Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud XXX esitas 16.01.2015 kohtule hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2014/2026. Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.07.1998 eluruumi üürilepingu nr 8, millega kostja andis hageja kasutusse eluruumi Harjumaal XXX vallas aadressil XXX. Hageja ja kostja sõlmisid 19.09.2000 üürilepingu nr 53, millega kostja andis hageja ja tema perekonnaliikmeete kasutusse sama eluruumi. Hageja täpsustas 15.04.2014 istungil teise eluruumi üürilepingu sõlmise aega ning nõustus kostjaga, et üürilepingu sõlmimise kuupäevaks ei saa olla 19.09.2000. Nimetatud kuupäeval kinnitas Kaitseminister tööandaja eluruumi üürilepingu vormi. Hageja asus seisukohale, et teine üürileping sõlmiti 2001 aastal (t.lk 106 pöördel). Kostja edastas 22.02.2013 hagejale esimese üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse, millega leping lõppes 01.07.2013. Hageja esitas 21.03.2013 kohtusse hagi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks (tsiviilasi nr 213-13212). Kostja esitas samas tsiviilasjas vastuhagi, millega palus tuvastada ülesütlemisavalduse kehtivus ja kohustada hagejat vabastama ning tagastama kostjale hageja valduses olev eluruum. Maakohus jättis 23.09.2013 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohus tuvastas esimese üürilepingu ülesütlemise kehtivuse, kohustas hagejat vabastama ja tagastama kostjale tema valduses ja kasutuses oleva eluruumi 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Otsuse vabatahtliku täitmata jätmisel otsustas kohus hageja vaidlusalusest eluruumist välja tõsta. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.03.2014 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 03.11.2014. Kohtutäitur alustas 29.12.2014 tsiviilasjas nr 2-13-13212 tehtud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 024/2014/2026 nõudes hagejalt XXX vallas asuva XXX kinnisasja väljaandmist. Hageja leiab, et kuivõrd poolte vahel on kehtiv teine üürileping, siis puudub tal alus eluruumi vabastamiseks. Hageja lisab, et viitas ka tsiviilasja nr 2-13-13212 menetluses teise üürilepingu kehtivusele ning kostja sellele vastu ei vaielnud. Kohus aga ei pööranud hageja avaldusele tähelepanu. Hageja leiab, et kuna ta valdab ja kasutab vaidlusalust eluruumi teise üürilepingu alusel, mida kostja ei ole üles öelnud, siis ei ole kostjal sissenõutavat nõuet ning sundtäitmine täiteasjas nr 024/2014/2026 tuleb tunnistada lubamatuks. Hageja on seisukohal, et vähemalt tuleb asuda seisukohale, et teisest üürilepingust lähtuvalt on hagejal õigus keelduda VÕS § 110 ja § 111 alusel kostja nõude täitmisest. Kuigi täitedokumendiks on kohtuotsus, tuleb asuda seisukohale, et teist üürilepingut ei ole analüüsitud. Kohus ei arvestanud tsiviilasjas nr 2-13-13212 nimetatud tõendit hagejale teadmata asjaoludel. Seega ei ole varasemalt ühegi sõltumatu organi poolt vaidlust läbi vaadatud. Ühtlasi tuleb arvestada, et hagejal ei ole oma õiguste kaitseks muud võimalust, kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine, kuna TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi esitamine ei kõrvaldaks kohtutäiturile esitatud dokumendi sundtäidetavust. Olukord, kus sundtäitmise aluseks on kohtu otsus, mis tugineb esimese üürilepingu ülesütlemisele, kuid teise üürilepingu kehtivust

