2-07-28350/72 - Asjaõigus - Omandiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Resolutsiooni punktis 5 väljamõistetud riigi õigusabi kulud tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Hageja esitatud väited ja nõue Hageja abiellus XXX A Š . Abielu kestel soetati abikaasade poolt osak garaažikooperatiivis nr 128, asukohaga XXX, Tallinn. Abielu lahutati XXX, kuid ühisvara ei jagatud. Osaku alusel sai A. Š garaažiühistu XXX liikmeks. 01.03.2004 A. Š suri, tema pärija on kostja. Garaažiühistu on ümber kujundatud hooneühistuks. Kuna hageja ja A. Š ühisvara ei jaganud, on hageja ka hetkel 1⁄2 hooneühistu osamaksu omanik. Ümberformeerumised kooperatiivist ühistuks omandiõigust ei muuda. Hageja nõuete aegumistähtaeg on 30 aastat, kuna tulenevad omandiõigusest. Hageja nõuab, et kohus tunnustaks tema omandiõigust 1⁄2 suurusele mõttelisele osale Hooneühistu XXX osamaksust (liikmelisuse nr 11) ning lõpetaks hageja ja kostja kaasomandi nimetatud osamaksule, kohustades kostjat tasuma hagejale 955 eurot omandi kaotuse eest. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja palub kohaldada aegumist. Ühisvara ei ole tekkinud, sest A. Š omandas osaku garaažiühistus selle asutamisel 10.04.2000, so pärast abielu lõppemist. Kostja on kandnud kõiki garaažiühistu liikmelisusest tulenevaid kohustusi ja tasunud ka erastamise eest. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja palub kohtul tunnustada tema omandiõigust 1⁄2 suurusele mõttelise osale Hooneühistu XXXosamaksust (liikmelisuse nr 11), lõpetada kaasomand Hooneühistu XXXosamaksule ja kohustada kostjat tasuma hagejale 955 eurot omandi kaotuse eest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 76 lg 1 alusel on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 järgi, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Pooled ei vaidle, et Hooneühistu XXX vaidlusalune osamaks ei ole enam kostja omandis. Tuvastatud on, et tulenevalt Hooneühistu liikmelisuse loovutamise lepingust (kd I, lk 184-188, sama lk 221-225) ning Hooneühistu registriandmetest (kd I, lk 227-231) on osamaks võõrandatud. Hageja on 12.06.2013 kohtuistungil kinnitanud, et on nimetatud asjaolust teadlik, kuid jääb esitatud nõuete juurde. Kohus on kindlaks teinud, et hageja sooviks on rahaline 955 euro nõue hageja ja tema endise abikaasa A Š i jagamata ühisvara - poole garaažiboksi väärtuse hüvitamiseks kostja kui A Š pärandi vastuvõtnud pärija vastu. Tuvastatud on, et hageja ja A. Š abiellusid vastavalt Harju Maavalitsuse tõendile abiellumise kohta (kd I, lk 7) XXX. Abielu lahutati XXX, mille kohta on hageja esitanud abielulahutuse tunnistuse (kd I, lk 8). A. Š suri XXX. Kohtule on esitatud surmatunnistus (kd I, lk 9). A. Š oli 01.03.2004 seisuga garaažiühistu (GÜ) XXX liige. Hageja on esitanud GÜ juhatuse esimehe 24.04.2004 tõendi (kd I, lk 10, sama lk 176 ja 179), mille kohaselt oli A. Š GÜ XXX liige ja garaažiboksi nr 11 valdaja „seniajani“. A. Š pärija on kostja. Kohtule on esitatud pärimistunnistus (kd I, lk 102-103, sama lk 192-193). Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. Pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis tulenevalt seadusest ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Pooled vaidlevad, kas osak garaažikooperatiivis nr 128 soetati hageja ja A. Š i abielu ajal. Tallinna Linnaarhiivi tõendi (kd I, lk 142, sama lk 214) kohaselt seisuga 01.10.1966 garaažikooperatiivi liikmete nimekirjas A. Š i ei ole. Kohus on tõendina välja nõudnud A. Š sooviavalduse garaažikooperatiivi liikmeks astumiseks (kd II, lk 44). Dokumendile on märgitud kuupäev 13.01.1975. Kohtule on esitatud ka 13.01.1975 ostu-müügi leping (kd II, lk 45), mille kohaselt RK müüb A. Š 600 rubla eest garaažiboksi nr 11. A. Š omandab dokumendi kohaselt garaažiboksi ja garaažikooperatiivi liikme õigused ja kohustused. Kohtule on esitatud 13.01.1975 garaažikooperatiivi üldkoosoleku protokoll (kd II, lk 46), millega otsustati võtta A. Š garaažikooperatiivi liikmeks. Nimetatud tõendite alusel loeb kohus tõendatuks, et A. Š sai garaažikooperatiivi liikmeks 13.01.1975, st hagejaga abielus olemise ajal. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 alusel asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. 13.01.1975 kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APK) § 20 lg 1 kohaselt on abikaasade poolt abielu kestel soetatud vara nende ühisomand. Seega oli garaažikooperatiivi osak hageja ja A. Š ühisomand. 14.08.1989 kehtinud APK § 23 lg 1 alusel võidakse abikaasade ühisomanduses olevat vara jagada seoses abielu lahutamisega, samuti ka abielu kestel. APK § 46 kohaselt loetakse abielu lõppenuks momendist, mil abielulahutus registreeritakse perekonnaseisuorganis. Vastavalt abielulahutuse tunnistusele registreeriti lahutus 14.08.1989, sellest hetkest lõppes abielu. Kostja esitas 01.12.1983 kohtuotsuse, millega otsustati hageja ja A. Š i abielu lahutamine (kd I, lk 99-100, tõlge lk 105-106; sama osaliselt kd II, lk 164). Kohtuotsuses on märgitud, et varalist vaidlust ei ole. Kohus leiab, et see ei tõenda, et ühisvara ei olnud või olid pooled selle eelnevalt ära jaganud. Pooled võisid jätta vara kohtulikult jagamata ka soovides jagada see kokkuleppeliselt hiljem.

APK § 23 lg 4 järgi lahutatud abikaasade ühisomanduses oleva vara jagamise nõuetele kehtestatakse kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg. APK § 11 lg 2 alusel algab hagi aegumise tähtaja kulgemine käesoleva koodeksi vastavas paragrahvis ettenähtud ajast, kui aga seda aega ei ole ette nähtud, siis päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. APK kommenteeritud väljaandes (J. Ananjeva. APK § 23/5. – J. Ananjeva, E. Salumaa. Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Komm. vlj. Tallinn: Eesti Raamat 1974) on selgitatud, et kui abielu lahutamisel jäi ühisvara jagamata ja see vara asub ühe abikaasa valduses, siis teine abikaasa ei saa üldse teostada valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust oma ühisvara osa suhtes. Kuivõrd ta on sellest teadlik, siis tuleks sellisel juhul lugeda aegumistähtaja alguseks abielu lõppemise aega. Hageja ei ole tõendanud, et ta jätkas garaažiboksi kasutamist pärast abielu lõppemist. Seega algas vara jagamise nõuete aegumistähtaeg abielu lõppemisega 14.08.1989 ja lõppes 14.08.1992. Hageja esitas hagi 31.07.2007, mil kehtinud PKS § 139 lg 1 sätestas, et kui enne selle seaduse jõustumist kehtinud hagi aegumistähtaeg on seaduse jõustumise ajaks möödunud, kohaldatakse varem kehtinud aegumistähtaega. Vara jagamise nõuded olid hagi esitamise ajaks aegunud. Kostja oletas, et hageja ja A. Š võisid sõlmida 1995.a. vara jagamise lepingu, millega jäi vaidlusalune osamaks A. Š ainuomandisse. Kostja esitas kohtule nimekirja 1995.a. töötanud notaritest (kd II, lk 52) ning kohus kohustas notareid tõendite kogumise korras kohtule edastama nimetatud lepingu koopia. Vastuseks teatasid kõik notarid, et ei ole 1995.a. vara jagamise lepingut A. Š ja hageja vahel tõestanud (kd II, lk 89, 92, 95, 98, 104, 105, 107, 110, 112-114, 116). Seega on tõendamata, et hageja ja A. Š vahel oli sõlmitud vara jagamise leping. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna vara jagamist ei algatatud, siis on ühisomand endiselt jagamata ja hageja jäi garaažikooperatiivi osaku ühisomanikuks. APK § 25 reguleeris abikaasade ühisomanduses olevast varast elamu- ja suvilakooperatiivile sissemakstud osaku jagamist. Kohus leiab, et nimetatud säte on analoogia alusel kohaldatav ka garaažikooperatiivi osakule. Vastavalt APK § 25 lg 1 võis abikaasade ühisomanduses olevast varast elamu- ja suvilakooperatiivile ühe abikaasa nimele sissemakstud osakut jagada APK-s ettenähtud korras seoses abielu lahutamisega. APK § 25 lg 2 järgi kui üks abikaasa ei ela või loobub edasisest elamisest kooperatiivi majas eraldatud korteris (suvilas), maksab talle välja temale kuuluva osa osakust abikaasa, kelle kasutamisele jääb korter (suvila). Kooperatiivi liige oli A. Š , st osak oli sissemakstud tema nimele. Kuivõrd hageja ei esitanud APK § 23 lg 4 sätestatud tähtaja jooksul APK § 25 lg 2 sätestatud nõuet ning garaažiboksi jäi edasi kasutama A. Š , jäi garaažikooperatiivi osak A. Š i ainuomandisse. Isegi kui asuda seisukohale, et garaažikooperatiivi osak jäi hageja ja A. Š ühisvaraks ning ühisvara on käesoleva ajani jagamata, on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et garaažikooperatiivi osak läks üle garaaži- või hooneühistu osakuks. Hageja on esitanud XXXGÜ põhikirja (kd I, lk 12-14; sama kd II, lk 161-163). Selle p 1 kohaselt on GÜ asutatud 10.04.2000. GÜ kohta tehti esmakanne äriregistris 26.05.2000 (kd II, lk 160). Vastavalt põhikirja p 5 on GÜ liikmeks garaažiboksi omanikud ja endise garaažikooperatiivi nr 128 liikmed. Punkt 6 kohaselt tuleb liikmeks vastuvõtmist taotleval isikul esitada kirjalik avaldus koos garaažiboksi omandiõiguse tekkimist tõendava dokumendi koopiaga, p 7 järgi tuleb liikmeks vastuvõtmisel tasuda sisseastumismaks. Põhikiri ei sätesta, et endise garaažikooperatiivi liikmed ei pea esitama garaažiboksi omandiõiguse tekkimist tõendava dokumendi koopiat ega tasuma sisseastumismaksu, mis viitab sellele, et liikmelisus garaažikooperatiivis ei läinud üle liikmelisuseks GÜ-s ega ole sellega samastatav. Kohtule on esitatud 06.04.2004 kuupäevaga tõend (kd II, lk 47) garaažikooperatiivi nr 128 garaažiomandi bilansilise maksumuse kohta, mille on allkirjastanud MKT, G/k nr 128 likvideerija. Samale dokumendile on 27.06.2011 Hooneühistu (HÜ) XXX juhatuse liige V. T

