Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja poolte seisukohad Raneli Tuunase poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt töötas ta OÜ A.M.Grupp Vasara tänava kohvikus alates 01.08.2009 ning jäi lapsehoolduspuhkusele 27.10.2010. 29. märtsist 2012 tahtis R. Tuunas tööle naasta ning teatas sellest eelnevalt tööandjale kirjalikult. M. Poska käskis R. Tuunasel tulla Vasara tänava kohvikusse kella 7.15-ks. Kohal polnud kedagi. Kella 8 paiku saabusid 2 noormeest, kes olid kohviku uued üürnikud, ning teatasid, et neil tööd pakkuda ei ole. Pärast seda võttis töötaja tööandja esindajatega korduvalt ühendust, kuid probleemi ei lahendatud. Töötaja ütles töölepingu üles 16.04.2012 avaldusega TLS § 91 lg 2 alusel, kuid ei ole saanud töötasu töö andmata jätmise aja eest perioodil 29.03. kuni 16.04.2012 summas 242.86 eurot, hüvitist töölepingu ülesütlemise eest tööandja süül kolme kuu töötasu ulatuses summas 1 054.54 eurot ja tööandja tõendit kindlustatule. OÜ A.M.Grupp esitas töötajalt töölepingu ülesütlemise avalduse saamisel töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Avalduse kohaselt lõpetas tööandja R. Tuunase lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal Vasara 50 Tartus asuva kohviku opereerimise ning andis ruumid üürile OÜ-le Brimach. Kuna äriühingut ei likvideeritud, ei olnud võimalik lapsehoolduspuhkusel viibivat töötajat koondada. Samuti pidas tööandja võimalikuks, et töötaja töölevõtmiseks saavutatakse kokkulepe kohviku ruumide rentnikuga. 27.03.2012 helistas töötaja M. Poskale ja teatas, et soovib alates 29.03.2012 tööle asuda. Etteteatamise aeg ei vastanud TLS §-s 62 lg 2 sätestatule. Tööandjal ei olnud koheselt võimalik kohviku rentnikuga töötaja tööle asumise osas kokku leppida. Kokkulepe saavutati mõned päevad hiljem, kuid siis ei olnud töötajaga enam võimalik ühendust saada ning töökohale ta ei ilmunud. 17.04.2012 saatis töötaja tööandja juhatuse liikmele A. Rebasele töölepingu ülesütlemise avalduse, sest tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt, on viivitanud töötasu maksmisega ning tahab töötaja viia üle kehvemale tööle. OÜ A.M.Grupp on seisukohal, et ülesütlemisavaldusel puudub õiguslik alus. Tööandja ei ole töötajat ebaväärikalt kohelnud, ei ole viivitanud töötasu maksmisega ning ei soovi töötajat üle viia kehvemale tööle. Töötaja ei ole pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu tööle ilmunud, seega ei saa temal olla töötasu nõuet. Tööandja on teinud kõik võimaliku, et tagada töötajale võimalus jätkata senist tööd samas asukohas. Vastuseks tööandja avaldusele jäi R. Tuunas oma seisukoha juurde. Vasara Bistroo rentnikud ütlesid R. Tuunasele nii 29. märtsil kui ka 30. märtsil, kui R. Tuunas seal veel kord käis, et neil ei ole temale mingit tööd pakkuda, kui siis ainult koristamist. Avalduse lapsehoolduspuhkuse katkestamise kohta saatis töötaja Toomas Mälbergi meiliaadressile 14.03.2012 ning sai vastuse 15.03.2012. Tööandjal oli 15 päeva otsustamaks, kuidas töötaja tööd korraldada. Tööandja kohtles töötajat ebaväärikalt, sest andis valeinfot vaba töökoha ja tööle ilmumise kellaaja kohta, oli telefonikõnes ebaviisakas, ei andnud kontakte, kelle alluvuses töötaja tööle hakkab, koostas ja esitas töötajale töölepingu lõpetamise kokkuleppe projekti, mille kohaselt soovis töösuhte lõpetamist poolte kokkuleppel koondamishüvituse maksmiseta. Töölepingu kohaselt