Tühistada Tartu Maakohtu 13. aprilli 2012 otsus osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi
rahuldamata ja kõik menetluskulud Swedbank Liising AS kanda.
2.Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Patria Trans OÜ, Sergei Fjodorov ja Artur Fjodorov vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maaSwedbank Liising AS kanda.
ja
ringkonnakohtus
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS esitas kohtusse hagi Patria Trans OÜ (kostja 1), Artur Fjodorovi (kostja 2) ja Sergei Fjodorovi (kostja 3) vastu liisingulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS ja Patria Trans OÜ
24.septembril 2007 liisingulepingu nr 0177691L, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane Comfort Authentique 3D, reg nr XXX, ehitusaasta 2005. Lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti 24. septembril 2007 hageja ja kostjate 2 ning 3 vahel käenduslepingud. Käenduslepingute kohaselt vastutavad kostjad 2 ja 3 solidaarselt OÜ-ga Patria Trans. Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja 1 lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Lepingu üldtingimuste p-i 7.1.2 kohaselt ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles ja kohustas kostjat 1 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valdus. Kuna kostja 1 vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma Credit Expert OÜ poole, vara valdus taastati 23. aprillil 2010. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja 1 vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu oli 56 966,99 kr, mis koosneb vara jääkmaksumusest 40 357,12 kr (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 10 252,66 kr, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 5800 kr (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest 557,21 kr. Vara realiseeriti hinnaga 25 500 kr ehk 1629,75 eurot (käibemaksuta). Seega võlgneb kostja hagejale 31 466,99 kr ehk 2011,11 eurot. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus 2011,11 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (1975,49 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingu nr 0177691L punktis 5.1 sätestatud määras (7% aastas).
Hageja ei nõustu kostjate seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostjatel hageja ees liisingumaksete võlgnevust ning liisingulepingu ülesütlemine on seetõttu tühine. Kostjad olid juba varasemalt liisingulepingu osamaksete tasumisega võlgnevuses ning 21. detsembril 2009, 30. detsembril 2009, 30. jaanuaril 2010 ja 17. veebruaril 2010 sooritatud maksed arvestas hageja varasemate osamaksete võlgnevuse katteks. Hageja saatis 19. veebruaril 2010 kostjatele teatise lepingu ülesütlemise kohta, andes võlgnevuse tasumise kohta täiendava tähtaja. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Hind, millega hagejal õnnestus liisinguese võõrandada, vastab liisingueseme väärtusele. Internetiportaalis toodud pakkumishind ei näita sõiduki turuhinda ehk teisisõnu hinda, millega sõiduk tegelikult võõrandada õnnestuks. Kostjad ei ole tõendanud, et liisinguesemele oleks saanud leida ostja kõrgema hinnaga kui see, millega hageja sõiduki võõrandas. Kostjad oleksid võinud ise leida kõrgema hinnaga ostja, kuna hageja saatis kostjatele müügiprotseduuride kirjelduse ning kostjatel oli õigus müügiprotseduuris osaleda. Liisinguesemel esines palju puudusi, mis samuti mõjutasid hinda oluliselt. Isegi kui kohus peaks leidma, et liisingueseme võõrandamisest saadu ei vasta turuväärtusele, tuleb Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-33-08 p 18 alusel liisinguandja kahjunõude arvestamisel aluseks võtta turuväärtusest 10% madalam hind.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt Patria Trans OÜ-l hageja ees võlgnevust ei olnud. Maksegraafiku järgi kuulus perioodil 1. detsember 2009 kuni 30. märts 2010 igakuiselt maksmisele 1207.29 krooni, st nimetatud ajavahemiku eest kokku 4829,17 krooni. Patria Trans OÜ on nimetatud ajavahemikul hagejale tasunud kokku 7237,28 kr otsekorralduslepingu nr 2495067 alusel. Kuna kostjal võlgnevust ei olnud, siis on hagejapoolne lepingu ülesütlemine tühine. Samuti nõuab hageja kostjalt alusetult liisingumaksete tegemist ka pärast lepingu lõppemist. Kostjad ei ole nõus hageja viivisenõudega.
23.aprillil 2010 loovutas A. Fjodorov auto inkassofirmale, eelnevalt hageja kostjaid ei teavitanud, et auto tuleb hagejale tagastada. Hageja on kostjaid alusetult süüdistanud selles, et need ei ole tema teadetele vastanud ega soovinud vaidlust kohtuväliselt lahendada. Tegelikkuses on hageja vältinud kostjatele vastamist ning esitanud ekslikke avaldusi trahvinõuete ja nende tühistamise kohta. Hageja müüs 7. juulil 2010 sõiduauto hinnaga 30 600 kr (koos käibemaksuga). Auto on müüdud põhjendamatult madala hinnaga. 28. aprilli 2011 seisuga on automüügiportaali www.auto24.ee andmetel müügis 12 samasugust 2005. aasta sõiduautot Renault Megane, mille hinnad on vahemikus 67 280,38 – 100 138,24 kr. Seega on antud sõiduauto turu keskmine müügihind 83 709,31 kr. Hageja müüs auto ligi kolm korda odavamalt kui on selle keskmine turuväärtus. On üldteada, et autode hinnad aja jooksul vähenevad, mitte ei kasva. Seega oleks pidanud ainuüksi seetõttu olema juulis 2010 müüdud autol suurem väärtus kui aprillis 2011.a. Kostjad esitasid haginõude suhtes alternatiivselt ka tasaarvestusavalduse. Tasaarvestusavalduse kohaselt on hageja pärast lepingu lõpetamist nõudnud seadusevastaselt lepingu täitmist. Seega on hageja Patria Trans OÜ-lt seadusevastaselt saanud 2408,11 kr (153,91 eurot). Et hageja on müünud auto turuhinnast odavamalt, on hageja tekitanud kostjale kahju 3394,30 eurot. Kostjad nõuavad hageja poolt ebaõigete andmete avaldamise eest maksehäireregistris 30 000 eurot (10 000 eurot iga kostja kohta). Hageja on kostjate kohta avaldanud valeinfot, mis rikub kostjate õigusi ja tekitab neile kahju. Maksehäireregistri põhjal teevad finantsasutused jt krediteerijad oma otsused isiku kohta. Kostjatel on võimatu hinnata, kui palju on valeinfo avaldamisega neile kahju tekitatud. S. Fjodorovi abikaasal ja A. Fjodorovi emal E.F. toimus 21. aprillil 2010 XXX. Liisitud sõiduauto oli pere ainus sõiduvahend, mistõttu oli E. F. järelkontrollil käimine tõsiselt häiritud. Vajalikku arstiabi kohasel viisil saamata tekkisid paranemisel tüsistused, taastumine operatsioonist ei olnud normaalne. Tekkis lisakulu nii taastusravi kui ka täiendavate arstimite vajaduse näol. Kostjad hindavad kahjusummaks tekkinud lisakulutusi, ebamugavusi ja
