2-12-44248/16 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.3 Menetluskulud jätta Osaühingu Estopro Ehitus ja R A ́i kanda solidaareslt. 1.4 Välja mõista Osaühingult Estopro Ehitus ja R A ́ilt solidaarselt põhjendatud menetluskulu 1099,57 eurot, millest riigilõiv on 500,00 eurot ja põhjendatud õigusabi kulu on 599,57 eurot. 1.5 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb Osaühingul Estopro Ehitus ja R A ́il solidaarselt tasuda tagaseljaotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu 31.10.2012 esitas Osaühing Astrolux Harju Maakohtule hagi Osaühingu Estopro Ehitus ja R Ai vastu, milles palus kostjatelt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1238,23 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1238,23 eurot ja kahjuhüvitise 9329,75 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostjate kanda. Hagivalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 08.05.2009 tellingute rendilepingu, millega hageja andis kostjale I ajutiseks kasutamiseks fassaaditellingute detailid ja kostja I kohustus tasuma nende kasutamise eest tasu vastavalt rendilepingus kokkulepitud tingimustele. Rentnik ei tasunud renditasu vastavalt rendileandja esitatud arvetele ja tulenevalt rentnikupoolsest rendilepingu olulisest rikkumisest ütles rendileandja rendilepingu üles ja edastas rentnikule 29.06.2010 teate rendilepingu lõpetamise kohta. Teates palus rendileandja tasuda 01.07.2010 seisuga võlgnevus 176 282,21 krooni hiljemalt 10.07.2010 ja tagastada vara hiljemalt 01.07.2010. Hagiavalduse esitamise seisuga oli rentnikul rendileandjale tagastamata osa fassaaditellingute detailidest. Hageja proovis korduvalt lahendada arvete tasumise ja detailide tagastamise küsimust ning andis kostjatele tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid vaatamata hageja meeldetuletustele ja esitatud arvetele ei ole võlgnetavate arvete tasumine ja detailide tagastamine hagejale seni toimunud. Arvestades, et 08.05.2009 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille alusel käendas kostja II rendilepingust tulenevaid kostja I kohustusi summas 298 160 krooni (19 055,88 eurot) ja seega oli kostja II isiklikult vastutav rendilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest, esitas hageja hagiavalduse kostjate kui solidaarvõlgnike vastu. Kostjate vastuväited Kostjad hagile ei vastanud. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi 07.02.2013 tagaseljaotsusega ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tellingute rendilepingust tuleneva võlgnevuse 11 806,21 eurot ning jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja põhjendatud menetluskulu 599,57 eurot, vähendades hageja õigusabikulu TsMS § 175 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1545,50 eurot, millest 500 eurot on riigilõiv ja 1045,50 eurot lepingulise esindaja kulu. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud asjas tehti otsus kostjate kahjuks. Seejuures oli tegemist tagaseljaotsusega, kuna vaatamata kostjate teadmisele nende vastu esitatud hagiavaldusest, kostjad sellele ei vastanud. 01.01.2013 jõustunud TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Antud juhul ei vaidle kostjad hageja menetluskuludele vastu. Samuti ei ole avaldus menetluskulude väljamõistmiseks põhjendamatu, kuna hageja kasutas menetluses õigusabi ja tasus selle eest vastavalt esindajaga kokkulepitud tingimustele. Seega pidi kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel piirduma kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lg-s 4 kehtestatud piirmäärast. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 kohaselt on tsiviilasja hinna puhul kuni 12 800 eurot maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 4470 eurot. Seega on käesoleva tsiviilasja hinna 11 806,21 euro puhul maksimaalne esindaja kulu 4470 eurot. Hageja taotles õigusabikulu 1045,50 euro väljamõistmist, mis moodustab neljandiku määruses sätestatud piirmäärast. Arvestades tsiviilasja hinda ja esindaja tehtud menetlustoiminguid, ei ole kohtu väljamõistetud 599,57 eurot põhjendatud. Hageja proovis enne kohtumenetluse algatamist mitmel korral lahendada vaidlust läbirääkimiste ja maksegraafiku sõlmimise teel. Läbirääkimised kestsid 2010. kuni 2012. hagiavalduse esitamiseni. Kostjatele olid läbirääkimiste ebaõnnestumise tagajärjed, hagimenetluse algatamine ja sellega kaasnevad kulud selged ja ettenähtavad. Hageja kasutas seadusega ettenähtud õigust omada vaidluses esindajat ja kandis seoses sellega kulutusi vastavalt õigusabiteenuse osutaja hinnakirjale ja töömahule. Hageja lepingulise esindaja töö ei seisnenud hagiavalduse mehhaanilises koostamises, vaid vajalike ja asjakohaste tõendite kogumises, õigusanalüüsis ja kliendi nõustamises. Hageja tasus osutatud õigusabiteenuste eest vastavalt esitatud arvetele ja arvestas asjaoluga, et vaidluse tema kasuks lahendamisel saab nõuda vastaspoolelt tehtud kulutusi. Käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist olukorraga, kus hagiavaldus küll rahuldati täies ulatuses, kuid menetluskulusid ei jäetud (täies ulatuses) vaidluse kaotanud poole kanda, seega esineb vastuolu TsMS § 162 lg 1 põhimõttega. Kohus ei toonud välja ühtegi argumenti, miks kohtu arvates on käesoleva tsiviilasja puhul vajalikuks ja põhjendatuks lepingulise esindaja kuluks vaid 599,57 eurot. Kohus ei viidanud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusele nr 137 ega kohustanud hagejat enne

otsuse tegemist täpsustama oma menetluskulusid ja/või esitama tõendeid nende kandmise kohta vastavalt TsMS § 174 lg-le 5. 07.02.2013 otsuses märgitud esindaja kulude kujunemise alused on hageja seisukohalt täiesti arusaamatud. Nimetatud summa ei ole proportsioonis hagihinna ja hageja esindaja läbiviidud menetlustoimingutega ning piirab hageja kui kohtuasja võitnud poole õigust saada kaotanud poolelt hüvitist kantud õigusabikulude eest. Vastustajate seisukoht Kostjad apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 07.02.2013 tagaseljaotsus tuleb muuta menetluskulude jaotuse osas menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt on menetluskuluks kohtukuluna ka riigilõiv. Vaidlus puudub selles, et hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 500 eurot (t.l.45). TsMS § 1741 3 kohaselt kohus määrab hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja esitas 14.01.2013 vastava avalduse maakohtule (t.l.69-70). Nimetatud avalduses taotleb hageja kostjalt välja mõista menetluskulu osutatud õigusabi eest summas 1045,50 eurot ja riigilõivu 500 eurot. Maakohus leidis, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on põhjendatud menetluskulud osutatud õigusabi eest 599,57 eurot. Kolleegium nõustub sellega. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on ilmselgelt pealiskaudne ning sisaldab vaid õigusabi osutamiseks kulunud tundi arvu (15 tundi 45 minutit) ja summat, mida nimetatud aja eest soovitakse saada (1045,50 eurot). Seetõttu maakohus võis TsMS § 175 lg 1 teise lause kohaselt nimetatud kulusid vähendada. Hageja on esitanud tsiviilasjas menetluse käigus hagiavalduse 5 lehel, millele on lisatud ka tõendid. Maakohus leidis, et hagiavaldus on esitatud puudustega ning sellekohase määrusega kohustati hagejat need kõrvaldama (t.l.52). Seejärel esitas hageja hagiavalduse täpsustuse 1,5 lehel (t.l. 55-56) ja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks 1 lehel (t.l. 69). Kolleegium leiab, et õigusabi osutamiseks osutatud tundide arv on ilmselgelt üle paisutatud. Tegemist ei ole keeruka vaidlusega. Ülaltoodu alusel maakohus põhjendatult mõistis välja kostjatelt osutatud õigusabi eest 599,75 eurot. Ekslikult on maakohus jätnud välja mõistmata hagi esitamisel tasutud riigilõivu ning selles osas tuleb kaevatavat tagaseljaotsust muuta. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.