Muud › Muud hagiasjad

Olmekon

OÜ-

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Mittevaieldavad asjaolud Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja OÜ Olmekon vahel sõlmiti kolm kasutusrendilepingut: 1) 06.03.2007.a kasutusrendileping nr 270306OL (t lk 13-20), millega kostja võttis liisingusse sõiduauto Porsche 911 Carrera 3.6, registreerimistunnusega xxxxxx, maksumusega 789 999,99kr, s.o 50490.20€. Liisingueseme rendiperiood oli 60 kuud, so kuni 15.03.2012.a. 2) 04.04.2007.a kasutusrendileping nr 270404OL (t lk 21-28), millega kostja võttis liisingusse sõiduauto BMW X5 3.0, registreerimistunnusega xxxxxx, maksumusega 679 999,99kr, s.o 43 459.92€. Liisingueseme rendiperiood oli 60 kuud, so kuni 15.04.2012.a. 3) 19.10.2007.a kasutusrendileping nr 271019OL (t lk 29-36), millega kostja võttis liisingusse sõiduauto Mercedes Benz Vito 109 2.1, registreerimistunnusega xxxxxx, maksumusega 250 000kr, s.o 15 977.910€. Liisingueseme rendiperiood oli 60 kuud, so kuni 15.11.2012.a. Renditud vara anti OÜ Olmekon valdusesse ja kasutusse. Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et Olmekon OÜ on 23.09.2009.a tagastanud renditud vara. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 15 024.60€, intressid 102.98€ ja viivise 14 921.62€, kokku 30 049.20€. Menetluse käigus (18.11.2011) hageja vähendas nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhinõude 14 604.60€ ja viivised 14 604.60€, kokku 29 209.20€. Hageja loobus intressinõudest ja tasumata kindlustusmaksete nõudest ning vähendas viiviste nõuet. Hagiavalduse ja lisade kohaselt oli 03.09.2009.a sõlmisid hageja ja kostja OÜ Olmekon vahel kõigi lepingute osas lepingu lõpetamise kokkulepped ja vara tagastamise aktid. Kõigis neis kokkulepetes leppisid pooled kokku, et hageja müüb tagastatud vara ja juhul, kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ning vara

müügiks tehtavaid kulutusi, tasub kostja, OÜ Olmekon, puudujääva summa 10 pangapäeva jooksul pärast vastava nõude esitamist. Kasutusrendilepingute tagamiseks oli hageja sõlminud kostja, Vxxxx Bxxxxxxxx, käenduslepingud: 06.03.2007.a lepingu KÄ-270306OL-1 maksimummääraga 821 600kr, s.o 52 509.81€, 04.04.2007.a lepingu KÄ-270404OL-1 maksimummääraga 707 199.99kr, s.o 45198.62€ ja 19.10.2007.a lepingu KÄ-271019OL-1 maksimummääraga 292 500kr, s.o 18 684.14€. 26.03.2010.a esitas hageja OÜ-le Olmekon nõude rahalise kohustuse täitmiseks järgmiselt: 1) lepingust nr 270306OL kokku 7244.46€, sh tasumata põhiosa pärast vara realiseerimist 6141.25€, intress 17.04€, tasumata kindlustusmakse 114.32€, muud kulud (vara realiseerimiseks tehtud kulud) 941.85€; 2) lepingust nr 270404OL kokku 5027.72€, sh tasumata põhiosa pärast vara realiseerimist 3928.26€, intress 38.03€, tasumata kindlustusmakse 151.10€, muud kulud (vara realiseerimiseks tehtud kulud) 910.37€; 3) lepingust nr 271019OL kokku 2855.36€, sh tasumata põhiosa pärast vara realiseerimist 2184.25€, intress 17.91€, tasumata kindlustusmakse 154.58€, muud kulud /vara realiseerimiseks tehtud kulud) 498.62€. Kostja OÜ Olmekon ei ole nimetatud kohustusi täitnud, mistõttu hageja palus võlgnetavad summad välja mõista solidaarselt mõlemalt kostjalt: OÜ-lt Olmekon, kes on põhivõlgnik, ja Vxxxx Bxxxxxxxx, kes on kohustusi käendanud. Hageja palus välja mõista ka viivised perioodi 04.04.2010-18.04.2011 eest. Pooled on lepingutes kokku leppinud viivise määraks 0,3% päevas iga viivitatud päeva kohta. Arvestuste kohaselt on viiviste summaks kokku 21073.25€, kuid hageja vähendas viiviste nõuet ja palus välja mõista viivised 14 921.62€. Hageja esitas vastuseks kostjate vastuväidetele täiendavad seisukohad (t lk 77-84). Hageja loobus nõudest seoses kindlustusmaksetega summas 420€ ja intressi nõudest summas 102.98€. Hageja vähendas eeltoodu tõttu viiviste nõuet: arvestuslikud viivised olid kokku 17 089.17€, mida hageja vähendas ja palus välja mõista 14 604.60€. Hageja teatas, et lepingute lõpetamise kokkulepetes ei avaldanud kostjad ise soovi vara võõrandada. Hageja vaidles vastu kostjate väitele, et on pahatahtlikult vara võõrandmisega