tervise halvenemist arvesse võttes 6391,16 eurot. Sõiduauto äravõtmine tekitas kahju ka Patria Trans OÜ äritegevusele summas 27 993,30 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 13. aprilli 2012 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks välja 328,85 eurot (5 145,45 kr), samuti viivise 7% aastas põhinõudelt (293,24 eurot) alates 21. jaanuarist 2011 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid 16% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 84% ulatuses Swedbank Liising AS-i kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et tõenditest nähtub, et hageja on edastanud OÜ-le Patria Trans 19. veebruaril 2010 teatise nr 200 lepingute ülesütlemise kohta OÜ Patria Trans registreeritud ja lepingus näidatud aadressile. Samal kuupäeval on hageja edastanud teatise käendaja A. Fjodorovile käenduslepingus näidatud aadressile ja S. Fjodorovile elukoha aadressile. Kuna teatised lepingute ülesütlemise kohta on hageja poolt saadetud lepingus näidatud aadressidel, siis loeb kohus eelpoolnimetatud teatised kostjatele nõuetekohaselt edastatuks. Kohtule esitatud arve nr 8564708374 järgi oli OÜ-l Patria Trans tasumata detsember 2009 eest 974,58 kr, arve nr 8567335087 järgi oli jaanuar 2010 eest tasumata 1090,28 kr, arve nr 8569845847 järgi oli veebruar 2010 eest tasumata 1092,69 kr, arve nr 8572278113 järgi oli märts 2010 eest tasumata 1095,11 kr. Kohtule esitatud viivisearvete kohaselt on hageja arvestanud viivist arve nr 8556392507 makse hilinemise eest 30 päeva, tähtaeg 30. september 2009, tasutud 30. oktoobril 2009 viivisemääraga 0,25% päevas summas 65,39 kr. Viivisearve nr 8210280531 kohaselt on hageja arvestanud viivist arve nr 8559261994 makse hilinemise eest 32 päeva, tähtaeg 30. oktoober 2009, arvestatud kuni 1. detsembrini 2009, summas 70,05 kr. Viivisearve nr 8210524446 kohaselt on hageja arvestanud viivist arve nr 8559261994 makse hilinemise eest 20 päeva, tähtaeg 30. oktoober 2009, tasutud 21. detsembril 2009 ja arve nr 8562028454 makse hilinemise eest 32 päeva, tähtaeg 30. novembril 2009, arvestatud kuni 1. jaanuar 2010 summas 113,30 kr. Eelnevatest viivisearvetest on näha, et kostja ei tasunud osamakseid tähtaegselt ja sellest tulenevalt oli kostjal tekkinud viivis, mille kohta on hageja poolt esitatud vastavad arved. Kostja poolt esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on kostja maksnud tunduvalt rohkem, kui maksegraafikus oli osamakse suurus. Eeltoodust tuleneb, et kostja ei täitnud maksegraafikus kokkulepitud osamaksete tasumist tähtaegselt ning jäi võlgnevusse, mistõttu on hageja viivisearved põhjendatud. Seega oli hageja õigustatud võlgnevusest kustutama esmajärjekorras põhivõlgnevuse ja seejärel arvestatud viivised ning vastavalt liisingulepingu p-le 7.1.3 leping üles öelda. Nähtuvalt teatistest lepingu ülesütlemise kohta on hageja andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 11. märts 2010. Kuna kostjad hageja poolt antud tähtajaks kohustust ei täitnud, tekkis hagejal lepingu üleütlemise õigus. Hagejal kui rikutud lepingu poolel on õigus otsustada, mis ajast ta loeb lepingud ülesöelduks ning hageja on lugenud lepingu ülesöelduks alates
12.märtsist 2010. Kostjad on seisukohal, et auto on võõrandatud alla tegeliku turuväärtuse. 16. novembri 2010 õiendist nähtub, et kasutusrendilepingu nr 0177691L esemeks olnud vara jääkmaksumus on 40 357,12 kr. Vara müügiakti nr 0177691L kohaselt on sõiduauto Renault Megane Confort Authentique 3D LUU, reg.nr. XXX müüki antud 5. mail 2010 ja sõiduk on müüdud 7. juulil 2010 hinnaga 30 600 kr (käibemaksuga, ilma käibemaksuta 25 5000 kr). Hinda, millega sõiduk müüki anti, aktis märgitud ei ole. Hageja teadetest kostjatele nähtub, et hageja on kostjatele teatanud 7. mail 2010, et sõiduk on suunatud müüki hinnaga 40 000 kr (käibemaksuga). Samuti on hageja kostjaid teavitanud sõiduki hinna alandamisest 34 000 kr-le 16. juunil 2010. Liisingueseme müügiprotseduuri p-i 4 kohaselt koostatakse liisingueseme võõrandamiseks vastava komisjoni otsuse alusel liisingueseme müüki suunamise akt, milles määratakse kindlaks
liisingueseme müüki suunamise alghind. Sama protseduuri p 9 sätestab, et liisingueseme müügihinda alandatakse igakuiselt vastava komisjoni otsuse alusel. Hageja on kostjatele teatanud, et sõiduk suunatakse müüki ning samuti on teatanud ka hinna alandamisest, kuid hageja ei ole kohtule esitanud sõiduauto müüki suunamiseks komisjoni otsuse alusel koostatud akti, samuti ei ole kohtule esitatud komisjoni otsust sõiduki hinna alandamiseks. Seega on liisinguandja poolt rikutud müügiprotseduuri p-des 4 ja 9 sätestatud korda. Liisinglepingu üldtingimuste p 7.4.1 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Üldtingimuste punkt 7.4.1 kohustab liisinguvõtjat hüvitama liisinguandja kulutuste ja sõiduki võõrandamisest saadud rahasumma vahe sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess toimub ja millise hinnaga sõiduk võõrandatakse. Seega võtab üldtingimuste p 7.4.1 kostjalt ära võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust, mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvestada VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme tegelikust müügihinnast on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus on sel juhul 10%). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme tegelik müügihind, vaid selle väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Kohus leidis, et antud sõiduauto väärtuse määramisel tuleb lähtuda kostja poolt kohtule esitatud müügikuulutuse väljatrükist, millest nähtub, et sõiduautot Reanault Megane Comfort müüdi 28. aprillil 2011 hinnaga 71 974,36 kr. Vara müügiaktist nähtuvalt on sõiduki müügiprotseduur koos hinna alandamisega kestnud kaks kuud, mis on ilmselgelt vähe õiglase müügihinna saamiseks. Arvestades kohtule esitatud Amserv Tähe poolt koostatud müügiaktis näidatud sõiduki puuduseid, arvestab kohus maha lubatud 10%, saades sõiduauto keskmise õiglase väärtuse auto tagastamise ajal, milleks on 64 776,92 kr käibemaksuga ehk 51 821,54 kr ilma käibemaksuta. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
16.novembri 2010 õiendist nähtuvalt on hageja tasunud sõiduki tagastamisteenuse eest ja vara realiseerimise eest kokku 5800 kr, mille põhjendatust kostja ei vaidlustanud ja kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb nõue tagastamisteenuse eest ja vara realiseerimise eest lugeda põhjendatuks. Õiendist nähtub, et liisinguandja nõue oli kokku 56 966,99 kr, mis moodustub debitoorsest võlast summas 10 252,66 kr, viivismaksete võlast 557,21 kr, vara jääkmaksumusest 40 357,12 kr, vara tagastamise ja realiseerimise kuludest 5800 kr. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal 51 821,54 kr (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 328,85 eurot (5 145,45 kr). Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise. Liisinglepingu p 5.1 kohaselt on viivisemäär 7% aastas. Kohus rahuldas nõude summas 328,85 eurot, mis sisaldab ka viiviste nõuet summas 35,61 eurot (557,21 kr). VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud võtta viiviselt. Rahuldatud põhinõue on 328,85 – 35,61 = 293,24 eurot, millelt tuleb välja mõista täiendav viivis TsMS § 367 alusel. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 7 % aastas põhivõlalt 293,24 eurolt alates hagi esitamisest 21. jaanuaril 2011 kuni põhivõla tasumiseni.
Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole tasaarvestus lubatav, kuna kostjatel ei ole nõuet hageja vastu. Asjaolu, et hageja müüs sõiduauto Renault Megane Comfort odavamalt, on hageja kahju ja ei anna kostjatele tasaarvestuse õigust VÕS § 198 lg 1 mõtte kohaselt. Samuti ei ole antud juhul kohtus leidnud tõendamist kostjatele tekitatud kahju äritegevusele ja mittevaraline kahju.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank Liising AS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis apellandi kasuks välja mõistmata 1682,26 eurot. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellant palus teha uue otsuse, millega vastustajatelt solidaarselt välja mõista maakohtu poolt väljamõistmata jäänud osa apellandi nõudest 1682,26 eurot ja viivis põhisummalt 1975,50 eurolt lepingu p-s 5.1 sätestatud määras hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus analüüsinud ega põhjendanud, miks vara müügiakt ja apellandi 7. mai 2010 teade ei kõlba liisinguvara tagastamisaegse turuväärtuse kindlakstegemiseks. Apellandi poolt esitatud tõendite analüüsimise asemel on kohus juhtinud apellandi tähelepanu asjaolule, et apellant ei ole kohtule esitanud komisjoni otsuse alusel koostatud akti sõiduauto müüki suunamise kohta ega komisjoni otsust sõiduki hinna alandamise kohta, millega on rikkunud müügiprotseduuri punktides 4 ja 9 sätestatud korda. Apellant on esitanud tõendid selle kohta, et teavitas liisinguvõtjat ja käendajaid vara müüki suunamise alghinnast ja hinna hilisemast alandamisest. Jääb arusaamatuks, miks kohus ei pea müüki suunamise hinda sisaldavat teatist ning hinna alandamise teadet piisavaks tõendiks ning leiab, et olulisemad oleksid olnud komisjoni otsuse alusel koostatud majasisesed aktid; 2) on kohus vara tagastamishetke turuväärtuse määramisel aluseks võtnud vastustajate esitatud väljatrüki sõiduauto müügikuulutusest, millest kohtu arvates nähtub, et Renault Megane Comfort müüdi 28. aprillil 2011 hinnaga 71 974,36 kr. Kohus pidanuks põhjendama, millest järeldas, et kõnealune auto sel kuupäeval nimetatud hinnaga müüdi. Vastustajad ei ole esitanud tõendeid konkreetse sõiduki müügitehingu kohta. Samuti oleks kohus pidanud põhjendama, miks on tagastamise hetkest ca aasta hiljem avaldatud müügipakkumises kajastuv hind käsitletav tagastamisaegse turuväärtusena; 3) on põhjendamata kohtu väide, et kaks kuud kestnud müügiprotsess on liiga lühike õiglase müügihinna saamiseks. Nn õiglane müügihind ei ole sõltuv müügi ajalisest faktorist, kuna turuväärtusele vastavat hinda on võimalik saada ka esmasel müüki suunamisel, kui vara müükisuunamise hind vastab vara turuväärtusele ning varale leidub sellise hinnaga ostja. Kahekuune müügiprotsess ei ole apellandi praktika kohaselt kiirmüük, mil apellandile võiks ette heita turuväärtusest madalama hinnaga vara müüki; 4) on põhjendamata kohtu seisukoht, et puudused on kaetud 10%-ga 28. aprilli 2011 müügipakkumises märgitud hinnast; 5) on maakohus vääralt sisustanud mõistet „tagastamishetke turuväärtus“. Tagastamishetke turuväärtust on apellandi hinnangul võimalik kindlaks määrata tagastamisaegse müügitehingu alusel. Kui vara tagastamise ja müügitehingu vahel ei ole märkimisväärset ajanihet, saab müügitehingust saadud turuhinda lugeda vara tagastamishetke turuväärtuseks TsÜS § 65 järgi. Apellant suunas liisinguvara müüki 5. mail 2010 hinnaga 2556,47 eurot, kuid ei leidnud sellise hinnapakkumisega varale ostjat. Järelikult ei olnud kõnealuse hinna puhul tegemist vara turuväärtusega. Liisingvara suudeti müüa alles 7. juulil 2010 hinnaga 1629,75 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades konkreetse vara puudusi, alghinnaga müügi võimatust ning asjaolu, et ka vastustajad ei pakkunud omalt poolt sõidukile parema hinnaga ostjat, kajastas liisinguvara müügihind selle turuväärtust tagastamise hetkel; 6) ei ole müügikuulutuses nähtuva sõiduki hinnapakkumist aluseks võttes arvestatud liisinguesemel esinenud märkimisväärsete puudustega. Sõiduki müüki suunamise aktil
kuupäevaga 4. mai 2010 on liisingvara puudusteks märgitud: õlivarda ots murdunud (ei saa varrast kätte), parem sarniir lõtkuga, stab.varda otsaliigend lõtkuga, parem tagumine piduriketas läbi kulunud (osa kettast puudu), tagumised pidurid ei tööta, mootori eesosas õlileke, küljekarbid muljutud, parem tagumine tiib avariiline, tagastange kahjustatud, külgedel on kriime ja mõlke, esiklaas katki, katus lainetab, mootori ees osas midagi krigiseb, parem esiuks ei avane väljast, mootori tuli põleb, esiamort vajab vahetust. Sõiduki läbisõidunäit oli 180 373 km; 7) on väär seisukoht, et liisingulepingu üldtingimuste punktis 7.4.1 sisalduv kokkulepe, mille kohaselt arvestatakse lõpliku nõude arvestamisel sõiduki tegelikku müügihinda, on tühine. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 p-s 18 leidnud, et sõiduki müügihinnast lähtumine vastavalt tüüptingimustes esitatud kokkuleppele on iseenesest lubatud, kui sõiduki hind ei erine oluliselt turuväärtusest ning hageja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada parim ja kiireim tulemus. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-77-08 p-s 16 varasemat seisukohta täiendanud ja öelnud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Antud juhul on apellant suunanud sõiduki müüki eeldatava turuhinnaga ja sellest vastustajaid teavitanud. Kuivõrd pakutav kaup ei vastanud küsitud hinnale, oli apellant sunnitud müügipakkumise hinda langetama ja teavitas sellest ka vastustajaid. Seega on apellant käitunud igati õiguspäraselt.
