I. K. hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9 839 eurot 54 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) apellatsioonkaebus Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti ameti kaudu), esindaja Liina Hallik Vastustaja (hageja): I. K. (isikukood: XXX), esindaja advokaat Henn Koduvere
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse
resolutsiooni punktid 2a (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot), 2b (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012
summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni) ja 2 c (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis summas 949,19 eurot).
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata I. K. nõue välja mõista Eesti Vabariigilt perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot ning viivis kuni 20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni; vähendada resolutsiooni punktis 2 c I. K. kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 eest väljamõistetud tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise summat ning välja mõista viivise summas 390,86 eurot.
4.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsus muutmata.
5.Lugeda kohtuotsuse sõnastatuks järgmiselt:
resolutsioon
tervikuna
„5.1. I. K. hagi rahuldada osaliselt.
5.2.Jätta rahuldamata I. K. hagi Eesti Vabariigi vastu perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise summas 5 177,93 eurot väljamõistmiseks ning perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise kuni 20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi viivise VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni väljamõistmiseks.
5.3.Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.01.2009 - 31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis summas 390,86 eurot (kolmsada üheksakümmend eurot
senti).
5.4.Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodil 01.09.2011 – 01.07.2012 hagejale vähemmakstud tervisekahju hüvitis summas 1 309,22 eurot (üks tuhat kolmsada üheksa eurot 22 senti) (summa arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist);
5.5.Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.09.2011 – 01.07.2012 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012 summas 49,04 eurot (nelikümmend üheksa eurot 4 senti) ja edasi viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (1 309,22 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni;
5.6.Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks täiendav tervisekahju hüvitis igakuiste maksetena summas 119,02 eurot kuus (võttes arvesse võimalikku indekseerimist) arvestusega alates 01.07.2012 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni“. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 58,3% ulatuses Eesti Vabariigi kanda ja 41,7% ulatuses I. K. kanda. Tagastada I. K. (isikukood XXX; AS SEB Pank konto nr XXX) hagi esitamisel enamtasutud riigilõiv 500 eurot (viissada eurot). Riigilõiv on tasutud 19.07.2012 AS SEB Pank konto nr 102200343796011.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.I. K. (hageja) esitas 20. juulil 2012 Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista: a) 01.01.2003–01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot (81 017 kr); alternatiivselt, kui kohus kohaldab hageja nimetatud nõudele aegumist, kostjalt hageja kasuks välja mõista hagejale perioodil 01.01.2007–01.10.2007 vähemtasutud hüvitis summas 1 090,40 eurot; b) 01.01.2003–01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (hagi esitamise hetkel on antud viivise summa 3 298,19 eurot); alternatiivselt, kui kohus kohaldab hageja nimetatud nõudele aegumist, kostjalt hageja kasuks välja mõista perioodil 01.01.2007–01.10.2007 vähemtasutud summa (1 090,40 eurot) tasumisega viivitamise eest viivis kuni
kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis moodustab hagi esitamise aja seisuga summa 515,91 eurot; c) 01.10.2007–31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis summas 949,19 eurot; d) 01.09.2011–01.07.2012 hagejale vähemmakstud tervisekahju hüvitis summas 1 309,22 eurot (näidatud summa arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist); e) 01.09.2011–01.07.2012 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (hagi esitamise hetkel on antud viivise summa 49,04 eurot); f) täiendav tervisekahju hüvitis igakuiste maksetena summas 119,02 eurot kuus (võttes arvesse võimalikku indekseerimist) arvestusega alates 01.07.2012 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni. Perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 vähemtasutud tervisekahju hüvitise nõue. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniamet maksab hagejale kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitist. Lõuna Pensioniamet arvestas perioodil 01.01.2003 - 31.01.2011 hageja igakuisest tervisekahju hüvitiselt õigusvastaselt maha hageja vanaduspensioni summa, kokku 11 579,58 euro (181 181 kr) võrra. Hageja on alates 2003 käinud vähemalt korra aastas Lõuna Pensioniametis tervisekahju hüvitise arvutamise kohta selgitusi saamas, kus talle selgitati suuliselt, et õigus hüvitist vähendada vanaduspensioni võrra tuleneb Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast“ (edaspidi ajutine kord). Sama põhjendusega vastas Lõuna Pensioniamet hagejale ka 09.07.2010 kirjas nr 11.TA28-2/740-2. Hageja pöördus 27.10.2010 õigusabi toel koostatud kirjaliku avaldusega Lõuna Pensionameti poole, viidates avalduses Riigikohtu lahenditele, milles on selgelt väljendatud, et tervisekahju hüvitisest ei tohi vanaduspensioni summat maha arvestada. Lõuna Pensioniamet möönis viga ja maksis 2011 veebruaris hagejale perioodil 01.10.2007–31.01.2011 saamata jäänud hüvitise välja kokku summas 100 164 krooni (6 401,65 eurot). Ajavahemikul 01.01.2003–01.10.2007 Lõuna Pensioniameti poolt hageja tervisekahjuhüvitiselt kinnipeetud summa 81 017 kr (5 177,93 eurot) väljamaksmisest Pensioniamet oma 04.02.2011 kirjas aga keeldus, põhjendades keeldumist aegumisega. Hageja ei nõustunud aegumise kohaldamisega. Riigikohus selgitas juba 2002 (3-2-1-107-02, 3-2-1-109-02 ja 3-2-1-114-02), et tervisekahjuhüvitisest vanaduspensioni summa mahaarvestamiseks puudub seaduslik alus. Seega oli Pensioniamet juba 2002 teadlik tervisekahju hüvitisest vanaduspensioni summa mahaarvestamise õigusvastasusest. Hageja arvates on olukord, kus riigiasutustele on tegelikult selge, et tervisekahju hüvitisest ei tohi vanaduspensioni summat maha arvestada, kuid siiski jätkab vanaduspensioni summa mahaarvestamist tervisekahju hüvitisest seni, kuni isik ei ole juriidiliselt põhjendatud kirjalikku vastuväidet esitanud või kohtusse pöördunud, selgelt vastuolus nii põhiseaduses nimetatud inimväärikuse kui ka sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega, Valitsuse Asjaajamiskorras sätestatud üldtunnustatud eetikareeglitega ning hea usu põhimõttega. TsÜS § 146 lg 4 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja nõuab kostjalt vähemtasutud hüvitise väljamaksmist alates 2003, millest on möödas vähem kui kümme aastat, seega ei ole nõuded aegunud. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist, kuid on tunnustanud nõudeid, mis ei olnud aegunud hageja poolt 2010 oktoobris hageja avalduse saatmise ajal. Vastavalt TsÜS §-le 154 algab korduvate kohustuste aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega, isegi kui oletada nende vaidlusaluste nõuete osalist aegumist vastavalt TsÜS §-le 154, oleks kõikide 2007 maksekohustuste aegumistähtaeg alanud alles 31.12.2007 ja lõppenud 31.12.2010. Seega ei olnud 2010 oktoobris aegunud veel ükski