ei ole kahtluse alla seatud ning teise üürilepingu osas on tegemist hilisema üürilepinguga, kujutab endast situatsiooni, kus sissenõudjal on küll täitedokument, aga tal ei ole sundtäitmist võimaldavat materiaalõiguslikku nõuet võlgniku vastu. Hageja hinnangul on samuti täidetud TMS § 221 lg 2 tulenev eeldus, kuna ta on esimese üürilepingu kehtivuse üle toimunud vaidluses selgelt osundanud teisele üürilepingule, kui hilisemale ning kehtivale. Kostja sellele vastu ei vaielnud ning maakohus ei pidanud seda ilmselt oluliseks asjaoluks, kuivõrd kohus ei ole teise üürilepingu kehtivust arvesse võtnud kohtuotsuse tegemisel. Seega sai hageja asuda seisukohale, teise üürilepingu kehtivus ei ole vaidlusalune ning hagejal on võimalik selle alusel eluruumi vallata ning kasutada. Ühtlasi sai hageja eeldada, et kostja järelikult austab ning täidab teisest üürilepingust tulenevaid kohustusi. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 024/2014/2026 lubamatuks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Harju Maakohtu 23.09.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-13212 jäeti XXX hagi rahuldamata, mistõttu hageja on kohustatud vabastama kostjale kuuluva tööandja eluruumi asukohaga XXX vald Jägala küla Maja 148-7. Kostja pikendas hageja taotlusel tööandja eluruumi vabastamise tähtaega esialgu kuni 09.09.2014 ning hiljem veel kuni 09.10.2014. Märgitud tähtajaks hageja tööandja eluruumi ei vabastanud ning edaspidi telefonikõnedele ei vastanud. 09.11.2014 selgus, et hagejal puudub soov ja tahtmine tööandja eluruumi vabastamiseks. Kostja esitas 2014. novembris täiturile hageja suhtes täitmisavalduse. Hageja leiab, et väidetavat teist üürilepingut 19.09.2000 kostjaga sõlmitud ei ole. Nimetatud kuupäeval on kaitseminister käskkirjaga nr 294 kinnitanud üksnes kaitseministeeriumi valitsemisala tööandja eluruumide üürilepingu ning selle lisade vormi. Kõik Kaitseväes sõlmitavad eluruumide üürilepingud registreeritakse dokumendihaldussüsteemis Postipoiss ning sisestatakse Kaitseväe kinnisvarahaldus infosüsteemi ELKIS. Vaidlusaluse eluruumi üürilepingu nr 53 koostamise aeg on fikseerimata ning lepingul puudub dokumendihaldussüsteemi Postipoiss registreering. Seega antud üürilepingu puhul ei ole tegemist kehtiva lepinguga. Kostja märgib, et nii 03.07.1998 eluruumi üürilepingu nr 8 kui ka nn uue eluruumi üürilepingu nr 53 lepingu objekt on sama, s.o. Jägala Majas nr 148 asuv korter nr 7, mistõttu otsene vajadus uue lepingu sõlmimise järele puudus. Nimetatud asjaolu tõendab 03.07.1998 eluruumi üürilepingu nr 8 lisa 2, milles sätestatud üürilepingu lõpetamine on annulleeritud. Tsiviilasja 213-13212 menetluse käigus hageja jättis vaidlusaluse nn uue üürilepingu tõendina kohtule esitamata. Järelikult oli hageja ka ise teadlik, et nimetatud üürileping on kehtetu. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et XXX hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2014/2026 tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • hageja ja kostja sõlmisid XXX eluruumi üürilepingu nr XXX, millega kostja andis hageja kasutusse Harjumaal XXX vallas aadressil XXX asuva eluruumi (t.lk 12-17); • kostja edastas 22.02.2013 hagejale esimese üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse, millega leping lõppes 01.07.2013 (t.lk 26a);

• hageja esitas 21.03.2013 kohtusse hagi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks ja kostja vastuhagi, millega palus tuvastada ülesütlemisavalduse kehtivuse ja kohustada hagejat vabastama ning tagastama kostjale hageja valduses olev eluruum (tsiviilasi nr 2-1313212); • Maakohus jättis 23.09.2013 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.03.2014 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 03.11.2014. • kohtutäitur alustas 29.12.2014 tsiviilasjas nr 2-13-13212 tehtud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 02/2014/2026 nõudes hagejalt XXX vallas asuva XXX kinnisasja väljaandmist (t.lk 25-26). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud 2001 aastal teine üürileping (t.lk 18-24), mis takistab tsiviilasjas nr 2-13-13212 jõustunud kohtuotsuse täitmist ning mille alusel on hagejal endiselt võimalus vaidlusalust eluruumi kasutada. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-11-15 punktis 9 märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama. Hagi on võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 16). Sel juhul ei ole alust täitemenetlust täielikult lõpetada. Vastavalt sama lahendi punktile 10, kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel. Sarnasele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka tsiviilasjas nr 3-2-1-73-14. Osundatud lahendile tuginedes ja TMS § 221 lg 2 alusel leiab kohus, et hageja on käesolevaks hetkeks minetanud õiguse tugineda teisele üürilepingule (t.lk 18-24). Hageja käesolevas hagis esiletoodud asjaolud ei ole tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-13-13212 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsust. Hageja on hagi esitamisel tuginenud väidetavalt teisele üürilepingule, leides, et kuna ta valdab ja kasutab vaidlusalust eluruumi teise üürilepingu alusel, mida kostja ei ole üles öelnud, siis ei ole kostjal sissenõutavat nõuet ning sundtäitmine täiteasjas nr 02/2014/2026 tuleb tunnistada lubamatuks. Hageja on hagiavalduses (t.lk 3 ja 4) märkinud, et viitas ka tsiviilasja nr 2-13-13212 menetluses teise üürilepingu kehtivusele, kui kohus ei pööranud hageja avaldusele tähelepanu. Seega on hageja ise kinnitanud, et käesolevas menetluses esitatud asjaolu (s.o teise üürilepingu olemasolu) on hagejale teada olnud juba eelmise tsiviilasja lahendamisel. Seega ei ole hageja esiletoodud asjaolud tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-13-13212 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsust ning hagejal puudub õigus esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagejal oleks tulnud tsiviilasjas nr 2-1313212 maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitades, vaidlustada ka asjaolu, et kohus jättis hindamata teise üürilepingu kehtivuse.

Kohus leiab, et TMS § 221 lg 1 ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega täitemenetlust venitada. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel märgib kohus, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hagejal on õigus käesolevas menetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel tugineda teisele üürilepingule, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus nõustub kostjaga selles, et tsiviilasja 2-13-13212 menetluse käigus jättis hageja nn teise üürilepingu tõendina kohtule esitamata. Seega on eluliselt usutav, et hageja oli ka ise teadlik, et nimetatud üürileping ei ole kehtiv. Tsiviilasjas nr 2-13-13212 on kohus tuvastanud (t.lk 101102), et hageja kasutas eluruumi 03.07.1998 sõlmitud üürilepingu alusel katkematult kuni kostja poolt 22.02.2013 üürilepingu ülesütlemiseni. 03.07.1998 üürilepingu alusel eluruumi kasutamisele on hageja tuginenud ka tsiviilasjas nr 2-13-13212 esitatud hagis (t.lk 100). Eeltoodust tulenevalt tuleb XXX hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2014/2026 jätta rahuldamata. Sundtäitmine on täiteasjas nr 024/2014/2026 lubatav. Täitedokumendiks kinnisasja väljaandmisel on 03.11.2014 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-13-13212. Kohus ei analüüsi käesolevas vaidluses hageja seisukohas (t.lk 82) esitatud asjaolusid, kas hageja oli õigustatud eluruumist väljatõstmisel saama vastu teise eluruumi, sest nimetatud asjaolu on kohtud juba tuvastanud tsiviilasjas nr 2-13-13212, leides, et hageja ei vasta ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimustele ja kostjal puudub kohustus anda hagejale eluruumi üürilepingu ülesütlemisel vastu teine eluruum (t.lk 104-105). Hagi tagamisest Maakohus rahuldas 27.01.2015 XXX taotluse hagi tagamiseks ning peatas täitemenetluse kohtutäituri Arvi Pink täiteasjas nr 024/2014/2026 kuni tsiviilasjas nr 2-15-671 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis tühistab kohus 27.01.2015 määrusega seatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 2 järgi. Toimikust nähtuvalt ei ole kostja maakohtu menetluses menetluskulusid kandnud (ei riigilõivu ega õigusabikuludena). Seega kostjal menetluskulude puudumise tõttu, kohus hagejalt menetluskulusid välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.