5.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Vastustajate vastuväidete kohaselt: 1) on vale apellandi väide, et „... poolte vahel ei ole vaidlust, et apellant teavitas liisinguvõtjat ning käendajaid, millise hinnaga liisinguese müüki suunati ning kui palju võõrandamisprotsessis hinda alandati.“ Vastupidi, vastustaja on protsessis korduvalt teatanud, et apellant esitab kohtule kirju, k.a tsitaadis viidatud, mida vastustajatest keegi kunagi varem näinud ega saanud ei ole. Arvestades apellandi lohakat asjaajamist kohtueelses menetluses on tõenäoline, et viidatud kirju ei ole apellant vastustajatele kunagi saatnud; 2) tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab apellant tõendama oma väidet liisingueseme turuhinnaga müümise kohta. Apellandi väide, et müügihind ongi antud juhul turuhind, on jäänud paljasõnaliseks. Ühtegi teist liisinguesemega sarnast sõiduautot (kasutatud ja suuremate või väiksemate vigadega) ei müüdud ka aasta aega hiljem Eestis ligilähedaseltki nii odavalt kui oli apellandi poolt valitud müügihind. Vastustaja poolt kohtule esitatud tõend müügikuulutuste kohta, kus sarnaste sõidukite hinnad olid vahemikus 67 280,38 – 100 138,24 kr, kajastavad piisaval arvul erinevas seisukorras kasutatud sõidukeid. Asjas ei ole täpsemalt uuritud, kas müügikuulutuste hinnad sisaldasid käibemaksu või mitte või millised olid iga müüdava auto vead. Sellises olukorras ongi ainuõige ja –võimalik lähtuda müügikuulutustest tulenevast turu keskmisest hinnast, s.o (100 138,34 + 67 280,38)/2 = 83 709,31 kr; 3) on apellant liisingueseme müümisel rikkunud ka iseenda poolt iseendale kehtestatud liisingueseme müügiprotseduuri reegleid Hagejapoolsest müügiprotseduuri rikkumisest tulenevalt vastustajaid müügiprotsessi ei kaasatud, neid müüki suunamisest ja hinna alandamisest ei teavitatud. Hinnaalandamise ja müügiprotsessi juures ei järginud hageja ka kehtivat protseduuri. Apellant ei ole omalt poolt millegagi tõendanud, et ta tegi pingutusi parima tulemuse saavutamiseks; 4) nõustub vastustaja apellandi väitega, et müügikuulutuse järgne hind ei saa olla ca aasta varem toimunud liisingueseme müügi hetke turuväärtus. Kuivõrd on üldteada, et sõiduautode hinnad ajas langevad (teadaolevalt madala kvaliteediga Renault, Citroeni ja Peugeot hinnad veel eriliselt kiiresti), siis pidi sarnase sõiduki müügiaegne keskmine turuhind 7. juuli 2010 olema tunduvalt kõrgem kui 28. aprilli 2011 müügikuulutustest tulenev; 5) nimetab apellant auto veana läbisõitu, kuigi mingeid piiranguid liisinguvõtjale läbisõidu osas ei seatud. Samuti on apellant liisingueseme puuduseid loetledes jätnud märkimata ja tõendamata, mille poolest peaksid need olema kasutatud sõiduauto juures tavatud. Liisinguese võeti liisinguvõtja valdusest ära ootamatult, ilma ette teatamata ning otse liiklusest keset Tartu linna.
Seega oli tegemist täiesti sõidukõlbuliku, tehniliselt korras ja kõikidele nõuetele vastava sõidukiga. Väär on apellandi väide, et sõiduki puuduste üle puudub vaidlus. Vastustajale ei ole teada, mis toimus sõidukiga peale selle tema valdusest ära võtmist. Vastustajat auto ülevaatuse juurde selle seisukorra fikseerimiseks ei kutsutud. Sõiduki tegeliku turuväärtuse määramiseks selle kohta hindamisakti ei koostatud; 6) on apellandi liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 tühine. Kohtumenetluse käigus esitatud kirjade tegelikku saatmist vastustajatele kohtueelses menetluses ei ole apellant tõendanud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-11 rõhutanud, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramiseks tuleb tuvastada liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel, mitte aga arvestada hilisemat müügihinda. Sellist liisinguvõtja kaitset rikkuvad tüüptingimuste sätted on seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühised; 7) ei ole apellant esitanud täpset ja seadusenõuetele vastavat viivise arvutuskäiku.
6.Vastustajad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldavas osas ning jätta kõik menetluskulud apellandi kanda. Alternatiivselt juhul kui kohus leiab, et nõue kuulub osaliselt rahuldamisele, palusid vastustajad võtta arvesse tasaarvestuse vastuväidet. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) heidab hageja kostjale ette tasumata liisingumakseid arvete järgi, mis on esitatud järgnevate täiskuude eest. Kõikide arvete maksetähtajaks on märgitud kuu viimane kuupäev. Kuigi hageja nõuab kostjalt osamakse tasumist perioodi eest 1. kuni 31. märts 2010, ütles ta juba 12. märtsil 2010 ise lepingu üles. Seega nõuab hageja kostjalt juba lõpetatud liisingulepingu täitmist; 2) on kostja tõendanud enda konto debiteerimist hageja poolt kokku summas 7237,28 kr, mis on 2984,62 kr (190,75 eurot) enam kui on hageja nõue. Kummaline on kohtu järeldus selle kohta, nagu tõendaks maksmisega viivitamist (põhjendamatult) esitatud arve. Maksmine või mitte maksmine on fakti küsimus, seda tõendavad asjaolud, mis näitavad kas tegu on sooritatud või mitte. Esitatud arve ei tõenda maksmist või maksmata jätmist. Kostja on enda poolt maksekorraldustega tõendanud tasumist hageja esitatud arvete perioodidel. Mis alusel ja milliste maksete tegemist peab kohus kostja poolt viivitusega tehtuks, jääb arusaamatuks; 3) on väär kohtu järeldus, et hagejale enammakstud summadest tuleneb osamaksete tähtaegse tasumise kohustuse rikkumine kostja poolt. Hagejale enammakstud summade tasumine on põhjustatud hageja poolt kostjale alusetult esitatud trahviarvetest, mille hageja on ka hiljem tühistanud ja tunnistanud oma eksimust nende esitamisel. Kostja on tasunud hagejale maksegraafikujärgseid liisingumakseid ja hageja valearvestuse tõttu enamgi veel. Seega ei eksisteeri mis tahes kostja rikkumist hageja ees (s.h igakuise maksmiskohustuse rikkumist) ning hagejal ei ole tegelikkuses tekkinud lepingu ülesütlemise õigust; 4) jääb kohtuotsusest arusaamatuks, mille alusel hindas kohus kostjat maksetähtaega rikkunuks vähemalt 15 päeva ulatuses. Kohtuotsusest ei selgu, milliseid tähtaegasid ja kui palju on kostja rikkunud; 5) on kohus põhjendamatult leidnud, et kostja on hagejapoolse lepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud. Nimetatud kirju ei saanud kostja ilmselt kätte hageja segase asjaajamise tõttu; 6) peab hageja tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama, et müügihind vastab antud juhul tõepoolest turuhinnale. Hageja ei ole oma seda tõendanud. Kohus on turuhinna määramisel õigesti tuginenud veebiportaali www.auto24.ee andmetele, kuid täpse turuhinna valesti arvestanud. Kohtu eksimus seisneb selles, et arvesse on võetud vaid ühe sõiduki hind, mitte kõikide sarnaste autode hindade keskmist. Samuti jääb arusaamatuks, miks pidas kohus põhjendatuks alandada hinda 10% võrra. Ei ole ka alust arvata, et ühelgi sõidukil ei ole puudusi, mis olid liisinguesemel või et nende sõidukite müüjad ei ole juba hinnakujundamisel puudusi arvesse võtnud. Hageja müüs liisingueseme 7. juulil 2010 hinnaga 30 600 kr. Kohtule esitatud tõend turuhinna määramise kohta kajastab sõidukite hindasid peaaegu aasta aega hiljem. On üldteada, et sõidukite hinnad ajas langevad. Sellest omakorda tuleneb, et müügihetke keskmine turuhind oli igal juhul kõrgem kui 28. aprilli 2011 seisuga turuhind;
7) on vale kohtuotsuses toodud arvestus, kuidas kohus on hinnanud nõude rahuldamise määra. Kohus on võtnud arvesse enda poolt arvutatud turuhinna ning arvanud sellest maha käibemaksumäärale vastava summa. Ei auto kuulutusest endast ega ka kohtuotsusest ei tulene, miks peaks kuulutuses märgitud auto hind käibemaksu sisaldama ja miks see tuleks maha arvestada; 8) jääb arusaamatuks, miks ei pea kohus põhjendatuks kostja nõuet enammakstud summa osas. Kohus ei ole arvesse võtnud kostjate kohta maksehäireregistrile ebatõeste andmete avaldamisest tekkinud mittevaralist kahju.
