5.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AN kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.AN (hageja) esitas 16.01.2015 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2014/2026.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.07.1998 eluruumi üürilepingu nr 8, millega kostja andis hageja kasutusse eluruumi Harjumaal Jõelähtme vallas aadressil XXXXXX XXX-X. 19.09.2000 sõlmisid hageja ja kostja teise üürilepingu nr 53, millega kostja andis hageja kasutusse sama eluruumi. Kostja edastas 22.02.2013 hagejale esimese üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse. 21.03.2013 esitas hageja kohtusse hagi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks (tsiviilasi nr 2-1313212). Kostja esitas samas tsiviilasjas vastuhagi, millega palus tuvastada ülesütlemisavalduse kehtivuse ja kohustada hagejat vabastama ning tagastama kostjale hageja valduses olev eluruum. Maakohus jättis 23.09.2013 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.11.2014 jõustunud otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kohtutäitur alustas 29.12.2014 tsiviilasjas nr 2-13-13212 tehtud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 024/2014/2026. Kuna hageja valdab ja kasutab vaidlusalust eluruumi teise, kehtiva, üürilepingu alusel, mida kostja ei ole üles öelnud, siis ei ole kostjal sissenõutavat nõuet ning sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks. Kohus ei arvestanud tsiviilasjas nr 2-13-13212 hilisemat üürilepingut hagejale teadmata asjaoludel. Seega ei ole varasemalt ühegi sõltumatu organi poolt vaidlust läbi vaadatud. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohtu 23.09.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-13212 jäeti hageja hagi rahuldamata, mistõttu hageja on kohustatud vabastama kostjale kuuluva tööandja eluruumi. Kostja esitas 2014 novembris täiturile hageja suhtes täitmisavalduse. Teist üürilepingut 19.09.2000 sõlmitud ei ole. Nimetatud kuupäeval on kaitseminister käskkirjaga nr 294 kinnitanud üksnes kaitseministeeriumi valitsemisala tööandja eluruumide üürilepingu ning selle lisade vormi. Kõik Kaitseväes sõlmitavad eluruumide üürilepingud registreeritakse dokumendihaldussüsteemis Postipoiss ning sisestatakse Kaitseväe kinnisvarahalduse infosüsteemi ELKIS. Vaidlusaluse eluruumi üürilepingu nr 53 koostamise aeg on fikseerimata ning lepingul puudub dokumendihaldussüsteemi Postipoiss registreering. Seega ei ole antud üürilepingu puhul tegemist kehtiva lepinguga. Nii 03.07.1998 eluruumi üürilepingu nr 8 kui ka nn uue eluruumi üürilepingu nr 53 lepingu objekt on sama, s.o XXXXXX XX XXX asuv korter nr X, mistõttu vajadus uue lepingu sõlmimise järele puudus. Nimetatud asjaolu tõendab 03.07.1998 eluruumi üürilepingu nr 8 lisa 2, milles üürilepingu lõpetamine on annulleeritud. Tsiviilasja 2-13-13212 menetluse käigus jättis hageja vaidlusaluse üürilepingu tõendina kohtule esitamata. Järelikult oli hageja ka ise teadlik, et nimetatud üürileping on kehtetu. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, märkides, et kostjal menetluskulud puuduvad. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja ja kostja vahel on 2001 aastal sõlmitud teine üürileping, mille alusel on hagejal endiselt
2(6)
võimalus vaidlusalust eluruumi kasutada ning mis takistab tsiviilasjas nr 2-13-13212 jõustunud kohtuotsuse täitmist. Tulenevalt TMS § 221 lg 2 on hageja minetanud õiguse tugineda teisele üürilepingule. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-190-13. Hageja käesolevas hagis esiletoodud asjaolud ei ole tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-13-13212 tehtud otsuse jõustumist. Hageja on hagiavalduses märkinud, et ta viitas ka tsiviilasja nr 2-13-13212 menetluses teise üürilepingu kehtivusele, kuid kohus ei pööranud hageja avaldusele tähelepanu. Seega on hageja ise kinnitanud, et käesolevas menetluses esitatud asjaolu (s.o teise üürilepingu olemasolu) on hagejale teada olnud juba eelmise tsiviilasja lahendamisel. Hagejal oleks tulnud tsiviilasjas nr 2-13-13212 maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitades vaidlustada ka asjaolu, et kohus jättis hindamata teise üürilepingu kehtivuse. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hagejal on õigus käesolevas menetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel tugineda teisele üürilepingule, tuleb hagi jätta rahuldamata. Tsiviilasja 213-13212 menetluse käigus jättis hageja nn teise üürilepingu tõendina kohtule esitamata. Seega on eluliselt usutav, et hageja oli ka ise teadlik, et nimetatud üürileping ei ole kehtiv. Tsiviilasjas nr 2-1313212 on kohus tuvastanud, et hageja kasutas eluruumi 03.07.1998 sõlmitud üürilepingu alusel katkematult kuni kostja poolt 22.02.2013 üürilepingu ülesütlemiseni. 03.07.1998 üürilepingu alusel eluruumi kasutamisele on hageja tuginenud ka tsiviilasjas nr 2-13-13212 esitatud hagis. Küsimus, kas hageja oli õigustatud eluruumist väljatõstmisel saama vastu teise eluruumi, ei kuulu käesolevas asjas analüüsimisele, sest nimetatud asjaolu on kohtud juba tuvastanud tsiviilasjas nr 213-13212, leides, et hageja ei vasta elamuseaduse (ES) § 60 lg-s 4 sätestatud tingimustele. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Toimikust nähtuvalt ei ole kostja maakohtu menetluses menetluskulusid kandnud. Kostjal menetluskulude puudumise tõttu ei mõista kohus hagejalt menetluskulusid välja. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda, või saata asi esimese astme kohtule uuesti läbivaatamiseks. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti õigusnorme ning ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. 03.07.1998 sõlmisid hageja ja kostja eluruumi üürilepingu nr 8. Lepingu lisa nr 2 kohaselt loeti esimene leping lõppenuks 18.12.2001. Seejärel sõlmisid pooled uue üürilepingu nr 53, mis on tänaseni kehtiv ja mida ei ole üles öeldud. 22.02.2013 edastas kostja hagejale esimese üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse, mille kohaselt oli esimese üürilepingu lõppemise päev 01.07.2013. Ekslik on maakohtu hinnang, et hageja on minetanud õiguse tugineda teisele üürilepingule ja ka hinnang, et on eluliselt usutav, et hageja oli teadlik, et teine üürileping ei ole kehtiv. Kostja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-134-07 toodud seisukohtadele ja leiab, et pooltevahelised tsiviilasjad on täiesti eraldiseisvalt sisustatud vaidlused – tsiviilasjas nr 2-13-13212 vaieldi selle üle, kas kohustuslikus ajateenistuses olemine on arvestatav kui tööandja juures töötatud aeg ES § 60 lg 4 p 1 kohaselt või mitte. Kostja poolt esitatud vastuhagis vaidlesid pooled selle üle, kas esimese üürilepingu ülesütlemine oli kehtiv. Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled selle üle, kas teine üürileping on kehtiv või mitte. Kui poolte vahel on kehtiv üürileping, siis ei ole tekkinud ka nõuet, mida kostja soovib sundtäita. Hageja ei ole minetanud õigust tugineda teisele üürilepingule. Leping saab kas kehtida või mitte ja kehtivale üürilepingule on poolel alati õigus tugineda.
3(6)
Maakohus ei hinnanud igakülgselt ja objektiivselt hageja poolt esitatud kahte tõendit – üürilepingu nr 8 lisa 2 ja teist üürilepingut. Kostja vastuväide oli, et see leping on annulleeritud, kuid kostja ei täpsustanud ega tõendanud, kuidas on annulleerimine poolte vahel kokku lepitud. Hageja soovis lepingu nr 8 lisa 2 ja teise üürilepingu kehtivuse tõendamiseks üle kuulata need dokumendid omakäeliselt allkirjastanud isikud, kuid maakohus jättis vastavad taotlused rahuldamata. Oletuslik ja väär on maakohtu järeldus, et kuna hageja teist üürilepingut tsiviilasjas nr 2-13-13212 ei esitanud, on eluliselt usutav, et hageja teadis lepingu kehtetusest. Hageja jättis lepingu esitamata põhjusel, et kostja ei vaielnud sellele esimeses vaidluses vastu, seega järeldas hageja, et teise üürilepingu kehtivuse üle vaidlust ei ole. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et hageja on kuidagi aktsepteerinud nn lepingu annulleerimist. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduselt õige, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks muuta maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ühtlasi vastab ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuse väidetele.
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusega, et TMS § 221 lg 2 järgi ei ole vastuväited tsiviilasjas nr 2-13-13212 tehtud kohtulahendi puhul lubatavad, kuna asjaolu (teine leping) tekkis ja oli olemas enne sundtäidetavat kohtuotsust ja hageja oli sellest ka teadlik. Samuti leidis maakohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hagejal on õigus käesolevas menetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise taotlemisel tugineda teisele üürilepingule, sest hageja ei esitanud teist üürilepingut tsiviilasjas nr 2-13-13212 ja seetõttu on eluliselt usutav, et hageja oli ka ise teadlik, et teine üürileping ei ole kehtiv.
8.Eeltoodud põhjendused ei ole hagi rahuldamata jätmise põhjendamiseks asjakohased. Esiteks lähtuvad need põhjendused ekslikust eeldusest, et poolte vahel oli sõlmitud ühe ja sama üürieseme suhtes kaks eraldiseisvat ja samaaegselt kehtivat üürilepingut. Samuti ei takistaks iseenesest kohtulahendi sundtäitmist asjaolu, kui hageja tõendaks vaidlusaluse eluruumi kasutusõiguse olemasolu mõne muu õigussuhte alusel, näiteks isikliku kasutusõiguse alusel (AÕS § 227), sõltumata sellest, kas see on tekkinud enne sundtäidetavat kohtulahendit või pärast seda.