venitanud. Vara müüdi arvestades sõidukite väärtust ja kohalikku keskmist müügihinda tagastamise ajal. Hageja märkis, et hinna alandamise tingis turuolukord: oli Eesti majanduse madalseis ja autode ostu vastu puudus huvi. Ilma hinda alandamata oleks sõidukite müügiperiood kujunenud veelgi pikemaks. Samuti mõjutas sõiduauto Porsche 911 Carrera müügihinda, et tegemist oli luksusautoga. Kostjad ise müügi läbiviimise vastu huvi ei tundud ega autodele ostjaid ei otsinud. OÜ-le Olmekon edastas hageja 16.09.2009.a teatise, kus muuhulgas teavitati kostjat ka sellest, et kui sõidukeid ei õnnestu määratud hinnaga müüa ühe kuu jooksul, siis on hageja sunnitud müügihinda alandama. Teates juhtis kostja tähelepanu ka sellele, et müügiga kaasnevad kulud. Hageja pidi autode müügilt tasuma käibemaksu ja seetõttu seda osa ei saanud arvestada kostja kohustuse katteks. Lepingu 270306OL eseme, sõiduauto Porsche 911 Carrera 3.6, tasumata osa oli lepingu lõpetamisel 385 256.32kr, so 24 622.37€ ja vara müüdi hinnaga 18 481.12€ (mõlemad summad käibemaksuta). Vara pandi müüki hinnaga 374 166.67kr (s.o 23913.61€, km-ta) ja müügipakkumises vähendati hinda umbes iga kuu tagant 4-l korral. Müügiks kulus peaaegu 5 kuud. Lepingu 270404OL eseme, sõiduauto BMW X5 3.0, tasumata osa oli 311 463.95 kr, s.o 19 906.17€ (mõlemad summad käibemaksuta). Vara pandi müüki hinnaga 319 000kr (20389.82€, km-ga), müüdi hinnaga 300 000kr (19 173.494€ km-ga, 15 977.912€ km-ta). Vara müüdi 52 päevaga, milline on mõistlik aeg.

Lepingu nr 271019OL eseme, sõiduauto Mercedes Benz Vito 109 2.1, tasumata osa oli lepingu lõpetamisel 146 676.14kr ( 9374.31€, km-ta). Vara pandi müüki hinnaga 149 000kr (km-ga), müüdi hinnaga 135 000 kr (8628.07€ km-ga, 7190.06€ km-ta). Vara müügi periood oli 36 päeva, mis on mõistlik. Hageja viitas seisukohas sellele, et vara reaalsest müügitulust lähtumine on lubatud, on sätestatud nii lepingute p 10.7 kui ka hageja ja OÜ Olmekon vahel 03.09.2009.a sõlmitud kokkulepetes. Hageja märkis, et ei tegele oma igapäevases tegevuses sõidukite müügiga, mistõttu oli otstarbekas kasutada selleks spetsialiseerunud sõidukimüüjate teenuseid. Müügiteenuse hind kujuneb vastavalt müügitehingu summale (% müügihinnast). Kohustus tasuda müügiga seotud kulud tuleneb lepingute p 10.06 ja lähtudes VÕS § 367 lg 4 on tegemist lisakuludega. Hageja nõuded eri lepingutest olid järgmised: lepingust nr 270306OL tasumata põhiosa pärast vara realiseerimist + kulud müügile 7083.10€ ja viivis 7083.10€; lepingust nr 270404OL tasumata põhiosa pärast vara realiseerimist+ kulud müügile 4838.63€ ja viivis 4838.63€ ning lepingust nr 271019OL tasumata põhiosa pärast vara realiseerimist+ kulud müügile 2682.87€ ja viivis 2682.87€. Pärast menetluse uuendamist 21.02.2013.a esitas hageja täiendava seisukoha (I kd tlk 17-19), kus rõhutas, et on esitanud põhinõude lähtudes hageja ja liisinguvõtja vahel 03.09.2009.a sõlmitud liisinglepingute lõpetamise kokkulepetest, mitte ei öelnud lepingut üles. Kokkulepetes lepiti muuhulgas ka kokku, et lepingust tuleneva nõude liisinguvõtja vastu rahuldab liisinguandja eelkõige vara müügist laekuva raha arvel, kui vara realiseerimisest laekuvast rahast ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub puuduva summa liisinguvõtja. Samuti oli määratud, et vara võõrandatakse Moneklar OÜ või muu liisinguandjale sobiva isiku vahendusel. Hageja oli seisukohal, et antud juhul on pooled kokku leppinud, et liisingueseme väärtuseks on hind, mis kujuneb müügiprotsessi käigus. Muude kulutuste hüvitamise osas tuleb lähtuda seadusest, sest nende osas eraldi kokkulepet ei ole. Kostjate vastuväited Kostjad esitasid kohtule sarnased vastuväited (t lk 62-64, 67-69). Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostjad leidsid, et hageja ei ole piisavalt tõestanud nõude suurust ja põhjendatust. Kostjad leidsid, et vara tagastamise hetkel oli autode turuväärtus kasutusrendilepingute jääkväärtusega samaväärne või isegi suurem. Hageja venitas sõidukite võõrandamisega enam kui pool aastat ja on ilmne, et selle ajaga võib vara hind väheneda ning kostjad ei saa selle eest vastutada. Kostjad vaidlesid vastu ka müügikuludele, sest ei saanud mõjutada seda, kellega ja millistel tingimustel hageja sõlmib kokkuleppeid. Kulud vara võõrandmisele on põhjendamatult suured. Kostjad olid seisukohal, et kasutusrendileping on tüüptingimustega leping ja lepingu punkt, millega pannakse kogu vastutus võõrandamisprotsessi tulemuses üle kostjatele ja ei arvestata vara tegelikku turuväärtust vaid ainult müügihinda, kahjustab kostjate huve. Kostjad ise ei saanud müügiprotsessi mõjutada. Kostja leidis, et vastav kokkulepe on tühine. Kostjad leidsid, et hageja peab tõendama, et vara tagastamise hetkel vara turuväärtus ei vastanud kasutusrendilepingu jääkväärtusele ja hageja on tahtlikult võõrandanud vara alla selle turuhinna. Kostja Vxxxx Bxxxxx esitas täiendava seisukoha menetluse uuendamise järel (t lk 28-29), milles teatas, et liisinglepinguid ei lõpetatud kokkuleppel ja kostja ei saanud mõjutada tingimusi, millistel hageja lepingu ühepoolselt lõpetas. Kostja ei nõustunud jätkuvalt hageja seisukohaga, et sõidukite turuväärtust näitab nende müügihind. Kostja hinnangul on ilme, et sõidukid on võõrandatud vähemalt 20% alla nende tegeliku turuhinna.

Kostja Vxxxx Bxxxxxx vastuhagi Kostja Vxxxx Bxxxxx esitas kohtule 23.02.2012.a vastuhagi, milles palus tunnistada tema ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingud tühiseks. Vastuhageja leidis, et nimetatud käenduslepingud on tühised vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Vastuhageja selgitas, et nimetatud käenduslepingud olid talle peale surutudVxxxx Bxxxxx oli eraisikuna sunnitud võtma solidaarse vastutuse piiratud ettevõtte kohustuse täitmise eest. Vastukostja ei kontrollinud enne lepingute sõlmimist vastuhageja majanduslikku olukorda ja sissetulekuid. Käenduslepingute vastutuse määraks on kokku 116 392.27€, kuigi samal ajal oli Vxxxx Bxxxxxx sissetulekuks tuludeklaratsiooni kohaselt 2007.a 5374.92€, 2008.a 4215.26€ ja 2009.a 2548.25€. Seega oli vastuhageja võtnud endale kohustuse, mis ületab kümnekordselt tema aastasissetuleku. Vastuhageja leidis, et juhul, kui käenduslepinguga on füüsilisele isikule pandud ebamõistlikult suur vastutus – kohustus, mille täitmiseks tal ilmselgelt puuduvad võimalused (vara ja sissetulekud), võib käendusleping olla heade kommete vastasuse tõttu tühine. Seda eelkõige olukorras, kus selline kohustus on pandud tarbijast käendajale ja sellise kohustuse võtmine on toimunud võlausaldaja poolt kallutatuna, tingituna erakorraliselt vajadusest ja/või kogenematusest. Vastuhageja esitas vastuhageja vastuväidetele täiendavad seisukohad (t lk 146-147). Vastuhageja leidis, et vastukostja on jätnud täpsustamata, et tingimused Vxxxx Bxxxxxx käenduseks ja tagasiostukohustuseks on lisatud liisingutaotlusele krediidiasutuse, mitte Vxxxx Bxxxxxx poolt. Vxxxx Bxxxxx ei ole selliseid tingimusi liisinglepingu sõlmimise taotlustes esitanud ja soovinud. Vastuhageja nõustus, et käenduslepingu sõlmimine liisinglepingute juurde on tavapärane tegevus. Käenduslepingut sõlmivatel füüsilistel isikutel ei ole aga võimalik mõjutada lepingute tingimusi. Vastuhageja oli seisukohal, et vastukostjal kui krediidiasutusel oleks tulnud lähtuda ka käenduslepingute sõlmimisel Krediidiasutuste seadusest (edaspidi KAS), heast pangandustavast ja finantsinspektsiooni poolt antud vastutustundliku laenamise nõuetest. Finantsinspektsiooni poolt antud vastutustundliku laenamise nõuete kohaselt on krediidiasutus KAS § 83 lg 3 kohaselt kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Vastuhageja leidis, et vastukostja ei ole teostanud piisavalt põhjalikku analüüsi käendaja majandusliku seisu kohta – ei ole välja selgitanud tema tulusid ja kulusid ja võimet endale võetud kohustust täita. Vastuhageja hinnangul on Krediidiinfo mitteaktiivne faktiraport ebapiisav hindamaks krediidisubjekti maksejõulisust ja võimet endale võetud kohustused täita. Vastuhageja rõhutas, et sõlmitud käenduslepingutest tulenevaid kohustusi ei olnud Vxxxx Bxxxxx suuteline täitma nende sõlmimisest alates. Krediidiasutus ei