7.Apellant vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Apellandi 4. juulil 2012 esitatud vastuväidete kohaselt: 1) on apellant esitanud kohtumenetluses tõendina vastustaja 1 poolt tasumata liisingumaksete arved. Võlgnevus sisaldas lisaks tasumata liisingumaksetele ja intressile ka kahte leppetrahvinõuet kogusummas 383,47 eurot (6000 kr). Leppetrahvi nõudeõigus tulenes apellandi ja vastustaja 1 vahel sõlmitud liisingulepingu nr 0177691L p-st 5.2, mille järgi oli apellandil õigus nõuda leppetrahvi kuni 192 eurot, kui vastustaja ei esita apellandile kindlustuspoliisi originaaleksemplari 7 päeva jooksul selle jõustumisest. Juba 2007. aastal esitas vastustaja 1 kindlustuspoliisi alles pärast vastavasisulise hoiatuse saamist. 2009. aasta poliis esitati 2010. aasta aprillis, mistõttu olid apellandi trahvinõuded liisingulepingu punkti 5.2 alusel igati põhjendatud. Trahvinõude esitamise õigus ei sõltunud mitte kindlustuse puudumisest, vaid vastava dokumendi esitamata jätmisest. Järelikult on põhjendamata vastustajate väide, et apellant oleks tagantjärgi kindlustuspoliisi esitamise korral pidanud trahvinõuded tühistama. 2010. aasta aprilli seisuga nõudis apellant vastustajalt 1 kolme leppetrahvi tasumist, millest ühe, s.o 21. detsembri 2009 leppetrahvi nõude, apellant vastutuleku korras tühistas; 2) on ekslik vastustajate seisukoht, mille kohaselt oleks kogu otsekorraldustega laekunud summa pidanud katma apellandi nõuet. Kui konkreetse lepingu puhul eksisteerib varasem võlgnevus, kaetakse laekunud summa arvelt varasem võlgnevus, mitte viimane arve. 21. detsembril 2009 laekunud summast 3000 kr kaeti arve nr 8559261994 summas 1079,18 kr ja liikluskindlustuse arve nr 8559933125 summas 1920,82 kr. Vastustaja 1 jättis tasumata If P&C Insurance AS-le liikluskindlustuse arved summas 3139,00 kr, mille apellant tasus vastustaja 1 eest. Apellandi nõudeõigus tuleneb VÕS § 455 lg-st 2. 30. detsembril 2009 laekunud summast 147,73 kr kaeti osaliselt eelpool viidatud liikluskindlustuse arve nr 8559933125. 30. jaanuaril 2010 laekunud 1090,28 kr arvelt kaeti järelejäänud osa tasumata liikluskindlustuse arvest nr 8559933125 summas 1070,45 kr ning osaliselt arve nr 8562028454 summas 19,83 kr. 19. veebruaril 2010 apellandile laekunud summast 3000 kr kaeti ülejäänud osa arvest nr 8562028454 summas 1065,68 kr ning osaliselt leppetrahvi arve nr 8565512763 summas 1934,32 kr. Seega on hagiavaldusele lisatud arved kogusummas 655,26 eurot (10 252,66 kr) ja viivisearved summas 35,61 eurot (557,21 kr) jätkuvalt tasumata ning apellandi poolne lepingu ühepoolne ülesütlemine oli lepingu üldtingimuste punktist 7.1.3 tulenevalt põhjendatud; 3) ei ole VÕS § 196 lg-s 1 ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Apellant on ülesütlemise kirja saatnud tähitult vastustaja 1 poolt liisingulepingus märgitud aadressil, mis ühtib äriühingu äriregistris märgitud aadressiga. Riigikohtu lahenditest 3-3-1-10-04 p 14 ja 3-3-1-75-07 p 15 tulenevalt peab juriidiline isik oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Kui dokumenti ei ole postiasutusel võimalik üle anda, siis tuleb lugeda dokument kättetoimetatuks tähtkirja saabumise kohta teate jätmise hetkest. Tähitud kirja saatmisega on ülesütlemise tahteavaldus vastustajale 1 teatavaks tehtud. Samuti on vastustaja 1 oma käitumisega lepingu lõppemist aktsepteerinud, kuna pole esitanud vara valduse taastamise nõuet ega tasunud edasisi liisingumakseid; 4) on õige maakohtu seisukoht, et vastustajate tasaarvestus ei olnud käesoleval juhul lubatud, kuna vastustajatel ei ole nõuet apellandi vastu. Praegusel juhul ei eksisteeri mõlemal poolel vastastikuseid samaliigilisi nõudeid.
8.Vastustaja/vastuapellatsioonkaebuse apellandi täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) on hageja 4. juuli 2012 vastuväidetes esitanud kohtule uusi tõendeid ja asjaolusid. Need on esitatud menetlusseadust rikkudes ning tuleks kohtu poolt TsMS § 633 lg 4 ja 5 ning § 652 lg 3 ja 4 alusel jätta tähelepanuta; 2) on samuti uus ja üllatuslik hageja käsitlus leppetrahvist. Ei ole võimalik, et kui kolmest samal alusel tehtud leppetrahvist tühistatakse üks eksituse tõttu, on teised kaks õiguspärased; 3) on üllatav hageja uus väide kaskokindlustuse poliisi esitamise kohta. Poolte vahel kaskokindlustuse tegemise kokkulepet ei olnud ning hageja enda kehtestatud üldiste liisingu tingimuste kohaselt ei ole kuni 6500-eurose maksumusega sõiduki puhul kaskokindlustus nõutav. Vaidlusalune sõiduk maksis ilma käibemaksuta 4874,62 eurot; 4) trahvis hageja kostjat 1 siiski liikluskindlustuse poliisi esitamata jätmise pärast. Kostja 1 esitas poliisi hagejale korduvalt ja tuletas meelde, et kindlustuskaitse on liisitud sõidukil olemas olnud vastavalt lepingule pidevalt ning alates 25. septembrist 2009. Kostja 1 korduva meeldetuletuse peale hageja tunnistas eksimust ning tühistas poliisi esitamata jätmise eest tehtud trahvi.
