Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

kinni. Seda kinnitavad vasaku käe kõõluste ja lihaste tugev venitus. Õnnetuse ajal kehtinud LE § 2 lg 1 sätestas, et teed tuleb anda kiiruse vähendamise või sujuva peatumisega. Õnnetuse toimumise kohas oli bussijuhil kohustus anda teed sõidueesõigusega teel liikuvale juhile ja selle kohustuse täitmisel pidi bussijuht arvestama, et bussis on reisijad. Järsk pidurdamine on vastuolus LE § 91 ja § 123 nõuetega. Kuigi bussijuht oli õnnetusest teadlik, jätkas ta sõitmist ja ei teatanud õnnetusest häirekeskusele ega politseile. Sündmuskohalt lahkumise, kannatanule esmaabi andmata jätmise ning politseile teatamata jätmisega rikkus bussijuht LE § 225 p 1 ja p 3, § 226 p 1, 2 ja 3. Bussijuhi tekitatud kahju peab hüvitama kostja. Suurema ohu allika valdajana vastutab kostja VÕS § 1056 alusel ka ilma süüta. VÕS §-s 1057 sätestatud kahju hüvitamise välistused ei kohaldu. Mootorsõiduki käitaja vastutab suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Hageja palus kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne inimene, kes töötas täiskohaga Sihtasutuses Eesti-Hollandi Heategevusfond. Hageja tööks oli inimestega suhtlemine, kaupade vedamine ja sihtasutuse töö korraldamine. Õnnetuse järgselt ei saanud hageja mitme kuu vältel üldse tööd teha. Kui hagejal tuvastati püsiv töövõimetus ja keskmine puue, siis lõpetas tööandja temaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. Alles aasta pärast õnnetust leidis hageja tööd osalise tööajaga ning tähtajaliselt sotsiaaltöötaja nõustajana MTÜ-s Tallinna Naiste Kriisikodu. Hageja viibis haiglaravil 6 päeva. Lisaks kodusele ravile on hageja saanud taastusravi. Hageja ei ole seni täielikult paranenud. Ta peab kannatama igapäevaselt valu, sest talle on valuvaigistite tarvitamine vastunäidustatud. Hageja liikumine on piiratud, raskemaid esemeid ta tõsta ei saa. Vastunäidustatud on pikem kõndimine. Pikemat aega istumine tekitab seljas valu ja üldist väsimust, mistõttu peab hageja sageli tõusma ja kõndima või pikali heitma. Jooksmine ja hüppamine on keelatud. Valu vaigistamiseks tuleb leida ravimeetodeid nagu näiteks nõelravi, massaaž, ravivõimlemine ja ujumine. Hageja leidis, et talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks on 30 000 eurot, sest vaatamata osalisele töövõimetusele on tal sisuliselt võimatu tööd leida. Paranemisprognoos puudub. Hageja peab elu lõpuni taluma selle sündmusega seotud tagajärgi ja pidevalt tegelema taastusravi ning valu leevendamisega. Kostja bussijuht ja kostja näitasid üles hoolimatust ja ülbust. Hageja palus kohtul mõista kostjalt välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja reastas oma nõude alternatiivsed alused ning palus esimesena hinnata kostja käitumist lepingulise rikkumisena, seejärel riskivastutuse alusel ja kolmanda alternatiivina deliktilisel alusel. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja ei vastuta veolepingu rikkumise eest VÕS § 830 p 1 alusel, sest vastavalt VÕS § 101 lg-le 3 ei või hageja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, kui rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 840 lg 1 järgi on reisija kohustatud käituma selliselt, et ta ei kahjustaks vedamise ohutust. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja“ § 7 lg 3 p 5 järgi on sõitja kohustatud tagama enda ohutu sõidu. Seega on iga reisija

3(14)

