Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2 Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

hagejaga lõpetati tööleping, kuna ta võltsis allkirja, ning kostjal ei ole hageja kui ebaausa töötajaga enam võimalik töösuhet jätkata. Selle e-kirja peale helistas hagejale mitu endist kolleegi, kellele hageja oli sunnitud selgitama, et ta ei ole allkirja võltsimisega seotud. Kostja käitumine on hagejale põhjustanud hingelisi kannatusi, tekitanud unehäireid ja stressi. Hageja palus välja mõista töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 2 alusel hüvitist 30 päeva eest 940,53 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 2012.a mai lõpus – juuni alguses teavitas keskkonnaspetsialist kostjat, et seoses SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla päringutele vastamisega teostas ta puhastusteenindaja töötingimuste uuringu. Keskkonnaspetsialist juhtis tööandja tähelepanu asjaolule, et arenguvestluse blanketil olevad puhastusteenindaja allkirjad on erinevad. Kostja alustas juurdlust, mille käigus võrdles puhastusteenindaja allkirju teistel ametlikel dokumentidel ning kohtus puhastusteenindajaga, kes kinnitas, et 10.11.2010 hageja poolt läbiviidud arenguvestluse blanketil olev allkiri ei kuulu temale. Sellest järeldas kostja, et arenguvestluse blanketil olev puhastusteenindaja allkiri on võltsitud, kas isiklikult hageja poolt või vähemalt tema teadmisel. Seejärel teatas kostja tuvastatud allkirja võltsimise asjaolust hagejale ning tegi ettepaneku töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, millest hageja keeldus ja nõudis tööandjalt kirjalikku selgitust vallandamise kohta. Kostja leidis, et töösuhte jätkamine hagejaga olukorras, kus tööandja peaks iga kord täiendavalt kontrollima töötaja poolt vormistatud või allkirjastatud dokumentide õigsust, ei ole võimalik. 28.06.2012 käskkirjas nr 156 on toodud välja töölepingu ülesütlemise aluseks olevad asjaolud ja nimelt: seoses allkirja võltsimisega ametlikus dokumendis on tööandja kaotanud usalduse töötaja vastu, mille tõttu ei näinud kostja võimalust töösuhte jätkamiseks. Kostja käskkiri, mis on käsitlev ülesütlemisavaldusena, on piisavalt põhjendatud ning hageja pidi aru saama selle sisust, sh ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest ja alusest. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et kostja rikkus TLS § 88 lg-st 4 tulenevat nõuet töölepingu ülesütlemiseks mõistliku aja jooksul. Allkirja võltsimise asjaolu ei selgunud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla päringutest, mis saadeti kostjale 09.11.2011 ja 20.03.2012, vaid alles juurdluse käigus ja puhastusteenindaja küsitlemisel ning temalt seletuse võtmisel. Kostja ütles lepingu üles mõistliku aja jooksul pärast asjaoludest teadasaamist. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ta on rikkunud töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaegu. TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kas töösuhte ülesütlemisel järgida etteteatamistähtaega või mitte, sõltub mõjuva põhjuse kaalukusest ja selle mõjust töösuhtele. Hinnangu andmisel on oluline arvestada, et mõjuv põhjus, mille puhul tööandja etteteatamistähtaega ei järgi, peab olemuselt olema eriti mõjus ning selle esinemisel ei saa tööandjalt heausksuse ja mõistlikkuse põhimõtetele tuginedes eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Sellise põhjuse esinemisel ei saa tööandja sallida töösuhte jätkamist ning see lõpeb koheselt. Kuna kostja leidis, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv, siis puudub hagejal TLS §-st 107 tulenev alus taotleda töölepingu lõpetamist. Sellest tulenevalt ei ole hagejal TLS § 109 lg-st 1 tulenevat õigust hüvitisele nelja (või ka viie) kuu keskmise töötasu ulatuses. Hüvitise suuruse muutmise eesmärgiks TLS § 109 lg 1 teise lause alusel ei ole moraalse kahju hüvitamine, mida saab teha üksnes hagimenetluses.