kontrollinud vastavat asjaolu piisava hoolsusega või ükskõiksusest ja nõudis sellest hoolimata lepingu allkirjastamist. Seega olid sõlmitud lepingud heade kommetega vastuolus olevad ja seadusest tulenevalt tühised. Vastukostja vastus vastuhagile Vastukostja ei tunnistanud Vxxxx Bxxxxxx poolt esitatud vastuhagi ja ei nõustunud vastuhageja seisukohaga, et käenduslepingud on sõlmitud vastuhageja nõrgemat posistsiooni ära kasutades ja seetõttu vastuolus heade kommetega (t lk 126-130). Vastuhageja väited tema nõrgemale positsioonile lepingute sõlmimisel on tõendamata. Hageja kinnitas, et on 03.04, 05.03 ja 15.10.2007.a teinud Vxxxx Bxxxxxx kohta pärinud krediidiinfosse selgitamaks välja vastukostja majanduslikku seisu ja saanud vastused. Kasutusrendilepingute sõlmimise

tingimuseks oli kasutusrendilepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingute sõlmimine. Liisinglepingute tagamiseks käenduslepingute sõlmimine on tavapärane praktika. Vastuhageja sõlmis nii kasustusrendilepingud, lepingute ennetähtaegse lõpetamise kokkulepped kui ka käenduslepingud. Ta sai teovõimelise mõistliku isikuna aru käenduslepingu sisust ja mõistis nende juriidilisi tagajärgi. Vastukostja märkis ka, et Vxxxx Bxxxxx oli põhivõlgniku OÜ Olmekon juhatuse liige, kes kontrollis äriühingu tegevust. Eraisikuna pidi Vxxxx Bxxxxx kui käendaja olema huvitatud, et põhivõlgnik oma kohustusi täidaks. Vastukostja esitas 01.11.2012.a täiendavad vastuväited seoses vastuhageja täiendava seisukohaga (t lk 172-175). Vastukostja viitas, et hageja seisukohad on üldsõnalised ja tõendamata. Vastukostja viitas, et vastuhagejal, kes oli põhivõlgniku juhatuse liige, oli huvi OÜ Olmekon kohustusi käendada, sest ta käendas enda kontrolli all oleva äriühingu kohustusi. Vastukostja viitas Riigikohtu lahendile 3-2-1-64-12, mis käsitleb analoogset olukorda ja kus riigikohus leidis, et enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevate võlgnevuste käendamine ei ole vastuolus heade kommetega. Vastukostja kinnitas, et kontrollis liisinglepingute sõlmimisel ka põhivõlgniku maksevõimet ja kuna viimase lepingu sõlmimise eel oli OÜ Olmekon olnud varasemate kohustuste täitmisel korrektne, ei olnud vastukostja hinnangul takistuseks ka mitteoluline maksuvõlg 1650kr (105.45€). Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Esmalt kohus käsitleb kasutusrendilepingutest tulenevaid kohustusi ning seejärel käenduslepingutesse puuduvat (vastuhagi). Pooltel ei ole vaidlust kasutusrendilepingute sõlmimise ja lõpetamise üle. Kohus tuvastas, et kõigi kolme kasutusrendilepingu üldtingimused on samad, mistõttu kohus ei käsite lepinguid eraldi vaid kõiki koos. Hageja nõue kõigi kolme lepingu alusel koosneb: 1) põhinõudest, mis moodustub järgmiselt: vara soetusmaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist; 2) muudest kuludest, mis kujuneb vara realiseerimiseks tehtud kuludest, s.h vara tagastusteenus, müügieelne tehniline ülevaatus, realiseerimise tasu; 3) viivis eelnimetatud kahe kohustuse mittetähtaegse täitmise eest. Hageja nimetas põhinõude alusena lepingute üldtingimuste p 10.7, mille teise lause kohaselt juhul, kui liisinguandjal ei õnnestu lepingu sellise lõpetamise korral realiseerida vara hinnaga, mis vastab liisinguandja poolt vara soetamiseks tehtud kulutustele, mida ei ole hüvitatud kantud rendimaksetega ning, mis võrdub liisinguvõtja poolt tasumata jäänud rendimaksete ja vara rendiperioodi lõpus kokkulepitud jääkväärtuse summaga, siis on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandajale nimetatud hinna ja tegeliku müügihinna, millest on maha arvatud vara müügiga seotud kulud, vahe vastavalt lepingu punktis 1.5 sätestatud maksetingimustele. Pooltel ei ole vaidlust, et vara tagastamisel ja lepingute lõpetamisel 03.09.2009.a olid renditud vara graafikujärgsed jääkmaksumused järgmised (II kd t lk 4-6): lepingust nr 270306OL (Porsche) 385 256.32kr; lepingust nr 270404OL (BMW) 311 463.95kr ja lepingust nr 271019OL (kaubik Mercedes Benz) 146 676.14kr. Nimetatud summad olid aluseks tasumisele kuuluvate summade arvutamisel.