oli töötaja ametinimetuseks teenindaja, mistõttu nõudepesija tööd peab töötaja madalamale kohale üleviimiseks. Tööandja jäi töövaidluskomisjonis oma nõude juurde. Tööandja korraldas töötajale töökoha OÜ-s Brismach, kuid ei saanud enam töötajaga ühendust, et seda teavet edastada. T. Mälberg ei ole A.M.Grupp OÜ juhatuse liige või töötaja, temale saadetud e-kiri e ole saadetud tööandja esindajale. Töötasu nõue on alusetu, sest töötaja ei ole kohviku uue operaatori juures tööle asunud. Tööandja ei ole töötajat ebaväärikalt kohelnud, töötaja väited on tõendamata. Tööandja tegi tõepoolest ettepaneku töötaja ajutiseks tööleasumiseks nõudepesijana, kuid see ei ole käsitletav töölepingu rikkumisena. Töötaja tööleping ei ole üle läinud uuele tööandjale. Töövaidluskomisjoni 13.09.2012 otsustega rahuldati töötaja nõuded: tunnistati töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust ning mõisteti välja saamata töötasu ja hüvitus töölepingu

erakorralise ülesütlemise tõttu. Tööandja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks jäeti rahuldamata. OÜ A. M. Grupp pöördus kohtusse töövaidluse läbivaatamiseks terves ulatuses, so nii töötaja nõude rahuldamise kui ka tööandja nõude rahuldamata jätmise osas. Raneli Tuunas jäi kohtuistungil töövaidluskomisjonile esitatud nõuete juurde. T. Mälbergi poole käskis töötajal pöörduda Kristina Rebane, kes andis T. Mälbergi telefoninumbri. T. Mälberg ütles töötajale, et tööd pakkuda ei ole ning teatas enda meiliaadressi, et töötaja saaks saata oma andmed. See oli juba veebruaris. 14.03.2012 saatis töötaja T. Mälbergile e-kirja tööle asumise avaldusega. Sellele ei reageeritud. Muus osas jäi R. Tuunas töövaidluskomisjonile esitatu juurde. Kostja esindajad jäid kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud vastuväidete juurde. T. Mälberg on äriühingu osanik, mitte juhatuse liige. Temale saadetud avaldused ei ole kätte toimetaud äriühingu juhatuse liikmele. Tööandjal oli suuline kokkulepe rentnikuga, et R. Tuunas võetakse tööle. Töötasu oleks maksnud OÜ A. M. Grupp. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et R. Tuunase hagi kuulub rahuldamisele, OÜ A.M.Grupp vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et R. Tuunas töötas OÜ A.M.Grupp Vasara tänava kohvikus teenindajana alates 01.08.2009 ning jäi lapsehoolduspuhkusele 27.10.2010. Pärast tema lapsehoolduspuhkusele jäämist sulges tööandja kohviku ja andis ruumid rendile teisele äriühingule. Pärast kohviku sulgemist ei olnud tööandjal Tartu linnas enam ühtegi ettevõtet, kus rakendada tööle lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötaja. Kohus on seisukohal, et tekkinud oli TLS §-s 89 lg 1 sätestatud situatsioon: Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Tööandja seda seaduses sätestatud võimalust ei kasutanud ei töötaja tööle asumise päeval, ega ka hiljem. Töötaja väitel suhtles tema T. Mälbergiga seoses lapsehoolduspuhkuse katkestamise ja tööle asumise sooviga juba veebruaris 2012 ning sai T. Mälbergilt endalt teada viimase e-posti aadressi. Kostja on möönnud, et T. Mälberg oli äriühingu osanik ning R. Tuunas on „midagi Mälbergile saatnud,“ (A. Rebase seletus tl 38). Seega ei saa väita, et R. Tuunas saatis 14.03.2012 avalduse tööle asumiseks täiesti kõrvalisele isikule. T. Mälberg äriühingu osanikuna oleks pidanud avalduse edastama juhatuse liikmele või teatama R. Tuunasele, et tema avaldus on