Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Sirje Õunpuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. aprill 2013. a, Tallinnas Tartu mnt kohtumajas
Tsiviilasja number
2-12-24034
Tsiviilasi
PTLOÜ hagi RJW osaühingu eurot ja viiviste nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja PTLOÜ (registrikood XXX; asukoht XXX). Kostja RJW osaühing (registrikood XXX; asukoht XXX), tema seaduslik esindaja juhatuse liige JW.
Istungi toimumise aeg
21.märts 2012. a.
Istungil osalenud isikud
Kostja seaduslik esindaja JW
vastu võlgnevuse 500
500 eurot Tsiviilasja hind
Jätta hagi rahuldamata. Kohtukulude jaotus Menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil Hageja nõue ja põhjendused
Kostja RJWosaühing kauba saatjana ja PTLOÜ vedajana sõlmisid 12.04.2012.a. veolepingu nr 3/04. Hageja kohustus teostama kaks autovedu Lätist Venemaale. Hageja teostas veod vastavalt lepingutingimusele ja esitas kostjale arved nr 30-04-12/4 2000 euro tasumiseks ja nr 07-05-12/9 2500 euro tasumiseks. Kostja keeldus arveid tasumast. 05.06.2012.a. hageja saatis kostjale võlanõude, kuid kostja arveid ei tasunud. 15.06.2012.a. tasus kostja hagejale 4000 eurot ja jättis tasumata 500 eurot. Hageja taotleb kostjalt välja mõista põhivõlg 500 eurot ja lepinguga kokkulepitud viivis 0,5 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud ööpäeva eest, s.o. arve Nr 30-04-12/4 viivitus 21 päeva x 10 EUR = 210,00 EUR; arvele Nr 07-05-12/9 viivitus 14 päeva x 10 EUR = 140,00 EUR; arvele Nr 07-05-12/9 tasumata jäänud 500 EUR viivitus 25 päeva x 2,5 EUR= 62,50, kokku viiviseid 412,50 EUR. Nõude summa kokku on 912,50 EUR. Kohtukulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et RJWosaühing ei ole oma kohustusi, mis tulenevad pooltevahelisest veolepingust rikkunud. Leping oli sõlmitud 12.04.2012. Lepingus ettenähtud veotasu oli 1700 eurot ühe veose eest, ehk 3400 EUR kokku. Nimetatud summa tasus kostja hagejale 15.06.2012.a. ja lisaks tasus veel trahvisanktsioonid, kuigi hageja ei olnud neid põhjendanud. Kokku tasus kostja hagejale 4000 eurot ja leiab, et ei võlgne hagejale rohkem midagi. Pooled olid veotasus kokku leppinud: üks vedu 1700 eurot. Hageja esitas kostjale kooskõlastamata veoarved 2000 eurot (märgitud, et 3 seisupäeva =300 eurot) ja teine arve 2500 eurot (8 seisupäeva =800 eurot). Vastavalt pooltevahelisele veolepingule makstakse ülenormatiivne seisak tellija ehk kostja poolt vaid seisulehe alusel, kus peavad olema kaubasaatja, kaubasaaja tolli- ja laoasutuste templid ja allkirjad. Kostjale hageja poolt esitatud seisulehtedel puuduvad allkirjad ja on vaid ebaselged templijäljendid. Nimetatud asjaolu peab kostja piisavaks põhjuseks, et jätta tasumata seisakupäevade eest. Hageja on seisakupäevade hulka arvestanud ka puhkepäevad ja riikliku püha, mis rahvusvaheliste autovedude väljakujunenud praktikas ei kuulu seisakupäevadena arvestamisele ja tasutakse vaid juhul kui pooled on lepingus selles eraldi kokku leppinud. Käesolevalt ei olnud pooltel sellist kokkulepet. Sõlmitud veolepingus pooled leppisid samuti kokku ( p.9 ), et vedaja tasub auto laadimisele mitteesitamise eest trahvi 100 eurot ööpäevas. Lepingust ja CMR saatelehtedest nähtuvalt pidi vedaja autod andma ette laadimiseks 19.04.2012.a., kuid autod saabusid pealelaadimisele 20.04.2012.a., seega hilinesid ööpäeva. Pärast hagejalt arvete saamist kostja teatas hagejale, et ei nõustu arvetel märgitud summadega ning palus arved parandada või esitada kreeditarved. Hageja kostjale ei vastanud ja hoidus võimalustest kompromissläbirääkimisteks. Kostja oli lõpuks sunnitud esitama hagejale vastuarve nr.2012058, et tasuda hagejale põhjendatud arve. Sellele arvele hageja ei ole vastuväiteid esitanud. Hageja on kohtule esitanud pooltevahelise lepingu, kuid enda juurdekirjutustega, mis on tehtud pärast lepingu allkirjastamist. Kostja taotleb jätta hagi rahuldamata, sest kostja on oma lepingulised kohustused täitnud ja hageja lisanõuded ei ole põhjendatud.
Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:
-
poolte vahel oli sõlmitud 12.04.2012.a. veoleping kahe koorma torude veoks Riiast Venemaale Moskva oblastisse; - vedajaks oli hageja ja veo tellijaks (saatjaks) kostja; - hageja kohustuseks oli laadida kaup 19.04.2012.a., toimetada see CMR saatelehel näidatud aadressile, Moskva oblast Mõtištši, 23.04.2012.a. Lisaklausel oli, et kohaletoimetamise kuupäev sõltub piiri ületamisest ja järjekordadest piiril; - kostja kohustuseks oli maksta veotasu 2x1700 eurot 16 pangapäeva jooksul pärast arve ja CMR saatelehe koopia saamist; - pooled leppisid kokku trahvidena sanktsioonid: a) veoki mitteesitamisel pealelaadimisele tasub vedaja 100 eurot ööpäevas; b) ülenormatiivse seisaku eest tasub tellija 100 eurot ööpäevas, kuid seda ainult seisakulehtede alusel, kus on määratud kuupäevad, aeg ja allkirjad, samuti saaja, saaja tolli või laoasutuste templid; - hageja toimetas kauba lepingus näidatud sihtkohta ja andis selle kauba saajale üle pretensioonideta ; - hageja esitas kostjale arved nr 30-04-12/4 (2000 euro) ja nr 07-05-12/9 (2500 euro); - hageja esitas kostjale 05.06.2012.a. kirjaliku pöördumise arvete tasumiseks, kostja 11.06.2012.a. esitas hagejale kirjaliku põhjenduse arvete mittemaksmiseks ja kompromissettepaneku; - 15.06.2012.a. tasus kostja hagejale vedude eest 4000 eurot. Pooled ei vaidle ka selle üle, et asjas kohalduvad eelkõige rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätted, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. CMR konventsioon ei reguleeri veotasu maksmist. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli 12.04.2012.a. sõlmitud veoleping. Tulenevalt VÕS § 774 lg-st 1 kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale) ning saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). VÕS § 787 lg 1 kohaselt tuleb veotasu ja seisuraha vedajale maksta veose üleandmisel saajale. Seega on veotasu maksmine saatja põhikohustus, mis on vastastikuses seoses vedaja vedamiskohustusega. Pooled on lepingus kokku leppinud, et veo tellija RJW osaühing tasub veotasud 16 pangapäeva jooksul pärast arve ja CMR koopia saamist. Hageja andis nõutud dokumendid kostjale üle 3. ja 10. mail 2012.a., millest tulenevalt olid arvete tasumise tähtajad vastavalt 25.05.2012.a. ja 01.06.2012.a. Poolte vahel on vaidlus arvete suuruse üle, mis puudutab ülenormatiivse seisuaja eest tasutavaid trahve. Arve nr 30-04-12/4 suuruseks on 2000 eurot s.h. kokkulepitud veotasu 1700 eurot ja 3 seisakupäeva eest 300 eurot (t.l. 3-6 ja 8). Arve nr 07-05-12/9 suuruseks on 2500 eurot s.h. kokkulepitud veotasu 1700 eurot ja 8 seisakupäeva eest 800 eurot. Kostja leiab, et seisakulehed, mille alusel toimub tasumine ülenormatiivsete seisakute eest, ei ole vormistatud nõuetekohaselt. Kaubasaaja