9.Vastuseks ringkonnakohtu nõudele esitas apellant 25. jaanuaril 2013 kohtule nõude arvestuse ja 5. veebruaril 2013 viivise arvestuse. Apellant selgitas viivise arvestamise põhimõtet 9. märtsil 2010 vastustajale 1 esitatud arve nr 8210869059 põhjal viivise 168.20 krooni ulatuses. Apellant väidab, et samasuguse loogika kohaselt on arvestatud viivis ka teistel viivise arvetel. Vastuapellandid/kostjad leiavad, et 5. veebruari 2013 dokumendi valguses jääb viivisenõue endiselt jälgimatuks ja see on vastuolus TsMS § 363 lg 1 p-ga 1. Hageja on selgitanud vadi ühe viivise arve sisu ja teiste arvete puhul tuleb hageja nõudest aru saamiseks kasutada analoogia korras samu selgitusi. Ei kohus ega teised menetlusosalised ei pea hagiavalduse lisadest jm dokumentidest tuletama ja välja mõtlema, milline võiks olla hageja nõue (viivise arvestus), hageja peab oma nõude ise selgelt väljendama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub materiaalõiguse normi rikkumise tõttu tühistamisele osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldab vastuapellatsioonkaebuse ja jätab hagi täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.
11.Hageja nõudis hagis liisingulepingu ülesütlemisega tekkinud kulude katteks kostjatelt solidaarselt kokku 2011,11 euro väljamõistmist. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 328,25 eurot. Apellatsioonkaebuse on esitanud mõlemad pooled, st maakohtu otsus on vaidlustatud tervikuna. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi ei rahuldanud. Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse osas, millega hagi nende vastu osaliselt rahuldati.
12.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - hageja ja kostja 1 vahel on 24. septembril 2007 sõlmitud liisinguleping, mille esemeks oli sõiduauto Renault Meganene Comfort Authentique 3D, ehitusaasta 2005, reg nr XXX hinnaga 4874.62 eurot (käibemaksuta); - hageja ja kostjate 2 ja 3 vahel sõlmitud käenduslepingud on kehtivad; - hageja sai sõiduauto valduse liisinguvõtjalt tagasi 23. aprillil 2010;
- sõiduauto realiseeriti Valoor AS-i vahendusel hinnaga 1629,75 eurot (ilma käibemaksuta); - sõiduauto lepingujärgne jääkmaksumus oli selle hagejale tagastamise hetkel 40 357.12 krooni ehk 2579,29 eurot (käibemaksuta).
13.Pooled vaidlevad kõigepealt selle üle, kas hagejal oli üldse õigus võlgnevuse tõttu liisingulepingu ülesütlemiseks ja kas ning millal on leping lõppenud. Kostjad on vaidlustanud ka hageja õiguse nõuda temalt lepingujärgse võla koosseisus leppetrahvi. Pooled vaidlevad ka liisingueseme turuväärtuse üle selle tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et tema poolt on tõendatud vara müügihind oligi võrdne sõiduki turuväärtusega. Auto turuväärtus selguski müügiprotsessi käigus. Kostjad lähtuvad liisingeseme väärtusest sõiduki tagastamise hetkel, mis pidi kindlasti olema kõrgem vara müügihinnast, sest kuigi üldteada on asjaolu, et sõidukite väärtused aja jooksul langevad, on müügikuulutuste kohaselt isegi aasta hiljem seda tüüpi sõiduautode müügipakkumistes hinnad vahemikus 67 280,38 – 100 138,24 krooni ehk 4299,97 – 6400 eurot. Maakohus tuvastas, et leping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud alates 12. märtsist 2010 ning sõiduauto turuväärtuseks on vastavalt kostjate poolt esitatud müügikuulutusele 71974,36 krooni, mille on vaidlustanud oma apellatsioonkaebustes mõlemad pooled.
14.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha, kas liisinguleping on lõppenud. Hageja väidab, et ta on 19. veebruari 2010 ülesütlemisteate edastanud kostjale 1 posti teel hagejale kostjate poolt avaldatud aadressile XXX. Kostjad on kohtumenetluses eitanud nimetatud teatise kättesaamist. Ülesütlemisteatise kättesaamist on kostja 2 eitanud ka oma ekirjavahetuses hagejaga koheselt pärast auto üleandmist (lk 161-166). Poolte kirjavahetuses väidab kostja 2, et talle on 28. mai 2010 vastuses selgitatud, et liising (hageja) oli otsustanud lepingu üles öelda (I kd lk 166). Vaatamata kostjate vastuväidetele ei ole hageja tõendanud, et ta on tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks liisinguvõtjale kättetoimetanud enne sõiduki tagastamist
23.aprillil 2010, sh ei ole hageja tõendanud oma väidet, et ta on edastanud ülesütlemise tahteavalduse kostjale 1 tähitud kirjaga. Ülesütlemine on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Tahteavaldus tuleb ka teisele poolele edastada. Seejuures kehtivad TSÜS § 69 sätestatud üldised tahteavalduse kättesaamise nõuded, mh § 69 lg 1, mille kohaselt muutub tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega või kättesaaduks lugemisega. TSÜS § 69 lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09 p-s 11 asunud seisukohale, et tahteavalduse kättesaamist tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole toimunud. Seega kui ka uskuda hagejat, et ta on edastanud postiteenuse kaudu ülesütlemisteate kostjale 1 tähitud kirjaga ja selle kohta laekus kostja 1 postkasti vastav teatis, ei saa Riigikohtu seisukohta arvestades käsitleda seda kostja 1 võimalusena tahteavaldusega mõistlikult tutvuda. Ringkonnakohus leiab, et kostja 1 sai hageja tahteavaldusest leping erakorraliselt üles öelda teada alles hageja 28. mai 2010 e-kirjast ning kindlasti siis, kui talle edastati ülesütlemisteatis koos hagimaterjalidega 28. veebruaril 2011 (kostja 2 sai ülesütlemise teate kätte 9. märtsil 2011 koos hagimaterjalidega). Liisingulepingu ülesütlemine kui tahteavaldus jõustus hiljemalt 28. veebruaril 2010.
15.VÕS § 196 lg 1 ja 2 kohaselt võib lepingu erakorraliselt üles öelda üksnes mõjuval põhjusel ning kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine pool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel.
Lepingu tüüptingimuste p 7.1.3 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui iseseisvat majandus- või kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Võlaõigusseaduse § 196 lg-st 1 ei tulene, et sellest sättest kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimine on keelatud. Seega võisid pooled kokku leppida, et kohustuse rikkumise tõttu võib liisinguandja lepingu üles öelda ka ilma täiendavat tähtaega kohustuse rikkumise lõpetamiseks täiendavalt määramata. Ringkonnakohus leiab, et punkt 7.1.3 sisaldab ka 15 päevast täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud nõude arvestusest nähtub, et kostja 1 on jäänud maksete tasumisega võlgnevusse juba alates 30. maist 2009. Tasumata on arved ka juuni – august 2009 eest. Seega rikkus kostja 1 liisingulepingut ja tuvastatud rikkumised andsid hagejale aluse liisingulepingu ülesütlemiseks lepingu tüüptingimuste punkt 7.1.3. alusel.
