Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub see jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht Hageja nõue põhineb sellel, et 20.02.2009 kanti hageja arveldusarvelt kostjale üle 105 000 krooni (6 710,72 eurot) selgitusega „laenu tagastamine“, laenu tagastamise ajal oli kostja hageja juhatuse liige ning see ülekanne oli tehtud 15 kuud enne pankrotimenetluse algatamist. Kostja vaidles hagile vastu, kuna väljamakse tegemise ajal oli hageja maksejõuline. Antud väidetele hinnangu andmiseks tuvastab kohus esmalt faktilised asjaolud. Poolte vahel puudub vaidlus, et poolte vahel oli laenusuhe, kostjale kanti hageja poolt 20.02.2009 üle 105 000 krooni ning kostja oli hageja juhatuse liige (t lk 81). Hageja pankrotimenetluses nimetati ajutine haldur 12.05.2010 (t lk 77). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgi „tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.“ PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi „kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.“ Antud asjas on tuvastatud, et ajutine haldur nimetati 12.05.2010, rahaline kohustus täideti kostjale 20.02.2009, s.o vähem kui kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning et kostja oli võlgniku juhatuse liige ehk lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses. Seega on rahalise kohustuse kehtetuks tunnistamise eeldused PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi täidetud. Tehing, millega väheneb võlgniku vara kahjustab võlausaldajate huve. Hagi rahuldamata jätmiseks peab kostja tõendama, et hageja oli laenu tagastamise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kostja ongi väitnud, et hageja oli tehingu tegemise ajal maksejõuline. Kohus analüüsib järgmisena kostja vastuväidet. Kostja tugineb oma vastuväites bilansil ja kasumiaruandel. Kostja väitis, et kuigi esines kahjum ei esinenud maksejõuetust, kuna omakapital oli positiivne. Antud asjas esitatud hageja 2008a majandusaasta aruande väljavõttest nähtub, et 2008a-l oli hagejal vara 5 788 486 krooni ja kahjum 109 310 238 krooni (t lk 9-10). Hageja heidab bilansile ette seda, et bilanss ei kajasta tegelikku olukorda, kuna selles ei olnud kajastatud 18.04.2008 garantiikirjast tuleneb kohustus summas 1 500 000 eurot, millega hageja garanteeris AS XXX võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmist (t lk 11-12). Kostja ei vaidle vastu sellele, et antud garantiikirjast tulenev kohustus bilansis ei kajastu, kuid selgitas, et see ei peagi bilansis kajastuma, kuna tegemist on bilansivälise kohustusega – nimelt ei olnud teada, kas see kohustus tekib või mitte. Arvestades AS XXX majanduslikku seisu (2008a majandusaasta aruande järgi vara 102 992 323 krooni, t lk 13) ei pidanud kostja eeldama, et nimetatud äriühing ei suuda oma võlakirjadest tulenevat kohustust täita. Kohus nõustub kostjaga, et kahjum ei näita iseenesest veel maksejõuetust, kuid ei nõustu sellega, et antud garantiikirjast tulenevat kohustust ei pidanud hageja bilansis märkima. Vastavalt Raamatupidamise seaduse § 4 p 1 ja 2 järgi raamatupidamiskohustuslane on kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest ning dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid. Seejuures tuleb arvestada heade

raamatupidamistavadega, mis selgitavad raamatupidamise seadust (§ 32). 2008a-l kehtinud hea raamatupidamistava redaktsiooni RTJ 2 p 42d kohaselt pidanuks tingimuslikud kohustused raamatupidamise aastaaruandes olema kajastatud. Kuivõrd hageja 2008a majandusaasta aruanne seda tingimuslikku kohustust ei kajasta, ei saa kohus pidada seda tõendit usaldusväärseks, mis näitaks hageja tegelikku majanduslikku seisu. Kui hageja kohustuste hulka lisada 2008.a-l garantiikirjast tulenev kohustus 1 500 000 eurot ei saa väita, et hageja omakapital (vara ja kohustuste vahe) oleks positiivne. Harju Maakohtu 12.07.2010 määrusest, millega kuulutati välja hageja pankrot nähtub, et 2009 oli hagejal kohustusi 371 712 krooni ja vara 2 012 krooni. Seega tekkis maksejõuetus hiljemalt 2009a-l. Käesolevas vaidluses vaieldav rahaline kohustus täideti hageja poolt kostjale 20.02.2009. Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud tõendada, et hageja oli laenu tagastamise ajal maksejõuline. PankrS § 113 lg 2 järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetust teadis. Antud garantiikirja allkirjastas hageja esindajana just kostja. AS XXX maksejõuetus ei oma antud hagi rahuldamisel tähendust. Kuivõrd kohus jättis hageja 2008a majandusaasta aruande ebausaldusvääruse tõttu (vastuolu hea raamatupidamise tavaga) kõrvale, puuduvad kostjal tõendid, mis kinnitaksid, et hageja oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal maksejõuline. Antud asjaolu tõendamiskoormis oli aga kostjal. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus tunnistab kehtetuks hageja poolt kostjale 20.02.2009 täidetud rahalise kohustuse summas 6 710,72 eurot ning PankrS § 119 lg 1 alusel mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.