2-12-19869/28 - Pärimisõigus - Seadusjärgne pärimine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

mille kohaselt, kui hageja on tõendanud vaidlusaluse rahasumma ülekandmise kostja kontole, tuleb kostjal omakorda tõendada, et raha ülekandmiseks oli seaduslik alus. Antud juhul on hageja tõendanud vaidlusaluste rahasummade ülekandmise kostjatele. Pangakonto väljavõttega on tõendatud, et 07.10.2010. a on E. D. pangakontolt tehtud ülekanne summas 4 945,93 eurot N. F. ja summas 4 945,93 eurot V. M. ning 14.10.2010. a on tehtud ülekanne summas 100 000 krooni (tl 14). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et E. D. ei teinud eelnimetatud ülekandeid ise. N. F. kinnitas vande all, et tegi nimetatud ülekanded. Vastavalt 08.09.2010. a volikirjale (tl 108) volitas E. D. N. F. t muuhulgas kasutama E. D. kontol olevaid rahalisi vahendeid. Volitus on antud kõikide E. D. AS-is Swedbank kuuluvate pangakontode kasutamise suhtes. Seega oli N. F. l õiguslik alus E. D. pangakontolt ülekannete tegemiseks. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid ka volituse ehtsuse osas. Oma elu ajal antud volitusega väljendas E. D. tahet võimaldada N. F. l kasutada pangakontol olevat raha. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et volitus ei hõlmanud õigust kanda raha N. F. enda arvele. TsÜS § 120 lg 2 esimese lause kohaselt määrab volituse ulatuse esindatav. E. D. ei ole piiranud antud volituse ulatust. Seega ei kuulu 07.10.2010. a E. D. pangakontolt ülekantud summad E. D. pärandvara koosseisu ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. N. F. antud volitus oli tähtajatu. TsÜS § 125 lg 1 p 9 alusel lõpeb volitus esindatava surmaga. TsÜS § 128 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing tühine. Kuna kostjad on tunnistanud, et 14.10.2010. a tehtud rahaülekanne summas 100 000 krooni toimus pärast E. D. surma, siis oli nimetatud ülekanne tehtud õigusliku aluseta. PärS § 3 lg 1 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral. PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. Pärast E. D. surma 14.10.2010. a läks pärand üle pärijatele. Eeltoodust tulenevalt oli 14.10.2010. a rahaülekanne E. D. kontolt N. F. kontole summas 100 000 krooni tehtud õigusliku aluseta ning on põhjendatud tuvastada selle summa kuulumine E. D. pärandvara koosseisu. PärS § 130 lg 3 järgi on pärija kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Samuti tuleb vastavalt PärS § 131 lg-tele 1 ja 2 kanda pärijatel pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega. Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb täita pärandaja kohustused ja kanda matusekulud pärandvarast ning alles selle ebapiisavuse korral pärija vara arvel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kuni E. D. korteri müügini tuleb kanda korteriga seotud kulutusi. See tähendab, et nii matuse kulude kui ka korteriga seotud kulude kandmisega E. D. pärandvara väheneb. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval ajal võimalik hinnata, milliseks kujuneb J. K. pärandiosa suurus pärandvara koosseisu kuuluvast alusetult V. M. ülekantud 100 000 kroonist. Seega ei ole käesoleval ajal võimalik pärandvara selles osas jagada, määrata kindlaks J.K. le kuuluva pärandvara osa ja mõista V. M. J. K. le kuuluv pärandvara osa. Seega tuleb selles osas jätta hagi rahuldamata. Arvestades hagi osalist rahuldamist jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte enda kanda.

