijakrediidilepinguna VÕS § 403 lg 3 p 3 mõttes. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud antud krediidilepingu kulukuse määra ja turu keskmist krediidi kulukuse määra, mis võimaldaks hinnata, kas tegemist on tarbijakrediidilepinguga antud sätte alusel. Nimetatud asjaolude esiletoomise ja tõendamise kohustus on tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 kostjal kui vastuväite esitajal. Seega on kohtu hinnangul vaidlusaluse lepingu puhul tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes, millele ei kohaldu tarbijakrediidilepingu sätted. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Laenulepingu p 1.4 alusel kohustus kostja hagejale laenu tagastama hiljemalt 01.12.2009.a. Kostja ei ole täitnud endale lepinguga võetud kohustusi ega ole hagejale tagastanud saadud laenu summas 220 000 krooni. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2

alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Oma võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmise ja täitmisega viivitamisega on kostja toime pannud kohustuse rikkumise VÕS § 100 mõttes. VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Antud juhul on ilmne, et kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, kuna on jätnud tagastamata saadud laenu. VÕS § 164 lg 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamine on tõendatud 15.04.2012.a. nõude loovutamise lepinguga nr 1/04 ja selle lisaga nr 01, mille kohaselt on OÜ XXX (endise ärinimega OÜ XXX) loovutanud 04.09.2009.a. poolte vahel 04.09.2009.a. sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude OÜ-le Credit Inkasso. Nõude loovutamist ei ole kostja vaidlustanud. Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda nimetatud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja esitas ka intressi nõude. VÕS 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 2.1 sätestab, et laenuvõtja kohustub võlguolevalt laenusummalt maksma 8,5 % intressi aastas. Intressimaksed kohustub laenusaaja tasuma kogu ulatuses laenu tagastamise tähtpäevaks. 01.12.2009.a seisuga moodustab intress 298.78 eurot. Samas ei ole kostja täitnud märgitud kohustust ega tasunud nõutavat intressi, millest tulenevalt tuleb intress kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb rahuldada hageja viivise nõue. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul on pooled laenulepingu p-s 4.4 kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 0,25% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas. Kostjal oli kohustus saadud rahasumma tagastada hiljemalt 01.12.2009.a. Kuna kostja laenu tagastanud ei ole, on kostja viivisevõlgnevus hageja ees 21.11.2012.a. seisuga 37 856,55 eurot, arvestades intressi 0,25 % päevas võlgnetavalt summalt. Kostja hageja viivise arvestust vaidlustanud ei ole. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist põhivõla 14 060,56 euro ulatuses, tuleb antud nõue rahuldada. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kostja ei ole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, tuleb TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis alates hagi esitamisest 22.11.2012.a. kuni põhinõude täieliku täitmiseni pooltevahelises laenulepingus sätestatud määras 0,25% päevas võlgnetavalt laenusummalt 14 060,56 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.