põhimõtteliselt ise vastutav, et ta viibiks sõidukis võimalikult ohutult. Iga reisija peab mõistlikult kandma hoolt selle eest, et ta ei saaks vigastada sõiduki tavapärase liikumise korral. Hageja hakkas bussis liikuma isekoha juurde, mis asus üks või kaks astet kõrgemal sellest tasapinnast, kus hageja viibis. Kui inimene bussis liigub, võib iga pidurdus või pööre kaasa tuua täieliku tasakaalu kaotuse ja kukkumise ka siis, kui hoitakse kinni. Liikuvas bussis istekoha juurde liikumisega rikkus hageja VÕS § 840 lg 1 ja viidatud määruse § 7 lg 3 p 5. Hageja on ise vastutav oma kukkumise eest. Kostja ei vastuta deliktilisel alusel, sest kostja ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja süü puudumist tõendab kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Määruses on välja toodud, et kostja veendus enne ristmikule väljasõitu, et vasakpöördeks on ristmik vaba. Kriminaalmenetluse käigus ei leitud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja ei oleks veendunud manöövri ohutuses. Pärast ristmikule väljasõitu pidi kostja reageerima ootamatult ristmikule sõitnud autole. Kui kostja ei oleks reageerinud, oleks toimunud kokkupõrge. Kostja käitus seega ainuõigelt. Kui kokkupõrge oleks toimunud, oleks keegi bussis võinud ikkagi kukkuda ja viga saada. Kostja ei vastuta VÕS § 1056 lg 1 alusel, sest kahju põhjustas teine suurema ohu allikas. Kui sõiduauto poleks ootamatult liikumist alustanud, ei oleks kostja pidanud pidurdama ja hageja ei oleks kukkunud. Oleks ebaõiglane, kui liiklusnõudeid järginud isik peaks tsiviilkorras vastutama teise isiku põhjustatud kahju eest. Kaitstud õigushüve kahjustamine ei toimunud suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Sõiduauto liikuma hakkamine oli ootamatu sündmus, mis ei ole tüüpiline ega käsitletav suurema ohu allikale iseloomuliku riskiga. Põhjusliku seose ahela põhjustas ootamatult sõitu alustanud sõiduauto ning hageja käitumine, kes pidi olema teadlik liikuvas sõidukis liikumisega kaasnevatest riskidest ega võtnud tarvitusele nende riskide vältimiseks suuremaid ettevaatusabinõusid. Bussi valdaja vastutus on välistatud vääramatu jõu tõttu. Pidurdamise vajaduse tingis ootamatult ristmikule ilmunud sõiduk. Hageja väide, mille kohaselt pidurdas buss järsult, on subjektiivne ja tõendamata. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on leitud, et bussi kiirus ei saanud olla suur, arvestades ristmiku kitsust ja bussi mõõtmeid. Uurimise käigus ei tuvastatud, et pidurdamine oleks tavapärasega võrreldes olnud intensiivsem. Hageja väited selle kohta, et kõõluste ja lihaste venitus tõendab kinnihoidmist, on paljasõnalised. Hageja võis kukkudes postist kinni haarata. Kiirabi kutsus reisija ning andis telefoni bussijuhile üle. Bussijuht ja häirekeskus leppisid kokku, et kiirabi sõidab bussile vastu Nisu peatusesse, sest bussijuht arvas, et nii jõuab kannatanu kiiremini kiirabisse. Häirekeskusest ei tulnud suuniseid, et ta peab ilmtingimata seisma jääma ning bussijuhile ei tulnud pähegi, et edasisõitmisega võib ta LE sätteid rikkuda. Kui on helistatud numbrile 112, ei pea helistama politseile. Seega täitis kostja LE §-des 225 ja 226 sätestatud kohustusi. Kostja tegutses pärast õnnetust õiguspäraselt. Hageja väited selle kohta, et valu ja ebamugavustunne pole siiani kadunud, on paljasõnalised. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiaktis on toodud, et 12.08.2006 diagnoositi hagejal krooniline nimme-ristluupiirkonna radikulopaatia ägenemine. Seega oli valulikkus hagejal nimetatud piirkonnas olemas juba enne õnnetust. SA-s Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostatud haigusloos on õnnetuse päeval märgitud, et hagejal oli stabiilne kompressioonimurd ning mujal piirkonnas traumaatilisi muutusi ei esinenud. 28.07.2011 AS-s Ida-Tallinna Keskhaigla läbi viidud uuringus toodi lisaks II nimmelüli murrule välja ka muud leiud (L5 listees, spondüloartroos jne), mis ei ole põhjustatud õnnetusest, kuid põhjustavad samuti valu, ebamugavustunnet ja liikumistakistust. Hageja oli 29.05.2011 OÜ SPA

4(14)

Haldus raviloo kohaselt rühihaige, tema parem õlavööde oli madalamal, mistõttu on valu tingitud hageja varasemast tervislikust seisundist. Hageja väited paranemislootuse puudumise kohta on tõendamata. Asjaolu, et hageja töötab tähtajalise töölepinguga, tõendab, et hagejal on võimalik tööd leida. Hageja viidatud mittevaralise kahju hüvitise suurus on põhjendamatu ja teenib alusetu rikastumise eesmärki. Selline nõue ei haaku kohtupraktikaga. Varasemas kohtupraktikas mittevaraliste hüvitiste väljamõistmine on olnud seotud kellegi süülise käitumisega, millega kannatanule tekitati rasked tervisekahjustused. Antud juhul puudub kostja süüline käitumine ja hagejale tekkis tervisekahjustus õnnetusjuhtumi tagajärjel. Hüvitise suuruse määratlemisel ei saa arvestada bussijuhi käitumist. Bussijuht käitus igati õiguspäraselt ja oma parima äranägemise järgi. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 15 000 eurot. Pooltel puudus vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) 05.04.2011 toimus Tallinnas, Kari ja Pelguranna tänavate ristmikul liiklusõnnetus; 2) kostja nr 40 liinil sõitev buss registreerimismärgiga xxxxxxxxxxxx pidurdas järsult ning reisijana sõidukis viibinud hageja kukkus; 3) kukkumise tagajärjel sai hageja tervisekahjustusena lülisamba II nimmelüli kompressioonioonmurru; 4) buss jätkas liikumist liinil ning kiirabi viis hageja bussist ära Nisu peatuses; 5) õnnetuse tulemusena on hageja 60% töövõimetu ja tal on keskmine puue; 6) kostja vastutab vedajana ja bussijuhi tööandjana põhimõtteliselt bussijuhi poolt tekitatud kahju eest juhul, kui bussijuhi vastutus on tõendatud. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on eeltoodud asjaolude pinnalt vastutav hagejale tekkinud kahju eest ning kas kostjal tuleb hagejale maksta mittevaralise kahju hüvitist. Pooled vaidlesid võimaliku mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud reisijateveoleping. Veolepingu rikkumise tuvastamisel vastutab kostja rikkumise eest vedajana ning bussijuhi tööandjana. VÕS § 824 lg 1 kohaselt kohustub reisijaveolepinguga üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). VÕS § 828 lg 1 p 1 järgi hõlmab reisijavedu ajavahemikku, mil reisija asub sõidukis, on sellele asumas või sellelt lahkumas. VÕS § 830 p 1 kohaselt peab vedaja hüvitama kahju, mis tekib vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel põhjustatud reisija surmast, kehavigastusest või tervisekahjustusest. Antud sätte alusel kuuluvad vedaja poolt hüvitamisele kahjud, mis tekivad vedamisest tuleneva tüüpilise ohu realiseerumise tõttu, arvestades VÕS § 834 lg-s 1 toodud vastutuse piirmäära. VÕS § 840 lg 1 sätestab, et reisija peab vedamise kestel käituma selliselt, et ta ei kahjustaks vedamise ohutust ega rikuks nõuetekohase veo tingimusi. Reisija peab järgima vedaja, sõidukijuhi või muu pädeva isiku korraldusi. Sellest sättest tuleneb reisija kohustus kanda reisimisel mõistlikku hoolt iseenda ees, tagamaks ohutut sõitu. Kohus ei nõustunud kostajaga, et VÕS § 840 lg 1 järgi kannab reisija ise täielikku riisikot oma ohutuse eest sõltumata sellest, kas vedaja oma kohustusi täidab või ei. Selline käsitlus ei ühti mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika definitsiooniga, sest mootorsõiduki liikumise tõttu võib alati esineda tagajärgi, mis ei ole ka reisija kõige hoolsama käitumise korral ärahoitavad.