Kostjad vaidlesid nõudele vastu viitega, et tegemist oli tüüptingimustega lepingutega ja need on tühised VÕS § 42 lg 3 p 5 tulenevalt, kuna kahjustavad kostjaid ebamõistlikult. Viidatud sätte kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. OÜ Olmekon suhtes tuleb lepingu sätte võimalikku tühistust hinnata tulenevalt VÕS § 44 olevast otseviitest. Kohtu hinnangul ei ole vaieldav asjaolu, et kasutusrendilepingute lisadeks olevad üldtingimused on oma sisult ja olemustelt tüüptingimused. Sellel viitavad asjaolud, et need on kinnitatud liisinguandja poolt (kusjuures kannavad nn seerianumbrit) ning et kolmel erineval ajal sõlmitud lepingul on nimetatud üldtingimused täpselt samad. Riigikohus on 06.02.2013.a lahendis 3-2-1-184-12 p 17 asunud analoogse regulatsiooni suhtes arvamusele, et tegemist on tühise tingimusega, kuna kahjustab ebamõistlikult liisinguandjat ja käendajat. Riigikohus leidis: Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega võib liisinguandja viidatud ÜT sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu hüvitisenõude. Kohus leiab, et üldtingimuste p 10.7 tõlgendamisel tuleb asuda seisukohale, et kogu müügiga kaasnev risk on pandud liisinguvõtjale (ja läbi käenduslepingu käendajale)- hüvitis, mida tal tuleb lepingu lõpetamisel hagejale maksta, sõltub peaasjalikult vaid müügist saadavast tulust samas kui kostjad ise müüki ei korralda. Riigikohus on sama lahendi p 18 märkinud, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Käesolevalt on hageja küll märkinud, et kostjad ise ei osalenud müügiprotsessis, kuid ei ole teinud midagi peale müügi alustamisest teatamise 16.09.2009 a kirjaga (t lk 86), et kostjaid müügiprotsessiga kursis hoida või selgitada neile õigust osaleda ise sõidukite müügiprotsessis. Üldtingimustes puuduvad ka sätted, kuidas liisinguvõtjal oleks võimalik müügis osaleda ja p 10.6 ütleb isegi selgesõnaliselt: „Lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara...“. Samuti ei sisalda üldtingimused sätteid selle kohta, kuidas toimub sõiduki hinna alandamine ning selle kohta puuduvad konkreetsed juhised ka eelnimetatud 16.09.2009.a kirjas. Kohtu hinnangul ei olnud kostjatel lepingust tulenevaid võimalusi osaleda müügis (n.t leides ise ostjad) või kui hageja seda ka aktsepteerinud oleks, ei olnud kostjad sellest võimalusest teadlikud, sest liisinguandja ei olnud neid sellest teavitanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et lepingute üldtingimuste p 10.7 on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 tulenevalt osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saaduga. Samas on Riigikohus on aga eelpool viidatud lahendi p 19 asunud seisukohale, et sellises olukorras tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Hageja esitas aga ka seisukoha, et nõude kujunemisel vara võõrandamise hinna arvestamine lepiti hageja ja liisinguvõtja vahel kokku lepingu lõpetamise ja vara tagastamise aktides, mis sõlmiti 03.09.2009.a (t 40-42). Kõigis kolmes aktis on fikseeritud järgmised asjaolud (lühidalt): asjaolu, et liisinguvõtja tagastab lepingu objektiks olnud vara; et üleandmiskohustus loetaks täidetuks vara üleandmisega Moneklar OÜ-le; liisinguandja ei võta endale kohustusi seoses