2007 maksekohustus ja kostja oleks pidanud hagejale maksma välja vähemalt kõik alates 2007 jaanuarist vähemtasutud summad. Kostja maksis hagejale üksnes alates 01.10.2007 vähemtasutud summad ning jättis maksmata perioodil 01.2007–09.2007 vähemtasutud summad. Isegi kui kohus kohaldab hageja nõudele osaliselt aegumist, palus hageja kohtul kostjalt välja mõista hagejale perioodil 01.2007 – 09.2007 vähemtasutud summad, s.o 3 x 1707 kr + 3 x 1915 kr + 3 x 2065 = 17 061 kr ehk 1 090,40 eurot. Samuti palub hageja, kohtu poolt aegumise kohaldamisel, kohtul kostjalt välja mõista 1 090,40 eurot tasumisega viivitamise eest viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis hagi esitamise aja seisuga on 515,91 eurot. Perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise nõue. Lõuna Pensioniamet maksis Lõuna Pensioniameti 04.02.2011 otsuse nr 11.TA28-2/1234-2 alusel 2011 veebruaris hagejale perioodil 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitisest vanaduspensioni suuruses mahaarvestatud hüvitise välja kokku summas 6 401,65 eurot (100 164 krooni). Hageja saatis 27.03.2012 kostjale nõudekirja, millega nõudis kostjalt viivise tasumist. Kostja on oma 05.04.2012 vastuskirjas märkinud, et võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Hageja leidis, et kuna kostjal puudus õigustus kohustuse täitmisest, s.o tervisekahju hüvitise maksmisest, keeldumiseks, siis on kostja kohustatud maksma hagejale viivist. Tervisekahju hüvitise arvestuse aluse taastamise nõue. Kuni Lõuna Pensioniameti 24.08.2011 otsuseni nr 0013/5 maksti hagejale tervisekahju hüvitist, mis arvestati 1980 12 kuu keskmise sissetuleku järgi ning alates 01.02.2011 oli tervisekahju hüvitise suurus 320 eurot (5 011,76 krooni) kuus. Lõuna Pensioniameti 24.08.2011 otsusega nr 0013/5 vähendati hageja tervisekahju hüvitise igakuist summat 200,98 euroni, s.o 119,02 euro võrra kuus. Pensioniameti otsuses on märgitud, et hagejal tuvastati kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus alates 11.03.1993 ning, et hageja lõpetas kutsehaiguse põhjustanud erialal töötamise 06.06.1991, mistõttu edasiselt võetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel arvesse töötasud, mis eelnesid 1991 juunikuule. Tegelikult tuvastati hagejal esmaselt tööülesannete täitmisest tingitud tervisekahjustus 26.12.1980 aastal Tartu Rajooni Polikliiniku Arstliku Kontrolli Komisjoni (AKK) otsusega. AKK otsuse alusel viidi hageja 23.01.1981 üle teisele tööle, s.o sigala kokk-katlakütjaks, ning seetõttu ühtlasi vähenes ka hageja sissetulek. Lähtuvalt Ajutise korra p-s 11 nimetatud mõlemast alusest, s.o töövõimetuse tekkimisest kui ka haiguse põhjustanud töö lõpetamisest, on õige hageja tervisekahju hüvitise arvutamise aluseks võtta 1981 jaanuarile eelnenud 12 kalendrikuu hageja keskmine sissetulek. Lõuna Pensioniametil ei olnud õiguslikku alust muuta tervisekahju hüvitise suuruse arvestamise aluseks olevat perioodi.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tuvastati Tartu II ATEK-i läbivaatuse akti alusel hagejal esmakordselt kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimetus 50% ulatuses alates 11.03.1993 ning kutsehaiguse põhjustanud erialal töötas hageja tegelikkuses ajavahemikul 1959 - 1991. Hageja tööraamatu kandest nähtub, et kutsehaiguse põhjustanud erialal lõpetas hageja 06.06.1991. Kutsehaiguste Kliiniku 23.02.1993 teatise nr 199 kohaselt viibis hageja 09.02–23.02.1993 Kutsehaiguste Kliinikus statsionaarses osakonnas, kus temal diagnoositi esmakordselt kutsehaigus. Tartu Maakohtu 10.03.1995 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-34/95 on tuvastatud, et hagejal diagnoositi kutsehaiguse esmakordselt 11.03.1993. Sama kohtuotsuse kohaselt põhjustas hagejal kutsehaiguse töötamine autojuhi ja traktoristina ajavahemikul 1950–1991. Seega on hageja kahjuhüvitise aluseks võetud periood korrektne ning hageja väide kutsehaiguse tuvastamise aja osas ei vasta tõele.
Sotsiaalkindlustusameti halduspraktika kohaselt arvestati hüvitisest, mis oli määratud ENSV Tsiviilkoodeksi ja ajutise korra alusel, maha seoses kutsehaigusega määratud töövõimetuse astmele vastav pensioni osa. Riigikohtu lahendid ei ole kostjale kui haldusorganile järgimiseks kohustuslikud. Hageja pöördus nõudega saamata jäänud hüvitise ning viivise osas esmakordselt Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti poole 27.10.2010. Pensioniamet tuli hagejale vastu ning hüvitas hageja nõude seadusest tulenevalt 3-aastase saamata jäänud hüvitise, arvestades seejuures TsÜS § 153 lg 1 alusel aegumise kohaldamise sätteid. Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja viivisenõudele kohaldub aegumise säte. Seega on hageja nõue kostja vastu perioodi 01.01.2003-01.10.2007 eest täies ulatuses aegunud. Sotsiaalkindlustusametile on esmaseks kohustuslikuks järgimiseks sarnases tsiviilasjas Riigikohtu otsus nr 3-2-1-68-10, millest sai alguse ka varasema pensionisüsteemi osas halduspraktika muutmine. Antud Riigikohtu otsuse alusel alustati isikute avalduste alusel ning pensioniametites süsteemselt kahjuhüviste ümberarvestamist. Hageja esitas nõude pärast vastava otsuse tegemist ja kostja tunnustas nõuet koheselt ning hüvitas hageja poolt 27.10.2010 saamata jäänud hüvitise tagasiulatuvalt sama kuu algusest, millal nõue oli esitatud, kohaldades seejuures põhjendatult TsÜS § 153 lg 1 aegumise sätteid.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. märtsi 2013 otsusega hagi ja mõistis Eesti Vabariigilt I. K. kasuks välja a) 01.01.2003–01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot; b) 01.01.2003–01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni; c) 01.10.2007–31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis summas 949,19 eurot; d) 01.09.2011–01.07.2012 hagejale vähemmakstud tervisekahju hüvitis summas 1 309,22 eurot (näidatud summa arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist); e) 01.09.2011–01.07.2012 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012 summas 49,04 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (1 309,22 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni; f) täiendav tervisekahju hüvitis igakuiste maksetena summas 119,02 eurot kuus (võttes arvesse võimalikku indekseerimist) arvestusega alates 01.07.2012 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt Tsiviilkoodeksi (TsK) § 466 kohaselt juhul, kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses. Riigikohtu seisukohtadest ei tulene, et mingil perioodil töövõimetuspensioni saamine mõjutab vanaduspensioni saamist või et juhul, kui isik on saanud töövõimetuspensioni, siis tuleks tema saadavast tervisekahjuhüvitisest vanaduspensioni mingi osa maha arvata. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et vastavalt VÕS §-le 113 ei pea kostja tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Kohus leidis, et kostjal puudus õigustus tervisekahju hüvitise maksmise kohustusest keelduda. Seetõttu on kostja kohustatud maksma hagejale viivist perioodi 01.10.2007–31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise
korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kostja ei ole näidanud, millised oleksid need erandlikud asjaolud, mille alusel tuleks lugeda hageja viivisenõue hea usu printsiibiga vastuolus olevaks. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise arvestusele, mistõttu on hageja viivisenõue hagis nõutud summas põhjendatud. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja nõue perioodi 01.01.2003 - 01.10.2007 eest on aegunud. Kohus leidis, et asjas kohaldub TsÜS § 153, mille järgi surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja pöördus nõudega saamata jäänud hüvitise osas esmakordselt kostja poole 27.10.2010. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Kohus leidis, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Kohus nõustus hagejaga, et kostja on eksinud hea usu printsiibi ja heade tavade vastu ja seega ei ole kostjal õigust toetuda aegumisele, kuna see oleks VÕS § 6 lg 2 järgi hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus luges hageja vande all antud ütlustega tõendatuks, et ta käis alates 2003 vähemalt korra aastas Lõuna Pensioniametis selgitusi küsimas tema tervisekahju hüvitise arvutamise kohta. Õige on hageja seisukoht, et kui hageja peaks oma tervisekahjuhüvitist nõudma otseselt eraõigusliku isiku käest, siis on mõistetav, et hageja peab ise kõrgendatud tähelepanuga kontrollima tema nõude tasumisest keeldumise aluseid. Kohus leidis, et riigi suhtes kehtivad käesoleva vaidluse objektiks oleva õigussuhte osas kõrgemad standardid. Hea usu põhimõttega vastuolus on olukord, kus riigiasutus pidi olema teadlik ja ka Riigikohus oli korduvalt otsustanud, et tervisekahju hüvitisest ei tohi vanaduspensioni summat maha arvestada, kuid riigiasutus jätkab vanaduspensioni summa mahaarvestamist tervisekahju hüvitisest, vaatamata hageja korduvatele selgitustele, kuni isik ei ole juriidiliselt põhjendatud kirjalikku vastuväidet esitanud või kohtusse pöördunud. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas Lõuna Pensioniametil oli õiguslik alus muuta tervisekahju hüvitise suuruse arvestamise aluseks olevat perioodi. Pensioniameti 24.08.2011 otsuses nr 0013/5 on märgitud, et hagejal tuvastati kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus alates 11.03.1993 ning et hageja lõpetas kutsehaiguse põhjustanud erialal töötamise 06.06.1991, mistõttu edasiselt võetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel arvesse töötasud, mis eelnesid 1991 juunikuule. Tartu II ATEK-i läbivaatuse akti kohaselt tuvastati hagejal esmakordselt kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimetus 50% ulatuses alates 11.03.1993. Kohus luges hageja tervisekaardi väljavõttega tõendatuks, et 26.12.1980 tuvastati hagejal arstliku komisjoni otsusega traktoristina töötamisest tulenev tervisekahjustus. Otsuse kohaselt tuli hageja „viia üle tööle, kus pole raskuse tõstmist üle 10 kg, pidevat raputamist tervisliku seisundi tõttu kaheks kuuks (vastunäidustatud töö traktoristina)“ ning hageja viidi 27.01.1981 Sootaga sovhoosi direktori käskkirjaga nr 13-k üle teisele tööle. Seega luges kohus tõendatuks, et hagejal tuvastati esmakordselt tööülesannete täitmisest tingitud tervisekahjustus 1980. aasta lõpus. Kohus luges tööraamatu väljavõttega tõendatuks, et hiljem on tema uut töökohta nimetatud kord „traktorist-söötja ja söödavalmistaja asendajaks“ ja ka kui „traktorist-söötjaks“. Kohus luges üldteada asjaoluks selle, et traktoriga sigalakompleksis loomade söötmine toimub kaks korda päevas ja tegemist pole pideva traktori juhtimisega.
Kohus leidis, et ajutise korraga on kooskõlas, et hageja tervisekahju hüvitise suuruse arvestamisel on põhjendatud aluseks võtta 1981 jaanuarile eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Hageja kutsehaigus on tingitud traktoril töötamisest ning 1981 jaanuariks avaldusid hagejal tervisehäired traktoritel töötamisest, mis takistasid edasist töötamist traktoristina. Kohus nõustus hagejaga, et eeltoodud asjaolude olemasolu toetab ka see, et kostja on eelkirjeldatud faktilisi asjaolusid aktsepteerinud 1994. aastal ja edasiselt kuni 24.08.2011, s.o ligikaudu 17 aastat. Kohus asus seisukohale, et kostjal ei olnud õiguslikku alust muuta tervisekahju hüvitise suuruse arvestamise aluseks olevat perioodi ning hageja tervisekahjustuse hüvitist vähendada. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hüvitise suurusele, mistõttu maakohus hageja arvutuskäiku eraldi ei analüüsinud. Vähem makstud hüvitis ja viivis perioodil 01.09.2011 – 01.07.2012 tuleb kostjalt välja mõista. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista täiendav tervisekahju hüvitis igakuiste maksetena summas 119,02 eurot kuus (võttes arvesse võimalikku indekseerimist) arvestusega alates 01.07.2012 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagi kulud hagi rahuldamata jätmisel pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse resolutsiooni punkti 2 alapunktide a, b ja c osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta I. K. menetluskulud I. K. kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud menetlusnorme rikkudes kohaldamata aegumise hageja põhinõudele perioodil 01.01.2003 kuni 01.10.2007. Asjas kohaldub TsÜS § 153, mille järgi surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus on tuvastanud, et hageja pöördus nõudega saamata jäänud hüvitise osas esmakordselt apellandi poole 27.10.2010. Kohus on apellandiga nõustunud aegumise kohaldamise sätetes hageja põhinõudele ning nõudest tuleneva viivisenõude osas, kuid samas eiranud faktilisi asjaolusid ja aegumise sätteid. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et riigi suhtes kehtivad käesoleva vaidluse objektiks oleva õigussuhte osas kõrgemad standardid. Hea usu põhimõtete vastuolu VÕS § 6 lg 2 järgi ei saa välistada aegumise sätete kohaldamist TsÜS-st tulenevalt ning seetõttu ei lükka ümber aegumise sätteid; 2) on maakohus jätnud menetlusnorme rikkudes kohaldamata aegumise põhinõudest tulenevale viivisele perioodil 01.01.2003 kuni 31.01.2011. Kohus on lähtunud üldisest seisukohast, et apellant on käitunud hea usu põhimõtte vastu, kuid on jätnud põhjendamata, milles seisneb apellandi poolt hea usu põhimõtte vastane käitumine. Apellant ei viivitanud nõude tasumisega VÕS § 113 lg 1 mõttes, mistõttu viivisenõude esitamine hageja poolt on põhjendamatu. Viivisenõude esitas hageja apellandile alles 27.03.2012, 17 kuud pärast apellandi poolt nõude rahuldamist. Riigikohtu kolleegium on lahendis 3-2-1-100-07 p 16 leidnud, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on nõude esitamisega ülearu viivitanud. Hea usu põhimõttest tulenevalt võib, sõltuvalt asjaoludest, pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine, tuua kaasa õiguse teostamise lubamatuse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-70-03 p 13). TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Seega kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-41-07. Riigikohus
on samuti leidnud, et nii põhinõude kui ka viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil võlgnik pidi põhikohustuse täitma.
5.I. K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning kõikide menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti leidnud, et riigiasutuse teguviis on olnud hea usu põhimõttega vastuolus ning aegumine ei kuulu kohaldamisele VÕS § 6 lg-st 2 tulenevalt. Kostja hoidis oma suuliste selgitustega hagejat eksimuses, mis on ilmne hea usu põhimõtte rikkumine. Euroopa halduse hea tava kohaselt oleks olnud kostja kohustus soovitada hagejal esitada oma küsimus või avaldus kirjalikult. Apellandil oli võimalus esitada oma väiteid ja dokumente maakohtus, mida apellant ei teinud; 2) on maakohus õigesti leidnud, et viivisenõue ei ole aegunud. Kostja rahuldas hageja nõude osaliselt alles 2011 veebruaris ja hageja esitas kirjaliku viivisnõude 27.03.2012, seega esitas hageja oma konkreetse viivisnõude kostjale 13 kuud, mitte 17 kuud pärast nõude osalist rahuldamist. Viivisenõude maksmapanekuks ei määratle seadus aega, mille jooksul nõue tuleb esitada. Ka ei ole õigusteoorias või -praktikas välja kujunenud hea usu printsiibist lähtuvat seisukohta viivisnõude esitamise tähtaja kohta. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Nimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-70-09 punktis 14. Sama lahendi punktis 11 selgitab Riigikohus: „aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel“. Kostja ei ole näidanud, millised oleksid need erandlikud asjaolud, mille alusel tuleks lugeda hageja viivisenõue hea usu printsiibiga vastuolus olevaks; 3) on maakohus leidnud, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Kui käesoleva vaidluse objektiks olevad hüvitisemaksed ei aegu osamaksete kaupa, on aegumine katkenud ja aegumise kohaldamist ei ole vajalik/võimalik üldse kaaluda. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kostja on hageja nõuet 04.02.2011 kirjaga ja samuti 2011 veebruaris osalise täitmisega tunnustanud. Seega on kostja antud asjas hageja nõuet tunnustanud nii kirjalikult kui ka võlgnetava summa osalise tasumisega ning seeläbi on aegumine katkenud ja aegumistähtaja uus algus on 2011 veebruaris. Järelikult hageja nõude aegumistähtaeg ei ole lõppenud ja aegumist kohaldada ei saa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse resolutsiooni punktid 2a (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot), 2b (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni) ja 2 c (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis summas 949,19 eurot) ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldab aegumist ja jätab rahuldamata I. K. nõude välja mõista Eesti Vabariigilt perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 kutsehaigusest tingitud vähemmakstud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot ning viivis
sama perioodi eest; vähendab resolutsiooni punktis 2 c hageja kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 eest väljamõistetud tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise summat ning mõistab välja viivise summas 390,86 eurot. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsus muutmata.
8.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse resolutsiooni punkte 2a (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot), 2b (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni) ja 2 c (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis summas 949,19 eurot) ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust vaid nimetatud osas.
9.Õige on apellandi väide, et maakohus on alusetult jätnud kohaldamata aegumise hageja nõudele perioodi 01.01.2003 kuni 01.10.2007 eest vähemmakstud hüvitise summas 5 177,95 eurot väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud nõude osas kuulub kohaldamisele aegumine ning nõue tuleb jätta rahuldamata. Asjas kohaldub TsÜS § 153 lg 1, mille kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõue ei ole korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõue ning seetõttu ei kuulu kohaldamisele TsÜS § 154. Korduva kohustuse all tuleb mõelda kõiki sooritusi, mis tuleb teha mingi ajavahemiku järel perioodiliselt, sõltumata sellest, kas kohustuse aluseks on tehing või seadus. Asja materjalide kohaselt toimub hagejale kahju hüvitamine perioodiliste rahaliste maksetena ning tegemist on korduvate kohustuste täitmisega. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumisaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumisaasta algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Lähtudes TsÜS §-st 154 algas aegumistähtaeg hageja 2003. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2004 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2006 kell 24.00; 2004. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2005 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2007 kell 24.00; 2005. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2006 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2008 kell 24.00; 2006. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2007 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2009 kell 24.00; 2007. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2008 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2010 kell 24.00. Hagi kohtusse on hageja esitanud 20.07.2012, s.o siis, kui nõue oli juba aegunud. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et nõude aegumine oleks katkenud (TsÜS § 158) või peatunud (TsÜS § 160). Nähtuvalt asja materjalidest on hageja pöördunud nõudega saamata jäänud hüvitise ja viivise osas apellandi poole esmakordselt 27.10.2010 (tl 10). Ringkonnakohus leiab, et hageja pöördumine kostja poole ei katkestanud hageja nõude välja mõista perioodi 01.01.2003 kuni 01.10.2007 eest vähemmakstud hüvitis summas 5 177,95 eurot aegumist. Kostja poolt veebruaris 2011 saamata jäänud hüvitise osa maksmine hagejale alates 01.10.2007 ei ole
käsitletav hüvitise nõude tunnustamisena perioodi 01.01.2003 kuni 01.10.2007 eest TsÜS § 158 mõttes, mis oleks nimetatud perioodi osas aegumise katkestanud.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et antud juhul on kostja eksinud hea usu printsiibi ja heade tavade vastu ning seetõttu ei ole kostjal õigus tugineda nõude aegumisele. TsÜS § 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Antud juhul on kostja taotlenud aegumise kohaldamist. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et teatud juhtudel on võimalik lugeda aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega TsÜS §138 ja VÕS § 6 mõttes ning konkreetsel juhul seda mitte kohaldada. Samas aga on selline võimalus suur erand ning käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et Eesti Vabariik võlgnikuna on sisuliselt õigusi kuritarvitanud ning seetõttu on välistatud aegumisele tuginemine. Aegumise välistamiseks ei piisa sellest, et oli olemas Riigikohtu lahendid, milles väljendatud seisukoha kohaselt ei kuulunud vanaduspension mahaarvamisele tervisekahju hüvitisest. Kui hageja leidis, et kostja seisukoht on ebaõige ning vanaduspension arvatakse kostja poolt ebaõigesti maha tervisekahju hüvitisest, oli tal endal võimalik esitada vastav hagi aegumistähtaja jooksul, kuid ta ei ole seda teinud. Kostja ei ole teinud takistusi hagejale nõude maksmapanekuks ega andnud talle väärinformatsiooni. Samuti ei ole aegumisele tuginemise keeld hea usu põhimõtte rikkumise tõttu ajaliselt piiramatu, kuid antud juhul on hageja esitanud hagi ligikaudu poolteist aastat hiljem, kui aegus nõue 2007. aasta eest (teiste aastate eest hagi esitamisel ületatud aegumistähtaega veelgi rohkem).