5(14)

Täiendavalt reguleerib bussiliiniveo lepingute poolte õigusi ja kohustusi majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“. Antud üldeeskirja § 5 lg 1 sätestab, et vedaja peab tagama sõitjate ohutu ja sõiduplaanis ettenähtud ajal kohaletoimetamise ning veoteenuse kvaliteedi. Vedaja võib mitte järgida sõiduplaani, kui ei ole tagatud sõitjate ja liiklejate ohutus ning pagasi säilivus (rasked teeolud, tee remont ja muud vedajast sõltumatud asjaolud). Ühissõidukijuht on sama eeskirja § 6 lg 1 p 1 kohaselt kohustatud toimetama sõitja ohutult sihtkohta ning reisijate ohutuse tagamise vajaduse korral võib sõiduplaani mitte järgida. Sõitja on eeskirja § 7 lg 3 p 5 alusel kohustatud tagama enda ohutu sõidu. VÕS § 101 lg 3 näeb ette, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 103 lg 1 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja on hageja nõudele vastu vaieldes väitnud, et hageja kukkumine on tema enda käitumisest tingitud ning kostja bussijuht oli sunnitud pidurdama vääramatu jõu asjaolu ehk ootamatult teele ilmunud sõiduki tõttu. Kohtu hinnangul lepingulisest vastutusest vabanemiseks oleks kostjal tulnud viidatud kahe asjaolu esinemist tõendada, kuid asjas kogutud tõendid kostja väiteid ei kinnita. Isegi juhul, kui põhjusliku seose ahel oleks alanud teele ootamatult ilmunud sõidukist, ei saa liikluses sõiduki teele sõitmise näol olla tegemist sellise ootamatu faktoriga, mis oleks olnud täielikult väljaspool vedaja mõjuulatust. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kriminaalmenetluse raames kuulati ära hageja, bussijuht ning juhtunu tunnistaja X X. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et bussil oli pööramisel Kari tänavalt Pelguranna tänavale kohustus anda teed kõigile mööda Pelguranna tänavat liikuvatele sõidukitele. Samuti tuvastati kriminaalasjas, et ristmikul buss pidurdas, mille tõttu hageja kukkus. Asja menetlenud isik on lähtunud bussijuhi poolt menetluse raames antud ütlustest ning on leidnud, et asjas ei ole kogutud neid ütlusi ümberlükkavaid tõendeid. Pelguranna tänava ääres on tõepoolest olemas sõidukite parkimiskohad, kust võivad autod välja sõita. Seetõttu leiti, et bussijuht käitus õigesti, kui andis teed ootamatult teele ilmunud sõidukile. Kohus nõustus hageja väidetega, milliste kohaselt kehtib kriminaalmenetluses süütuse presumptsioon ning võimalikke kahtlusi tõlgendatakse rikkuja kasuks. Kriminaalmenetluse lõpetamine isikut süüstavate kindlate tõendite puudumise tõttu on võimalik, kuid ainuüksi seetõttu ei saa kostja vabaneda lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest hageja ees. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuste süülise rikkumise korral vaid seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Võlaõigusseaduse reisijaveolepingut reguleerivad sätted ei näe ette, et reisijal tervisekahjustuse tekkimisel vastutab vedaja vaid süü olemasolul. Vastutusest vabanemiseks peab rikkumine olema vabandatav VÕS § 103 kohaselt. Kriminaalmenetluse raames tunnistajana üle kuulatud X X on öelnud, et buss pidurdas tugevasti ja ootamatult juba enne ristmikku. Tunnistaja ei mäletanud, et bussijuht oleks enne pidurdamist signaali andnud. Tunnistaja ei näinud, miks buss pidurdas. Samuti ei näinud tunnistaja, kas hageja hoidis enne kukkumist kinni või mitte. Kui tunnistaja sai aru, et hageja ei saa püsti tõusta, helistas ta

6(14)

