Täitmine › Muud täitmisasjad

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(5)

tegemist kui ka pärast seda. Kostja avaldas, et teostab hageja esitatud nõude, s.o 340,74 euro ulatuses tasaarvestuse hageja poolt kostjale esitatud 17.04.2009 arvest nr 2 tuleneva põhivõla 703,03 euro osas. Pärast tasaarvestuse teostamist lõpeb hageja nõue. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis A. R-lt välja 340,70 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohtutäituri täitmisteatega ja täitmisaruandega on tõendatud, et kostja poolt on täiturile esitatud kohtudokument tsiviilasjas nr 2-09-67645 ja nimetatud dokumendi alusel sai kostja hagejalt 340,74 eurot. Tõendatud on, et vastav kohtulahend tühistati. Seega oli kostja nõudeõiguse alusdokument seaduslikult tühistatud ja kostja sai hagejalt alusetult raha, mis tuleb kostjal VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel hagejale tagastada. Kostja viitab asjaolule, et ta omab nõuet hageja vastu ja soovib tema vastu esitatud nõuet nimetatud nõudega tasaarvestada, kuid tulenevalt VÕS § 200 lg-st 4 ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja väitel ei ole ta nõude aluseks olevat arvet näidud ja pole saanud esitada sellele vastuväiteid. Seega kostja pole hageja vastu esitatavat nõuet teatavaks teinud ja sellele nõudele on võimalik esitada vastuväiteid. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg 7. Kohus on jätnud otsuse kirjeldavas osas täies ulatuses märkimata kostja menetluse käigus esitatud tasaarvestuse teate. Nimetatud dokumendis kirjeldas kostja detailselt oma nõuet kostja vastu, milline tulenes 17.04.2009 arvest nr 2 ning teatas, et teostab hageja hagis esitatud nõude, s.o 340,74 euro ulatuses tasaarvestuse hageja poolt kostjale esitatud 17.04.2009 arvest nr 2 tuleneva põhivõla (703,03 eurot) osas, mille tulemusena lõpeb hageja nõue kostja vastu täies ulatuses. Tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p-s 18 on Riigikohtu tsiviilkolleegium sedastanud, et VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Seega pidi kohus otsuse tegemisel kosja poolt esitatud tasaarvestuse avaldust igal juhul arvestama ning kohtul oli kohustus hinnata, kas kostjal on olemas kehtiv nõue hageja vastu, mille arvel oleks võimalik teostada tasaarvestus. Eeltoodu väljaselgitamata jätmisega on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 200 lg 4. Kohus on rikkunud ka TsMS § 232 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut, kuna kohus on jätnud arvestamata kostja esitatud tõendid ega ole põhjendanud, miks kohus ei nõustu kostja esitatud faktiliste väidetega arve tunnistamise ja selle osalise tasumise osas. Kostja on esitanud tõendina kohtule 30.06.2009 kostja nimel hagejale esitatud nõude 17.04.2009 arvest nr 2 tuleneva kohustuse täitmiseks. 02.06.2012 istungil avaldas hageja esindaja, et nimetatud nõudega peab ta tutvuma. Seisukohta selle nõude osas, eelkõige hageja poolt arve mittekättesaamise osas hageja ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esitanud vastuväiteid asjaolule, mille kohaselt pöördus kostja juba 30.06.2009 arvest nr 2 tuleneva kohustuse täitmise nõudega hageja poole. Arvestades eeltoodut ning ka kostja 20.03.2012 ja 02.06.2012 menetlusdokumentides esitatut, jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja oma nõuet hagejale teatavaks teinud.

