Swedbank Liising AS hagi Patria Trans OÜ, Artur Fjodorovi ja Sergei Fjodorovi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. novembri 2013 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Artur Fjodorovi ja Sergei Fjodorovi määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitajad (kostjad) – Artur Fjodorov (ik: 38801182724) ja Sergei Fjodorov (ik: 35506182712), esindaja Arvo Kivar Vastustaja (hageja) – Swedbank Liising AS (rk: 10434248), esindaja Kerly Küünemäe Kostja – Patria Trans OÜ (rk: 11376607)
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
20.novembri 2013 määrus muutamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
ASJAOLUD
1.
Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. veebruari 2013 otsusega osaliselt Tartu Maakohtu
13.aprilli 2012 otsuse ning jättis Swedbank Liising AS hagi Patria Trans OÜ, Artur Fjodorovi ja Sergei Fjodorovi vastu rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Swedbank Liising AS kanda. Kohtuotsus jõustus 1. aprillil 2013. Kostjad esitasid 8. aprillil 2013 maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, milles palusid määrata, et kostjatele hüvitatavad menetluskulud tsiviilasjas on 2831,85 eurot, sh õigusabikulu 2700 eurot, riigilõiv 76,69 eurot ja sõidukulu 55,16 eurot, ning mõista hagejalt välja 2831,85 eurot A. Fjodorovi ja S. Fjodorovi kasuks, samuti mõista hagejalt välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hageja kostjate avaldusele vastuväidet ei esitanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. novembri 2013 määrusega A. Fjodorovi ja S. Fjodorovi avalduse osaliselt ning määras kindlaks A. Fjodorovi ja S. Fjodorovi menetluskulud tsiviilasjas nr 2-11-2790 summas 1187,50 eurot ning mõistis välja Swedbank Liising AS-lt menetluskulude katteks A. Fjodorovi kasuks 593,75 eurot ja S. Fjodorovi kasuks 593,75 eurot. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb Swedbank Liising AS-l tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruse kohaselt tuleb hagejal kostjatele hüvitada vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 76,69 eurot ja kostjate esindaja Arvo Kivari (kes elab Tallinnas) sõidukulud kohtuistungile Tartus 6. märtsil 2012 [maakohtu määruses ekslikult kuupäev 6. märts 2013] 55,16 eurot. Kuna hagi esitati 21. jaanuaril 2011, tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määrusest nr 137 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“, mille § 1 lg-st 1 tulenevalt kuuluvad hagilt hinnaga kuni 3200 eurot (hagihind oli 1975,49 eurot) lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitamisele maksimaalselt summas 1600 eurot. Nimetatud ulatuses kulusid õigusabile oli pooltel võimalik ette näha ja nendega arvestada. Piirmäär on ette nähtud kõigi kohtuastmete kohta kokku. Riigikohus on leidnud (3-2-1-13-13), et pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel ning kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses. Pooled hagihinda (II kd lk 39) vaidlustanud ei ole ja seega tuleb lähtuda tsiviilasja hinnast 1975,49 eurot. Kostjate esindaja kulud ületavad piirmäära 1100 euro võrra. Kohtul on võimalik menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas hinnang anda lähtudes toimiku materjalidest, kui palju on koostatud, esitatud ja analüüsitud menetlusdokumente või tõendeid, kas on toimunud kohtuistungeid jms, mis puutub konkreetsesse kohtumenetlusse. Kostjate esindaja osutas esitatud arvete spetsifikatsioonide kohaselt kostjatele õigusteenust alates 21. aprillist 2011 kuni 25. veebruarini 2013. a 55 tunni ulatuses. Arvestades esindaja tasu summas 2700 eurot kahe õigusabilepingu eest, kujuneb tunnitasuks 49,10 eurot.