Kostja ei nõustunud hageja nõudega välja mõista kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis 940,53 eurot, mida tal oleks õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Hageja ei ole oma nõuetes järjekindel. Hageja taotles lõpetada tööleping 29.07.2012, arvestades etteteatamistähtaja (30 päeva) järgimata jätmist, mis eeldab töötasu saamist kuni 28.07.2012. Sellisel juhul ei ole hagejal õigust saada 30 eest päeva hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Pealegi oli töölepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata olemas mõjuv põhjus ja seadusest tulenev alus. Esimese astme kohtu otsus 30.01.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ja lõpetas pooltevahelise töölepingu alates 28.06.2012 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4702,65 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude õiguslik alus on TLS § 104 lg 1, mille kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja lõpetas töölepingu hagejaga TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Selle töölepingu ülesütlemise aluse korral tuli kostjal esile tuua ja vaidluse korral tõendada, et hageja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kostja väitel võltsis hageja 10.11.2010 arenguvestluse blanketil puhastusteenindaja allkirja. Kohus leidis, et kostja ei tõendanud oma väidet piisavalt. Esitatud seletuskirjadest ja e-kirjadest ei nähtu, et hageja oleks allkirja võltsinud. Ainuüksi asjaolust, et allkiri ei sarnane sama isiku teiste allkirjadega, ei saa järeldada, et allkirja võltsis hageja. Muid TLS § 88 lg 1 p-s 5 märgitud asjaolusid ei ole kostja esile toonud. Kohus leidis, et üks selline episood hageja töös ligi kaks aastat tagasi ei peaks üldjuhul tooma kaasa usalduse kaotust töötaja suhtes. Kohus võttis arvesse, et töötaja allkirjade kogumine ega kontrollimine ei olnud otseselt hageja tööülesanne. Arenguvestluse vormistamine ühe töötajaga ei ole vestluste mahtu, selle osakaalu hageja tööülesannetest ning vestluse ja selle tulemuste tähtsust kostja igapäevatöös arvestades ilma eriliste täiendavate asjaoludeta selline töölõik, milles minetus võiks tuua kaasa usalduse kaotuse. Kohtu hinnangut ei muutnud kostja selgitus, et varasemalt on ta tööga seotud dokumentide vormistamise puuduste tõttu kahju kannatanud. Kuna töölepingu ülesütlemiseks puudus alus, siis ei pidanud kohus vajalikuks avalduse õigeaegsuse ega vormiküsimuse kontrollimist. TLS § 109 lg 1 alusel saab kohus mõista tööandjalt välja hüvitise töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses või ka muus summas, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et kogu töökollektiivile edastati e-kirjaga teade hagejaga töölepingu lõpetamise kohta koos põhjendusega, et ta võltsis allkirja ja seetõttu ei ole kostjal enam võimalik hageja kui ebaausa töötajaga töösuhet jätkata. Samuti ei esitanud kostja vastuväiteid hageja väitele, et eelviidatud e-kirja peale helistas talle mitu endist kolleegi, kellele hageja oli sunnitud selgitama, et ta ei ole allkirja võltsimisega seotud. TsMS § 231 lg 2 esimene lause sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindas hageja märgitud ja kostja poolt vaidlustamata asjaolusid TLS § 28 lg-s 1 ja lg 2 p-s 11 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumisena töölepingu lõpetamisel. Kohus määras seetõttu hüvitise hageja nõutud suuruses ehk nelja kuu töötasu summas. Kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, loetakse TLS § 107 lg 1 järgi, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 alusel lõpetab kohus ülesütlemise tühisuse korral töölepingu poole taotlusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse

korral. TLS § 97 lg 1 kohaselt võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles üldjuhul üksnes etteteatamistähtaega järgides. Seega lõpetab kohus töölepingu kooskõlas TLS § 107 lgga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (RK 32-1-82-12). Kohus leidis, et eeltoodud põhimõte on kohaldatav nende ülesütlemisavalduste puhul, milles tööandja ei tuginenud erakorralisele ülesütlemisele ilma etteteatamistähtaega järgimata. TLS § 107 lg 2 sõnastustest tuleneb otseselt, et ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral lõpetab kohus töölepingu ajast, mil see oleks lõppenud vaidlusaluse ülesütlemise kehtivuse korral, s.t praegusel juhul 28.06.2012. Sellisel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist TLS § 97 lg 2 p-s 2 märgitud ajavahemiku ehk 30 kalendripäeva eest ja kohus rahuldas ka selle nõude. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellant leiab, et kohus ei arvestanud apellandi poolt esitatud T J i seletuskirjaga, mille kohaselt ei ole hageja temaga mingit vestlust kunagi läbi viinud ja allkiri vestlusankeedil ei ole tema oma. Vastavalt töölepingu p-le 3.5 on töötaja aruandekohustuslik tööandja ees, arenguvestluse vorm on töötaja aruanne. Arenguvestluse vorm on informatsiooni vahendamine ettevõtte juhtkonna ja puhastusteenindaja vahel ametijuhendi p 4.9 järgi. Apellant leiab, et hageja rikkus nii töölepingut kui ka ametijuhendit ning ei täitnud oma töökohustusi. Juhul, kui hageja oleks oma töökohustusi korrektselt täitnud, siis ei oleks võltsitud allkirjaga andmeid. Kostja võttis seletuskirja teenindusjuhilt K O elt täidetud arenguvestluse vormi asjaolude kohta. Seletuskirjast tuleneb, et E V tagastas tema alluvuses töötavate puhastusteenindajate arenguvestluse blanketid, mis on antud üle personaliosakonna spetsialistile. Hageja seletuskirja kohaselt toimus arenguvestlus 2010.a ilmselt ERGO Kindlustuse fuajees, kui ta käis töögraafikule allkirja võtmas ning samaaegselt tegi arenguvestluse. Töötaja allkirja võltsimise kohta ei ole hageja selgitusi andnud. Seoses tööülesannete täitmisega peab töödejuhataja kas ise allkirjastama või vastutama mitmete äriühingu ametlike dokumentide vormistamise eest. Tööandja leidis, et töösuhte jätkamine töötajaga olukorras, kus tööandja peaks iga kord täiendavalt kontrollima töötaja poolt vormistatud või allkirjastatud dokumentide õigsust, ei ole võimalik. Kostja leiab, et kuna hageja väide on vastuolus töötaja seletuskirjaga, siis hageja võltsis ise oma töö lihtsustamiseks dokumendi. Töövaidluskomisjoni istungil esitatud väide, et hageja ei tea, kuidas ja millal tekkis tema poolt läbiviidud ja vormistatud arenguvestluse blanketile töötaja allkiri, on paljasõnaline. Kohus jättis analüüsimata kostja vastuses ja komisjoni istungil esitatud vastuväited. Kohus tugines vaid töötaja paljasõnalisele väitele. Kostja ei ole kunagi väitnud, et allkirja võltsimise asjaolu selgus SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla päringutest, mis saadeti kostjale 09.11.2011 ja 20.03.2012. Hagejale sai nii suuliselt kui ka kirjalikult ülesütlemisavalduses teatatud, et seoses nimetatud päringutega pidi tööandja keskkonnaspetsialist andma hinnangu töötingimuste mõjust puhastusteenistuja T. J i tervisele. Hinnangu koostamiseks nõudis spetsialist personaliosakonnast välja töötingimustega seotud dokumentatsiooni, mille alusel sai anda vajaliku hinnangu. Spetsialisti eesmärgiks ei olnud võrrelda dokumentidel olevaid allkirju. Hinnangu koostamisel avastas spetsialist, et arenguvestluse blankettidel olevad puhastusteenistuja allkirjad on erinevad, millest teavitas tööandjat mai lõpus - juuni alguses.

Pärast seda pidi kostja kontrollima allkirja võltsimise asjaolusid, võrdlema dokumentidel olevaid töötaja allkirju, kohtuma ja küsitlema T J it, kes seoses kutsehaigusega on töölt lahkunud, saama temalt kinnituse, et nimetatud allkiri on võltsitud jne. Hageja väide, et ülesütlemise aluseks olevast asjaolust sai kostja teada 7,5 kuud tagasi, ei vasta tõele. Kostja ei ole eksinud TLS § 88 lg 4 vastu ning ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kohus leidis, et töötaja allkirjade kogumine ega kontrollimine ei olnud otseselt hageja tööülesanne. See ei vasta tõele, kuna just töödejuhataja täidab koheselt pärast arenguvestlust töötaja juuresolekul dokumendid ja võtab allkirja. Arenguvestluse vorm täidetakse nii töötaja kui ka juhataja poolt, seega täidetakse koos. Apellandile on arusaamatu, kuidas kohus sai hagihinnaks 4702,65 eurot, kuna hageja keskmine töötasu kostja juures oli 940,53 eurot kuus. Järelikult, kui arvestada väljamõistetud hüvitist nelja kuu eest, siis on hüvitise suuruseks 3762,12 eurot (940,53 eurot x 4 kuud), aga mitte 4702,65 eurot. Kas töösuhte ülesütlemisel etteteatamistähtaega järgida või mitte, sõltub mõjuva põhjuse kaalukusest ja selle mõjust töösuhtele. Töödejuhataja tööülesannete täitmisega oli seotud mitmete ametlike dokumentide allkirjastamine või nende koostamise eest vastutamine. Enamus dokumentidest toob tööandjale kaasa juriidilisi tagajärgi – kohustusi töötajate või lepingupartnerite ees. Alles 12.08.2011 kaotas kostja kohtuvaidluse tsiviilasjas nr 2-09-62998 ning pidi maksma töötajale mitme kuu töötasu ulatuses hüvitist, kuna kohtumenetluse käigus selgus, et nüüdseks töölt lahkunud töödejuhataja võltsis lahkumisavaldusel töötaja allkirja, mistõttu oli töölepingu lõpetamine õigustühine. Sellega seoses on kostja allkirja võltsimise suhtes eriti tundlik ja leiab, et põhjus töösuhte lõpetamiseks etteteatamistähtaega järgimata on kõiki asjaolusid arvestades piisavalt mõjuv. Kuna kostja leiab, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv, siis puudub hagejal alus taotleda töölepingu lõpetamist 28.07.2012. Sellest tulenevalt ei ole hagejal õigust hüvitisele viie kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lõike 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu töötaja taotlusel, maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kostja on arvamusel, et hüvitise suuruse muutmise eesmärgiks töölepinguseaduses ei ole moraalse kahju hüvitamine, mida saab teha üksnes hagimenetluses. Vaidlus puudus selles, et hageja esitas kostjale dokumendi, millel oli võltsitud puhastusteenindaja allkiri. Hageja ei ole nimetatud fakti eitanud. Vaidlus on selles, kas antud asjaolu andis tööandjale õiguse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks või mitte ning kui andis, siis kas tööandja pidanuks järgima töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaega või mitte. Arvesse võttes kõiki asjaolusid, on kostja kindel, et tal oli piisavalt mõjuv ja seadusest tulenev õigus hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel etteteatamistähtaega järgimata TLS § 97 lg 3 alusel. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi põhjendused

Kolleegium, olles ära kuulanud hageja ja kostja esindaja ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning on tõendeid hinnanud TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuses olevaid seisukohti. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. AS ISS Eesti ütles 28.06.2012 E V töölepingu üles erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, viidates tööandja usalduse kaotusele töötaja vastu. Usalduse kaotus seisnes selles, et E V i poolt läbi viidud arenguvestluse dokumendil olev T J i allkiri erines väidetavalt töötaja teistest allkirjadest, mis on ametlikel dokumentidel. Tööleping lõpetati hagejaga 28.06.2012 ilma ette teatamise tähtaega andmata. Maakohus ei tuvastanud asjaolu, et T J i allkirja oleks E V võltsinud või see oleks aset leidnud hageja teadmisel. Asjaolu kohta, et T J i allkiri on arenguvestluse dokumendil üldse võltsitud, puuduvad usaldusväärsed tõendid. Õige on, et T J on märkinud, et 10.11.2010 arenguvestlusel olev allkiri ei ole tema kirjutatud, kuid käekirja ekspertiisi ei ole läbi viidud (töövaidluskomisjoni toimik 4.4-2/1639-12 lk. 47). Seega usaldusväärsed tõendid selle kohta, kes ja mis asjaoludel on arenguvestlusel oleva allkirja kirjutanud, puuduvad. Seega apellandi väide on ekslik, et tõendamist leidis asjaolu, et esines alus töölepingu ülesütlemiseks vastustajaga TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Apellandi väidetel on maakohtu seisukoht ekslik ka selles, et töölepingu ülesütlemisel ei ole järgitud TLS § 88 lg 4. TLS § 88 lg 4 järgi võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Apellandi väidetel sai ta teada T. J i allkirja võltsimisest alles juuni alguseks. Kui lugeda nimetatud asjaolu tuvastatuks, siis oli tööleping üles öeldud mõistliku tähtaja jooksul pärast asjaolust teadasaamist, kuid see ei lükka ümber maakohtu seisukohta, et arenguvestlus ise toimus kaks aastat tagasi. Seega tööandjal tulnuks kaaluda, kas sel juhul töölepingu erakorraline ülesütlemine oli ikka põhjendatud. Apellandi väidetel on maakohtu seisukoht ekslik, et töödejuhataja ei pea vormistama arenguvestluse dokumenti. Õige on, et töödejuhataja ametijuhendi ja administratsiooni ametijuhendi kohaselt oli töödejuhatajal rea dokumentide koostamise kohustus, kuid maakohtu poolt viidatud juhendid ei sisaldanud töötajaga arenguvestluse dokumendi koostamise kohustust. Seega, kui tööandja oli sellise kohustuse töödejuhatajale pannud ning süüdistab teda töötaja allkirja võltsimises, tuli see asjaolu tööandjal tõendada. Käesoleva tsiviilasjas ei leidnud see asjaolu tõendamist. Apellandile on arusaamatu kohtu poolt väljamõistetud summa 4702,65 eurot. Toimiku materjalide kohaselt puudus vaidlus, et töötaja keskmine töötasu enne töölepingu ülesütlemist oli 940,53 eurot. Maakohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks hüvitise summas 4702,65 eurot, mis koosnes nelja kuu keskmisest töötasust TLS § 109 lg 1 järgi ja 30 päeva töötasust TLS § 97 lg 2 p 2 järgi, seega kokku on välja mõistetud viie kuu keskmise töötasu, milleks ongi 4702,65 eurot. Maakohus tuvastas, et lepingu ülesütlemiseks puudus alus, millest tulenevalt on põhjendatult välja mõistnud hüvitise lisaks TLS § 109 lg-le 1 ka TLS § 97 lg 2 p 2 ja § 100 lg 5 järgi. Maakohus on hüvitise väljamõistmisel otsuses põhjendanud, miks kuulub hageja nõue rahuldamisele antud suuruses. Kolleegium nõustub maakohtuga.

Apellandi väide on ekslik, et kohus lõpetas hageja töölepingu 28.07.2012, töölepingu lõpetamise kuupäevaks luges kohus 28.06.2012. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele, siis on maakohtu menetluskulud jäetud põhjendatult kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Margo Klaar

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.