3(5)

Samuti ei ole kohane otsuses märgitu, et hageja ei ole 17.04.2009 arvet nr 2 näinud. Lisaks juba eelviidatud dokumentidele, milles on läbivalt kirjeldatud 17.04.2009 arvet nr 2, esitas kostja 27.09.2012 kohtule ja hageja esindajale ka otse arve koopia. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta, kuid otsuse lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejalt mõisteti kostja kasuks Pärnu Maakohtu 01.02.2010 maksekäsuga välja 22 750 krooni, 23.04.2010 maksekäsk tühistati ning maksekäsu täitmisel laekus hagejalt kohtutäiturile 439,32 eurot, millest 340,74 eurot kanti kostjale üle. TsMS § 474 lg 2 kohaselt, kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse, peab sissenõudja tagastama võlgnikule viivitamatu sundtäitmisega saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused. Kolleegium nõustub, et tagasitäitmisel tekib alusetu rikastumise õigussuhe. Pooled ei vaielnud selle üle, et hagejal on õigus nõuda kostjalt tühistatud kohtulahendi täitmise käigus saadud raha tagasi, kuid vaidlus oli selles, kas kostjal on hageja vastu tasaarvestav nõue ja kas kostja on selle kehtivalt tasaarvestanud. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist ja lg 2 näeb ette, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Avalduse võib teha ka kohtumenetluse käigus. Kostja on tasaarvestuse avalduse esitanud 02.07.2012 menetlusdokumendis (lk 47-48) ja hageja on selle kätte saanud. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuses VÕS § 200 lg 4 ebaõigesti tõlgendanud, tõdedes, et kuna hageja ei ole kostja poolt esitatud arvet näinud, siis pole tal olnud võimalust esitada sellele vastuväiteid ja eeltoodu tõttu on tasaarvestatavale nõudele võimalik esitada vastuväiteid. Kolleegium leiab, et VÕS § 200 lg-s 4 toodu tähendab, et nõuet ei saa tasaarvestada juhul, kui on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Maakohtul oli kohustus hinnata, kas kostjal on olemas kehtiv nõue hageja vastu, millega oleks võimalik teostada tasaarvestus. Tasaarvestava nõude aluseks olevad asjaolud peab esile tooma ja vajadusel nende esinemist tõendama kostja, kes tasaarvestuse avalduse esitas. Kostja selgitas, et ta teostas hageja kinnistul 2009. aastal metsaraietöid ja esitas nende kohta hagejale 17.04.2009 arve nr 2 78 000 krooni tasumiseks. Hageja tasus arve alusel osaliselt ja maksmata on 703,03 eurot (11 000 tuhat krooni), millele lisanduvad viivised. Hageja on väitnud, et ta ei ole arvet saanud ja samuti ei ole ta kostja poolt tehtud tööga täies ulatuses nõustunud, mistõttu ta ei nõustu kostja nõudega ning seeläbi ka tasaarvestusega. Kolleegium leiab, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest järelduks, et kostjal on hageja vastu nõue. Kostja on üldsõnaliselt väitnud, et ta teostas hageja kinnistul metsaraie töid, mille kohta ta esitas arve. Eeltoodust järeldub, et poolte vahel võis olla VÕS § 635 lg 1 järgi

4(5)

töövõtuleping ja kostjal oli oluline nõude alusena esile tuua, milles täpselt pooled kokku leppisid, sealhulgas tööde mahu ja hinna osas, millised tööd tegelikult teostati ja kuidas need hageja poolt vastu võeti. Kostja ei ole selgitanud, millised kokkulepped olid tal hagejaga töö mahtude ja tasustamise osas, kui suures ulatuses raietöid tehti ja kas need on hageja poolt vastu võetud. Seega ei ole kostja esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu. Kuna kostja tasaarvestatava nõude aluseks olevad asjaolud on esitamata ja nende olemasolu tõendamata, siis ei ole võimalik kostja nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kolleegium märgib, et nii pooled kui ka maakohus on käsitlenud tasaarvestatava nõude aluseks olevaid asjaolusid ebaõigesti, seostades nõude olemasolu ainult kostja poolt hagejale esitatud arvega nr 2. Arve on raamatupidamisdokument, mis ei tekita isikutele tsiviilõigusi ja –kohustusi. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda. Maakohtus kantud menetluskulud on õigesti jäetud kostja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.