vara seisukorra, kompleksuse ja funktsioneerimise ning garantiitingimustega; pooled lõpetavad liisinglepingu ja lepingust tuleneva nõude rahuldab liisinguvõtja eelkõige vara müügist laekuva raha arvel; kokkulepe, et vara müümise viisi valib liisinguandja ning, et juhul kui realiseerumisel laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub liisinguvõtja puudujääva summa 10 päeva jooksul nõude saamisest. Kostja vastuväite kohaselt ei saanud liisinguvõtja ise hageja viidatud lepingute lõpetamise ja vara tagastamise aktide koostamises kaasa rääkida ega nende sisu mõjutada. Kohus leiab, et kostja väited on paljasõnalised ega ole kooskõlas lepinguvabaduse üldpõhimõtete ega kehtiva õiguskorraga. Nimelt oli liisinguvõtjal vabadus nimetatud kokkulepete sõlmimisest keelduda. Kehtivates seadustes on reguleeritud lepingute ülesütlemine kui õigusinstrument ja selle tagajärjed, mida kas liisinguandja või -võtja oleks saanud sellisel juhul kasutada. Samuti oli pooltel vabadus jätkata lepingu täitmist. Kokkuleppe sõlmimine nendel tingimustel, mis on 03.09.2009.a aktides fikseeritud, oli liisinguvõtja vaba tahte avaldus mitte aga kohustus. Kostja ei ole tõendanud, et nimetatud aktid sisaldaksid tüüptingimusi: et hageja kasutaks samu välja töötatud tingimusi kõigi klientide puhul või, et liisinguvõtjaga neid tingimusi eelnevalt läbi ei räägitud. Nagu kohus märkis, ei olnud liisinguvõtjal kohustust kokkuleppeid sõlmida ja juba seetõttu pidi ta hindama, kas sellistel tingimustel lepingute kokkuleppel lõpetamine on tema tahe või mitte. Liisinguvõtjal oli seejuures mitmeid valikuid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 03.09.2009.a sõlmitud kokkulepped ei sisalda tüüptingimusi. Siiski hindab kohus seoses kostjate vastuväidetega tagastatud liisingueseme väärtusi nende tagastamise hetkel s.o 03.09.2009.a, kuna vastavalt VÕS § 367 lg 3 tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Poolte vahel ei ole vaidlust, et sõidukid müüdi järgmiste hindadega: Porsche 911 Carrera hinnaga 18 481.12€ (km-ta); BMW X5 hinnaga 15 977.91€ (km-ta) ja Mercedes Benz Vito hinnaga 7190.06€ (km-ta). Pooled vara üle andmisel kokkuleppeliselt vara väärtust ei määranud. Hageja poolt kaasatud automüüja on hinnangud ja pannud sõidukid müüki järgmiselt: Porsche 16.09.2009a hinnaga (summad käibemaksuga) 449 000kr (28696.30€), 14.09.2009.a BMW 319 000 kr (20387.82€) ja Mercedes Benz 14.09.2009.a 149 000kr (9522.56€) (t lk 87, 89-90). Nimetatud hinnad erinevad mõningal määral sõidukite lepingujärgsetest jääkmaksumustest: Porsche 385 256.32kr; BMW 311 463.95kr ja kaubik Mercedes Benz 146 676.14kr. Sõidukite alghinnast on hageja liisinguvõtjat kirjalikult teavitanud 16.09.2009.a kirjaga (t lk 86). Kostja taotlusel tegi kohus järelepärimise maanteemetisse, et selgitada välja sarnaste sõidukite müügihinnad 2009.a kolmandas kvartalis. 30.04.2013.a vastuse (II kd t lk 50) kohaselt ei tehtud 2002.a esmase registreerimisega sõidukiga Porsche 911 Carrera ühtegi tehingud; 2005.a registreeritud sõidukiga BMW X% tehti 12 omaniku vahetuse kannet, neist 7 puhul on alusdokumentidest nähtav ostu-müügi hind, mis kohtu arvestuse kohaselt on keskmiselt 302 690.42 krooni (19345.44€); 2004.a registreeritud sõidukiga Mercedes Benz Vito on tehtud 18 omaniku vahetuse kannet, neist 5 puhul on näidatud ostu-müügi hind, mis kohtu arvestuse kohaselt on 83 400 krooni (5330.23€). Kuna eeldatavalt on hinnad lepingutes koos käibemaksuga, on käibemaksuta hinnad seega 20% võrra madalamad: BMW seega umbes 15476€ ja Mercedes Benz 4264€. Kui võrrelda Maanteeametist saadud andmete alusel arvestatud keskmisi müügihindu (km-ta) lepingu esemeteks olevate sõidukite müügihindadega, selgub, et Mercedes Benz müüdi isegi soodsamalt ja BMW veidi odavamalt, kuid hinnavahe jääb vaid 3% juurde. Kuna Porsche müügitehinguid ei toimunud, ei saa nimetatud sõiduki hinna osas ühest seisukohta võtta. Kostjate vastuväidete kohaselt mõjutas müügihinda negatiivselt asjaolu, et hageja on müügiga pahatahtlikult liialt viivitanud, mis tingis samuti hinna alandamise.

Kohus ei nõustu kostjate väitega, et hageja on müügiga venitanud: kaubik Mercedes Benz ja sõiduauto BMW müüdi piisavalt lühikese aja jooksul- sõidukid anti üle 03.09.2009.a, suunati müüki 14.09.2009 (t lk 86, 89-90) ja müüdi vastavalt 36 ja 52 päeva pärast. Kohtu hinnangul on tegemist suhteliselt kiire müügiga ja kostjate vastuväide on asjakohatu. Kuna sõidukid müüdigi keskmise kohaliku turuhinna sarnases hinnaga, siis ei ole negatiivne mõju mingil moel tuvastatav. Objektiivselt hinnates toimus sõiduauto Porsche müük tõepoolest pikema aja vältel. Sõiduk anti üle samuti 03.09.2009, suunati müüki 16.09.2009 (t lk 86-88) ja müüdi 04.02.2010.a, so 5 kuu pärast. Kuna aga Maanteeameti vastusest nähtub, et terves 2009.a kolmandas kvartalis ei toimunud ühegi sarnase sõiduki omaniku vahetust, puudus ilmselt turul nõudlus selliste sõidukite järele, mis tingis nii pikaajalise müügi kui ka hinna alandamise. Kohus möönab, et Porsche hind alanes müügiprotsessi käigus ca 23%, mis ei ole väike, kuid arvestades müügi perioodi, seda, et hinda alandati 4-l korral väiksemate osade kaupa, ja ilmselget nõudluse puudumist samalaadsete sõidukite järgi, ei ole müügihind ebamõistlikult madal. Kohus märgib siinjuures, et kostjatel oli omal võimalus ostida sobivaid ostjaid, kuid nad ei ole väitnud, et oleks seda teinud ja et hageja oleks keeldunud sõidukit müümast kõrgema hinnaga nende leitud ostjatele. Seega vastas Porsche müügihind tegelikule turuhinnale. Kõik eeltoodu näitab, et ebaõiged on kostjate vastuväited nagu oleks hageja tahtlikult võõrandanud vara alla selle turuhinna. Kohus leiab, et sõidukite müügihindu tuleb arvestada nõude kujunemisel. Hageja palus välja mõista sõidukite müügile tehtud kulutused. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisinglepingute lõpetamisel tagastas liisinguvõtja sõidukid liisinguandjale, kes neid ise ei vajanud ja seetõttu oli vajalik sõidukid realiseerida. Realiseerimisega kaasnevad kulud on kuludeks, mille hüvitamist võib liisinguandja nõuda VÕS § 367 lg 4 alusel liisinguvõtjalt. Vastav kokkulepe oli hagejal liisinguvõtjast kostjaga lepingute lõpetamise aktides (p 5). Kohus leiab, et kostjate vastuväited, et nemad ei saanud valida, kellega hageja sõlmib vara realiseerimiseks kokkuleppeid, ei ole asjakohane, kuna lepingute lõpetamise kokkulepetes on märgitud, keda hageja plaanib vahendajana kasutada. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et hageja on kasutanud just kokkulepetes märgitud äriühingut Moneklar OÜ. Seega oli kostja kokkuleppeid sõlmides teadlik, keda hageja vahendajana kasutab, sai välja selgitada selle äriühingu eeldatavad hinnad ja kujundada oma tahte kokkuleppe sõlmimiseks. Liisinguvõtja otsustas kokkulepped siiski sõlmida. Kostjad ei esitanud ka tõendeid selle kohta, et hageja kasutatud teenusepakkuja oleks olnud ebamõistlikult kallim teisest sama valdkonna teenusepakkujatest ja seega on kulude suurus põhjendatud. Hageja esitas tõendid, millest nähtub, et Porsche realiseerimisega seotud kuludeks (s.h vahendustasu, transport, defekteerimine ja pesulateenus) oli 14736.68 krooni, so 941.85€ (kmta) (t lk 45), BMW seotud kuludeks (s.h vahendustasu, transport, defekteerimine ja eksporti vormistamine) oli 12244.16 krooni, so 910.37€ (km-ta) (t lk 48) ja Mercedes Benz vastavad kulud (lisaks eelnevatele ka uue aku maksumus) olid kokku 7801.68 krooni, so 498.62€ (t lk 51). Kohtu hinnangul on hageja nõue nimetatud kulude nõude osas põhjendatud ja tõendatud. Kokkuvõtvalt kuulub hageja nõue rahuldamisele järgmiselt: leping Porsche osas 7083.10€ (6141.25+941.854), BMW osas 4838.63€ (3928.26+910.37) ja Mercedes Benz osas 2682.87€ (2184.25+498.62), kokku 14604.60€. Pooled ei vaidle selle üle, et liisinguvõtjast kostja ei ole täitunud hageja nõudeid lepingu lõpetamisega seotud kulutuste tasumiseks, kuigi hageja on saatnud kostjale vastavad nõuded (t

lk 43, 46, 49). Pooled ei vaidle ka selle üle, et käendajast kostja ei ole nõudeid täitnud, kuigi ka talle esitati vastavad nõuded (t lk 44, 47, 50). Käendaja kohustus tasuda liisinglepingutest tulenevad nõuded tuleneb lepingutest ja VÕS §

Teise kostja väite kohaselt ei kontrollinud liisinguandaja enne lepingute sõlmimist kostja majanduslikku olukorda ja sissetulekuid. Krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3, mis kehtib alates 01.01.2007a sätestab: Krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja selgitas, et kontrollis nii liisinguvõtja kui käendaja majanduslikku tausta krediidiinfos ja hindas liisinguvõtja senist laenukäitumist. . Kohus märgib, et kuna põhivõlgnikuks oli OÜ Olmekon, siis pidi liisinguandja tulenevalt krediidiasutuste seadusest kontrollima just selle kostja laenuvõimelisust. Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet ega ka tõendeid selle kohta, et liisinguvõtja kui põhivõlgniku suhtes on liisinguandja rikkunud vastuusstundliku laenamise põhimõtet, st sõlminud sisuliselt laenulepingud äriühinguga, kellel puudus laenuvõimekus. Kostja Vxxxx Bxxxxx ei vaidlusta liisinglepinguid kui selle laenusuhte põhilepinguid. Kohus leiab, et käenduslepingutega võttis kostja endale vaid teise isiku kohustuse tagamise kohustuse, mis ei tähenda pikemaajalist süstemaatilist kohustuste täitmist. Käendaja kohustus rakendub vaid siis, kui põhivõlgnik omapoolset kohustust rikub ja seda ei saa lepingut sõlmides eeldada. Pigem on käenduse realiseerimine erand. Kohus leiab, et tagatise puhul ei ole liisinguandja kohustatud eraldi hindama käendaja maksevõimekust. Vxxxx Bxxxxx oli põhikohustuse täitmisest huvitatud ja see kuulus tema mõjualasse, kuna OÜ Olmekon oli tema kontrolli all. Seega leiab kohus, et käenduslepingud ei ole vastuolus heade kommete või avaliku korraga ja vastuhagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Seega vastutavad mõlemad kostjad solidaarselt liisinglepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja on palunud kostjatelt välja nõuda viivised perioodi 04.04.2010-18.04.2011 eest. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud. Kumbki kostja kohustust ei täitnud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku poolse rahalise kohustuse rikkumise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Nimetatud lõike kolmanda lause kohaselt juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus tuvastas, et kõigis liisinglepingutes on pooled kokku leppinud viivise määraks 0,3% võlgnevuselt päevas iga viivitatud päeva kohta. Hageja arvestuse kohaselt on viivised kokku 17 089.17€, kuid hageja vähendas viiviste nõuet ja palus välja mõista viivised põhivõla suuruses summas. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning lõike 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Käesolevalt kohtule teadaolevateks kohtukuludeks hageja tasutud riigilõiv 1597.79€ ja eeldatavaks kohtuväliseks kuluks tema esindaja kulud.

Vastavalt Tartu Maakohtu 11.05.2012.a määrusele oli vastukostja vabastatud riigilõivu tasumisest hagi esitamisel osaliselt summas 1500€. Vastuhageja tasus riigilõivu 97.79€. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus rahuldab hagi, jätab kohus lähtudes TsMS § 162 lg 1 kohus kõik hageja menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Käesolevalt andis kohus vastuhagejale menetlusabi, kuid kuna vastuhagi jääb rahuldamata, tuleb vähem tasutud riigilõiv vastuhagejalt riigi kasuks välja mõista. Kohus vabastas vastuhageja riigilõivust summas 1500€. Riigilõivude määrad on alates 01.07.2012.a muutunud menetlusosalistele soodsamaks. Kohus leiab, et vastuhageja suhtes tuleb kohaldada soodsamat riigilõivumäära. Hagi hinnaks on lähtudes hageja nõudest ja vastuhagi esitamise ajal kehtinud hagi hinna arvutamise põhimõttest 14 604€, millelt tuleb tasuda riigilõivu 650€. Kuna tasutud on 97.79€ tuleb vastukostjalt välja mõista 552.21€. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse vastavalt sama paragrahvi lõigetele 2-8. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.