Hageja kostjate menetluskuludele vastuväidet ei esitanud. Kuna kostjate avaldus sisaldab kulusid, mis on selgelt põhjendamatud, ja lepingulise esindaja kulu ületab lubatud piirmäära, kontrollis kohus viidates TsMS § 175 lg-le 1 (alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv redaktsioon) kostjate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud (3-2-1-63-10, p 12). Toimingud maakohtus: toimiku materjalidest nähtuvalt asus A. Kivar kostjaid esindama alates
13.jaanuarist 2013 volikirja alusel. Seega 21. aprillist kuni 20. juulini 2011 tehtud toimingute puhul on tegemist nõustamisega, mida TsMS § 175 lg 2 järgi ei hüvitata. Kostjate
28.aprilli 2011 vastuse hagile on allkirjastanud Patria Trans OÜ juhatuse liikmena S. Fjodorov. Kohtunikuabi luges vajalikuks kuluks 1 tunni ulatuses hageja 27. veebruari 2012 vastuse analüüsi, 4 tunni ulatuses 6. märtsi 2012 kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtukõne koostamise, 1 tunni ulatuses 6. märtsil 2012 kohtuistungil osalemise, 0,5 tunni ulatuses kohtuistungi protokolli analüüsi ja 1 tunni ulatuses kohtuotsuse analüüsi. Seega luges kohtunikuabi põhjendatuks ja vajalikuks 2. märtsist kuni 12. aprillini 2012 tehtud toimingute ajakulu 7,5 tundi. Sõit Tallinnast Tartusse ja tagasi 6. märtsi 2012 kohtuistungile ajakuluga 6 tundi ei kuulu hüvitamisele, kuna sõidukuludest on õigus nõuda üksnes kohtuistungitele sõitmisega seotud otsese sõidukulu hüvitamist (3-2-1-64-13). Seega kostjate põhjendatud ajakulu maakohtus tehtud toiminguteks on 7,5 tundi, rahaliselt 368,25 eurot (7,5×49,1). Toimingud ringkonnakohtus: hageja esitas kohtule apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus kohustas kostjaid apellatsioonkaebusele vastama. Kostjad esitasid vastuapellatsioonkaebuse. Nimetatud dokument on seitsmel leheküljel, sh sisuline argumenteeritud tekst 6 leheküljel. Kohtunikuabi luges põhjendatuks 17.–24. maini 2012 ajakulu 9 tundi, mis sisaldab ka hageja apellatsioonkaebuse analüüsi, kliendiga nõupidamist ja vastuapellatsiooni koostamist. Ülejäänud ajakulu 9 tundi nimetatud ajavahemikul luges kohtunikuabi põhjendamatult suureks. Dokumentidega on tõendatud kostjate esindaja poolt 11. juunil 2012 hageja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine. Dokument on kolmel lehel ja esindajal kulus selleks 2 tundi, mille kohtunikuabi luges põhjendatuks. Samuti luges kohtunikuabi põhjendatuks ajakulu 2 tundi kostjate seisukohtade koostamisele hageja vastuväidete osas vastuapellatsioonkaebusele ning 1 tunni hageja viivisenõude kontrolliks ja seisukohtade esitamiseks viivisenõude arvestuse kohta. Nimetatud ajakulu hõlmab ka nõupidamist kliendiga ja viivisearvestuse analüüsi. Dokument sisaldab põhjendatud teksti 0,5 lehel. Hageja vastuväidete analüüs 19. detsembril 2012 ja nõupidamine kliendiga 20. detsembril 2012, mille tulemusena ühtegi dokumenti kohtule ei esitatud, kuulub esindaja tavatoimingute hulka kliendi esindamisel ning nimetatud ajakulu 1,5 tunni ulatuses ei pidanud kohtunikuabi põhjendatuks vastaspoolelt välja mõista. Seega kostjate põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus tehtud toiminguteks on 14 tundi, rahaliselt 687,40 eurot (49,1×14). Arvestades eeltoodut tuleb hagejal hüvitada kostjatele menetluskulu summas 1187,50 eurot, sh riigilõiv 76,69 eurot, sõidukulu 55,16 eurot, õigusabikulu maakohtus 368,25 eurot ja õigusabikulu ringkonnakohtus 687,40 eurot (õigusabikulu maa- ja ringkonnakohtus kokku 21,5 tunni eest 1055,65 eurot). Arvestades, et mõlemal kostjal oli ühine esindaja ja kostjate panus menetluskulude kandmisel oli võrdne, luges kohus kostjate esindamise võrdseks ning seega tuleb hagejal kummalegi kostjale hüvitada menetluskulu summas 593,75 eurot.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.A. Fjodorov ja S. Fjodorov esitasid määruskaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
