Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 17.08.2012 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, millest nähtuvalt võttis kostja 26.06.2009 hagejalt laenu summas 103 000 krooni (6582,90 eurot). Kostja kohustus laenu tagastama 26.09.2009 ning maksma intressi 10% saadud summast igakuiselt. Kokkulepitud tähtajaks pole kostja laenu tagastanud, samuti pole ta hagejale intressi maksnud. Laenu tagastamisega viivitamisel kohustus kostja maksma viiviseid 10% tagastamata summast iga viivitatud päeva eest. 05.12.2012 esitas hageja arvamuse, millest nähtuvalt selgitab, et 26.06.2009 võlakirjas märgitud 10 300 krooni tähendab intresside tasumise kohustust. Hageja palub kostjalt välja mõista 13 164,90 eurot s.h tagastamata laenu põhisumma 6582,90 eurot, intressid 1974,87 eurot ning viivis 4607,13 eurot. Kostja vastuväited 19.11.2012 hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt tunnistab kostja hagi osaliselt. Kostja tunnistab hagi põhivõla osas. Kostjal on vastuväited intresside väljanõudmise osas. Hageja poolt dokumentaalse tõendina esitatud võlakirjast ei tulene, et kostja oleks pidanud laenu kasutamise eest maksma intressi. Võlakirjas on kirjas, et kostja võttis hagejalt võlgu 103 000 krooni ning kohustub iga kuu maksma 10% sellest summast, nimelt 10 300 krooni. Eelkirjeldatust ei tulene, et laen oleks antud intressiga. Juhul, kui kohus tuleb järeldusele, et laen anti intressiga, siis ei ole kostja nõus selle summa suurusega, mida hageja palub välja mõista. Vastavalt võlakirjale võttis kostja laenu 26.06.2009 tähtajaga 3 kuud. Võlakirjas märgitu kohaselt oli kostja kohustatud laenusumma tagastama 26.09.2009. Kostja on seisukohal, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivis. Järelikult võib hageja nõuda intressi tasumist vaid 3 kuu eest, s.t 30 900 krooni ehk 1974,87 euro ulatuses. 05.04.2013 esitatud vastuses palub kostja kohtul vähendada viivise suurust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni. Menetluse käik 27.03.2013 teavitas kohus, et lahendab tsiviilasja nr 2-12-25888 TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses, samas andis pooltele tähtaja avalduste ja tõendite esitamiseks kuni 05.04.2013. 10.04.2013 teatas kohus pooltele, et teeb lahendi teatavaks 15.04.2013 kell 15.00. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) hageja sõlmis kostjaga laenulepingu ning väljastas laenu summas 103 000 krooni s.o 6582,90 eurot maksetähtajaga 26.09.2009 (tl 5); 2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja oma 19.11.2012 esitatud vastuses hagiavaldusele tunnistanud laenulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu põhinõude s.o 6582,90 euro ulatuses. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnevat arvestades on põhjendatud osaliselt (6582,90 euro ulatuses) õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse tegemine. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping summas 6582,90 eurot, tagastamise lõpptähtajaga 26.09.2009. Seega tuleneb kohustus lepingust. Kohus selgitab, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti osas. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Poolte vahel on vaidlus asjaolus, kas hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe laenuintresside tasumiseks. Kohtule nähtub kostja poolt 26.06.2009 allkirjastatud võlakirjast järgnev: kohustun igakuiselt maksma 10% sellest summast, aga nimelt 10 300 krooni 26.-ndal kuupäeval. Vastavalt VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Antud juhul on hageja seisukohal, et eelnimetatu all tuleb mõista kostja intresside tasumise kohustust saadud laenult. Kostja vaidleb hagejale vastu ning on seisukohal, et võlakirjast ei tulene, et kostja oleks pidanud laenu kasutamise eest maksma intressi. Kohtule nähtuvalt on pooled vaidlusaluse lepingulise õiguse ja kohustuse osas esitanud vastukäivaid väiteid. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: p 1 lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; p 3 lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul võib esitatud tõendi põhjal (tl 5) järeldada kostja tahet tasuda laenusummalt intressi. Vastupidisel juhul jääks kohtule arusaamatuks, miks laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamine osamaksudena 10 300 krooni tähtajaga kolm kuud, kuivõrd laenusumma suuruseks oli 103 000 krooni. Tulenevalt VÕS § 29 lg-st 2 ei tohi lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis,

mida lepingupool on kasutanud eksimuse tõttu. VÕS § 29 lg 3 kohaselt juhul, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus on seisukohal, et kostja seisukoht ei ole antud juhul põhjendatud. Kohus järeldab, et antud juhul on tegemist võlakirjas ebaõige tähistuse või väljendusviisiga, mida on kasutatud eksimuse tõttu. Kohtu hinnangul tuleb antud juhul lähtuda VÕS § 29 lg-s 3 sätestatust, seega loeb kohus, et kostja kohustus igakuiselt maksma intressi 10% laenusummalt s.o 10 300 krooni 26.-ndal kuupäeval. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja selgitanud, et juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et laen anti intressiga, siis ei ole kostja nõus selle summa suurusega, mida hageja palub välja mõista. Kostja vastuväitest nähtuvalt võib hageja nõuda intressi tasumist 3 kuu eest, s.t 30 900 krooni ehk 1974,87 euro ulatuses. Kohus asub seisukohale, et intress summas 1974,87 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-137-06 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on esitanud viivisenõude summas 4607,13 eurot. Võlakirjast nähtuvalt kohustus kostja kohustuse täitmisega viivitamise korral tasuma viivist iga viivitatud päeva eest 10% tasumata summalt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja olnud laenu tagasimaksmisega viivituses 1055 päeva (s.o 26.09.2009 oli viimane maksekuupäev, seega laen muutus sissenõutavaks 27.09.2009, hagiavaldus esitati 17.08.2012). Hageja arvutustest nähtuvalt on viivise suurus 1055 päeva korral 10 866 500 krooni ehk 694 495,93 eurot. Põhjusel, et see summa on ebamõistlik, vähendas hageja nõutava viivise suurust 4607,13 euroni. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt palub kohtul VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada viivist. VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel vähendada viivist, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus arvestab antud taotluse lahendamisel järgmist: 1) hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude summas 4607,13 eurot; 2) kostja ei ole esitanud kohtule enda majandusliku seisundi tõendamiseks tõendeid; 3) hageja on vähendanud kokkuleppest tuleneva viivise suurust, mistõttu ei ületa nõutav summa põhinõude suurust. Kohtule nähtuvalt ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisenõudega. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust, samas ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid tõendeid viivise vähendamiseks. Eeltoodust juhindudes ei pea kohus põhjendatuks vähendada kostjalt väljamõistetava viivise

suurust. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 4607,13 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus selgitab kostjale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kostja ei ole kohtule esitanud oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 13 164,90 eurot s.h laenu põhisumma 6582,90 eurot, intressid 1974,87 eurot ning viivise 4607,13 eurot. Tsiviilasja hindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.