112 ja kutsus kiirabi Supelranna peatusesse. Tunnistaja läks bussijuhi juurde, rääkis talle kukkumisest ja andis talle telefoni. Tunnistaja väljus Supelranna peatusest. Bussijuht ei öelnud talle, miks ta bussi ei peatanud ega oodanud kiirabi ära. Buss sõitis pärast tunnistaja väljumist edasi. Harju Maakohtu 25.01.2013 istungil tunnistajana üle kuulatud X X kordas politseis antud ütlusi. Ta märkis, et bussijuhi väidete kohaselt ei olevat buss saanud Supelranna peatuses seista. Juhikabiinist juht ei väljunud ja pärast pidurdamist sõitis buss kohe edasi kuni Supelranna peatuseni. Tunnistaja rõhutas, et pidurdamine oli ebatavaliselt järsk. Bussis oli tunnistaja sõnul vähe inimesi, umbes 5. Kannatanuna politseis ütlusi andnud hageja kinnitas, et hoidis enne kukkumist vasaku käega postist kinni. Ta hakkas ümber posti keerama, et istuda, kuid buss pidurdas järsult enne pöörde tegemist ning hageja kukkus bussiuste ette maha. Kukkumisel tõmbas hageja paigast vasaku õlaliigese. Üks noormees helistas kiirabisse ja alles mitu peatust hiljem tuli kiirabi. Buss sõitis edasi ning avas igas peatuses uksi ning inimesed astusid hagejale otsa. Bussijuht ei uurinud kordagi, kuidas hageja end tunneb ega andnud talle abi. Bussijuht ei väljunud kabiinist ka siis, kui kiirabi hageja minema toimetas. Harju Maakohtu 25.01.2013 istungil hageja kinnitas, et buss tegi järsu pidurduse enne ristmikku, hageja üritas end vasaku käega kinni hoida, kuid löögijõud paiskas ta vastu maad. Buss sõitis peatumatult edasi ja tegi pöörde ära. Buss sõitis edasi, bussijuht hagejat vaatama ei tulnud ning sõit kestis neli peatust. Kohus leidis, et hageja enda vande all antud ütluste ning asjaoluga, et hageja vigastas kukkumise tõttu vasakut kätt, on tõendatud hageja poolt enda kinnihoidmine bussis enne õnnetuse toimumist. Vastupidist ei tõenda ükski asjas kogutud tõend. Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestuse üleskirjutusest nähtub, et keegi meesterahvas helistas häirekeskusesse, teatas reisija kukkumisest ning palus saata kiirabi. Häirekeskusest teatati: „Siis las ta tuleb välja, kiirabi ei saa bussi järel sõita“. Kõne teinud mees selgitas, et kannatanu ei saa püsti, misjärel anti häirekeskusest korraldus: „ta peab välja tulema või buss või auto peatud ja ei sõida edasi“. Mees andis korralduse edasi bussijuhile, kes teatas: „Las sõidab mööda neljakümnendat marsruuti vastu“. Kõne teinud mees üritas bussijuhti ümber veenda: „Nad ei saa“. Sama mees vahendas häirekeskusele kannatanu seisundit ning andis uuesti telefoni bussijuhile. Bussijuht ütles häirekeskusele: „No see on Supelranna, me sõidame siis temaga teile vastu“. Edasi teatas bussijuht, et peatub Nisu peatuses. Häirekeskusest vastati, et kiirabi sõidab sinna. Kõnesalvestusest nähtub kohtu hinnangul, et häirekeskusest anti bussijuhile korraldus seisma jääda, kuid bussijuht sellega ei nõustunud. Bussijuht on ise kahel korral teatanud kiirabile, et buss jätkab sõitu piki neljakümnendat marsruuti. Bussijuht ei kutsunud kiirabi mitte Supelranna peatusesse (kust helistati häirekeskusesse) ega järgmisesse peatusesse, vaid Nisu peatusesse, mida eraldab Supelranna peatusest veel kaks peatust. Seega ei ole täpsed kostja väited selle kohta, et selline toimimisviis „lepiti kiirabiga kokku“ ning et häirekeskusest ei antud korraldust buss seisma jätta. Bussijuht X X andis kriminaalmenetluse raames ütlusi nii tunnistaja kui ka kahtlustatavana. Tunnistajana ülekuulamisel väitis bussijuht, et ta oli esmalt peatunud Kari ja Pelguranna ristmiku ees ning veendunud väljasõidu ohutuses, seejärel alustas ta liikumist. Teistkordselt tuli pidurdada ristmiku keskel, sest teele sõitis ootamatult ette parkimiskohalt välja sõitnud auto. Selle numbrit ta ei näinud. Bussijuht on öelnud: „Kutsusin välja kiirabi ja minu juurde tuli naine ja ütles, et tema nagu on ise süüdi, et pole käsipuust kinni hoidnud.“ Edasi on tunnistaja väitnud, et leppis kiirabiga kokku, et ootab Nisu peatuses. Kahtlustatavana ülekuulamisel on bussijuht oma varasemaid ütlusi muutnud selles osas, et väitis end olevat pärast õnnetust käinud hagejat vaatamas. Kannatanut läks ta enda sõnul vaatama samal ristmikul, kus ta pidurdas. Tugevat pidurdamist, mis eelnes hageja kukkumisele, on bussijuht samas kinnitanud. Kohus märgib, et X X poolt kriminaalmenetluse raames antud ütlused ei ühti häirekeskusesse tehtud kõnede salvestusega, millest nähtub, et bussijuht ise kiirabi välja ei kutsunud ning teatas kiirabile, et jätkab sõitu mööda marsruuti, millest tulenevalt soovis kiirabi saabumist Nisu peatusesse.

7(14)

