Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. september 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-48387
Tsiviilasi
Raneli Tuunase (Tuunas) hagi A.M. Grupp OÜ vastu töövaidluses ja A.M. Grupp OÜ vastuhagi Raneli Tuunase vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
1297,40 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. aprilli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.M. Grupp OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja/vastuhagis hageja) – A.M. Grupp OÜ (rk: 10084162), seaduslik esindaja Allar Rebane Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja) – Raneli Tuunas (ik: XXX)
Jätta
apellatsioonkaebus
rahuldamata
ja
Tartu
Maakohtu 5. aprilli 2013 otsus muutmata. Menetluskulude jaotus
Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus
A.M. Grupp OÜ kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
et soovib alates 29.03.2012 tööle asuda. Etteteatamise aeg ei vastanud TLS § 62 lg-le 2. T. M. ei ole A.M. Grupp OÜ juhatuse liige või töötaja, vaid osanik, temale saadetud e-kiri ei ole saadetud tööandja esindajale. Tööandjal ei olnud koheselt võimalik kohviku rentnikuga töötaja tööle asumise osas kokku leppida. Kokkulepe saavutati mõned päevad hiljem, kuid siis ei olnud töötajaga enam võimalik ühendust saada ja töökohale ta ei ilmunud. 17.04.2012 saatis töötaja tööandja juhatuse liikmele Allar Rebasele avalduse, milles teatas, et ütleb töölepingu üles alates 18.04.2012 TLS § 91 lg 2 alusel seetõttu, et tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt, viivitanud töötasu maksmisega ning tahab töötaja viia üle kehvemale tööle. Ülesütlemisavaldusel puudub õiguslik alus. Tööandja ei ole töötajat ebaväärikalt kohelnud. Töötaja ei ole pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu tööle ilmunud, seega ei saa tal olla töötasu nõuet. Tööandja tegi ettepaneku töötaja ajutiseks tööleasumiseks nõudepesijana, kuid see ei ole käsitletav töölepingu rikkumisena.
kohtuistungitel avaldatu kohaselt ei olnud neist kumbagi ei 29. ega 30.03.2012 hommikul töötajale teatatud ajal Vasara 50 ruumides, et kokku leppida töötaja tööle asumine. Kohtule ei ole tõendatud ühtegi tööandja kokkulepet seoses R. Tuunase tööle asumisega teises äriühingus. Töötaja küsimused selle kohta, kes sellisel juhul on tema tööandjaks, kes annab tööülesandeid ja kes maksab töötasu, on põhjendatud ning töötajalt ei saa mõistlikult oodata, et ta asuks tööle, teadmata vastust nimetatud küsimustele. Töötaja kutsumine 29. ja 30.03.2012 hommikuks Vasara 50 kohviku juurde, kuhu ei ilmunud tööandja esindajat ning töötaja pidi suhtlema temale tundmatute rentnikega, teadmata, millises õiguslikus olukorras ta on, on kohtu hinnangul töö andmata jätmise kõrval ka töötaja ebaväärikas kohtlemine. TLS §-st 35 tulenevalt pidi tööandja maksma töötajale töötasu alates 29.03.2012, sest tööandja ei andnud tööd ja ei teinud töö tegemiseks vajalikke toiminguid. Tööandja ei ole töötajale märtsikuu eest töötasu maksnud. Seega on tööandja lähtuvalt töölepingu p-st 3.2 viivitanud töötasu väljamaksmisega, rikkudes TLS § 28 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustust. Kohus jättis tähelepanuta töötaja poolt töölepingu lõpetamise alusena märgitud väite, et tööandja tahab töötajat üle viia kehvemale tööle. Kohtule teadaolevalt ei eksisteeri ühtegi kirjalikku tõendit selle kohta, et töötajale üldse mingit tööd pakuti. Suulised väited teises äriühingus nõudepesija või üldkoristaja töö võimaluse kohta ei oma õiguslikku tähendust. Koondamissituatsioonis võib tööandja pakkuda töötajale teist, ka madalama töötasuga või madalamat kvalifikatsiooni nõudvat töökohta (TLS § 89 lg 3), kuid töötaja ei pea seda vastu võtma. Selline pakkumine ei ole aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele töötaja poolt, vaid kohaldamisele kuuluvad töölepingu seaduse koondamist reguleerivad sätted. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et R. Tuunas on 16.04.2012 avalduses A.M. Grupp OÜ juhatusele temaga sõlmitud töölepingu kehtivalt üles öelnud TLS § 91 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Tööandja on lapsehoolduspuhkust katkestada soovivat töötajat kohelnud ebaväärikalt, kutsudes töötaja tööle töökohta, kus tööandja esindaja kohal ei viibi, ruumide rentnikuga puudus kokkulepe töötaja tööle võtmise kohta ja töötajal puudus igasugune informatsioon tema edasise töötamise kohta tööandja juures. Tööandja ei ole maksnud töötasu tööle asuda soovivale ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale töölepingus kokkulepitud kuupäeval, olles töölepingu ülesütlemise ajaks märtsikuu töötasu väljamaksmisega viivituses 10 päeva. Tegemist on olulise viivitusega. Tuginedes tööandja esindajate poolt kohtule antud selgitustele ei kavatsenudki tööandja töötajale töötasu maksta. Töötaja hiljem veelkord tööle kutsumise vastuväide võib isegi tõene olla, kuid tööandja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millist tööd millise tööandja juures ja millistel tingimustel pakuti. Ülesütlemise kehtivuse tõttu tuleb jätta rahuldamata tööandja vastuhagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Töötaja töötasu nõue 242,86 eurot tuleb rahuldada TLS § 35 alusel. Kostja ei ole vaidlustanud töötaja töötasu arvestust. Kuna tööandja käitus töötajaga ebaväärikalt ja jättis kokkulepitud tähtajal töötasu välja maksmata, on mõistlik ja põhjendatud hüvitise väljamõistmine TLS § 100 lg 4 kohaselt seaduses sätestatud määras seda vähendamata. Tööandja otsustamatus pani töötaja olukorda, kus tal ei olnud tööd ja sissetulekut ning samas ei olnud tal võimalik võtta ennast arvele töötuna. Tekkinud olukorra, mille oleks pidanud lahendama tööandja, lahendas ära töötaja, kes ei viivitanud ebamõistlikult kaua töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisega, vaid tegi kõik endast oleneva, et töösuhe saaks seadusele vastavalt lõpetatud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid 1054,54 euro suuruse hüvitise osas.
Asja materjalidest nähtuvalt teavitas R. Tuunas 14.03.2012 e-kirjaga lapsehoolduspuhkuse katkestamisest tööandja osanikku T. M. ning maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on R. Tuunas teinud omalt poolt kõik mõistliku, et teavitada tööandjat lapsehoolduspuhkuse katkestamisest ja soovist asuda tööle 29.03.2012. Apellant leiab, et T. M. ei olnud apellandi seaduslik esindaja ning TLS § 62 lg-s 2 teavitamiskohustus oleks täidetud, kui töötaja oleks teavitanud tööle asumise soovist apellandi seaduslikule esindajale või isikule, kellel oli volitus tööandjat esindama. T. M. selline volitus puudus. Ringkonnakohus leiab, et apellandi eelmärgitud seisukoht on ekslik. TLS § 62 lg-s 2 sätestatud tööandja teavitamiskohustuse (14 kalendripäeva ette) eesmärgiks on anda tööandjale paremad võimalused töö korraldamiseks lapsehoolduspuhkuse katkestanud töötaja tööle naasmise korral ning töötaja ei pea sellest ette teatama mitte tööandja seaduslikule esindajale, vaid töötaja poolne kohustus loetakse täidetuks, kui ta on oma tahet väljendanud isikule, kellel on volitused edastada töötaja avaldus töö korraldamiseks pädevale isikule. R. Tuunase selgituse kohaselt käskis tal lapsehoolduspuhkuse katkestamise ja tööle naasmise osas T. M. poole pöörduda tema otsene ülemus K. Rebane. 14.03.2012 saatis ta
