Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 14.02.2011 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja NM 05.10.2005 käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt AHOÜga (pankrotis) liisingulepingust nr XXX tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Hageja avalduse alusel kuulutati 07.04.2010 välja liisinguvõtja pankrot. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 11 937,27 euro tasumise eest. Käendatava liisingulepingu esemeks oli sõiduauto Chevrolet Lacetti 5D, ehitusaasta 2005. Liisinguvõtja rikkus lepingut, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 16.09.2008 teatise, milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 08.10.2008. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas liisingulepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 andma hagejale üle liisingulepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks IIA OÜ poole. Peale vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle SAAS-le. Vara õnnestus võõrandada hinnaga 4603,81 eurot (km-ta). IIA OÜ ja SAAS esitasid hagejale osutatud teenuste eest arveid kokku summas 336,08 eurot (km-ta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadud summad ei katnud hageja liisingulepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja liisingulepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (km-ta). Võõrandamist ei saa käsitleda pelgalt müügilepingu sõlmimisena hageja ja liisingueseme ostja vahel. Antud juhul soovis liisingueseme soetanud isik kasutada hagejat liisingueseme omandamisel finantseerijana. Isik, kellele vara müüdi, tasub nimetatud summa küll osade kaupa ja koguväärtuse hüvitamiseni jääb liisinguese hageja omandisse. Seadus ei näe ette, et hageja peab oma hüvitisnõudest maha lahutama ka tema omandisse jääva liisingueseme arvelt tulevikus teenitava tulu või muu kasu. Müüki suunamise aktil on näidatud müüki suunamise alghind, millega hageja alustas võõrandamisprotsessi. Tegemist ei ole hageja poolt vara turuväärtusele antud omapoolse hinnanguga. Hoolimata müüki suunamise kõrgemast hinnast ja professionaalse müügiteenusega tegelenud ettevõtte SAAS-i kasutamisest müüjana, ei õnnestunud liisinguesemele ostjat leida kõrgema hinnaga kui 4 603,81 eurot (km-ta). Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 5802,37 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 5284,13 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 151,88 eurot, viivisvõlgnevusest summas 30,28 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest

336,08 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 4603,81 eurot (km-ta). Juhindudes eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada hagejale 1198,56 eurot. Kostja vastuväited 30.03.2011 hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt vara müügiaktist nr XXX ilmneb, et tegemist ei ole vara võõrandamise lepinguga. Seega on tegemist olukorraga, kus üks liisinguvõtja on asendunud teise liisinguvõtjaga. Üldtingimused ei näe ette kahjude ja kulude hüvitamist ühe liisinguvõtja asendumisel teisega, sest liisingulepinguga ei toimu võõrandamist. Hageja poolt tõendina esitatud sõiduki müüki suunamise akti kohaselt suunati liisinguese müüki alghinnaga 95 000 krooni, seda hinda tuleb käsitleda liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel. Kuna liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel oli 95 000 krooni (6071,61 eurot) ja jääkväärtus 82 678,67 krooni (5284,13 eurot), siis ületab hagejale jäänud tagastatud liisingueseme väärtus tunduvalt liisingueseme arvestusliku jääkväärtuse. Seega puudub hagejal sisuliselt nõue liisinguvõtja vastu. Kostja on m.h esitanud vastuväited ka hageja nõudele vara tagastamise ja realiseerimisega seonduvate kuludele summas 336,08 eurot. Menetluse käik 12.03.2013 ja 16.04.2013 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas toimunud kohtuistungil jäid hageja ja kostja eelnevalt kohtule kirjalikult esitatu juurde. Kohus teatas pooltele, et teeb otsuse teatavaks 16.05.2013.a. kell 15.00 kantselei kaudu ja lahend on kättesaadav www.e-toimik.ee kaudu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale 16.09.2008 teatise, milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Hageja palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja kuni 14 päeva teatise kättesaamisest. Hageja teavitas liisinguvõtjat, et kui liisinguvõtja ei likvideeri võlgnevusi tähtaja jooksul loeb hageja lepingu ülesöelduks ning liisinguvõtjal tuleb vara tagastada. Lisaks teavitas hageja liisinguvõtjat, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist võõrandamisele ning kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata liisinguvõtja võlgnevusi hageja ees, tuleb liisinguvõtjal hüvitada hagejale puudujääv summa (tl 32-33). Liisinguvõtja sai teatise kätte 23.09.2008 (tl 34). Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks 08.10.2008. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva (tl 17). Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus liisingulepingu ülesöelduks. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja teatas kostjale liisingulepingust tekkinud võlgnevusest ning andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja 14 päeva (tl 35), kostja võlgnevust hagejale ei tasunud. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt juhul, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine).

Hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja vastu on 5802,37 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 5284,13 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 151,88 eurot, viivisvõlgnevusest summas 30,28 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 336,08 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 4603,81 eurot (km-ta), hageja on kostja vastu esitanud nõude 1198,56 euro hüvitamiseks (tl 19). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõudes tuginenud nii liisingulepingu üldtingimuste p-le 3.7 kui ka VÕS § 367-lg 1 ja lg 3 sätestatule. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Kostja vastuväidete kohaselt ilmneb vara müügiaktist nr XXX, et tegemist ei ole vara võõrandamise lepinguga, vaid sõlmitud on uus liisinguleping AR(nr XXX maksumusega 85 000 krooni). Hageja on kohtule esitanud tõendina tagasimüügilepingu nr XXX (tl 122), millest nähtuvalt Hansa Liising Eesti AS ja SAAS on vaidlusalusele liisinguvarale sõlminud 12.03.2009 tagasimüügilepingu (tl 119-120), mille kohaselt oli SAAS-il kohustus osta ja Hansa Liising Eesti AS-l müüa liisinguesemeks olnud sõiduauto AR ́iga sõlmitud liisingulepingu lõppemisel 15.03.2013. VÕS § 238 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping). Kohus selgitab, et olenemata asjaolust, mille kohaselt on liisinguleping VÕS-is liigitatud kasutuslepingute alla on liisingulepingu näol tegemist segatüübilise lepinguga, milles on kasutus-, võõrandamis- ning käsunduslepingu elemente, oma funktsiooni poolest on liisinguleping siiski eelkõige krediidileping. VÕS § 367 sätestatu mõttest tulenevalt ei peaks liisinguvõtja vastutus liisingulepingu ülesütlemise korral oluliselt erinema sõltuvalt sellest, kas liisingese võõrandatakse viisil, mille kohaselt isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel. Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse määramise üle. Kohus nõustub kostjaga, et, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei määratud vara tagastamisel sõiduauto väärtust kindlaks. Hageja on seisukohal, et vara turuväärtuseks on müügihind, sest liisingueseme turuväärtus selgub alles reaalse müügi käigus. Kostja vastuväite kohaselt on vara turuhinnaks esialgne müüki suunamise hind, kuna ei ole mõistlik arvata, et sõiduk suunati müüki hinnaga, mis oli madalam keskmisest kohalikust turuhinnast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata võõrandamisest on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtule esitatud tõendite kohaselt suunati sõiduk 19.01.2008 müüki hinnaga 95 000 krooni s.o 6071,61 eurot (km-ga, tl 51) s.o 5145,43 km-ta ning müüdi 12.03.2009 maksumusega 85 000 krooni s.o 5432,49 eurot (km-ga, tl 24, tl 49) s.o 4603,81 eurot km-ta, hinnavahe on 10,50%. Kohtu hinnangul on antud juhul hinnaerisus lubatav ja aktsepteeritav. Hageja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik (ca kahe kuu jooksul, tl 24), mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Lisaks märgib

kohus, et hageja on esitanud tõendid (tl 95-96), millest nähtuvalt on portaalis www.auto24.ee müüdud ajavahemikul 09.01.2009 kuni 12.03.2009 nelja Chevrolet Lacetti sõiduautot, ehitusaastaga 2005, mootor 1,6 ning võimsus 80 kw. Sõiduautode keskmiseks hinnaks oli 5093,75 eurot (km-ga), mis on kohtu hinnangul vastavuses vaidlusaluse sõiduauto müügihinnaga TsÜS § 65 mõistes. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab konkreetse liisingueseme sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks võtta müügihinna, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja oma vastuväidetes vara turuväärtuse kohta tuginenud Hansa Liising AS-le 10.12.2008 esitatud taotlusele (tl 112, tl 127). Kohtule ei nähtu esitatud tõendist antud juhul seos vaidlusaluse varaga, kas tegemist oli reaalse sõiduauto liisingulepingu sõlmimise sooviga vms. Kohus jätab esitatud tõendi TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Kohus juhib kostja tähelepanu, et hageja on oma nõude arvutamisel lähtunud käibemaksuta müügihinnast summas 4 603,81 eurot. Kostja aga oma vastuväidetes käibemaksuga summadest – algne liisingueseme müügi suunamise hind oli 95 000 krooni käibemaksuga, mitte käibemaksuta. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja selgitanud, et hageja ei teatanud vastavalt üldtingimuste p 7.5 liisingueseme tagastamise aja ja koha kohta, seega tuleb auto lugeda viivitamatult tagastatuks. Vara vastuvõtmise aktis on märgitud, et pretensioone sõiduki tehnilise seisukorra kohta ei ole, seega ei ole õigustatud hageja nõue müügiks ettevalmistamise osas. Lisakulud kolmandatele isikutele (IIOÜ ja SAAS) ei ole õigustatud põhjusel, et vajadus taoliste lepingute sõlmimiseks ei tulene kostja tegevusest. Kuna hageja tegevusalaks on m.h transpordivahendite omandamine ja võõrandamine, siis võinuks ta kõnesoleva sõiduki realiseerida ise ning vara tagastamise ja realiseerimisega seonduvate kulude nõue kostja vastu summas 336,08 eurot on alusetu. Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Liisinguandja tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Kohtu hinnangul on antud juhul hageja poolt nõutavad müügikulud summas 159,78 eurot km-ta VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud (tl 28-29). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taastati sõiduauto reaalne valdus hagejale üle antud 12.12.2008 (tl 50) IIOÜ kaasabil 10.12.2008 (tl 52). Kohus ei nõustu kostjaga, et antud juhul tuleb vara viivitamatult tagastatuks lugeda ning hageja nõue tagastusteenuse osas rahuldamata jätta. Kostja vastuväited auto tagastusteenuse kulu väljamõistmisele seisnevad üksnes selles, et kostja ei teadnud, millal ja kuhu auto tuleks tagastada. Need vastuväited ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli kostja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud auto viivitamatult hagejale tagastama. Kui kostjale jäi auto tagastamise korras midagi ebaselgeks, oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole pöörduda, seega loeb kohus põhjendatuks vara tagastamisteenuse kulu summas 127,82 eurot km-ta (tl 26-27). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt

arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Seega asub kohus seisukohale, et hagi tuleb remondikulude (22,92 eurot km-ta) hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata (tl 30-31). Samas on kohus seisukohal, et vara realiseerimisel teostatud tehniline kontroll on põhjendatud kuluks, seega tuleb hageja nõue 25,55 eurot km-ta ulatuses rahuldada (tl 30-31). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja põhinõude summas 1145,36 eurot. Hageja palub välja mõista viivisevõlgnevuse summas 30,28 eurot. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 8). Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et põhivõlgnik rikkus maksekohustust. Kohus arvestades, et tegemist on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et hageja viivisenõue on 30,28 euro osas põhjendatud (tl 21-23). Hageja palub välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus juhib hageja tähelepanu VÕS § 113 lg-le 6, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,25% põhivõlalt summas 1145,36 eurolt päevas alates 14.02.2011 kuni põhivõla tasumiseni. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud faktilised asjaolud peavad olema kohtule esitatud tõenditega tõendatud ja kontrollitavad. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevuse summas 1175,64 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (1175,64 eurot -30,28 eurot= 1145,36 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 1198,56 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 98,1 % ulatuses kostja ning 1,9 % ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.