20.novembri 2013 määruse tühistamist osas, millega jäeti välja mõistmata kostjate
esindajakulu summas 1644,35 eurot, ning tühistatud osas uue määruse tegemist, millega mõista hagejalt välja kogu kostjate esindajakulu. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) esitas hageja kohtule hagi summas 1975,49 eurot. Kostjad esitasid hagejale vastunõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 36 391,16 eurot. Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 § 3 sätestab, et kui tsiviilasjas menetletakse nii varalist kui ka mittevaralist nõuet, siis loetakse selles asjas lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääraks menetletavate nõuete suurem piirmäär. Määruse § 1 kohaselt on tsiviilasja hinna 32 000–38 300 eurot puhul maksimaalselt sissenõutavaks kuluks 11 500 eurot. Kohus asus seisukohale, et esindajale tehtud kulutuste hüvitamise piirmääraks on 1600 eurot. Kohus ei ole kostjate seisukohta analüüsinud ega põhjendanud, miks see kohtu arvates ei kohaldu; 2) jättis kohus alusetult väljamõistmata hüvitise õigusabiteenuse eest 17 tunni ulatuses maakohtus. Kohtu viide TsMS § 175 lg-le 2 on asjakohatu. Viidatud säte reguleerib menetlusosalise töötaja kulude väljamõistmist. Kostjate esindaja ei ole menetlusosalise töötaja. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et esindaja koostatud dokumendid ei kätke endas õigusabiteenuse osutamist esindajana, siis Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-63-10 tuleneb selgelt, et hüvitatavate menetluskulude hulka kuuluvad ka nõustaja kulud. Hagiavaldusele vastuse koostamine hõlmas suurema osa töömahust maakohtus ning see kulu oli vajalik ja põhjendatud. Asjaolu, et kostjad allkirjastasid esindaja koostatud vastuse ise, ei väära tõsiasja, et kostjad dokumendi koostamiseks esindajalt abi said; 3) luges kohus vastuapellatsioonkaebuse koostamisel põhjendatuks tasu 9 tunni eest ja põhjendamatuks samuti 9 tunni eest. Kuivõrd määruse järgi sisaldab põhjendatud ajakulu ka hageja apellatsioonkaebuse analüüsi ja kliendiga nõupidamist, siis vastuapellatsioonkaebuse koostamiseks pidi kohtu arvates kuluma 5 tundi (9–3–1). Tegemist oli hoolikalt planeeritud ja detailiderohke dokumendiga. Ajakulu 5 tundi on määratud igasuguse põhjenduseta ja meelevaldselt, dokumendi sisu arvestamata; 4) jääb arusaamatuks, kust tuleneb tingimus, et õigusabiteenuse tulemusel peab sündima dokument. Kohus oleks pidanud analüüsima, kas 19. detsembril 2012 hageja vastuväidete analüüs ja 20. detsembril 2012 kliendiga nõupidamine oli antud menetlusstaadiumis vajalik ja põhjendatud. Kohus ei ole väitnud, et see tegevus ei olnud vajalik või põhjendatud. Kohus pidas kliendiga nõupidamise ja kohtudokumendi analüüsi kulu põhjendatuks nt seoses vastuapellatsioonkaebuse koostamisega ning maakohtus hageja vastuste ja kohtuotsuse analüüsiga. Arusaamatuks jääb, miks teisel juhul sellised toimingud hüvitamisele ei kuulu.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
5.Swedbank Liising AS vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on asjas esindajale tehtud kulutuste hüvitamise piirmäär 1600 eurot. Kostjad ei ole esitanud vastuhagi suuruses 36 391,16 eurot TsMS § 373 lg 1 mõttes. Kostjate väidetav nõue hagivastuses ei vasta hagiavaldusele kehtestatud nõuetele ja sellelt ei ole tasutud riigilõivu; 2) leidis kohus korrektselt, et 21. aprillist kuni 20. juulini 2011 tehtud toimingute puhul on tegemist nõustamisega ja TsMS § 175 lg 2 sätestab üheselt, et nõustaja kulusid ei hüvitata; 3) on kohtumäärus põhjendatud ja õiguspärane ning kohus ei ole ületanud diskretsioonipiire.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
20.novembri 2013 määrus muutmata.