16.Maakohus ei ole võtnud seisukohta leppetrahvi nõudega seotud kostjate vastuväidete osas, mh selles, kas leppetrahvi nõudmine kostjalt 1 oli õiguspärane või mitte. Maakohus on sellega rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätestatut. Liisingulepingu p 5.2 kohaselt võib liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt leppetrahvi 192 eurot (3000 krooni) mh juhul, kui liisinguvõtja rikub lepingu üldtingimuste p-st 6.1 tulenevalt kohustust esitada kindlustuspoliisi originaal 7 päeva jooksul selle jõustumisest liisinguandjale. Hageja nõuab kostjatelt nimetatud sätete alusel leppetrahvi tasumist. Hageja on määranud sama rikkumise eest leppetrahvi kolmel korral, kuid poolte kirjavahetusest nähtuvalt on ühel juhul hilisemalt leppetrahv hageja poolt tühistatud. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud võlaarvestuse (II kd lk 99) kohaselt nõuab hageja siiski leppetrahvi 3000 krooni kolmel korral ja ühel korral on kostja poolt tehtud makseid arvestatud ka leppetrahvi katteks. Kostjad vaidlevad leppetrahvi määramisele vastu ja väidavad, et on poliisi esitanud korduvalt ja see on olemas, mille tõendamiseks on esitatud kohtule poliis 25. september 2009 – 24. september 2010 (I kd lk 164). VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja 1 ei ole asjas tõendanud, et ta on esitanud hagejale kindlustuspoliisi originaali tähtaegselt, mistõttu ta on lepingut rikkunud. Hageja on põhjendatult määranud esmakordselt kostjale 1 leppetrahvi
5.jaanuari 2010 arvega. Tegemist on mõistliku aja jooksul esitatud nõudega. Nimetatud arve on hageja lugenud kostja 1 poolt tasutuks 1. juuni 2010 maksetega. Samas nõuab hageja kostjalt 1 sama rikkumise eest leppetrahvi ka 3. veebruari ja 3. märtsi 2010 arvetega (I kd lk 25-26). Liisingulepingust ega üldtingimustest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud ühe ja sama rikkumise eest korduva leppetrahvi kohaldamise võimaluses ja kohaldamise sageduses. Hageja seisukohtade (I kd lk 189) kohaselt on kostja 1 võlgnevus, mis oli lepingu ülesütlemise aluseks, kujunenud arvete maksetähtaegadega 30. detsember 2009, 30. jaanuar 2010, 2. märts 2010, 30. märts 2010 tasumata jätmise tõttu. Kokku on hagiavalduse kohaselt debitoorse võlgnevuse suurus 10 252,66 krooni. 3. veebruari 2010 ja 3. märtsi 2010 arvete kohaselt (I kd lk 25-26) nõuab hageja kostjatelt leppetrahvi kokku 6000 krooni (383.36 eurot) tasumist, milline nõue ei ole põhjendatud ning selles osas kostjal 1 enne lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata kohustus puudus. Seetõttu väheneb vastavalt ka kostja 1 debitoorse võlgnevuse suurus hageja ees.
17.Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et hagist ega selle lisadest ei ole üheselt selge, milliseid täitmata kohustusi hageja kostjale 1 ette heidab ja kuidas võlgnevus kujunes. Ka maakohtu otsusest ei ole arusaadav, kuidas on kujunenud maakohtu siseveendumus, et kostja ei täitnud maksegraafikus kokkulepitud osamaksete tasumist tähtaegselt ning jäi võlgnevusse, mistõttu on hageja viivisearved põhjendatud. Ringkonnakohtu nõudel esitas hageja kohtule kostja 1 maksete koondi ja kostjatele arvestatud viivise arvestuse (II kd lk 99, 104-105). Apellant selgitas, et viivisearvete tasumiseks on ta kasutanud laekunud summasid alles seejärel, kui ülejäänud võlgnevuses olevad arved on kaetud. Sellest tulenevalt ongi osa varasematest viivisarvetest tasumata, kuid nendele järgnevaid liisinguarveid on tasutud. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja nõuab viivise tasumist viie arve alusel summas 35,61 eurot, on ta selge viivise arvestuse esitanud ainult arve nr 8210869059 alusel summas 168.20 krooni (10.75 eurot). Ülejäänud osas ei ole hageja viivise nõue selge ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hagetav viivise nõue peab olema selge, st selge peab olema ka viivise arvutuskäik. Kuigi ka ringkonnakohus on palunud hagejal esitada viivise täpne arvestus (II kd lk 100), on hageja nelja arve osas piirdunud tõdemusega, et ta on lähtunud viivise arvestamisel samast loogikast kui arve nr 8210869059 puhul. Ringkonnakohus on otsuse punktis 16 tuvastanud, et hageja nõuab põhjendamatult leppetrahvi 383.36 euro ulatuses, millises ulatuses tuleb kostjatelt nõutavat põhivõlga vähendada. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et kostjad võlgnevad hagejale debitoorse võlgnevusena 655.26 eurot (hagetav rahasumma)- 383.36 eurot = 271.90 eurot ja viivisena 10.75 eurot.
18.Hagi on esitatud VÕS § 367 lg 1 alusel, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Hageja tugineb tüüptingimuste punktile 7.4.1., mille kohaselt kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Seega erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 näeb liisinguandja poolt kasutatud tüüptingimus ette, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada mitte liisingueseme väärtust tagastamise hetkel, vaid liisingueseme võõrandamisest saadud summat. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17, 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.
19.Hageja on esitanud kohtule liisingueseme müügiprotseduuri (II kd lk 18) koos väitega, et müügiprotseduur on edastatud kostjatele, sh kostjale 1 koos ülesütlemisteatega, see pidi olema kostjatele teada, kuid kostjad ei ole soovinud müügiprotseduuris osaleda. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva otsuse p 14 toodud põhjendustel ei ole asjas tõendatud, et kostjal 1 oli enne sõiduauto müüki mõistlik võimalus sellega tutvuda, kuna kostjad ei saanud seda dokumenti enne sõiduauto müümist teada. Maakohus on tuvastanud, et hageja on seda iseendale kehtestatud müügiprotseduuri p-des 4 ja 9 rikkunud sellega, et ei ole koostanud vastava komisjoni otsuse alusel sõiduauto müüki suunamise akti, milles määratakse kindlaks sõiduauto müüki suunamise alghind; samuti ei ole kohtule esitatud komisjoni otsust sõiduki hinna alandamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellise järeldusega ja leiab, et kostjaid ei ole tegelikult olnud müügiprotseduuri kaasatud. Maakohus on ka tuvastanud, et sõiduauto müüki suunamise aktis hinda märgitud ei ole, küll on aga hageja kostjatele teatanud 7. mail 2010, et sõiduk on suunatud müüki hinnaga 40 000 krooni (käibemaksuga). Maakohtu otsusest aga ei nähtu, milliste tõendite alusel asus maakohus järeldusele, et kostjatele on sõiduki müüki suunamisest, hinnast ja hinna alandamisest teatatud. Kostjad on esitanud selles osas vastuväited ja asjas puuduvad tõendid, mis need vastuväited kummutaksid. Tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidis Riigikohus, et kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Hageja pole käesolevas asjas tõendanud aga isegi seda, millise hinnaga sõiduauto müüki pandi, samuti ei ole hageja esitanud muid tõendeid sõiduauto turuväärtuse kohta selle tagastamise hetkel. Ringkonnakohus leiab, et hageja peab kõigepealt tõendama, et ta müüs sõiduki turuhinnaga, (Riigikohtu praktikast tulenev lubatav kõrvalekalle kuni 10%). TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügiväärtus (turuhind). Hageja seisukoht, et üksnes müügiaktis kajastatud hind saab tõendada eseme turuväärtust, ei ole põhjendatud. Hindamaks müügihinna vastavust turuhinnale on vajalik informatsioon teiste võrreldavate müügitehingute kohta ligilähedaselt samal perioodil, milliseid tõendeid ei ole hageja esitanud.