9.Käesolev hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole tõendanud ühegi sellise asjaolu olemasolu, mis takistaks eelnimetud kohtulahendi sundtäitmist. Hageja põhiväide, et vaatamata sundtäidetava kohtulahendi olemasolule, on tal endiselt kasutusõigus vaidlusalusele eluruumile, ei ole põhjendatud. Hagejal ei ole kasutusõigust eluruumile, kuna üürileping on kostja poolt kehtivalt üles öeldud.
10.Hageja väitel annab talle kehtiva kasutusõiguse väidetavalt teine üürileping, mida üürileandja ei ole käesoleva ajani üles öelnud. Hageja käsitluse järgi kasutas ta vaidlusalust eluruumi justkui kahe samaaegselt eksisteeriva ja eraldiseisva üürilepingu alusel, mis ei ole õiguslikult võimalik. Sama üürieseme suhtes samade lepingupoolte vahel ei saa ühe õigusuhte (käesoleval juhul üürisuhte) raames eksisteerida kahte samaaegselt kehtivat ja eraldiseisvat üürilepingut. Asjaolu, et mingitel põhjustel võidakse vormistada hiljem uus lepingudokument, on võimalik käsitada olenevalt asjaoludest kas olemasoleva üürilepingu uuendamisena või muutmisena. Võimalik on ka näiteks vana üürilepingu lõpetamine kokkuleppel ja kohe uue üürilepingu sõlmimine sama eluruumi
4(6)
kasutamiseks. Hageja ühe väite kohaselt lõppeski poolte kokkuleppel 1998. aastal sõlmitud üürileping 2001. aastal ja kohe sõlmiti poolte vahel uus üürileping. Hageja selle väite tõendatuse korral olekski tegemist olukorraga, et pooled lõpetasid vana üürilepingu ja sõlmisid kohe uue üürilepingu, kuid õige ei saa olla apellandi järeldus, et üürileandja oleks justkui üles öelnud 1998. aastal sõlmitud lepingu. Sellisel juhul on üürileandja üles öelnud ikkagi 2001. aastal sõlmitud üürilepingu. Üürilepingu kehtiva ülesütlemisega lõpeb pooltevaheline üürisuhe ja see ei sõltu sellest, mitu lepingudokumenti (ka erineva kuupäevaga) pooled on koostanud. Hageja käsitluse järgi peaks üürileandja ühte ja sama üürilepingut üles ütlema justkui iga lepingudokumendi järgi, mis ei ole õiguslikult asjakohane käsitlus. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul jätta hagi rahuldamata põhjendusega, et hageja ei ole esitanud ega tõendanud ühtegi sundtäitmist takistavat või välistavat asjaolu.
11.Ringkonnakohtu menetluses esitas apellant pärast kohtuotsuse kuulutamise aja määramist 20.11.2015 taotluse suulise istungi määramiseks. Nimetatud taotlust ringkonnakohus ei rahulda, kuna TsMS § 633 lg 7 ei näe ette võimalust esitada sellekohast taotlust pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Taotlusele on lisanud apellant tõendid, kuid pole taotlenud nende vastuvõtmist. Isegi kui käsitleda apellandi menetlusdokumendis väljendatut taotlusena tõendite vastuvõtmiseks, puudub selleks alus. Tõenditena on esitatud Tallinna Halduskohtu otsus 08.08.2014 aastast, millega on tühistatud Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni otsus osas, millega ei tuvastatud meditsiinilist seost kaebaja kuulmislanguse ja teenistusülesannete täitmise vahel ning vaidekomisjoni on kohustatud vaatama kaebaja vaie uuesti läbi. Lisaks on apellant esitanud Kaitseväe juhataja käskkiri 27.03.2013 aastast, millega ta vabastati teenistusest tervisliku seisundi tõttu. Apellant pole põhistanud, miks ta tõendeid ja nendega seonduvaid asjaolusid maakohtu menetluses esitada ei saanud, mistõttu tuleb tõendid jätta vastu võtmata (TsMS § 633 lg 5). Tõendid ei tõenda ka sisuliselt apellandi väiteid, et ta on invaliidistunud töö- või teenistusülesannete täitmisel. Halduskohtu otsusega on vaidekomisjoni kohustatud kaebust uuesti läbi vaatama ja halduskohus hageja väidetud asjaolu tuvastanud ei ole. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis tagasi neid apellandile ei saadeta.
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda.
13.TsMS § 174 lg 3 järgi kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ringkonnakohtule esitanud ei ole. Kuna ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu andmeid kostja poolt apellatsioonimenetluses riigilõivu maksmise või tema lepingulise esindaja kulu kohta, siis ringkonnakohus kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata ei saa.
14.Menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
5(6)
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.