tehtud ülekannete õiguslikku olemust ja tehingute kehtivuse seisukohalt olulisi tingimusi, sh tehingu eesmärke ja ülekannete tegemiseks asjakohaste tahteavalduste olemasolu ning esindaja kohustuste nõuetekohast täitmist. Apellant jääb maakohtus välja toodud seisukohale, et nimetatud ülekanded on sooritatud ilma õigusliku aluseta ja pärandaja E. D. tahte vastaselt; 2) vastab 08.09.2010. a volikirja alusel antud esindusõigus pangakontol olevate rahaliste vahendite käsutamiseks ja kasutamiseks oma olemuselt käsundi tunnustele (VÕS § 619). Apellandi hinnangul ei ole vastustajad suutnud eluliselt usutavate väidetega põhjendada, miks pidanuks E. D. tahtma pangakontot tühjendada. Apellandile teadaolevalt ei olnud E. D. võlgnevusi kellelgi ees, samuti ei tulenenud nõudeid E. D. vastu võlasuhetest. Oluline on siinkohal asjaolu, et hagiavaldusega esitatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et E. D. pangakontole laekus igakuiselt sotsiaaltoetusi, mida kasutati igapäevaselt poeskäikudel ning üüri maksmisel, samuti olid pangakonto osas sõlmitud otsekorralduslepingud telefoni jm maksete tasumiseks. Seetõttu ei ole loogiline, et E. D. soovinuks täielikult tühjendada nimetatud pangakonto. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et vastustajate väiteid E. D. korralduse osas vaidlusalused ülekanded sooritada, ei ole põhjendatud ega mõistlikud; 3) on kohus jätnud põhjendamatult hinnangu andmata konkreetsete 07.10.2010. a teostatud ülekannete õiguspärasuse osas. 19.12.2012. a kohtuotsus on selles osas põhjendamata. Apellant on seisukohal, et kohus on suhtunud käesoleva tsiviilasja lahendamisse pinnapealselt, jättes välja selgitamata konkreetsete 07.10.2010. a tehtud ülekannete eesmärgid ja vastavuse seadusega, kohtu järeldused ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. Siinkohal on oluline asjaolu, et VÕS § 621 lg-st 3 tuleneb käsundisaajale kohustus, kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja järgida juhiseid alles siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid. Olukorras, kus N. F. on möönnud, et E. D. tahteavalduses võis esineda puudusi ning käsundisaajana ei ole ta juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele, on N. F. oluliselt rikkunud käsundi täitmisega seotud kohustusi. Arvesse tuleb võtta ka TsÜS § 131 lg 1-st 1 sätestatut. Kuna viidatud sätte puhul on tegemist esindamise aluseks oleva käsundussuhtega, siis kehtib ka VÕS § 623 lg 1 puhul TsÜS-i § 131 lg-st 1 tulenev reegel, et huvide konflikti tuleb antud juhul eeldada. Vastustajate poolt esitatud väited tehingu tegemise põhjuste ja eesmärkide kohta ei välista käesoleval juhul mingil viisil, et käsundisaaja ja käsundiandja huvid ei ole vastandlikud. Kuivõrd huvide konflikti tuleb VÕS § 623 lg 1 ja TsÜS § 131 lg 1 alusel eeldada ning puuduvad muud tehingu aluseks olevad asjaolud, mis annaksid põhjendatud eelduse huvide konflikti välistada, on apellandi hinnangul nii 07.10.2010.a teostatud ülekanne N. F. summas 4945,93 eurot kui ka V. M. summas 4945,93 eurot oluliselt vastuolus esindatava huvidega, kuivõrd tehingu alusel on ühepoolselt kasusaajateks üksnes vastustajad. Apellandi hinnangul esinevad käesolevas vaidluses nõutavad alused TsÜS § 131 kohaldamiseks, mistõttu võinuks käsundiandja käsundisaaja tehingu tühistada; 4) on apellant seisukohal, et põhjendatud on lugeda pärandvarasse kuuluvaks ka pärandaja nõuded V. M. ja N. F. vastu. Kirjeldatud olukorda reguleerib PärS § 157. PärS § 156 lg 1 loeb pärandaja varalised nõuded kaaspärijate vahel jagatava pärandvara hulka. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud asuda seisukohale, et pärandvara hulka kuuluvateks tuleb lugeda ka V. M. ja N. F. tehtud ülekanded, kuna olemuslikult oleks tegemist pärandvarasse kuuluva nõudeõiguse alusel saaduga;

5) ei piira nii matusekulude kui ka korteriga seotud kulude kandmine käesoleval juhul pärandvara osalist jagamist vaidlusaluste rahasummade osas, apellandile kuuluva pärandvara osa kindlaksmääramist ja V. M. apellandile kuuluva pärandvara osa väljamõistmist. Kohus on käesoleva tsiviilasja lahendamisel väljendanud vastuolulisi seisukohti. 29.11.2012. a istungiprotokollist nähtub, et kohus on avaldanud, et kui korter läheb müüki, siis saab sealt pärast kulud. 19.12.2012. a otsuses on kohus asunud seisukohale, et korteriga seonduvad kulutused kuni korteri müügini tuleb kanda pärandvarast, sh pärandvara koosseisu kuuluvast alusetult V. M. ülekantud 100 000 kroonist. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et TsMS § 351 lg 1 kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, kohtuotsus ei tohi poolele olla üllatuslik; 6) ei ole kohus käesolevas vaidluses pööranud tähelepanu sellele, milline vara on pärandvara hooldaja valitsemisel, kuivõrd sellest sõltub, kas ja milliste pärandvara hulka kuuluvate asjade ja õiguste käsutusõigus kuulub pärandvara hooldajale või pärijale. Tartu notar Tiina Tomberg on 29.06.2011. a väljastanud teate nr 501 pärandvara hoiumeetmete rakendamise vajaduse kohta. N. D. ja E. D. erastasid abielu ajal aadressil Tartu linn Põhja pst 25-2 asuva korteriomandi (reg osa XXXX). N. D. pärijate ring ei ole selgunud. Tartu Maakohtu 12.07.2011. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-11-30691 algatas kohus menetluse N. D. ja E. D. pärandvara suhtes pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks. Apellandi hinnangul hõlmab algatatud pärandvara hoiumeetmete rakendamise menetlus E. D. pärandvarast üksnes Põhja pst 25-2 asuvat korterit. Hoiumeetmete rakendamise ja korteri valitsemisega seonduvad kulud kantakse korteri müügist saadava tuluga. E. D. kuuluvate varaliste õiguste osas, s.o rahasummad, on pärijate ring selgunud tulenevalt Tartu notar Tiina Tombergi poolt 10.05.2011. a väljastatud pärimistunnistusest. Sellest tulenevalt on PärS § 154 lg 1 alusel apellandil õigus nõuda pärandvara osalist jagamist. Asjaolu, et vastustajad ei ole esitanud apellandi kui kaaspärija vastu nõuet matusekulude hüvitamiseks, ei saa olla põhjuseks, miks ei ole võimalik pärandvara rahasummade osas jagada kaaspärijate vahel. Pärimisseaduse 4. jaos 4. jaotises sätestatud pärandvara jagamise sätetest ei tulene piiranguid pärandvara jagamiseks seoses võimalike pärijatevaheliste kohustuste täitmisel tekkinud kulutuste kandmisega. Käesoleval juhul ei esine ka muid PärS §-s 155 nimetatud pärandvara jagamise piiranguid; 7) on apellant seisukohal, et pärandvara jagamisel kaasomandi sätete alusel tuleb lähtuda pärimistunnistuses kindlaks määratud pärandiosadest. Tartu notar Tiina Tombergi poolt väljastatud pärimistunnistuse kohaselt on E. D. pärandvara pärijateks V. M. , N. F. ning J. K. kõik 1/3 ulatuses. Kokku on E. D. pärandvarasse kuuluvate rahasummade väärtuseks 16 283,02 eurot. Pärandvarasse kuuluvad V. M. valduses olev alusetult omandatud 11 337,09 eurot ja N. F. valduses olev alusetult omandatud 4 945,93 eurot. Kokku on igal kaaspärijal õigus saada 5 427,67 eurot. Tulenevalt asjaolust, et J. K. on üks kaaspärijatest, taotleb apellant apellatsioonimenetluses pärandvara jagamist. AÕS § 77 lg-st 2 juhindudes palub apellant kohtul kaaspärijalt välja nõuda apellandile kuuluv osa pärandvarast vastavalt pärimistunnistuses sätestatud osale.

120 lg 2 esimese lause kohaselt määrab volituse ulatuse esindatav. E. D. ei ole piiranud antud volituse ulatust. Seega ei kuulu 07.10.2010. a E. D. pangakontolt ülekantud summad E. D. pärandvara koosseisu. Seda, et raha ülekandmine vastustajate kontodele 07.10.2010. a ei olnud vastuolus E. D. huvidega ning mingit volitaja ja volitatava huvide vastuolu selles tehingus ei olnud, tõendavad vastustajad endi vande all antud ütlustega. Nii hageja kui kostjad kinnitasid kohtuistungil, et E. D. oli hea vaimse tervise juures, suhtles normaalselt. Seega sai ta täiesti aru oma tegude tähendusest, sh ka N. F. le volikirja andmise mõttest. Vastupidiseid tõendeid ei ole asjas olemas. Kohtuistungil on tõendatud, et N. F. täitis raha ülekandmisel enda ja V. M. kontole E. D. saadud käsundit, tema soovi ja juhiseid. N. D. sai täielikult aru, et selle käsundiga ta vähendab oma vara ja vaatamata sellel kiitis raha ülekandmise heaks. Eeltoodust lähtuvalt ei kuulu 07.10.2010. a N. D. kontolt N. F. poolt üle kantud rahasumma N. D. pärandvara hulka; 2) tuleb vastavalt PärS § 131 lg-tele 1 ja 2 kanda pärijatel pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega. Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb täita pärandaja kohustused ja kanda matusekulud pärandvarast ning alles selle ebapiisavuse korral pärija vara arvel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kuni E. D. korteri müügini tuleb kanda korteriga seotud kulutusi. See tähendab, et nii matuse kulude kui ka korteriga seotud kulude kandmisega E. D. pärandvara väheneb. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval ajal võimalik hinnata, milliseks kujuneb J. K. pärandiosa suurus pärandvara koosseisu kuuluvast V. M. ülekantud 100 000 kroonist. Seega ei ole käesoleval ajal võimalik pärandvara selles osas jagada, määrata kindlaks J.K. le kuuluva pärandvara osa ja mõista V. M. J. K. le kuuluv pärandvara osa; 3) tuleb pärandvara arvelt kõigepealt täita kohustused ja alles siis saab ülejäänud vara pärijate vahel jagada. Antud juhul ei ole teada, kui suures summas tuleb veel pärandaja kohustusi täita ja siit omakorda tuleneb, et ei ole teada, milline osa varast, sh rahasummast pärijate vahel jagamiseks üle jääb. Kohus ei ole vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme.