Täitmine › Muud täitmisasjad

tütre ülalpidamiseks alates 23.02.2008 kuni tütre täisealiseks saamiseni XXX. Kostja I elatist ei tasunud, mistõttu pöördus hageja 08.03.2011 kohtutäitur Mati Roodese poole, kes saatis 09.03.2011 kostjale I täitmisteate täitmisasjas nr 026/2011/1294. Kostjale I kuulus hooneühistus XXX liikmelisus nr 84 (garaažiboks nr 84). Kohtutäitur seadis 10.03.2011 avaldusega kostjale I kuuluvale liikmelisusele nr 84 võõrandamiskeelu, millest samal päeval teavitas hooneühistut ja Harju Maakohtu registriosakonda. Kostja I võõrandas 08.04.2011 notariaalse tehinguga temale kuuluva liikmelisuse kostjale II. Hageja on õigustatud nõudma liikmelisuse nr 84 võõrandamise tagasivõitmist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 2 alusel, kuna hagejal on täitedokument (viidatud kohtuotsus), mis on täitmata, ning puudub alus eeldada, et sissenõude pööramine kostja I varale viib nõude rahuldamiseni. Kohtutäitur seadis liikmelisusele nr 84 käsutamise keelumärke nii hooneühistus XXX kui ka Harju Maakohtu registriosakonnas. Hageja huvide kahjustumine seisneb vastavalt TMS § 188 lgle 2 selles, et kostja I, olles teadlik oma kohustusest hageja ees, võõrandas oma kohustust kinnitava kohtuotsuse saamise järgselt vara (liikmelisuse nr 84) ning põhjustas nii nõude rahuldamata jätmise. TMS § 1251 lg 1 sätestab, et hooneühistu liikmelisus loetakse arestituks vallasasjade arestimiseks sätestatud korras. Kohtutäitur teatab arestimiseks hooneühistu juhatusele ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale. Sealjuures loetakse TMS § 64 lg 1 kohaselt vara arestimiseks ka vara käsutamise keelamist. Kostja II teadis või vähemalt pidi teadma vara tagasivõitmise asjaoludest, mistõttu on täidetud TMS § 195 lg 2 ja pankrotiseaduse § 119 lg 3 eeldused ning kostjal II tuleb hüvitada liikmelisuse väärtus. TMS § 188 lg 1 teine lause sätestab, et kui tehingu teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist, eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huve. Kostja II oli teadlik kostja I probleemist. Kostja II pidi hooneühistu juhatuse kaudu välja selgitama, kes on omanik ja kas on piiranguid vara käsutamisel. Kostjad olid tuttavad. Varem oli kostja II ostnud kostjalt I toa kohtutäituri vahendusel. Hageja palub kohtul TMS § 187 lg 1, § 195 lg-te 1 ja 2, § 187 lg 2 ja § 188 lg 1 alusel kostja I ja kostja II vahelise 08.04.2011 tehingu kehtetuks tunnistamist, millega kostja I võõrandas kostjale II hooneühistus XXX liikmelisuse nr 84. Alternatiivselt nõuab hageja mõista kostjalt II välja tsiviilasjas nr 2-09-7461 jõustunud Harju Maakohtu otsuse täitmiseks algatatud täiteasja nr 026/2011/1294 menetleva kohtutäituri Mati Roodese käsutusse hüvitis. Kostjale I toimetati hagiavaldus kätte avalikult 27.02.2013. Kostja I ei ole hagi suhtes oma seisukohta esitanud. Kostja II hagi ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata. Kohtutäitur ei seadnud 10.03.2011 kostjale I kuuluvale liikmelisusele nr 84 keelumärget. Hagiavaldusele lisatud dokumentidest on näha, et kohtutäitur vaid teavitas hooneühistut ja Harju Maakohtu registriosakonda. Tegelikult aga võõrandamise keeldu ei seatud. Kostja I ja kostja II vahel sõlmiti 08.04.2011 hooneühistu liikmelisuse müügileping, mis vormistati notariaalselt. Vastavalt lepingu p-le 1.6 ei sisaldanud maakohtute registriosakondade andmebaasid märget kostja I liikmelisuse pantimise, muul viisil koormamisega ega liikmelisusega seotud kitsenduste kohta. Sama lepingu p 1.9.1 kohaselt müüja kinnitab, et

lepingu ese kuulub talle ning see pole arestitud, selle suhtes ei ole vaidlusi, seda ei ole koormatud pandiõigusega, rendiõigusega ega muude kolmandate isikute õigustega. Lepingu p 1.9.2 kohaselt kajastab ostjale esitatud maakohtute registriosakondade keskandmebaasi väljatrükk õigesti müüjale kuuluvaid õigusi ja kohustusi, mis on seotud lepingu esemega, ning kolmandate isikute ees koormatisi ega muid piiranguid, mis ei ole ostjale esitatud dokumentides kajastatud, lepingu esemel ei lasu. Seega ei olnud kostja II teadlik, et ostetud hooneühistu liikmelisusele oli seatud arest. Kostja II teadis kostja I rahaprobleemidest selle kaudu, et kostja I poeg tuli kostja II elukaaslase juurde ja ütles, et vajab raha. Kostja II oli esimees korteriühistus, kus elas kostja I. Kostja I müüs oma liikmelisuse oma poja aitamiseks. Kostja II ei tundnud hagejat, kostjat I ega nende poega varem. TMS § 188 kohase tagasivõitmise eelduseks on, et hageja tooks esile asjaolud, mis viitavad vaidlusaluse tehinguga võlausaldaja huvide kahjustamisele, nt müümise alla turuhinna vms (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-113-09), kuid hageja on vaid üldsõnaliselt toonud esile vara võõrandamise fakti. Hooneühistu liikmelisuse müügihind (4000 eurot) väljendab täpselt kinnisasja turuväärtust, mistõttu ei kahjustanud müügileping hageja huve. Hagiavalduses on märkimata, miks ei ole hageja nõuet võimalik täita muude võlgniku asjade või õiguste arvelt. Kuna praegu on hooneühistu liikmelisuse omanikuks kostja II ning liikmelisus on hetkel arestitud, ei ole võimalik liikmelisust tagastada. Kooskõlas TMS § 195 lg-tega 2 ja 3 ning pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg-ga 3, peab teine pool tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävinemise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidid teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja II ei olnud ega ei pidanud olema teadlik tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega on ekslik hageja seisukoht, et teise tehingu järgi saadud ostuhinna saab välja nõuda kostjalt II.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud kirjalike ja suuliste väidete ning tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TMS § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Sama sätte lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tagasivõitmise esmaseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine (TMS § 187 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja huve võiks kahjustada asja müümine alla turuhinna. Asjaolu, et võlgnik ei kasuta müügist saadud raha sissenõudja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei muuda müügilepingut võlgniku võlausaldajate huve kahjustavaks (Riigikohtu 18.11.2009 otsus nr 3-2-1-113-09, p 9). Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehinguga halvenes võlgniku varaline olukord üldiselt selliselt, et võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise korras rahuldatud saada. Kostja II väidab, et võlausaldaja huve müügitehinguga ei kahjustatud, kuna müüdud liikmelisuse hind 4000 eurot vastas turuhinnale. Hageja ei ole väitnud, et liikmelisus müüdi alla turuhinna ega toonud välja enda huvide kahjustamist TMS § 187 lg 1 tähenduses. Järelikult ei vaidle pooled

selle üle, et liikmelisus müüdi turuhinnaga. Ainuüksi müümise faktist ei tulene hageja huvide kahjustumine, kuna võlgniku varaline olukord müümisega ei halvenenud – ta sai vastusooritusena liikmelisuse müümise eest 4000 eurot. Asjaolu, et saadud raha ei kasutatud hageja ees oleva kohustuse täitmiseks, ei muuda müügilepingut hageja huve kahjustavaks TMS § 187 lg 1 tähenduses. Riigikohus on 15.12.2010 otsuses nr 3-2-1-120-10 p-s 12 möönnud, et sissenõudja huvid võib lugeda kahjustatuks ka siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks. Samas pole hageja käesoleval juhul tõendanud, et kostjal I puudub muu vara, millele sissenõuet pöörata. 17.08.2012 menetlusdokumendis (tlk 88) märgib hageja, et pole saanud kohtutäiturilt vastavat tõendit, kuid esitab selle esimesel võimalusel alates kättesaamisest. Hageja sellist tõendit esitanud pole. Samuti pole tuvastatud, kuhu kostja I müügitehingust saadud raha paigutas. Hageja pole esitanud kostja I varalise seisukorra kohta tõendeid, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et müügitehingu tegemisega muutus hagejal oma nõude rahuldamine võimatuks. TMS § 188 lg 2 sätestab eelduse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Nimetatud säte ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust, mistõttu tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine. Kuna võlausaldajate huvide kahjustamine pole tõendatud, ei analüüsi kohus ka poolte väited selle kohta, kas kostja II oli või pidi müügilepingu sõlmimisel olema teadlik hageja huvide kahjustamisest. Kuna tõendatud ei ole hageja huvide kahjustamine, pole täidetud tehingu tagasivõitmise esmane eeldus TMS § 187 lg 1 järgi ning hagi tuleb nii põhi- kui ka alternatiivnõude osas jätta rahuldamata. Hagihind on hagi esitamise ajal kehtinud TsMS redaktsiooni § 132 lg-st 1 tulenevalt 1595 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 319,55 eurot. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja lähtuvalt TsMS § 162 lg-st 1 tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt võib kostja II nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.