saadetud valele isikule. Kohus on seisukohal, et töötaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et teavitada 14.03.2012 tööandjat soovist katkestada lapsehoolduspuhkus ja asuda tööle 29. märtsil 2012, vastavalt TLS §-s 62 lg 2 2. lauses sätestatule: Eeldatakse, et lapsehoolduspuhkusele jäämisest või lapsehoolduspuhkuse katkestamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. OÜ A.M.Grupp juhatuse liikmete väited selle kohta, et kohviku ruumide rentnik oli nõus R. Tuunast tööle võtma alates 29.03.2012 on jäänud paljasõnaliseks. R. Tuunase väidet, et temale ei pakutud tööd 29.03.2012 kell 8 hommikul, ei ole kostja ümber lükanud. Kostja esindajate poolt kohtuistungitel avaldatu kohaselt ei olnud neist kumbagi ei 29.03. ega 30.03.2012 hommikul töötajale teatatud ajal Vasara 50 ruumides, et läbi arutada ja kokku leppida R. Tuunase tööle asumine. Põhimõtteliselt on kõigi osapoolte nõusolekul ja kirjalikul kokkuleppel võimalik kokku leppida kõiges, kaasa arvatud tööjõu rentimises. Kuid käesolevas vaidluses ei ole kohtule tõendatud ühtegi tööandja kokkulepet seoses R. Tuunase tööle asumisega teises äriühingus. Kohus on seisukohal, et R. Tuunase küsimused selle kohta, kes sellisel juhul on tema tööandjaks, kes annab tööülesandeid ja kes maksab töötasu, täiesti põhjendatud, ning töötajalt ei saa mõistlikult oodata, et ta asuks tööle, teadmata vastust nimetatud küsimustele.

Töötaja kutsumine 29.03. ja 30.03.2012 hommikuks Vasara 50 kohviku juurde, kuhu ei ilmunud tööandja esindajat ning töötaja pidi suhtlema temale tundmatute rentnikega, teadmata, millises õiguslikus olukorras ta on, on kohtu hinnangul töötaja ebaväärikas kohtlemine. Tööandja mõlemad seaduslikud esindajad on kohtule kinnitanud, et nemad 29. ja 30. märtsi hommikul Vasara 50 rendile antud ruumides ei viibinud. Kui töötaja ilmus pärast lapsehoolduspuhkuse katkestamist enda töökohta, vastavalt temale antud korraldusele, mille üle poolte vahel vaidlust ei ole, ning seal ei viibinud tööandja esindajat, kes korraldaks temale töö andmise, on töö andmata jätmise kõrval ka töötaja ebaväärikas kohtlemine. Kui tööandjal ei ole töötajale tööd anda, siis ei pea töötajat kutsuma tema senisele töökohale, kus ruume kasutab teine äriühing, kellel ei ole mingit kohustust kostja töötaja tööle võtmiseks. Ei hagejal ega kostjal ei ole ühtegi kirjalikku tõendit selle kohta, et Vasara 50 ruume rentival äriühingul oli kostjaga kokkulepe R. Tuunase tööle asumise kohta. TLS § 35 kohaselt Tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Seadusest tulenevalt pidi kostja maksma hagejale töötasu alates 29. märtsist 2012, sest tööandja ei andnud tööd ja ei teinud töö tegemiseks vajalikke toiminguid. 01.08.2009 sõlmitud töölepingu p 3.2. kohaselt tuli töötajale töötasu maksta üks kord kuus järgmise kuu 5. kuupäevaks. Hagejal tekkis õigus saada märtsikuu tööpäevade eest tasu 5. aprillil 2012. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei ole hagejale märtsikuu eest töötasu maksnud kuni töölepingu ülesütlemise avalduse esitamiseni 16.04.2012. Seega on kostja viivitanud töötasu väljamaksmisega, rikkudes TLS §-s 28 lg 2 p 2 sätestatud kohustust. Kohus jätab tähelepanuta töötaja poolt töölepingu lõpetamise alusena märgitud väite, et tööandja tahab töötajat üle viia kehvemale tööle. Kohtule teadaolevalt ei eksisteeri ühtegi kirjalikku tõendit selle kohta, et hagejale üldse mingit tööd pakuti. Suulised väited teises äriühingus nõudepesija või üldkoristaja töö võimaluse kohta ei oma õiguslikku tähendust, seega ei saa hageja tõsikindlalt väita, et temale on tööandja poolt pakutud kehvemat tööd. Kohus on eelpool viidanud kostja äriühingus olnud koondamissituatsioonile, milles tööandja võib tõepoolest ametikoha koondamise tõttu pakkuda töötajale asemele teist, ka madalama töötasuga või madalamat kvalifikatsiooni nõudvat töökohta (TLS § 89 lg 3 1. lause), kuid töötaja ei pea seda töökohta vastu võtma. Selline pakkumine tööandja poolt ei ole aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele töötaja poolt, vaid kohaldamisele kuuluvad töölepinguseadusest koondamist reguleerivad sätted. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Raneli Tuunas on 16.04.2012 avalduses A.M.Grupp OÜ juhatusele temaga sõlmitud töölepingu kehtivalt üles öelnud TLS § 91 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel. Tööandja on lapsehoolduspuhkust katkestada soovivat töötajat kohelnud ebaväärikalt, kutsudes töötaja tööle töökohta, kus tööandja esindaja kohal ei viibi, ruumide rentnikuga puudus kokkulepe töötaja tööle võtmise kohta ja töötajal puudus igasugune informatsioon tema edasise töötamise kohta tööandja juures. Tööandja ei ole maksnud töötasu tööle asuda soovivale ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale töölepingus kokkulepitud kuupäeval, olles töölepingu ülesütlemise ajaks märtsikuu töötasu väljamaksmisega viivituses 10 päeva. Tegemist on olulise viivitusega. Tuginedes tööandja esindajate poolt kohtule antud selgitustele ei kavatsenudki tööandja töötajale töötasu maksta. Töötaja hiljem veelkord tööle kutsumise vastuväide kostja poolt võib isegi tõene olla, kuid kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millist tööd millise tööandja juures ja millistel tingimustel pakuti. Töötajal oli seadusest tulenevad alused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ülesütlemise kehtivuse tõttu tuleb jätta rahuldamata OÜ A. M. Grupp vastuhagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

Hageja nõuab tööandjalt saamata töötasu 242.86 eurot ja hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses summas 1 054.54 eurot. Töötasu väljamõistmise nõue tuleb rahuldada TLS § 35 alusel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja töötasu arvestust. TLS § 100 lg 4 1 lause kohaselt Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus on seisukohal, et kuna tööandja käitus töötajaga ebaväärikalt ja jättis kokkulepitud tähtajal töötasu välja maksmata, on mõistlik ja põhjendatud hüvitise välja mõistmine seaduses sätestatud määras ja seda vähendamata. Tööandja otsustamatus pani töötaja olukorda, kus tal ei olnud tööd ja sissetulekut ning samas ei olnud tal võimalik võtta ennast arvele töötuna. Tekkinud olukorra, mille oleks pidanud lahendama tööandja, lahendas ära töötaja, kes ei viivitanud ebamõistlikult kaua töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisega, vaid tegi kõik endast oleneva, et töösuhe saaks seadusele vastavalt lõpetatud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid 1 054.54 euro suuruse hüvituse osas. TLS § 29 lg 3 1. lause kohaselt Kokkulepitud töötasust arvestatakse maha töötaja maksukohustus ehk töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on seisukohal, et hagi terves ulatuses rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.