Z O hagi JK’i vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja Z O (isikukood XXX, elukoht XX)
esindajad
Hageja lepinguline esindaja Jaan Brikker (Jaan Brikkeri Õigusbüroo, Begoonia tee 4, Viimsi alevik, 74001 Harjumaa, elektronpost [email protected]) Kostja JK (isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja TA (XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
17.04.2013.a
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja Z O, lepinguline esindaja Jaan Brikker tõlgi Nadežda Paukson’i juuresolekul
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista JK’ilt Z O kasuks mittevaralise kahju hüvitis 3500 eurot. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (03.05.2013). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu
2-12-54490 tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja menetluse käik
1.Z O (hageja) esitas 20.12.2012 maakohtue hagi JK’i (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus jätab otsuse kirjeldavas osas märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 444 lg 1).
2.Kohus lahendas asja sisuliselt kostja osavõtuta TsMS § 414 lg 3 tulenevalt, kuna 14.03.2013 määratud kohtuistung lükati kostja haigestumise tõttu edasi (tl 97). Kostja esindaja esitas tõendi haigestumise kohta enne 17.04.2013 määratud kohtuistungit (tl 116117). Kostja esindaja ei taotlenud kohtuistungi edasilükkamist. Kohus on selgitanud menetlusosalistele asjaolusid õiguslikust ja faktilisest küljest ning pool on saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta (tl 62). Maakohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
4.Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hagejat hammustas 20.08.2011 kella 18:15 ajal XXX aias (endine XXX) koer. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas hagejat hammustas kostja koer.
5.Puudub vaidlus, et hageja viibis XXXaias, kostja on tema naaber (XXX) ja kostjal on koer (tl 9-10). Dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et hammustused tekitasid hagejale kehavigastuse, so hulgaliselt parema käsivarre rebendhaavu ning küünar- ja kodarluu mitmekillulisi suure nihkega murde ning kodarluunärvi kahjustusi (väljavõte haigusloost, tl 20-21, 23-26, väljavõte ambulatoorsest kaardist, tl 33). Hagejal on tuvastatud 14.11.2011 Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti otsusega nr 801702 keskmine puue, millest tingituna vajab hageja regulaarset kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel ja riietumisel (tl 14-19). Dokumentidest nähtub, et puue tuleneb käsivarre murrust, ehk see on tingitud koera hammustustest. Hagejal on tuvastatud 27.09.2012 Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti otsusega nr XXX raske puue, millest tingituna vajab hageja igal ööpäeval kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel, juhendamist, järelevalvet kuni 31.10.2015 (tl 27-28). Nimetatud otsusest ja terviseseisundi kirjeldusest nähtub, et üheks puude põhjustavaks asjaoluks on parema käe traumajärgse liikuvuse piiratus (tl 27-32). Hageja seletas, et ta ei saa liigutada paremat kätt ning ta vajab igapäevastes tegevustes abi. Hageja kannab käetuge, mida kohus kajastas protokollis (tl 126). Kuigi hageja viitab, et tema puue tuleneb üksnes koera hammustustest, siis terviseseisundi kirjeldusest nähtuvalt on hagejal diagnoositud ka teisi tervisehäireid, mis eeldatavalt põhjustavad püsivat töövõimetust ja puuet (diagnoosid, tl 30).
6.Hageja on oma nõude rajanud loomapidaja riskivastutusele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 järgi loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest. Riskivastutuse eesmärgiks
2-12-54490 on eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst (VÕS § 1056 lg 1). Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada vastutava isiku tegu kui kahju põhjust.
7.Kostja leiab, et tema ei vastuta, kuna on tõendamata, et hagejat hammustas just tema koer. Kostja seab kahtluse alla selle, et hageja tundis rünnatavas koeras ära tema koera. Samas ei eita kostja, et tal on koer. Loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-175-07 p 10).
