Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Tsiviilasi 2-13-5815 pankrotiseaduse tähenduses. Ajutine haldur ei ole tuvastanud tagasivõitmise või –nõudmise võimalusi. Haldur palub välja mõista ajutise halduri tasuks 1 050 eurot (lisandub sotsiaalmaks). 09.01.2013 toimunud kohtuistungil jäi ajutine haldur aruande juurde, leidis, et maksejõuetuse tekkimise aega ei ole võimalik öelda. Võlausaldaja esindaja jäi pankrotiavalduse juurde ning oli nõus ajutise pankrotihalduri aruandega välja arvatud ajutise halduri tasu suurusega ning menetluse raugemisega. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu, ajutise halduri aruandega nõustus välja arvatud kohustuste osas. Maakohtu määrus Kohus leidis, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja välja tuleb kuulutada K A pankrot. Pankrotihalduriks nimetas kohus Andres Tootsmani. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 1 kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Ajutine haldur on tuvastanud võlgniku maksejõuetuse, mis ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku kohustused ületavad võlgniku vara. Kohtul ei ole alust selles seisukohas kahelda. Seetõttu on võlgniku maksejõuetus kinnitust leidnud. Võlausaldaja on tasunud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 2 000 eurot. Määruskaebus Võlgnik palub kohtumääruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata, menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu ei ole selge, kuna nõude aluseks olev võlatunnistus on allkirjastatud vägivalla ning ähvarduse sunnil ja tühistatud. Ajutine haldur ei selgitanud kohtumääruse nõudest hoolimata välja vaidlusaluse kohustuse tekkimise asjaolusid. Ajutise halduri aruanne on subjektiivne ja pealiskaudne. A.Pärnaste tarvitas K.A suhtes vägivalda ja 20.10.2012 oktoobri sündmustega seoses on alustatud kriminaalasi. A.Pärnaste on praeguseks hetkeks vahistatud mõrva toimepanemises kahtlustatavana. Isikul on ka varasem kriminaalne minevik. Juba eelnev näitab, et võlatunnistust ei antud vabatahtlikult. Tõendiks vägivalla kasutamise kohta on ka kuriteokaebuse esitamise fakt. Võlgnik allkirjastas võlatunnistuse üksnes põhjusel, et teda ähvardati ja tarvitati tema suhtes vägivalda. Võlgniku sõnul tegi seda A. Pärnaste. Kriminaalmenetlus puudutab analüüsitavat võlatunnistust ja vastupidine maakohtu järeldus on ebaõige. Otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Ajutine pankrotihaldur ei tuvastanud võlatunnistusest tuleneva kohustuse tekkimise aluseid ja kohtumäärusest ei ole nähtav, millele tuginedes leidis maakohus, et nõue on selge. Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlatunnistuse allkirjastas võlgnik 20.09.2012 ja 05.03.2013 jõudis võlausaldaja võlatunnistuse tühistamisavaldus. Seega on viimane tähtaegne (TsÜS § 99 lg 1 p 1). D.Vallneri nõude osas esitas K.A Riigikohtule teistmisavalduse, sest teda ei kaasatud menetlusse. Seetõttu ei nõustu võlgnik maakohtu järeldusega, et tema kohustused moodustavad 40 072.52 eurot. Võlgnik ei vaidlusta oma kohustusi summas 2 546.25 eurot. Võlgnikule kuuluvad osalused äriühingutes Arco Holding OÜ ja Freetech OÜ. Vastuoluline on ajutise halduri seisukoht, et äriühingute olukord on suhteliselt hea, samas on osalused tänase seisuga väärtusetud. Ajutine haldur on leidnud, et äriühingute tegeliku vara väärtuse hindamiseks oleks vaja varade täisnimekirju ja asjatundja hindamist kohapeal. Võlgnik leiab, et tegemist on kahe tegutseva ettevõttega. Arco Holding OÜ bilansist nähtuvalt on ettevõtte omakapital 28 883 eurot, raha kassas 2508 eurot, nõudeid ostjate vastu 3 892 eurot, põhivara inventari ja tööriistadena