7.A. Fjodorov ja S. Fjodorov vaidlustasid määruskaebuses maakohtu määruse osas, millega jäeti välja mõistmata kostjate esindajakulu summas 1644,35 eurot, taotledes hagejalt kogu kostjate esindajakulu väljamõistmist, s.o kokku koos maakohtu poolt väljamõistetuga summas 2700 eurot. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on määruse tegemisel järginud diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse põhjendustesse ega järeldustesse sekkuda. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks.
9.Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist:
9.1.Maakohus on asjas õigesti kindlaks määranud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära ja on oma seisukohta määruses piisavalt põhjendanud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjad esitanud tsiviilasjas kohtule vastuhagi TsMS § 373 mõttes, seega oli tsiviilasja hinnaks hageja poolt kohtule esitatud hagi hind 1975,49 eurot. Sellest lähtuvalt on maakohus õigesti leidnud, et õigusabikulude väljamõistmisel tuleb võtta aluseks Vabariigi Valitsuse
4.septembri 2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg 1, mille järgi kuuluvad hagilt hinnaga kuni 3200 eurot lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitamisele maksimaalselt summas 1600 eurot. Samuti on maakohus õigesti märkinud, et nimetatud piirmäär on ette nähtud kõigi kohtuastmete kohta kokku (käesolev vaidlus läbis kaks kohtuastet).
9.2.TsMS § 175 lg 1 võimaldab kaotanud poolelt mõista teise poole kasuks välja lepingulise esindaja kulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning maakohus on määruse tegemisel nõuetekohaselt (viidates küll ekslikult TsMS § 175 lg 1 alates 1. jaanuarist 2013 kehtivale redaktsioonile; antud asjas tuleb tulenevalt Riigikohtu seisukohast (näiteks 3-2-1-107-13, p 14) lähtuda hagi esitamise ajast ja võtta aluseks sätte varem kehtinud regulatsioon) analüüsinud kostjate õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust, hinnates asjas teostatud menetlustoimingute hulka ja mahtu ning nendega ka arvestanud. Seega vaatamata eelnimetatud ebaõigele viitele on maakohus sisuliselt kostjate menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud. Tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ja § 659 koosmõjust ei korda ringkonnakohus kõiki maakohtu määruse põhjendusi.
9.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega muuhulgas selles, et kuna A. Kivar asus esitatud volikirjast (II kd lk 34) nähtuvalt kostjaid esindama alates 13. jaanuarist 2012 (maakohtu määruses ekslikult kuupäev 13. jaanuar 2013), ei ole A. Kivari poolt kohtule esitatud õigusabiteenuse osutamise aruande (II kd lk 142) järgi väidetavalt 21. aprillist kuni
20.juulini 2011 tehtud toimingute, sh apellatsioonkaebusele vastuse koostamise, kulude puhul tegemist kuludega, mis kuuluksid hageja poolt kostjatele hüvitamisele. Riigikohus on leidnud, et õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluva kuluga, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (3-2-1-80-11, p 23). Kuna A. Kivar tegutses menetluses kostjate lepingulise esindajana alates 13. jaanuarist 2012, on põhjendatud hinnata A. Kivari varasemat tegevust kostjate nõustamisena, mille kulusid TsMS § 175 lg 2 järgi ei hüvitata. Õige ei ole
määruskaebuse esitajate seisukoht, et maakohtu viide TsMS § 175 lg-le 2 on asjakohatu. TsMS § 175 lg 2 sätestab üheselt, et nõustaja kulusid ei hüvitata ja sellisele seisukohale on nimetatud sätte kohaldamise osas korduvalt asunud ka Riigikohus (näiteks 3-2-1-80-11, p 23; 3-2-1-161-09, p 15).
9.4.Maakohtu seisukoht, et sõidukuludest on õigus nõuda üksnes kohtuistungitele sõitmisega seotud otsese sõidukulu hüvitamist ning sõit Tallinnast Tartusse ja tagasi kohtuistungile ajakuluga 6 tundi ei kuulu hüvitamisele, on samuti kooskõlas Riigikohtu seisukohaga (näiteks 3-2-1-65-13, p 17; 3-2-1-64-13, p 13). Määruskaebuses ei ole ka esitatud põhjendusi selle kohta, mille vastu maakohus kohtuistungitele sõitmise ajakulu hüvitamata jätmisel eksis, kuigi määruskaebuses taotletakse kokkuvõttes hagejalt kogu kostjate õigusabikulu, seega muuhulgas ka kohtuistungitele sõitmise ajakulu 6 tundi hüvitamist.
9.5.Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et üldjuhul peaks asja materjalide ja kohtudokumentide analüüs ning kliendiga nõupidamine olema hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Seejuures ei sea ringkonnakohus kahtluse alla, et õigusabiteenus hõlmab ka muid toiminguid peale kohtule menetlusdokumentide koostamise ja esitamise, sh nõupidamised õigusabiteenuse saajaga, kuid kohtuasja menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad ennekõike siiski sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi esitavad menetlusosalised kohtule. Seega tuleb menetluskulude väljamõistmisel muuhulgas arvestada ka seda, missuguses ulatuses oli osutatud õigusabi seotud menetlusosalise kohtus esindamisega, s.o kohtule menetlusdokumentide esitamisega ja kohtuistungitel osalemisega. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus ka maakohtu seisukohaga, et kostjate esindaja ajakulu hageja vastuväidete analüüsile 19. detsembril 2012 ja nõupidamisele kliendiga
20.detsembril 2012, mille tulemusena ühtegi dokumenti kohtule ei esitatud, ei kuulu antud asjas hageja poolt kostjatele hüvitamisele.
9.6.Ringkonnakohus leiab ka, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, nagu seda on teinud Tartu Maakohus. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Antud tsiviilasjas toimunud vaidlust ei ole alust pidada keskmisest keerukamaks ja tõendite või menetlustoimingute hulga poolest tavapärasest mahukamaks. Menetluse kestus ei olnud tavapäratult pikk (hagi esitati 19. jaanuaril 2011 ja lõpplahend asjas jõustus 1. aprillil 2013, menetlus kestis pisut üle kahe aasta). Seega ei anna maakohtu määruse muutmiseks alust määruskaebuse esitajate seisukoht, et ühele või teisele õigusabitoimingule kulunud aja hindamisel on maakohus olnud oma põhjendustes ebajärjekindel, kuna tervikuna on õigusabile tehtud kulutusi hinnatud põhjendatult ja diskretsiooniõiguse piires. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostjate põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks tuleb asjas lugeda 1055,65 eurot.
10.TsMS § 178 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.