avalduse, mis on T. M. jõudnud 15.03.2012. Apellandi seaduslik esindaja A. Rebane on maakohtu istungil (t.l 38-39) kinnitanud, et R. Tuunase poolt oli midagi T. M. saadetud ning T. M. tegi ettepaneku R. Tuunasega töölepingu lõpetamiseks. Apellandi seaduslik esindaja M. P. on maakohtu istungil (t.l 41-42) kinnitanud, et tal oli telefoni 2012. a märtsi lõpus telefoni teel ühendus R. Tuunasega ning ta edastas vastava info edasi A. Rebasele ja T. M.. Ülalmärgitu lükkab ümber apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väite, et T. M. oli volitus esindada tööandjat vaid 2012. a veebruari alguses ning töötaja 14.03.2012 avaldus on esitatud ebaõigele isikule. Oluline on siinjuures märkida veel seda, et asja materjalidest nähtuvalt olid apellandi seaduslikud esindajad teadlikud nii R. Tuunase 14.03.2012 avaldusest rohkem kui 14 kalendripäeva enne 29.03.2012, kui sellest, et osaühingu töö ümberkorraldamise tõttu ei olnud R. Tuunasele tööd anda ning esines koondamissituatsioon.
koondada, kuid seda võimalust tööandja ei kasutanud. Apellandi väide, et kuna äriühingut ei likvideeritud, siis puudus võimalus töötaja koondamiseks, ei ole õige. Apellandi seaduslik esindaja A. Rebane on kohtuistungil kinnitanud (t.l 38-39), et T. M. tegi ettepaneku töötajaga töölepingu lõpetamiseks ning ta lootis saada töötajaga kokkuleppele töölepingu lõpetamise osas. Eelneva alusel on usutav töötaja väide, et tööandja tegi talle ettepaneku töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel ning ei olnud nõus koondamishüvitist maksma. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tööandja töötaja nimetatud väidet vaidlustanud. Õige on maakohtu seisukoht, et tööandja ei ole esitanud ühtegi tõendit kokkuleppe kohta, millest nähtuks, et R. Tuunasel oli võimalus asuda tööle teise äriühingu juures. R. Tuunase selgituse kohaselt (t.l 42) on ta vastavalt tööandjalt saadud informatsioonile käinud kahel korral Tartus Vasara 50, et tööle asuda, kuid endise kohviku ruume rentiva äriühingu töötajad on R. Tuunasele selgitanud, et nendel ei ole tööd pakkuda (kui, siis ainult koristustööd). Lisaks on R. Tuunas selgitanud, et ta võttis ruumides olnud isikutel selle kohta tõendi (t.l 7, töövaidluskomisjoni toimik nr 4.2-2/1075-2012) ning et tööandja esindajad kohale ei tulnud. Ülaltoodu asjaolud kinnitavad kogumis, et tööandjal ei olnudki R. Tuunasele pärast lapsehoolduspuhkuse katkestamist tööd pakkuda ning tööandja eesmärgiks oli lõpetada pooltevaheline tööleping poolte kokkuleppel, et vältida koondamishüvitise maksmist. Maakohus on põhjendatult tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumisena hinnanud tööandja käitumist tervikuna ning jõudnud õigele järeldusele, et selline tööandja käitumine andis töötajale mõistliku põhjuse eeldada, et tööandjal puudus soov jätkata töölepingut ning et tegemist on mõjuva põhjusena TLS § 91 lg 1 tähenduses. Apellandi väide, et maakohus on käsitlenud tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumisena vaid nn „üksikut ebaõnnestunud kohtumist“, mida Vasara 50 ruumides ei toimunud, ning mis ei ole käsitletav töötaja ebaväärika kohtlemisena, ei ole põhjendatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.