Tsiviilasi 2-13-5815 24 041 euro eest. Freetech OÜ omakapital on 27 075 eurot, raha kassas 2508 eurot, nõudeid 6 508 euro eest ning põhivara 23 956 euro eest. Maakohus on jätnud lisaks arvestamata võlgniku väitega, et tal on nõudeid kolmandate isikute vastu ca 60 000 euro eest. Jääb selgusetuks, miks ei ole ajutine haldur äriühingute vara tegelikku väärtust välja selgitanud. Ajutine haldur ei ole sisuliselt hinnanud võlgniku vara väärtust. Seetõttu ei saa maakohus tugineda ajutise halduri aruandele. Vara suuruse välja selgitamata jätmise tõttu ei ole võimalik teha ka järeldust, et võlgniku kohustused ületavad tema vara. Maakohus on rajanud otsuse üksnes ajutise halduri pealiskaudsele aruandele. Seega ei põhine kohtumäärus asjas esitatud tõenditel. Kohus on vääralt kohaldanud PankrS § 10 lg 2 p 1. Pankrotihoiatust ei ole võlgnikule kätte toimetatud ja kui see oleks kätte toimetatud postkasti panekuga, on see esitatud ennatlikult. Nähtuvalt võlausaldaja poolt esitatud tõendist pani kohtutäituri büroo töötaja pankrotihoiatuse Weizenbergi 21-4, Tallinn postkasti 25.jaanuaril 2013 kell 17:00. 10-päevane tähtaeg algab 26.jaanuarist, pankrotiavalduse esitas võlausaldaja aga juba 05.02.2013 ehk 7 päeva hiljem. PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt võib selle esitada aga alles üheteistkümnendal päeval pärast pankrotihoiatuse kättetoimetamist. Võlausaldaja ja pankrotihaldur on palunud jätta võlgniku määruskaebus rahuldamata. Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on lõppjärelduses õige, kuid selle põhjendusi tuleb täiendada. Määruskaebus jääb rahuldamata. Võlgnik on määruskaebuses esitanud sisuliselt samad väited, mida ta esitas maakohtuski ning maakohus ei ole kõikide väidete osas oma seisukohta kujundanud. Nimetatud vea saab ringkonnakohus kõrvaldada. Maakohus on lõppjärelduses õigesti leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Pankrotiavalduse aluseks on võlausaldajale antud võlatunnistus (I kd, tl 7). Võlatunnistus on pealkirjastatud 15.08.2012. Maakohtule esitatud vastuses (I kd, tl 86-92) ei väida võlgnik, et allkirjastas võlatunnistuse hiljem. Eelistungi protokolli kohaselt allkirjastas võlgnik võlatunnistuse septembris 2012 (I kd, tl 99-100). Politsei ja Piirivalveameti vastusest (I kd, tl 95) nähtuvalt nõudis A.Pärnaste 20.09.2012 Tallinnas, Estonia pst 15a võlgnikult 16 000 euro ülekandmist, kuid võlgnik seda ei tasunud. Seejärel nõudis A.Pärnaste 20.10.2012 võlgnikult Pärnus Varbla vallas Matsi külas Tambergi talu aia värava juures võlgnikult 16 000 euro ülekandmist ja lõi võlgnikku ühe korra rusikas käega vasakule põsesarna piirkonda. Vastusest tuleneb küll võla tasumise nõudmine A.Pärnaste poolt, kuid ei tulene, et viimane oleks nõudnud võlatunnistuse allkirjastamist. Kui maakohtu menetluses väljendatu ja määruskaebuse kohaselt allkirjastas võlgnik võlatunnistuse 20.09.2012, siis pankrotihaldurile antud vastuse kohaselt 2012 oktoobris, misjärel võlgnik pöördus politseisse (II kd, tl 20). Seega on võlgniku väited vastuolulised ja ebausutavad ning maakohus leidis põhjendatult, et nõue on selge. Põhjendatud ei ole võlgniku väide, et ajutine haldur on jätnud välja selgitamata kohustuse tekkimise asjaolud. Ajutine haldur on võlgnikult küsinud kohustuse tekkimise asjaolude kohta ja tuginenud võlgniku poolt esitatud asjaoludele ja ajutise halduri käsutuses olevatele dokumentidele. Toimiku materjalidest nähtuvalt on võlgnik sõlminud 27.07.2010 A.Koitlaga laenulepingu 11 500 euro laenamiseks (II kd, tl 90), A.Koitla on loovutanud nimetatud laenulepingust tuleneva nõude 15 000 eurot koos õiguse nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid käesoleva menetluse võlausaldajale (II kd, tl 91). Toimikus sisaldub K.A e-kiri A.Koitlale, milles ta 25.10.2010 on lubanud tasuda võla hiljemalt 27.10.2010 ja seejärel lubadus tasuda võlg 19.novembrile 2010