8.Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejat hammustas kostja koer, keda kostja peab XXX asuvas majapidamises. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ründas teda naabri JK’i koer. Hageja istus aias, kui järsku nägi enda ees koera, kes tema poole hüppas ja teda kaks korda käest hammustas (tl 125-126). Tunnistaja PN’i ütluste kohaselt oli tema aias pärast hageja ründamist naabri JK’i koer (tl 126). Tunnistaja PN selgitab, et ta ei tunne koeratõuge hästi. Kohtu hinnangul ei anna asjaolu, et tunnistaja PN on esialgu rünnanud koera tõuks pidanud kaukaasia lambakoera, ütluste usaldusväärsuses kahelda. Tunnistaja PN’i ütluste kohaselt tunneb ta naabri koera kutsikast peale. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et hageja ja tunnistaja tundsid ära, et tegemist oli naabri koeraga. Tunnistaja JN ütluste kohaselt, kes saabus sündmuskohale vahetult pärast koera ründamist, nägi ta XXX poolt tulemas naabri koera, kes jooksis oma krundile XXX läbi lahtise jalgvärava. Ka tunnistaja JN kinnitab, et ta tundis ära naabri koera (tl 127).
9.Väärteomenetluses kogutud tõendeid ja väärteomenetluses tehtud otsust (sarnaselt kriminaalasjas kogutud tõendite ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusega) saab kasutada tsiviilasjas asjaolude tõendamiseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-105-06, p 10). KL’i poolt protokollitud ütlusi hindab kohus dokumentaalse tõendina (väärteomenetluse toimik, tl 11). Nimetatud protokollist tulenevalt oli koer XXX majast välja saanud. KL jättis värava lahti ning hiljem jooksis koer hoovi tagasi. JK ei ole väärteomenetluses eitanud, et hagejat võis hammustada talle kuuluv koer (väärteomenetluse toimik tl 18). Kostjat on väärteokorras karistatud Saku valla koerte ja kassida pidamise eeskirja § 3 lg 1 rikkumise eest rahatrahviga (väärteomenetluse toimik tl 28). Hageja ja tunnistajad on ütlustega kinnitanud, et nimetatud piirkonnas teisi lahtiselt ringijooksvaid koeri ei ole. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on leidnud tuvastamist, et kostja vastutab VÕS § 1060 järgi.
10.Suurema ohu allikaga põhjustatud kahju eest vastutust ette nägevate sätetega määratletud kaitstud õigushüved määratlevad ära ka suurema ohu allikaga seotud ohu realiseerumise korral hüvitamisele kuuluva kahju, sest vastavate kaitstud õigushüvede kaudu on muu hulgas määratletud suurema ohu allika valitseja vastutust ettenägevate õigusnormide kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 tähenduses.
2-12-54490 Hüvitamisele kuulub üksnes kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju. VÕS § 127 lg 2 järgi kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja on jätnud nõutava hüvitise summa hagis märkimata ja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele ka riskivastutuse realiseerumise korral (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-85-08 p 11). VÕS § 134 lg 2 järgi isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.
11.Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, praegusel juhul kostja koera poolt hagejale kehavigastuse tekitamisega. VÕS § 134 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Asjaolu, et koer tekitas hagejale vigastusi, on dokumentaalselt tõendatud (väljavõte haigusloost, tl 20-21, 23-26, väljavõte ambulatoorsest kaardist, tl 33).
12.Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi diskretsiooni alusel. Hüvitise suurus sõltub kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 134 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-07, p 13). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 134 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-08 p-d 13 ja 14). Perearsti tõendi kohaselt kestab koera tekitatud vigastustest paranemine vähemalt 4 kuud ning hageja vajab taastusravi (tl 22). Tõendamist on leidnud, et hageja käe normaalne talitus ei ole taastunud.
13.Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma määramisel tuleb järgida kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-81-05 p 17). Hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel arvestab kohus kõigi eelnevate asjaoludega: hageja üleelamised, kannatused ja valu pärast koera hammustamist,
2-12-54490 operatsioonid, käe normaalse talituse mittetaastumine. Kostja ei ole hagejalt vabandust palunud ega oma abi pakkunud (tl 126). Püsiv vigastus on tinginud hageja elukorralduse muudatuse, kuna hageja ei saa paremat kätt liigutada. Samas tuleb arvestada, et hagejale määratud puue ei tulene üksnes koera hammustustest, kuna terviseseisundi kirjeldusest nähtuvalt on hagejal diagnoositud ka teisi tervisehäireid, mis eeldatavalt põhjustavad püsivat töövõimetust ja puuet (diagnoosid, tl 27-28, 30). Kuna arvestada tuleb varasemat kohtupraktikat, siis kohus tugineb hüvitise suuruse hindamisel Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsile („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008.aastal“, kättesaadav http://www.nc.ee). Arvestades eeltoodust peab kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 3500 eurot. Menetluskulud
14.Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.