allkirjad seisakulehel peaksid tõendama, et kauba saaja nõustub märgitud seisakutega. Tellija maksab vaid juhul, kui seisakud on tekkinud kaubasaaja või ekspedeerija süül. Antud juhul ei ole kostjale selge, kas seisakud on tekkinud vedaja või mõne teise ametkonna süül. Kostja eeldab, et seisakud olid, kuid kuna hageja on jätnud need lepingu nõuete kohaselt vormistamata, siis kostja hüvitas hagejale seisakute eest 600 eurot. Kuna hageja kostja ettepanekule astuda läbirääkimistesse ja lahendada vaidlus
kompromissiga, ei reageerinud, siis ei olnud võimalik välja selgitada seisakute põhjendatus ja kostja kompenseeris hagejale hea tahte märgina osa seisakupäevadest (t.l. 56). Kohus leiab, et kostja seisukoht on põhjendatud. VÕS § 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud. Vastavalt pooltevahelise veolepingu p.-le 8 oli tellija s.o. kostja kohustuseks maksta veotasu 2x1700 eurot. Samuti lepingu p.9 kohaselt pidi tellija tasuma ka ülenormatiivse seisaku eest, kuid seda tingimusel, et vedaja esitab seisakulehed, kus on märgitud kuupäevad, aeg, saaja või saaja tolli- ehk laoteenistuste allkirjad koos templitega (t.l.3-6 ja 49). Nimetatud lepingukohase tingimuse jättis vedaja täitmata. Esitatud seisakulehed olid täidetud vaid vedaja autojuhi poolt, neil puudusid saaja või teiste lepingus nimetatud isikute allkirjad. Seisakulehele pandud templid osaliselt ei olnud loetavad (t.l. 52 ja 54). Kuna hageja ei täitnud oma lepingulist kohustust nõuetekohaste seisakulehtede esitamiseks, oli kostjal õigus keelduda tasu maksmisest ja hagejal ei ole õigust nõuda viivist. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et tingimused seisakulehtedele olid lepingusse sisse kirjutatud eesmärgipäraselt ja poolte soovil, et vältida hilisemaid vaidlusi (t.l. 96). Hageja ei ole kohtule selgitanud, miks seisakulehed ei vastanud lepingus kokkulepitud tingimustele ega ole ka tõendanud, et seisakud olid põhjendatud ja ei sõltunud vedajast. Samuti on hageja jätnud põhjendamata, miks ta seisakuaja hulka on arvanud riikliku püha ja puhkepäevad, mida rahvusvahelises kaubaveos väljakujunenud praktika kohaselt ei tehta. Kohus leiab, et kostja on täitnud veotasu maksmise lepingulise kohustuse. Kuigi hageja on rikkunud lepingu p.-s 9 kokkulepitud ülenormatiivse seisaku tõendamise tingimusi ja kostjal oli alus keelduda seisaku eest tasumisest, on kostja tasunud ka seisakupäevade eest, osas mida ta pidas põhjendatuks. Kuna hageja ei asunud kostjaga läbirääkimistesse seisakute põhjendatuse osas, tegi kostja iseseisvalt otsuse ja tasus seisakupäevade eest osaliselt. Kostja tegevus ei tähenda, et ta oleks hageja poolt esitatud arveid täielikult aktsepteerinud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. .
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.