Tsiviilasi 2-13-5815 järgneva nädala jooksul (II kd, tl 93). Nimetatud asjaoludel polnud maakohtul põhjust kahelda, et võlatunnistuse näol on tegemist kehtiva tehinguga ja nõue ei ole selge. Ajutise halduri aruande kohaselt (II kd, tl 6-10) jättis võlgnik mõnedele küsimustele vastamata või esitas vastuses valeandmeid, sh ei esitanud oma varade nimekirja. Võlgnik ei põhistanud ega tõendanud oma väidet, et tal on nõudeid teiste isikute vastu summas 60 000 eurot. Võlgnik ei ole esitanud tõendeid peale bilansi Arco Holding OÜ ja Freetech OÜ vara tegeliku olemasolu ja lepingute sõlmimise kohta. Toimikus sisaldub e-kiri, milles võlgnik väidab, et Arco Holding sõlmib mais-juunis ehituslepingu mahus 1 milj eurot ja Freetechil on samuti käimas läbirääkimised lepingu sõlmimiseks orienteeruvalt 400 000 eurot (II kd, tl 4-5). Pankrotihaldurile või kohtule võlgnik nimetatud väidete kinnituseks tõendeid ei esitanud. Teisi talle kuuluvate firmade osasid hindab võlgnik ise selles kirjas väärtusetuteks. Ajutise halduri aruanne ei ole vastuoluline. Ajutine haldur on leidnud, et võlgniku enda poolt esitatud bilansside kohaselt on äriühingute majanduslik olukord suhteliselt hea. Samas on mõlemad äriühingud asutatud 2012. aasta jaanuaris, võlgnik on nende osad omandanud mais, äriühingutele ei kuulu kinnisasju, nad ei ole registreeritud käibemaksukohuslaseks. Seega ei tõenda bilansis märgitud netovara 25 000 eurot osaluse tegelikku väärtust. Suuremahuliste tehingute sõlmimine on oletuslik, samuti ei pruugi nende realiseerumine olla kasumlik. Bilanss kajastab vaid hetkeseisu ega ole usaldusväärseks tõendiks võlgnikule kuuluva osaluse väärtuse hindamisel. Toimiku materjalidest nähtuvalt on D.Vallneri nõude alusel võlgnikult maksekäsumenetluses välja mõistetud 90 257 kr. Kuigi kohtulahendite infosüsteemis vastavad andmed puuduvad, võib iseenesest tõele vastata võlgniku väide, et teda maksekäsu menetlusse ei kaasatud ja ta on esitanud Riigikohtule teistmisavalduse. Samas ei muuda see olematuks menetluses tuvastatud asjaolu, et võlgniku väärtpaberikontodel olevad väärtpaberid on väärtusetud ja tal puudub ka muu vara käesolevas menetluses esitatud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Põhjendatud ei ole võlgniku seisukoht, et maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 10 lg 2 p 1. Pankrotihoiatus, mis tugineb tehingust tuleneva kohustuse mittetäitmisele, on tahteavaldus TsÜS § 67 mõttes. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist lepinguga seotud eemalviibijale reguleerib TsÜS § 69 lg 3. Selle sätte kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Toimiku materjalidest nähtub, et võlgnikul ei ole lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta, sest eelkõige on tegevuskoht ettevõtjatel ÄS § 1 tähenduses. Seega tuli maakohtul tuvastada asjaolu, kas tahteavaldus jõudis võlgniku elu- või asukohta ja kas tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Toimikust nähtuvalt on pankrotihoiatus võlgnikule kätte toimetatud kohtutäituri vahendusel postkasti jätmisega. Võlgnik ei vaidlusta, et elab aadressil Weizenbergi 21-4, Tallinn, kuid väidab, et tema ei ole pankrotihoiatust kätte saanud. Kohtutäituri büroo töötaja aruande kohaselt (I kd, tl 20) on üritatud võlgnikule dokumente kätte anda 16.01.2013, 18.01.2013, 23.01.2013. 24.01.2013 ja 25.01.2013 ja dokumendid on jäetud võlgniku postkasti. Võlgnik ei ole väitnud, et postkasti jäetud dokumendid ei sisaldanud pankrotihoiatust. Kuivõrd võlausaldaja on esitanud tõendid pankrotihoiatuse jätmise kohta postkasti, lükkab see ümber võlgniku väite, et postkastis polnud eelnimetatud dokumente. Seetõttu oli võlgnikul mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks. Järelikult sai võlgnik praeguses asjas pankrotihoiatuse kätte pankrotihoiatuse postkasti panekuga.

Tsiviilasi 2-13-5815 Võlgniku väited, et pankrotiavaldus esitati ennatlikult, ei ole põhjendatud. Tahteavalduse saamisele järgnevast päevast 26.01.2013 oli möödunud 10 päeva, kui võlgnik 05.02.2013 pankrotiavalduse esitas. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et võlgniku püsivast maksejõuetusest tulenevalt tuleb võlgniku pankrot välja kuulutada. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1).

Margo Klaar

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.