Harju Maakohtu 25.01.2013 istungil muutis X X olulises osas oma varasemaid ütlusi. Seekord tunnistaja kinnitas, et ta ise kiirabi ei kutsunud, vaid seda tegi bussis olnud reisija. Kannatanu vaatamas käimist bussis pärast õnnetust tunnistaja eitas ja väitis, et see oli takistatud paljude inimeste tõttu, kes bussis viibisid. Erinevusi oma ütluste ja häirekeskuse kõnesalvestuse üleskirjutuse vahel tunnistaja seletada ei osanud. Tunnistaja väitis, et jäi seisma juba samal ristmikul, kus toimus õnnetus ja rääkis seal kiirabiga. Tunnistaja ei teadnud ega saanudki enda hinnangul teada, mis seisundis oli hageja. Igas järgmises peatuses uste avamist põhjendas tunnistaja sellega, et ta teisiti käituda ei saanud ja nupule vajutades avanevad kõik uksed. Seda, et reisijad kannatanule peale astuvad, bussijuht enda sõnul ei näinud. Tunnistaja väitis, et kui kiirabi oleks talle andnud korralduse seista, oleks ta seda teinud. Kogumis eeltoodud tõendeid hinnates märgib kohus, et üksnes tunnistajana üle kuulatud bussijuht X X on väitnud, et pidurdas ristmiku keskel ootamatult ilmunud sõiduki tõttu, mille numbrimärki ta aga ei mäletanud. Ükski teine asjas kogutud tõend tema väiteid ei kinnita. Asjas üle kuulatud tunnistaja X X ja hageja on mõlemad kinnitanud, et buss pidurdas tegelikult vaid ühe korra ja tegi seda enne ristmikku. Samuti ei kinnita ükski teine asjas kogutud tõend, et hageja kukkus bussis liikumise, mitte järsu pidurdamise tõttu. Ükski tõend ei kinnita, et hageja ei hoidnud bussis ennast kinni. Ka bussijuht esitas vastavad väited justkui kellegi teise poolt öeldud sõnadena, sest bussijuht ise kukkumist ei näinud. Kohus ei lugenud bussijuhi ütlusi ootamatult teele ilmunud sõiduki tõttu ristmikul pidurdamise kohta usaldusväärseteks, sest bussijuht on olulisel määral muutnud oma ütlusi pärast kriminaalmenetluse raames ülekuulamist. Bussijuhi ütluste, teise tunnistaja ning kannatanu ütluste ja häirekeskuse kõnesalvestise üleskirjutuse vahel on olulised erinevused, milliseid tunnistaja kohtule mõistlikul viisil seletada ei osanud. Ainuüksi bussijuhi ütluste alusel ei saa lugeda tsiviilasjas tõendatuks, et kostja rikkus sujuva pidurdamise kohustust teise liikluseeskirja rikkunud sõiduki tõttu. Tunnistaja X X ja hageja on mõlemad kinnitanud, et buss pidurdas juba enne ristmikku – seega võis Pelguranna teel tõepoolest liikuda teine sõiduk, kellele bussijuht pidi teed andma, kuid tõendamata on bussijuhi väited selle kohta, et ta oli juba varasemalt veendunud pöörde ohutuses ning sõiduk ilmus tema teele ootamatult. Kohus nõustus hageja väidetega, milliste kohaselt rikkus bussijuht oma käitumisega õnnetuse ajal kehtinud liikluseeskirja nõudeid. Bussijuht ei pidurdanud enne ristmikku sujuvalt. Õnnetuse toimumise järgselt ei üritanud ta mingil viisil kannatanule esmaabi anda ega tundnud huvi kannatanu seisundi vastu. Bussijuht ei teavitanud juhtunust politseid ning häirekeskusega võttis tegelikult ühendust bussis viibinud reisija ja mitte bussijuht. Sellisel viisil käituv vedaja ei ole täitnud veolepingust ja bussiliiniveo eeskirjast tulenevat kohustust tagada reisijale ohutu vedu. Kõigi tunnistajate ning bussijuhi enda ütlustega on vaieldamatult tuvastatud, et buss pidurdas järsult ning sellise järsu pidurdamise puhul võib ka seisev ning end kinni hoidev reisija kukkuda ja saada kehavigastuse. Vaidlus puudus selle üle, et hageja kukkus pidurdamise tõttu – seega hageja kukkus sõidukile iseloomuliku liikumise tõttu. Kirjeldatud olukorras ei saa kukkumisest tulenevat vastutust jätta reisija kanda, sest isegi parimal ja mõistlikumal viisil enda ohutuse eest hoolt kandev reisija ei saa ära hoida kukkumist järsult pidurdavas bussis. Kohus leidis, et hageja ei ole rikkunud VÕS § 840 lg-t 1 ega bussiliiniveo üldeeskirju. Kostja rikkus hagejaga sõlmitud reisijaveolepingut, tekitades sellega hagejale raske tervisekahjutuse. Kostja ei ole tõendanud, et rikkumine oli vabandatav. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastutav hagejale tekkinud kahju eest.

8(14)

Kuivõrd kohus tuvastas kostja vastutuse reisijaveolepingu rikkumise tõttu, ei analüüsinud kohus lähtudes TsMS § 442 lg-st 8 täiendavalt seda, kas kostja vastutab hageja ees ka riskivastutusest tuleneval või deliktilisel alusel. Hageja palus kohtul mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, hinnates ise mõistliku hüvitise suuruseks 30 000 eurot. Tõendatud on hageja väited tema tervisliku seisundi, samuti elukorralduslike muudatuste ja pideva valu kohta. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt koostatud isiku ekspertiisiaktist nr 182 nähtub, et hageja hospitaliseeriti erakorraliselt pärast õnnetust ja tal tuvastati II nimmelüli stabiilne kompressioonimurd. Hageja alaseljale asetati korsett ja tal lubati liikuda valu piires. Korsetti tuli hagejal kanda 2 kuud. Hiljem on hagejal tuvastatud kaela- ja kerevigastuste jääknähud, lülisambamurru jääknähud. Meditsiiniliste dokumentide pinnalt tuvastati, et hagejale jäi alles püsiv seljavalu. Uuringute tulemusel oli näha vähene luuturse II nimmelüli piirkonnas. Hageja ei saa valuvaigisteid võtta maksaprobleemide tõttu. Ekspertiisiaktis on viidatud OÜ Kadriorgu Perearstikeskuse tervisekaardile, mille kohaselt diagnoositi hagejal 12.08.2006 kroonilise nimme-ristluupiirkonna radikulopaatia ägenemine. 28.07.2011 on AS-s Ida-Tallinna Keskhaigla tehtud uuring lülisamba nimmeosast ning on leitud, et hageja on L2 murd, L5 listees ehk lülilibisemine, samuti oli murru piirkonnas veel jälgitav vähene luuturse. Ekspertiisiaktis viidatud OÜ SPA Haldus raviloo järgi on hagejal igapäevastes tegevustes raskused toidu valmistamisel, kodu koristamisel, raskuste tõstmisel, pool kummargil olevates asendites tegevustel. Istumine väsitab, peab vahepeal kõndima või pikali heitma. Hageja on emotsionaalselt häiritud, sest peab arvestama traumast tingitud piiranguid. Lõppastmes on ekspertiisiaktis leitud, et hagejal on raske kehaline haigus. Kohtu hinnangul on antud tõendiga üheselt tõendatud hageja tervises esinevad muutused, tema liikumise piiratus ning samuti pidev valu, mida ei saa leevendada valuvaigistitega. Medicenter OÜ 02.02.2012 tõendi kohaselt on hageja seljavalud püsivad. Trauma on mõjunud häirivalt hageja psüühikale, tal on tekkinud unehäired. Hagejale on seoses kehavigastusega koostatud isiklik rehabilitatsiooniplaan. Selles antud hinnangu kohaselt on hagejal kukkumistrauma järgsed seljavaevused ja valu. Hagejale on soovitatud regulaarset füsioteraapiat ja basseinivõimlemist. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et pärast õnnetust on hagejal tuvastatud puue ning 60% ulatuses töövõimetus. Neid asjaolusid kinnitab muuhulgas Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti otsus 29.07.2011. Samuti puudus poolte vahel vaidlus, et õnnetuse tagajärjel kaotas hageja töö, mida tõendab SA Eesti-Hollandi Heategevusfondi korraldus hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise kohta 22.08.2011 TLS § 88 lg 1 alusel. Harju Maakohtu istungil 25.01.2013 rääkis hageja, et tema tähtajaline tööleping lõpeb 31.01.2013. Hagejale on vajalik pidev rehabilitatsioon ja taastusravi, samuti psühholoogiline nõustamine. Hagejal on tekkinud psühholoogilised raskused ning tema täielik paranemine ei ole võimalik. Seni on hageja kaotanud 50% oma sissetulekust ning pärast tähtajalise töölepingu lõppemist 2/3 sissetulekust. Hageja saab töötada vaid osalise koormusega ning töö otsimine on väga raske. Lülisamba vigastatud piirkonnaga ei ole hagejal varem probleeme olnud ja tema lülisammas oli korras. Bussis lamades talus hageja alandust. Eeltoodud tõenditest kogumis nähtub, et hageja väited temal esinenud tervisekahjustuse raskuse ja selle pöördumatute tagajärgede kohta on tõendatud. Tõendatud on muutused elukorralduses, samuti töövõime ja töö kaotus, sissetulekute kaotus märkimisväärses ulatuses. Kostja esitas kohtule dr X Xi arvamuse, millest nähtub, et selle andjale on esitatud tutvumiseks isiku ekspertiisiakt nr 182, väljavõte haigusloost ja Medicenter OÜ tõend. Arvamuse andja on leidnud, et

9(14)

hagejal esines lülisamba haiguslikest muutustest tingitud vaevusi ka traumaeelsel perioodil, sest hagejal oli nimme-ristluu radikulopaatia. Samuti leidis dr X, et hageja põdes spondüloartroosi traumaeelselt. Sellest haigusest tingitud vaevused on sarnased nimmelüli murru jääknähtudega. Seega leidis dr Lüdimõis, et varasemad haigused on suurendanud hageja vaevusi ja aeglustanud paranemist. Hageja omakorda esitas kohtule kaks AS-s Ida-Tallinna Keskhaigla tehtud radioloogia uuringut 2003 ja 2006, milliste kohaselt ei esinenud hagejal varem luulisi patoloogiaid. Hageja ja dr X vahel peetud e-kirjavahetusest nähtub, et dr X ei olnud enne arvamuse koostamist hagejaga kohtunud, tema tervislikku seisundit vahetult hinnanud ega soovinud seda teha. Dr X on märkinud: „kui perearst 2006 diagnoosib haiguse ägenemist... võiks ju arvata, et haigus oli enne olemas“. Hageja raviarst dr X X on vastuseks dr Xi hinnangule märkinud, et hagejal oli siiski konkreetne trauma, mille käigus tekkis nimmelülimurd koos valusündroomiga. Seljavalu algseks põhjuseks on hageja raviarsti hinnangul olnud luumurd. Kohus leidis, et kostja esitatud dr Xi arvamus on hinnanguline ega tõenda, et hagejal pidevalt esinev valu ning vaevused ei ole tingitud seljatraumast, vaid on pärit varasemalt põetud haigustest. Dr. Xile on hageja terviseseisundi hindamiseks esitatud andmeid valikuliselt ning terviklikult ei ole ta tutvunud hageja haiguslugudega erinevate raviteenuste osutajate juures, vaid on oma järeldused teinud ekspertiisiaktis toodud kokkuvõtete alusel. Patsiendi tervislikku seisundit ei ole dr X vahetult hinnanud. Küll on seda aga teinud dr X X, kelle arvamuse kohaselt on hageja seljavalud selgelt tingitud traumast ja luumurrust. Eeltoodut kokku võttes on hageja väited mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel aluseks olevate asjaolude kohta põhistatud ja tõendatud. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Vastavalt VÕS § 134 lg-le 5 arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Senisest Eesti kohtupraktikast tuleneb, et mittevaralise kahjuna tuleb võtta arvesse kõiki kannatanul tekkinud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Hüvitise suurus oleneb ka tekitatud kehavigastuse raskusest (RK TKo 22.10.2008 nr 3-2-1-85-08, p 11). Kohtute väljamõistetavate hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Arvestada tuleb kannatanu eeldatava valu suurust (RK TKo 09.04.2008 nr 3-2-1-19-08, p 13). Eeltoodust lähtuvalt tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kannatanu tervisekahjustuse ulatust, tema valu ning samuti Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ja analoogiliste tervisekahjustuste eest kohtupraktikas varem väljamõistetud hüvitiste suurust. Arvestada tuleb kohustust rikkunud isiku käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist. Kuigi Eesti kohtupraktikas on kuriteo tõttu põhjustatud tervisekahjustuste tõttu mõistetud kannatanutele välja mõnevõrra suuremad hüvitised võrreldes tsiviilkorras esitatud nõuetega, ei nõustunud kohus kostja käsitlusega sellest, et hüvitise suurust mõjutab ainuüksi kostja poolt toime pandud teo karistusõiguslik kvalifitseerimine. Kohus on juba märkinud, et hüvitise suuruse arvestamisel tuleb eeskätt arvestada isiku tervisekahjustuse ulatust, valu ja kannatusi, samuti kostja suhtumist kannatanusse. Hagejaga võrreldavate analoogiliste tervisekahjustuste ning töövõime

10(14)

kaotuse määraga juhtumitel on tsiviilasjades varasemalt välja mõistetud hüvitiste suurus olnud ligikaudu 200 000 krooni kuni 300 000 krooni. Hageja poolt esiletoodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt on õiglase mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 15 000 eurot. Hagejal oli äärmiselt tõsine vigastus, millest täielikku paranemist prognoosida ei ole võimalik. Hageja on pidanud tegema oma elus olulisi elukorralduslikke muutusi ning ta peab taluma igapäevast valu, mida ei ole võimalik tavapärasel viisil leevendada. Samuti on hagejal 60%-line töövõime kaotus. Kostja bussijuhi ja kostja suhtumine ning käitumine pärast õnnetust hagejasse on kohtu hinnangul inimlikult ning ühiskonnas kehtivaid väärtushinnanguid arvestades taunitav. Selle asemel, et katkestada sõit piki bussiliini nr 40 marsruuti, jätkas bussijuht häirimatult oma igapäevast tööd, seades hageja tervise ohtu – raske seljavigastusega maas lamanud liikumatule hagejale oleks mõni uksest sisenenud või sealt väljunud reisija võinud peale astuda. Inimlikult ei saa pidada vastuvõetavaks alandavat olukorda, mida hageja pidi abitult maas lamades taluma ajal, kui buss peatus erinevates peatustes enne, kui jõudis Nisu peatusesse. Bussijuht ei tundnud huvi bussis viibiva kannatanu ega tema tervisliku seisundi vastu. Kostja ega kostja bussijuht ei avaldanud juhtunu suhtes hagejale kaastunnet ega kahetsust ei vahetult pärast õnnetust ega kohtumenetluse ajal. Seega tuleb hageja nõue kostja suhtes rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 15 000 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt, pidades silmas hageja huvisid, jättes samal ajal analüüsimata ja tervikuna hindamata faktilise olukorra. Maakohus on küll õigesti märkinud, et VÕS-s reisijaveolepingut reguleerivad sätted ei näe ette, et reisijal tervisekahjustuse tekkimisel vastutab vedaja vaid süü olemasolul ning et vastutusest vabanemiseks peab rikkumine olema vabandatav VÕS § 103 kohaselt. Kostja hinnangul just selline vabandatav asjaolu tsiviilasja materjalides kajastub, analüüsides kostja bussijuhi käitumist. Kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses on selgelt toodud välja kostja süü puudumine VÕS § 104 järgi ning tema õiguspärast käitumist tõendab kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, kus on välja toodud kostjapoolne käibes vajaliku hoole järgimine kinnitavad asjaolud. Kostja ei vaidle vastu maakohtu ja hageja seisukohale, et kriminaalmenetluses kehtib süütuse presumptsioon ning võimalikke kahtlusi tõlgendatakse rikkuja kasuks, kuid et see ei vabanda kostjat lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest hageja ees. Sellisel juhul tuleks aga asja kohtuliku menetluse käigus tuvastada teistsugused asjaolud, mis kinnitaksid kostjal lasuvaid lepingust tulenevaid kohustuste rikkumisi. Seda maakohus tuvastanud ei ole. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, kus kohus nõustub hageja väidetega, milliste kohaselt rikkus bussijuht oma käitumisega õnnetuse ajal kehtinud liikluseeskirja nõudeid, s.t bussjuht ei pidurdanud enne ristmikku sujuvalt. Sellise järelduse tegemisega on maakohus ületanud oma volituste piire, hinnates ümber kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid ning võttes lubamatult alusetu positsiooni tunnistaja võimaliku süüteokoosseisu suhtes, milles on juba olemas jõustunud lahend kriminaalasjas menetluse lõpetamise määruse näol. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et buss pidurdas järsult, mis tingis hageja kukkumise. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kirjeldatud olukorras ei saa kukkumisest tulenevat vastutust jätta reisija kanda, sest isegi parimal ja mõistlikumal viisil enda ohutuse eest hoolt kandev reisija ei saa ära hoida

11(14)

kukkumist järsult pidurdavas bussis. Ka leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud, et rikkumine oli vabandatav. Kostja leiab, et esiteks peaks liikuvas transpordivahendis viibiv reisija kindlustama enda turvalisuse ka ootamatuteks liiklussituatsioonideks, nagu seda ka on ootamatu pidurdamine, milline, arvestades linnaliikluse intensiivsust, on tavapärane ning mida peab keskmise arengutasemega inimene olema võimeline ette nägema ja sellega ka arvestama. Hageja ilmselt seda ei teinud ega olnud valmis ka selliseks liiklussituatsiooniks. Teiseks oli ootamatu pidurdamine igal juhul vabandatav, kuna vedaja tegutses kohustuste kollisioonis, hoides pidurdamisega ilmselgelt ära kokkupõrke kahe sõiduki vahel ehk siis suurema kahju tekkimise ohu. Oleks ju ebamõistlik oletada, et aastakümneid bussijuhi ametit pidanud bussijuht pidurdas ootamatult niisama või kogemata. Selleks pidi olema igal juhul põhjus. Maakohus on otsuses mittevaralise kahju hüvitise määramisel analüüsinud varasemat kohtupraktikat, sh liikluskuritegude või väärtegude tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse juhtudel väljamõistetud mittevaraliste kahjude suurust. Analüüsist nähtuvalt on jäänud sellistes tingimustes hüvitiste suurused 10 000 krooni kuni 150 000 krooni ehk siis 639 ja 10 000 euro vahemikku. Oluline on siinkohal, et kõigis nimetatud juhtudel on olnud tegemist transpordivahendi juhtide süüliste, kas siis kuriteo või väärteo toimepanemise tagajärjel tekkinud, mittevaraliste kahjude väljamõistmisega. Antud juhul aga kostja bussijuhi sellist süülist käitumist tuvastatud ei ole. Seega ei ole väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Ka ei nõustu kostja kohtu etteheidetega bussijuhile osas, nagu ta oleks jätkanud häirimatult oma igapäevast tööd – sõitu marsruudil, millega seadis hageja tervise ohtu. Selline kohtu järeldus on üleforsseeritud ja tendentslik, kuivõrd asjas on tuvastatud, et buss liikus vastu kiirabile, et kannatanu kiiremini meedikute hoole alla anda, mitte bussijuhi ükskõiksusest maas lamava kannatanu vastu. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et Harju Maakohtu 05.02.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ja järgib neid, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja menetlemisel menetlusõiguse norme rikkunud ning vastavalt tuvastatud asjaoludele kohaldas õigesti materiaalõigust. Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus rahuldas hagi VÕS § 830 p 1 alusel, mille kohaselt vedaja peab hüvitama kahju, mis on tekkinud vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel põhjustatud reisija surmast, kehavigastusest või tervisekahjustusest. Kostja on rikkunud veolepingust tulenevat vedaja kohustust. Kohustus vedada reisija kokkulepitud sihtkohta sisaldab kohustust tagada reisija sihtkohta jõudmine tervena. Kolleegium märgib, et maakohus on otsuses analüüsinud ka kostja suhtes deliktiõigusliku vastutuse kohaldamist, kuid eeltoodu ei muuda tehtud otsust ebaõigeks.

12(14)

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja tegevus, mis põhjustas hagejale kahju, ei olnud vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Selliseks asjaoluks saab olla poolte tahtest sõltumatu väline erakorraline faktor, millega pooled ei saanud arvestada. Selleks võib olla näiteks loodusjõud, kuid sellise faktorina ei saa käsitleda teisest sõidukist liikluses tulenevat ohtu. Teise liikleja poolt ohuolukorra tekitamist peab liiklusvahendi juht ette nägema ja suutma seda vältida viisil, mis ei põhjustaks kahju reisijale. Arvestada tuleb ka seda, et kostja bussijuht on läbinud vastava õppe ja peab olema piisavalt vilunud, et sõita ohutult. Ka seda, et teine sõiduk võib parkimiskohalt välja keerata, peab suutma bussijuht ette näha ja vajadusel ohtu vältida. Seega ei ole apellandi poolt väidetu vääramatu jõud, mis välistab kostja vastutuse. Apellant on kaebuses maakohtule ette heitnud, et maakohus ei arvestanud PPA Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo 20.04.2012 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (I kd lk 28-33) tuvastatut. Kolleegiumi arvates on apellant kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodule andnud tähenduse, mis ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 järgi dokumentaalne tõend, millest ennekõike tuleneb, et kriminaalmenetlus on X X suhtes lõpetatud. Kohtumääruses toodud järeldused ei ole tsiviilasja läbivaatavale kohtule kohustuslikud. See, et kriminaalmenetluses ei tuvastatud kostja bussijuhi X X käitumises KarS § 119 lg 1 koosseisu, ei anna alust järelduseks, et kostja ei vastuta hagejale veolepingu rikkumisest põhjustatud kahju eest. Tsiviilasja läbivaatamisel hindab kohus kõiki tõendeid ja teeb oma järeldused kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta neist lähtudes, mida maakohus on teinud ja kolleegiumil ei ole põhjust maakohtu järeldust muuta. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et bussis sõitev reisija peab olema sellisel määral ettenägelik, et ta suudaks ennast kindlustada ootamatu pidurdamise vastu, mis apellandi väidete kohaselt on linnaliikluses tavaline. Arvestades, et linnaliinil sõitjaid vedavas liinibussis on ette nähtud kohad ka seisvatele reisijatele, siis ei saa apellandi käsitlusega nõustuda. Reisijaid vedav bussijuht peab tagama bussi sellise liikumise, mis välistab reisijatele ohtlikud äkkpidurdused. Seda, et hageja oleks käitunud viisil, mille tagajärjel sai võimalikuks talle kahju tekkimine, tuvastatud ei ole. Kolleegium nõustub maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega. Maakohus on arvestanud hüvitise suuruse väljamõistmisel nii kahju põhjustamise asjaolusid ja hagejale tekkinud terviseriket ning selle tagajärgi kui ka kostja bussijuhi tegevust (tegevusetust) pärast hageja kukkumist. Hüvitise suuruse osas on apellant esitanud väite, mille kohaselt on kohtupraktikas väljamõistetud hüvitised väiksemad. Maakohus on analüüsinud tsiviilasjades ja kriminaalasjades väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurust ja tuvastanud, et keskmiselt on hagejaga analoogsetel asjaoludel tekkinud kahju puhul kahju tekitajalt välja mõistetud hüvitis 200 000 krooni kuni 300 000 krooni. Maakohtu poolt väljamõistetud 15 000 eurot on seega varasema kohtupraktikaga kooskõlas. Ebaõige on kaebuse käsitlus, et hüvitise suurus peaks sõltuma sellest, kas seda põhjustanud isik on kahju põhjustanud teo eest kuriteo või väärteo toimepanemise eest süüdi mõistetud. Hüvitise suuruse määramisel ei ole eeltoodud asjaolu määrava tähtsusega. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et kostja bussijuhi käitumine pärast hageja kukkumist oli vastavuses juhtumi asjaoludega ja kohane. Maakohus on tõendeid hinnates tuvastanud, et pärast hageja kukkumist bussijuht ei tundnud huvi hageja vastu ja jätkas edasisõitmist. Bussijuht ei kutsunud kiirabi ega teatanud õnnetusest politseile. Bussijuht teadis, et bussi põrandal uste ees lamab inimene, kuid vaatamata sellele jätkas ta sõitu ja peatustes uste avamist, et reisijaid bussi sisse ja

13(14)

bussist välja lasta. Kolleegiumi arvates ei ole sellisel viisil tegutsemine inimlikult vastuvõetav ja lisaks seadis ta sellega liikumisvõimetu hageja olukorda, kus ta pidi kannatama valu ja häbitunnet, kuna bussi sisenejad ja sealt väljujad ei teadnud tegelikku põhjust, mis hageja tõusta ei saa. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.