20.Maakohus on õigesti leidnud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus. Olukorras kus hageja ei ole tõendanud muud, kui hinda, millega vara müüdi, võib lugeda põhjendatuks, et maakohus võttis sõiduauto turuväärtuse hindamisel arvesse kostja poolt esitatud müügikuulutused 2011. aastast (I kd lk 175), valides sealt vaidlusalusele sõiduautole margilt kõige lähedasema (Renault Megane Comfort) hinna 71 974,36 krooni. Ringkonnakohus on seisukohal, et kasutatud autode puhul sõiduki hind ajas pigem langeb, kui tõuseb. Riigikohus on korduvalt märkinud, et sarnaste asjade müügikuulutus võib olla lubatav ja asjakohane tõend vara turuhinna tõendamiseks. Nii on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 leidnud, et portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 mõttes. Need võivad kolleegiumi arvates olla ka nii asjakohased kui ka lubatavad tõendid TsMS § 238 mõttes. Liisinguvõtja või käendaja käsutuses ei olegi palju muid tõendeid, millele ta tugineda saaks. Kui tellitakse ekspertiis asja väärtuse kindlaksmääramiseks, tugineb ka asjatundja sarnastele tehingutele või vähemalt tehingukuulutustele. Usaldusväärset üldist kättesaadavat andmebaasi kasutatud autode müügitehingute ja nende hindade kohta kolleegiumile teadaolevalt ei ole. Kohtute seisukohtade järgi ei olegi varasema hindamisakti puudumisel võimalik hinnata auto väärtust muul viisil kui selle müügihinna alusel.
Riigikohus on liisingulepingu lõpetamise kontekstis selgelt väljendanud ka, et müügipakkumiste kui tõendite hindamisel tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20). Asjas ei ole vaidlust, et sõiduki kostja poolt hagejale tagastamise hetkel koostati ka akt, mille kostja 3 on allkirjastanud ning mis ei kajasta kõiki Amserv Tähe poolt hilisemalt koostatud aktis (I kd lk 194) loetletud puudusi. Sõiduauto oli vaieldamatult tagastamise hetkel sõidukõlbulik. Maakohus on Amserv Tähe poolt koostatud müügiaktis fikseeritud sõiduki puudustele viidates arvestanud maha nn lubatud hinnaerinevuse 10%, saades seejärel sõiduauto õiglaseks väärtuseks auto tagastamise ajal 51 821,54 krooni ehk 3312 eurot (ilma käibemaksuta). Maakohus ei ole aga põhjendanud, miks ta on pidanud müügikuulutuses müüdavat sõidukit, arvestades selle vanust, paremas tehnilises seisundis olevaks, kui vaidlusalune sõiduk. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostjate vastuväiteid Amserv Tähe poolt fikseeritud puudustele, tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalusel sõidukil olid tagastamise hetkel olemas need puudused, mis on tuvastatud tagastamise hetkel kostja 3 osavõtul koostatud aktis ning mis ei anna alust sõiduki väärtuse vähendamiseks. Samas tuleb lubatavaks lugeda sõiduki realiseerimisel kõrvalekallet turuhinnast 10 %, mistõttu tuleb nõustuda lõppkokkuvõttes maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse sõiduauto õiglane väärtus tagastamise hetkel oli vähemalt 51 821,54 eurot ehk 3312 eurot (ilma käibemaksuta). Müügikuulutusest ei nähtu, et selles nimetatud hinnale peaks lisanduma ka käibemaks, mistõttu on maakohus põhjendatult arvestanud sõiduauto väärtust ilma käibemaksuta. Käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse) peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-08). Käesoleval juhul on hageja ise arvestanud nii liisingeseme väärtust kui ka vara jääkmaksumust ning vara tagastamise kulusid käibemaksuta.
21.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 16 asunud seisukohale, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks vara turuhinna kohta on müügiakt, hageja ei ole vara müüki suunamisel informeerinud kostjat vara turuväärtusest, müüki paneku hinnast ja kostja ei ole osalenud vara müügiprotsessis, ei ole hageja menetluses suutnud tõendada, et ta on sõiduki võõrandanud turuhinnaga. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et ainuüksi kostjate teadlikkus asjaolust, et pärast liisingueseme tagastamist liisinguvõtja poolt kuulub see võõrandamisele, tagab kostjale võimaluse osaleda müügiprotsessis.
22.Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus hageja ei esitanud tõendeid sõiduki turuväärtuse kohta tagastamise hetkel, oleks maakohus pidanud sellele hageja tähelepanu juhtima, mida maakohus ei ole teinud, rikkudes sellega TsMS § 230 lg 2 sätestatud kohustust teha menetlusosalistele ettepanekuid tõendite esitamiseks. Samas ei ole hageja ka teades maakohtu seisukohta, ikkagi esitanud ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid sõiduki turuväärtuse tõendamiseks. Kuna hageja on rikkunud iseendale kehtestatud müügiprotseduuri ja arvestades sõiduauto tagastamisest möödunud aega, asub ringkonnakohus seisukohale, et hagejal neid tõendeid ei ole.
23.Mõlemad pooled ja ka maakohus on viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, milles Riigikohus leidis, et „kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul
olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi.“ Samas jätsid nii pooled kui ka maakohus märkamata, et antud juhul on liisingulepingu üldtingimuste p 3.7, kus vastav kokkulepe on sõlmitud, VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus, sest selle kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis.
24.Hageja põhjendatud nõue on kokku 3232.73 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 2579.29 eurot, debitoorsest võlgnevusest 271.90 eurot, vara tagastamisega ja vahendamisega seotud kuludest 370.79 euro, viivismaksete võlgnevusest 10.75 eurot. Nimetatud summast tuleb maha arvata sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel, mis on vähemalt 3312 eurot, millest tuleneb, et sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel pidi katma kõik hageja liisingulepingust tulenevad põhjendatud nõuded kostjate vastu. Hagejal nõue kostjate vastu puudub ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna hagejal puudub kostjate vastu nõue, mida tasaarvestada, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta vastuapellantide alternatiivse tasaarvestuse nõude.
25.Muud apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kaebuste rahuldamiseks.
26.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.