11.TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Lähtudes TsÜS §-st 144 on aegunud ka perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 eest tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise viivise nõue ja tuleb jätta rahuldamata.
12.Apellandi väite kohaselt on maakohus ebaõigesti välja mõistnud Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 eest tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise summas 949,19 eurot, kuna ka selle nõude puhul oleks tulnud kohaldada aegumist. Samuti tugineb apellant oma vastuväites sellele, et hageja käitumine on viivise sissenõudmisel olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust väita, et aegumistähtaja kestel viivisenõude esitamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu lubamatu. Seega otsustamaks viidatud viivisenõude rahuldamise või mitterahuldamise üle, tuleb kindlaks teha, kas viivisenõue oli aegunud või mitte. Hageja nõuab hagis perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 eest viivise väljamõistmist. Vastava nõude on ta kohtule esitanud 20.07.2012. Lähtudes TsÜS §-st 144 ja hagi esitamise tähtpäevast, oli hagi esitamise ajaks aegunud viivise nõue, mis tulenes põhivõlast ajavahemikul 01.10.2007 – 31.12.2008. Lähtudes TsÜS §-st 154 algas aegumistähtaeg hageja 2007. aasta viivise nõude osas
1.jaanuaril 2008 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2010 kell 24.00; 2008. aasta nõude osas
1.jaanuaril 2009 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2011 kell 24.00. Lähtudes eeltoodust ei ole aegunud viivise nõue ja kuulub rahuldamisele perioodi 01.01.2009 – 31.01.2011 eest summas 390,86 eurot. Viivise arvutamisel on aluseks võetud tl-l 15 olev hageja poolt esitatud tabel ning arvestuse alguspäevaks on 01.01.2009 (viivitatud summa kuus, intressi suurus ja viivitatud päevade arv kajastub tabelis).
13.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 3 alusel tähelepanuta vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud teksti „Euroopa halduse hea tava“, tulumaksu vabastuse taotluse vormi, rehabilitatsiooniteenuse taotluse vormi, rehabilitatsiooniteenusele sõidukulude hüvitamise taotluse vormi ja väljavõtte Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.
14.Hageja esitas maakohtule 6 nõuet, neist kuulub rahuldamisele 3,5 nõuet ja rahuldamata jääb 2,5 nõuet. Jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1), jäävad menetluskulud maakohtus 58,3% ulatuses kostja kanda ja 41,7% ulatuses hageja kanda. TsMS ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-13 punktis 16 asunud seisukohale, et „TsMS § 171 lg 1 näeb küll ette, et apellatsioonkaebuse täieliku rahuldamata jätmise korral kannab selle esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kuid see säte ei reguleeri olukorda, kus apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Seega tuleb lähtuda TsMS §-st 163.“ Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast jäävad menetluskulud ringkonnakohtus samuti 58,3% ulatuses kostja kanda ja 41,7% ulatuses hageja kanda. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 500 eurot tagastamiseks ning ringkonnakohus rahuldab TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel taotluse ja tagastab hagejale enam tasutud riigilõivu.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.