Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

seadmed, dokumendid jms. Perioodil 01.03 - 01.07.2010 on hageja esitanud kostjale seadme kasutamise eest arveid kokku summas 32,64 eurot. 30.07.2010 esitas hageja kostjale 30.07.2010 lõpparve nr NA-15587, millel märkis seadme väärtuse ja tasumise kuuluva kogusumma. Kostja nimetatud arveid tasunud ei ole. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist, mis seisneb tagastamata seadme väärtuses 63,27 eurot ja seadme tagastamisega viivitamisel tasumisele kuuluvas üüris 32,63 eurot, kokku 95,90 eurot. Lisaks eeltoodud summale nõuab hageja kostjalt viivise tasumist lepingus kokkulepitud määras 0,2 % tasumata summalt päevas. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivise tasumist summas 95,90 eurot ning viivist hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,2 % tasumata võlasummalt päevas. Hageja leiab, et kuna pooled lõpetasid sideteenuse lepingu ja seadme kasutamise lepingu ning hagejal tekkis viivise nõudeõigus enne 01.06.2010, mil vastavalt arvel nr A-14837566 olevale teabele hakkasid kehtima uued üldtingimused, sh viivisemäär 0,02 % tasumata summalt päevas, võib hageja nõuda kostjalt viivist 0,2 % päevas. Kostja vastuväited Kostja on seisukohal, et pooltevaheline sideteenuse leping lõpetati poolte kokkuleppel jaanuaris 2010, mil lõppes automaatselt ka seadme kasutamise leping, mistõttu on peale jaanuarit 2010 esitatud arveid õigusliku aluseta ning kostja neid ei tunnista. Kostja väitel ei saanud ta hagejale seadmeid tagastada, kuna seadme kasutamise lepingu nr XXXalusel kostjale üle antud esemed olid kostja valdusest tema tahte vastaselt väljunud ning kostja üürileandja valduses. Kostja leiab, et on kõnealuses võlasuhtes tarbija ning temale kohaldub võlaõigusseadusest (VÕS) tulenev viivisemäär 0,02 % päevas. Samuti on arvel nr A-14837566 selgelt märgitud, et klientidele kohalduvad viivisemäärad 0,02% päevas. Kostja tunnistab hagi osaliselt, seadme maksumuse vääringus 63,27 eurot. Kohtuotsuse põhjendused Puudub vaidlus, et poolte vahel on sõlmitud 14.09.2009 liitumis- ja teenuste osutamise leping nr XXXja 20.09.2009 seadme kasutamise leping nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale üle seadme komplekti (modemi tüüpi seade Webstar EPC2203, modemi tarkvara CD, modemi toiteplokk, võrgukaabel ja USB kaabel). Samuti puudub vaidlus, et nimetatud lepingud lõpetati 09.01.2010 pooltevahelise lõpetamise aktiga ning asjaolus, et kostja ei ole hagejale lepingu alusel üle antud seadmekomplekti tagastanud. Seadme kasutamise lepingust nr XXXtuleneb pooltevaheline võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Vastavalt VÕS §-le 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kuivõrd kostja on oma vastuses omaks võtnud, et lepingu alusel üle antud seadet ei ole ta hagejale tagastatud ning on seadme maksumuse 63,27 euro tasumise kohustust tunnistanud, siis loeb kohus antud asjaolu tõendatuks vastavalt TsMS § 231 lg 2 poole omaksvõtuga ning hageja nõue mõista kostjalt välja seadme väärus 63,27 eurot hageja kasuks kuulub rahuldamisele. Poolte vahel on vaidlus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt perioodil 01.03 - 01.07.2010 esitatud arvete alusel renditasu pärast lepingu lõpetamist, kokku summas 32,63 eurot ning selles, kas ja millises määras on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist,

välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 355 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Lepingu juurde kuuluva hageja üldtingimuste punkti 12.4 lause 2 alusel kohustub klient tasuma seadme või kiipkaardi mittetagastamisel XXX selle maksumuse hageja poolt esitatava arve alusel vastavuses hinnakirjaga või seadme üürilepinguga. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 334 lg 1 sätestab, et üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Pooltevahelise seadme kasutamise lepingu punkti 1 kohaselt oli lepingu objektiks hageja poolt kostjale seadme üleandmine ja vastuvõtmine ning kasutamise võimaldamine lepingu kehtivuse ajal. Lepingu punkti 5.3 alusel kohustus kostja tasuma seadme kasutamise eest üüri hinnakirja või pooltevahelise kokkuleppe kohaselt vastavuses hageja poolt esitatud arvetega. Lepingu punkt 7 järgi, kui pooled lõpetavad lepingu või /.../, oli hagejal õigus leping üles öelda ja nõuda seadme kohest tagastamist, teatades sellest kostjale kirjalikult 7 kalendripäeva ette, kusjuures klient oli kohustatud tagastama seadme hageja esindusse. Punkti 8 kohaselt, juhul, kui kostja ei ole tagastanud seadet punkti 7 kohaselt, on hagejal õigus kostjalt sisse nõuda seadme väärtus nõude esitamise ajal. 09.01.2010 koostatud lepingu lõpetamise akti kohaselt kohustusid pooled mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 7 kalendripäeva jooksul akti allkirjastamisest andma teineteisele üle seadmed /.../. Tulenevalt VÕS §-st 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hageja on esitanud kostjale perioodil 01.03 - 01.07.2010 arved seadme tagastamisega viivitamise eest kokkulepitud üüri ulatuses. Nimetatud arvete kohaselt oli igakuiseks üüriks 6,33 eurot. Kostja ei ole igakuise üüritasu suurust ega arvete esitamist vaidlustanud, mistõttu loeb kohus TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastatuks, et poolte vahel kokku lepitud üür oli 6,33 eurot kuus. Esitatud arvetega nõuab hageja kostjalt 5 kuu üüri suuruse kahjuhüvitise tasumist, s.o 5 x 6,33 = 31,65 eurot. Nimetatud summast on hageja arvestanud tasutuks 0,42 eurot (08.03.2010 tasus kostja 12,14 eurot). Seega nõuab hageja seadme tagastamisega viivitamise eest kahjuhüvitist 31,65 - 0,42 = 31,23 eurot. Lisaks on arvetel märgitud tasumata viivis aprill – juuli 2010 summas 1,40 eurot. Kuivõrd kostjal oli VÕS § 334 lg 1, seadme kasutamise lepingu punkti 7 ja lepingu lõpetamise akti alusel kohustus seade hiljemalt 7 kalendripäeva jooksul akti allkirjastamisest hagejale tagastada (s.t kohustus tagastada seade hiljemalt 16.01.2010, 24.00) ning kostja on kinnitanud, et ta seda teinud ei ole, asub kohus seisukohale, et kostja on vastavat kohustust rikkunud ning VÕS § 335 alusel kuulub hageja nõue seadme tagastamisega viivitamise eest kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamisele ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 31,23 eurot. Asjaolu, et kostja ei saanud seadet tagastada, kuna see oli tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, ei mõjutanud kostja kohustust seade tagastada. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa (kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsioonis seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seadme kasutamise lepingu punktis 9 on pooled leppinud kokku viivisemääras 0,2 % kalendripäevas. Samuti on lepingu sõlmimise ajal kehtinud lepingu üldtingimuste punktis 10.1 sätestatud viivise määr tähtaegselt laekumata summalt 0,2 % päevas iga maksega viivitatud päeva eest kuni võlgnetava summa täieliku tasumiseni. 01.06.2010 kehtima hakanud üldtingimustes vähendati viivisemäära 0,02 %-ni päevas. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kohus leiab, et kuivõrd pooltevaheline seadme kasutamise leping sõlmiti 20.09.2009, on VÕS § 37 lg 1 alusel ja eelduste täitmisel muutunud lepingu osaks nimetatud ajal kehtinud üldtingimused ning üldtingimuste muudatus pärast lepingu lõppemist ei oma poolevahelises võlasuhtes mõju. Samuti ei tulene 0,02 % viivise määr asjaolust, et kostja näol on tegemist tarbijaga. VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud viivisemäär ei ole imperatiivne ning pooled võivad kokku leppida teistsuguses viivise määras, nagu pooled ka käesoleval juhul teinud on. Kuivõrd seadme kasutamise lepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes, ei kohaldu pooltevahelisele lepingule ka VÕS § 415 lg 1 sätestatud piirang viivise suuruse osas. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et pooltevahelises võlasuhtes kohalduvaks viivisemääraks on 0,2 % päevas. Hageja poolt nõutav kahjuhüvitis, s.t seadme maksumuse hüvitis ja seadme tagastamisega viivitamise eest nõutav hüvitis, muutus vastavalt VÕS § 82 lg-le 1 sissenõutavaks hageja poolt kostjale edastatud arvetel märgitud tähtaegadel. Hageja poolt avaldatud nõuete sissenõutavaks muutumise aega kostja vaidlustanud ei ole. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi (s.h viivitusintressi) tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seadme tagastamisega viivitamise eest tasumisele kuuluvalt kahjuhüvitiselt on hagejal õigus nõuda 30.06.2010 seisuga viivist 1,40 eurot. Alates 30.07.2010 kuni 26.02.2013 on viivis 0,2 % päevas nii seadme maksumuse hüvitise kui ka seadme tagastamisega viivitamise eest kokku 63,27 + 31,23 = 94,50 eurolt 942 päeva eest 178,04 eurot. Hageja on vähendanud viivise nõuet 95,90 euroni. Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjalt VÕS § 113 lg 1 ja seadme kasutamise lepingu punkti 9 alusel hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis nii seadme maksumuse hüvitise tasumisega viivitamise eest kui ka seadme tagastamisega viivitamise eest nõutava kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest summas 1,40 + 95,90 = 97,30 eurot ning kooskõlas TsMS § 367 alates 27.02.2013 0,2 % päevas võlgnetavalt põhinõudelt (94,50 eurot) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lähtuvalt eeltoodust on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele.

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, siis kannab menetluskulud täies ulatuses kostja. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.