märkinud, et tõend on kirjutatud garaažikooperatiivi põhivara kohta Tallinna Linnakohtu 09.02.2004 kohtuotsuse materjalidest g.k. nr 128 likvideerimismenetluse teostamisel. Kohus leiab, et nimetatud tõendist tulenevalt viidi garaažikooperatiivi nr 128 suhtes läbi likvideerimismenetlus, mis ei olnud lõppenud vähemalt 06.04.2004 seisuga. XXXGÜ põhikirja kohaselt asutati GÜ aga 10.04.2000 ehk 4 aastat varem. Seega olid nii garaažikooperatiiv kui GÜ olemas üheaegselt vähemalt perioodil 10.04.2000-06.04.2004, mis viitab sellele, et liikmelisus garaažikooperatiivis ei läinud üle liikmelisuseks GÜ-s. Kohtule on esitanud Rahvusarhiivi teatis (kd II, lk 95), mille kohaselt asuvad hooneregistri XXX inventeerimistoimikus dokumendid, mille põhjal kuulusid garaažid 2003.a. augustini garaažikooperatiivile. Nimetatu toetab eelmises lõigus toodud järeldust. Vastavalt kostja esitatud GÜ väljastatud tõendile kuupäevaga 19.12.2009 (kd I, lk 101), võeti A. Š GÜ liikmeks 10.04.2000, mis on kooskõlas kostja väitega, et osak GÜ-s on abielujärgselt soetatud vara. A. Š i pärija oli kostja. Sama tõendi kohaselt vormistati liikmelisus nr 11 pärast A. Š i surma kostja nimele. Pärimise kohta on kostja esitanud notari teate (kd I, lk 97-98, sama lk 194-195, 206-207; kd II, lk 148-149). Vastavalt GÜ 10.12.2004 otsusele nr 6 rahuldati kostja avaldus tema liikmeks võtmiseks ning anti tema kasutusse garaažiboks nr 11 (kd I, lk 178, sama dokumendi p 2 väljavõte lk 204). 15.12.2007 kujundati garaažiühistu ümber hooneühistuks 15.12.2007 üldkoosoleku otsuse alusel, vastavalt HÜ XXX registriandmete väljavõtetele (kd I, lk 91-96, osaliselt 208-210; kd II, lk 152-158). GÜ tõendi kuupäevaga 09.03.2004 (kd I, lk 177) järgi oli A. Š osamaksu suurus GÜ varas 68 krooni. Selline osamaksu suurus on märgitud ka GÜ 09.06.2004 vastuses notarile (kd I, lk 202203). 08.10.2007 vastuses järelepärimisele (kd I, lk 175, sama lk 205) teatas GÜ, et kostja liikme osamaksu suurus on 2 806 krooni, tasutud on 10.12.2004 68 krooni ja 18.05.2005 2 738 krooni maa erastamisel GÜ-le. Kostja on esitanud maksekorraldused (kd I lk 191; sama kd II, lk 151), millest nähtuvalt on kostja tasunud maa erastamiseks GÜ-le 1 369 erastamisväärtpaberit ja 1 368,75 krooni. Seega kostja osamakse suurus GÜ-s ei vastanud A. Š i osamakse suurusele. Hagejal ei saanud tekkida omandiõigus osamakse osale, mille kostja oma vahenditest omandas. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et garaažikooperatiivi osak läks üle garaaži- või hooneühistu osakuks, ei ole kohtul võimalik tuvastada tema omandiõigust 1⁄2 suurusele mõttelisele osale HÜ osamaksust (liikmelisuse nr 11). Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt ka A Š pärandvarast hüvitist seoses abikaasade ühisvarast oma omandiosa kaotusega. Kohus jätab nõude rahuldamata. Kuivõrd kohus ei tuvastanud hageja omandiõigust 1⁄2 suurusele mõttelisele osale HÜ osamaksust, siis tuleb kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise nõue jätta rahuldamata, sest AÕS § 76 lg 1 sätestatud nõue on ainult kaasomanikul. Kuna kohus jätab kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamata ning sellest tulenevalt asja ei jaga, ei oma tähendust poolte esitatud eksperthinnangud garaažiboksi väärtuse kohta (hageja hinnang kd I, lk 238-258; kostja hinnang kd II, lk 53-70). Kostja on esitanud tõendid liikmemaksude tasumise kohta (kd I, lk 189-190); teate selle kohta, kui palju tuleb erastamise eest maksta (kd I, lk 213; sama kd II, lk 150) ja kinnistusraamatu väljavõtted GÜ-le kuuluva kinnistu kohta (kd I, lk 211-212). Nimetatud tõendid ei võimalda tõendada nõuete rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, mistõttu kohus neid ei hinda. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult