Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Kuivõrd kostja esitab avalikult ärilisel eesmärgil fonogramme, on kostjal kohustus maksta selle eest õiguste omajatele tasu, mida kostja ei ole teinud jätkates samal ajal fonogrammide üldsusele suunamist ilma selle eest seadusega kehtestatud tasu maksmata ning sellega on kostja alusetult rikastunud.. AutÕS § 77 lg 1 p 2 sätestab kollektiivse esindamise organisatsiooni pädevusena muuhulgas õiguse otsustada autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suuruse, pidades vajaduse korral sellealaseid läbirääkimisi. Antud juhul on hageja fonogrammi üldsusel suunamise tasu määrad erinevates valdkondades tegutsevate ettevõtete jaoks ka kehtestanud. Nimetatud tasud kehtestatud suuruses on leidnud rakendamist alates 2006 teiste spordiklubide puhul. Tasude põhjendatust on kinnitanud ka kohtupraktika ning asjaolu, et teiste turuosalistega on selline praktika väljakujunenud, s.h. rakendavad samast tasupoliitikat ka teised kollektiivse esindamise organisatsioonid (nt EAÜ, ENL jt). Tasu õiglust ja põhjendatust tuleb eeldada kohtupraktika kohaselt ka juhtudel, kui tasu on selline, mida maksavad kollektiivse esindamise organisatsioonile teised ettevõtted. Juhul, kui hageja nõuaks kostjalt muu tasu maksmist fonogrammide kasutamise eest kostja spordiklubis, oleks see ebaõiglane kas kõigi teiste tasu maksjate suhtes (juhul, kui kostjalt nõutakse väiksemat tasu) või kostja suhtes (juhul, kui kostjalt nõutaks suurema tasu maksmist). Antud juhul teeb kostja kõlarite ja valjuhääldite kaudu üldsusele kättesaadavaks, täpsemalt esitab avalikult fonogrammide ning seda ärilisel eesmärgil – koosneb ju kostja 2010. aasta kasum peaasjalikult liikmemaksudest. Seega suunab kostja üldsusele ärilisel eesmärgil fonogramme, s.o. autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte. Kostja tõlgendus AutÕS § 72 lg 1 osas on sisult ebaõige. Fonogrammide avaliku esitamise tasu määrad ei ole sõltuvuses fonogrammide kasutaja poolt valitud ettevõtluse vormist (FIE, MTÜ, OÜ või AS). Seega lähtub hageja nõutava tasu määramisel järgnevast: fonogrammide kasutamisega toimub treeningtunde keskmiselt 383 korda kalendrikuus ning fonogrammide avalik esitamine toimub täiendavalt jõusaalis, mille suurus kokku jääb hinnanguliselt 50 ja 100m2 vahele; avaliku esitamise tasu suuruse arvestus fonogrammide kasutamisest aeroobika, spinningu ja shapingu kokku 383 treeningtunnis on ning kuni 100 m2 suuruses jõusaalis on kokku 95,85 eurot (summa ei sisalda käibemaksu), mis moodustub järgnevalt: kuna tasu maksmine oleks pidanud algama hiljemalt 01.06.2007, on hagejal õigus nõuda tasu 55 kalendrikuu ulatuses, kokku 5 271,75 eurot (käibemaksuta). Seega on kostja jätnud hagejale maksmata seadusest tuleneva tasu 5271,75 eurosuuruses (käibemaksuta). Tasu väljamõistmise nõude esitamisel juhindub hageja AutÕS § 71 lg 1,2, § 817 lg 1 p 2, § 10 lg 1, 3, VÕS § 1055 lg 3 VÕS § 113 lg 1 alusel nõuab hageja kostjalt viivist. Kuna hageja tasu kogumise arvestuslik alus on kalendrikuu on iga kalendrikuu tasu muutunud sissenõutavaks järgneva kuu 01. kuupäeval ning kokku on viivis 20.01.2012 seisuga 1243,33 eurot. Hageja tasuarvestus ja viivisenõue on korrigeeritud lähtuvalt kostja poolt 28.09.2012 esitatud andmetest - perioodil 01.06.2007.a-31.12.2011 väidetavalt peetud treeningtundide osas. Hageja korrigeeritud tasunõue on 4 946,18 eurot (sh treeningtundide eest 4 594,73 eurot ja jõusaali eest 351,45 eurot). Hageja ei nõustu kostja väitega, et esitatud tasunõue on aegunud. Hagejale õiglase tasu maksmise kohustus tuleneb seadusest (AutÕS § 72). TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellest tulenevalt ei saa ka hageja nõuded hagi esitamise hetkeks olla kuidagi aegunud. Samas, kui kohus peaks leidma, et nõudele kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg, on vastavalt TsÜS § 167 aegumine peatunud läbirääkimiste

ajaks. Samuti on kostja ekslikult arvutanud aegumistähtaega – nimelt muutus nt 2009 jaanuari tasu sissenõutavaks 2009 veebruaris, mistõttu ei saaks 2009 jaanuari tasunõue olla mingil juhul aegunud. Hageja palub kostjalt välja mõista AutÕS § 72 sätestatud tasuna 4946,18 eurot, sellelt summalt seadusjärgne viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana (hagiavalduse esitamise seisuga 991,68 eurot) ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina 4946,18 eurolt seadusjärgne viivis kuni põhinõude täitmiseni; kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja õiguste rikkumisest; jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja ei nõustu mitte ühegi hagiavalduses sisalduva väitega ja leiab, et hagi on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt AutÕS § 72 lg-s 1 nimetatud tasu maksmist. Kostja tegevusel puudub äriline eesmärk ning isegi, kui kostja fonogramme üldsusele suunaks, on sellele kohaldatav teoste vaba kasutuse erand. Nagu nähtub kostja 2010.a majandusaasta aruande tegevusaruandest, on kostja avalikes huvides ja heategevuslikel eesmärkidel tegutsev mittetulundusühing, mille põhitegevuseks on propageerida läbi oma igapäevase tegevuse erinevaid spordialasid. Seega puudub kostja tegevusel juba kostja kui mittetulundusühingu olemusest tulenevalt äriline eesmärk (MTÜS § 1 lg 1). Selleks, et hinnata, kas kostja tegevusel on äriline eesmärk või mitte, võib analoogia korras kasutada sarnaseid kriteeriumeid nagu kasutab Maksu- ja Tolliamet juhtudel, kui on vaja hinnata, kas teatud tegevus on käibemaksuga maksustatav või mitte. Vastavalt KMS § 16 lg 1 p-le 6, on maksuvabastuse alt välistatud ärilistel eesmärkidel antav muu koolitus. Kuivõrd KMS seob sarnaselt AutÕS § 72 lg 1 tasu maksmise kohustuse ärilise eesmärgiga, on kostja hinnangul võimalik Maksu- ja Tolliameti poolt ärilise eesmärgi olemasolu või puudumise tuvastamiseks rakendatavaid kriteeriumeid kohaldada ka antud juhul. Ärilise eesmärgi määratlemiseks on üldjuhul olulised järgmised asjaolud: 1) kas tegevusest planeeritakse saada kasumit (tulu ületab kulusid); 2) kas tegevus mõjutab konkurentsi vastaval turul; 3) kas tegevuse hind on võrreldav äriühingute sarnaste tegevuste hinnaga; 4) kas mittetulundusühingu juhtkond on palgaline ja palk on võrreldav selle valdkonna palkadega äriühingutes. Seejuures Maksu- ja Tolliamet eeldab mittetulundusühingute poolt mitteärilistel eesmärkidel tegutsemist tulumaksusoodustusega nimekirjas olevate mittetulundusühingute puhul. Kuivõrd kostja kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja (lisa 1), eeldatakse, et kostja tegutseb mitteärilistel eesmärkidel. Kostja tegevustel, millega seoses hageja kostjalt tasusid nõuab (rühmatreeningute korraldamine, jõusaali kasutamise võimaldamine) puudub äriline eesmärk. Kostja eesmärgiks nimetatud tegevuste elluviimisel ei ole otseselt kasumi teenimine. Kostja 2010.a majandusaasta aruande koosseisus olevast tulemiaruandest nähtub, et kostja aruandeaasta tulud ei ületanud kulusid. Kostja tegevus nimetatud tegevuste läbiviimisel ei mõjuta konkurentsi vastaval turul. Kostja hinnatase on oluliselt madalam võrreldes äriühingute sarnaste pakettide hindade ja muude tasudega. Kostja madal hinnatase on just seotud kostja eesmärgiga avalikes huvides propageerida erinevaid spordialasid. Kostjal on kolmeliikmeline juhatus. Kostja tööd korraldab ja juhib kostja juhataja ning talle maksti 2010.a töötasudeks 209 664 krooni (koos maksudega). OÜ XXX2010.a majandusaasta aruande kohaselt maksti OÜ XXXjuhatuse liikmele 2010.a tasu 809 803 krooni. OÜ XXX (XXX) 2010.a majandusaasta aruande kohaselt maksti tegev- ja kõrgemale juhtkonnale tasusid kokku 951 165 krooni. Eelnevast järeldub, et kostja juhatajale 2010.a makstud tasud on üle nelja korra väiksemad kui selle valdkonna palkadega äriühingutes. Juhul, kui kostja isegi esitaks mingisuguseid fonogramme, siis kostja hinnangul kuuluks

kostja tegevusele kohaldamisele AutÕS § 19 p-s 2 märgitud teose vaba kasutamise erand. Viidatud sätte kohaselt on teose vaba kasutamine (autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta) lubatud, kui õiguspäraselt avaldatud teost kasutatakse illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Kostjal on olemas kolm koolitusluba järgmistes valdkondades: käsipall (õppekava kood 81877), aeroobika (õppekava kood 84735) ja kulturism lastele ja noortele (õppekava kood 84734) (lisa 5). Just kahe viimatinimetatud valdkonnaga seoses soovib hageja AutÕS § 72 lg-s 1 nimetatud tasu maksmist. Kuivõrd vastavates valdkondades on kostjal koolitusload, siis võib kostjat pidada õppeasutuseks, millisel juhul, kui kostja mingeid teoseid isegi kasutaks, siis see seonduks õppe-eesmärkidega. Juhul, kui kostja isegi fonogramme mitteärilistel õppe-eesmärkidel koolitustegevuses kasutaks, ei kahjustaks see põhjendamatult autori seaduslikke huve. AutÕS § 19 p 2 üheks tingimuseks on muu hulgas see, et teost avaldataks motiveeritud mahus. Kostja hinnangul ei kaasneks juhul, kui kostja fonogramme kasutaks, fonogrammide avaliku esitamise puhul teose avaldamine suuremas määras kui motiveeritud mahus. Samas, kui eeldada, et koolitustegevuses õppe-eesmärkidel ning mitteärilistel eesmärkidel teoste kogu ulatuses kasutamine (näiteks muusikateoste puhul teose esitamine kogu teose ulatuses), ei ole kuulu otsesõnu seaduses sätestatud vaba kasutuse erandite hulka, siis sellegipoolest võib teose vaba kasutamine olla lubatud. Kostjale teadaolevalt ei nõuta AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu ka muudelt mittetulundusühingutelt, kes tegutsevad sarnastel eesmärkidel ja põhimõtetel nagu kostja mittetulundusühingutena tegutsevatelt tantsukoolidelt, tantsuklubidelt või tantsustuudiotelt, kelle tegevus on sarnane kostja omale (tegutsevad avalikes huvides, eesmärgiga propageerida teatud spordiala, kogutakse liikmemaksu, puudub äriline eesmärk). Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on siiski põhimõtteliselt õigus kostjalt nõuda AutÕS § 72 lgs 1 nimetatud tasu maksmist, on kostja endiselt veendunud, et hagi tuleb tasunõude osas jätta rahuldamata. Hageja tasunõue tugineb asjaolule, et kostja on AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu maksmise kohustust rikkunud. Tegemist on paljasõnalise ja tõendamata väitega. Lahendites nr 3-1-1-72-09, p 14 – 15, p 19 – 20 ja nr 3-1-1-137-04, p 11 on Riigikohus märkinud, et autoriõiguslik kaitse ei laiene raadio mängimisele üldiselt, vaid üksnes raadio vahendusel autoriõiguslikult kaitstavate teoste avalikule esitamisele, mis omakorda tähendab, et tunnistamaks kedagi süüdi autori- või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajale kuuluvate varaliste õiguste rikkumises, peab olema tõendatud, et mingil ajahetkel edastati raadio vahendusel konkreetset autoriõiguslikult kaitstavat teost. Vastavate otsuse kohaselt tuleb tegu fikseerida kindlas ajas ja ruumis ehk konkreetselt tuleb fikseerida, kas teatud päeval konkreetne autoriõigusega kaitstud teos kõlas või mitte. Konkreetse rikkumise tuvastamise nõuet on põhimõtteliselt Riigikohus jaatanud ka oma 07.02.2012 lahendis tsiviilasjas nr 3-21-155-11, kus rikkumine tuvastati konkreetse teosega seoses. Ka tsiviilkohtumenetluses on oluline tõendada, kas kostja on üldse autoriõiguslikult kaitstud fonogramme üldsusele suunanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on hageja poolt väidetud rikkumise toime pannud. Konkreetsel ajahetkel autoriõiguslikult kaitstava fonogrammi või esituse kasutamise tõendamine on oluline juba seetõttu, et näiteks teatud riikide fonogrammide ja esituste puhul ei tule tasu maksta (nt USA fonogrammid). Seega tuleb hagejal tõendada, kas üldse ja milline konkreetne autoriõigusega kaitstud teos kostja juures kõlas. Nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid tõendamata ei ole võimalik hageja hagi AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasunõude osas rahuldada. Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu ja, et hageja on tõendanud AutÕS § 72 lg 1 kohaldamise eeltingimuseks olevaid faktilisi asjaolusid, ei ole tasunõue alates 01.06.2007 5 271,75 euro suuruses

põhjendatud. Mis puudutab hageja väiteid seoses hageja poolt kehtestatud tasumäärade õigluse ja põhjendatusega, märgib kostja järgmist. AutÕS § 77 lg 1 p 2 näeb tõepoolest kollektiivse esindamise organisatsiooni pädevusena muu hulgas ette õiguse otsustada autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suuruse üle, samas kohustub kollektiivse esindamise organisatsioon vajaduse korral pidama sellealaseid läbirääkimisi. Kõikides hageja poolt hagiavalduses viidatud kohtulahenditest, milledest hageja väidete kohaselt tuleneb põhimõte et, kui teiste turuosalistega on kehtestatud tasumäärade tasumise praktika väljakujunenud, siis on need tasud põhjendatud, on vastavas valdkonnas kehtivad tasumäärad selle valdkonna ettevõtete ühenduse ja hageja poolt läbi räägitud. Näiteks hageja poolt viidatud tsiviilasjas nr 2-07-40774 olid tasumäärad läbi räägitud Eesti Vabariigis tegutsevate jae- ja hulgikaubandusettevõtete ühendusega EKL ning hageja poolt viidatud tsiviilasjas nr 2-0751865 olid tasumäärad kooskõlastatud XXX. Arvestades hageja käitumist ja väiteid, saab pidada õiglaseks ja põhjendatuks vaid selliseid tasumäärasid, mis on vastavas valdkonnas tegutsevate isikute ühendusega läbi räägitud. Tasumäärade läbirääkimise kohustus tuleneb AutÕS § 77 lg 1 p-st 2. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja spordi valdkonnas kehtestatud tasumäärasid mitte ühegi nn katusorganisatsiooniga läbi rääkinud ning vastavad tasumäärad on hageja kehtestanud ühepoolselt. Kuivõrd aeroobika, spinningu jms sportlike tegevuste tasumäärad kehtivad ka tantsukoolide puhul, siis on selliseks organisatsiooniks, kellega hageja saanuks tasumäärasid kooskõlastada, XXX. Samuti võinuks tasumäärasid kooskõlastada XXX (EKFL). Kostjale teadaolevalt ei ole hageja spordi valdkonnas nimetatud liitude ega muude liitudega kooskõlastanud vastavas valdkonnas kehtivaid fonogrammide kasutamise tasumäärasid. Juba seetõttu ei saa väita, et hageja poolt kehtestatud tasumäärad on igal juhul õiglased ja põhjendatud ning kohaldatavad kostjale (eeldades, et kostjal on üldse on tasu maksmise kohustus). Vastavad tasumäärad tuleks eraldi liitudega või siis kostjaga läbi rääkida. Kostja leiab, et hageja poolt spordi valdkonnas kehtestatud tasumäärad ei ole õiglased ka seetõttu, et samasuguseid tasumäärasid kohaldatakse ühtemoodi nii mittetulundusühingutele kui ka aktsiaseltside ja osaühingutena tegutsevatele spordiklubidele. Kostja hinnangul ei ole mittetulundusühinguna tegutsev kostja ja aktsiaseltsina või osaühinguna tegutsevad spordiklubid omavahel võrreldavad. Kostja tegevuse eesmärgiks on avalikes huvides propageerida erinevaid spordialasid (mitteäriline eesmärk), mistõttu on kostja kehtestanud ka oluliselt madalamad tasumäärad kui samas valdkonnas tegutsevad äriühingud (nt OÜ XXX, OÜ XXX). Samuti ei ole kostja tegevus kasumi teenimisele orienteeritud. Samas, kui äriühingu otseseks äriliseks eesmärgiks on põhitegevusega kasumit teenida. Seega ei pea kostja õiglaseks ja põhjendatuks kostjale samasuguste tasumäärade kohaldamist kui samas valdkonnas tegutsevatele aktsiaseltsidele või osaühingutele. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kostja hageja poolt kehtestatud tasumääradega ning leiab, et need ei ole õiglased. Samas ei ole antud juhul võimalik tasu õiglase suuruse küsimust lahendada kohtumenetluses. Kohtud on sarnastes vaidlustes korduvalt rõhutanud seda, et kui pooltel ei ole lepingulist suhet, siis kohtu pädevuses ei ole sellise suhte tekitamine ega selle tingimuste (õiglase tasu suuruse) määramine. Seega ei oleks kohtul kohtumenetluses pädevust õiglase tasu suurust määrata ega tekitada hageja ja kostja vahele lepingulist suhet. Kostja leiab, et küsimus õiglase tasu suuruse osas tuleb pooltel lahendada kohtuväliselt. Kostja vaidleb hageja tasu- ja viivisenõudele alates 01.06.2007.a vastu ka seetõttu, et hageja nõuded on teatud ulatuses juba aegunud. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb autoriõiguse rikkumise puhul rikkuja säästetud kulutused hüvitada alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena, millise nõude aluseks on VÕS § 1037 lg 1. Vastavale alusele (VÕS § 1037 lg 1) tuginedes ongi hageja nõudnud kostjalt alates 01.06.2007.a 5 271,75 euro suuruse summa hüvitamist. Kostja rõhutab, et TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja enda hinnangul sai talle põhimõtteliselt rikkumine teatavaks 01.06.2007.a (oli möödunud 2 nädalat pärast seda, kui hageja kostjale

väidetavalt ettepanekud saatis) ning hageja arvates tulnuks hiljemalt selleks ajaks leping sõlmida. Käesoleva hagi esitamiseks oli 01.06.2007–26.01.2009 perioodi osas esitatud nõuded TsÜS § 151 lg 1 kohaselt igal juhul aegunud. Seega on hageja tasu- ja viivisenõue nimetatud perioodi osas aegunud ning kostja palub, et kohus vastava asjaoluga vastavalt TsÜS §-le 143, arvestaks ja jätaks hageja nõuded kõnesolevas osas rahuldamata. Juhul, kui kohus, leiab, et kostjal üldse on kohustus hagejale tasu maksta ning vaatamata kostja eelpool esitatud väidetele, kohus leiab, et hageja ühepoolselt kehtestatud tasumäärad on õiglased ja põhjendatud ning hageja nõuded ei ole aegunud, siis tuleb hageja esitatud tasunõuet igal juhul vähendada ning jätta hageja hagi teatud ulatuses rahuldamata. Hageja tasu- ja viivisenõue alates 01.06.2007 on hea usu põhimõttega vastuolus. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Vastavalt sama sätte teisele lõikele ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tuginedes hea usu põhimõttele, leiab kostja, et hageja on kaotanud õiguse nõuda tasu maksmist alates 01.06.2007 Riigikohus on mitmes oma lahendis leidnud, et nt kahju hüvitamise nõude olemasolu korral kahju sissenõudmisega pikema aja jooksul viivitamine, mistõttu teisel poolel on tekkinud põhjendatud usaldus, et seda ei tehtagi (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1125-06) ning viivisenõude olemasolu korral arve või saldoteatise esitamine ilma viiviseta pikema aja jooksul, toovad kaasa vastava õiguse kaotamise. Üheks hea usu põhimõttest tuletatud kohustuseks on muu hulgas teatamis- ja selgitamiskohustus. Kostja leiab, et hageja on õiguse nõuda tasu- ja viiviseid alates 01.06.2012 kaotanud seetõttu, et 2007, kui hageja kostjaga ühendust võttis, ei selgitanud ega teatanud hageja kostjale, et juhul, kui ta hagejaga lepingut ei sõlmi, siis arvestatakse kostjale ikkagi tasu ja viiviseid alates 01.06.2007 (seda tõendavad hagile lisatud 2007 kirjad, milles hageja pole kordagi vastavatest asjaoludest kostjat teavitanud). Kui hageja leidis, et tal oli kostja vastu alates 01.06.2007 VÕS § 1037 lg-s 1 sätestatud tasu- ja viivistenõue, siis tulnuks hagejal vastavat tasu kostjalt varem nõuda. Arvestades sellega, et hageja ei ole ligi 5 aasta jooksul temal väidetavalt olevat tasu- ja viivisenõuet sisse nõudnud ega kostjale ka põhimõtteliselt teatanud, et tal selline nõue kostja vastu üldse on, on kostjal olnud põhjendatud usaldus, et selliseid alates 01.06.2007 arvestatud tasu- ja viivisenõudeid hagejal ei ole või hageja on neist nõuetest loobunud. Kusjuures pärast 2007 pöördumisi, ei ole hageja kostjaga vastaval teemal kuni 17.10.2011 ühendust võtnud ega lepingu sõlmimist või mistahes tasude maksmist nõudnud. Hageja mainis võimalust varasemate perioodide eest tasunõudeid esitada alles oma hagiavaldusele lisana 5 lisatud 04.11.2011 e-kirjas. Kostja leiab, et alles hageja poolsest 04.11.2011 teavitamisest alates võib (kui üldse) hageja nõuda kostjalt VÕS § 1037 lg 1 alusel tagasiulatuvalt tasu maksmist. Kostja leiab, et viiviseid pole hagejal üldse õigus nõuda, kuivõrd kostja ei ole hagejat teavitanud sellest, et hageja arvestab väidetavalt tasunõudelt viiviseid. Juhul, kui kohus kostja eelnevate seisukohtadega ei nõustu, selgitab kostja, et hageja on oma tasunõude esitamisel lähtunud kostja 2012 jaanuarikuu graafikust ning jaanuaris toimunud aeroobika jms tundide arvust. Samas on hageja täielikult jätnud arvestamata asjaoluga, et üldteada asjaoluna, ei toimu spordiklubides rühmatreeninguid suve- ja talveperioodil sama palju, vaid suvel on treeninguid oluliselt vähem. Samuti ei ole kostja rühmatreeningute arv 2012 jaanuaris võrreldav 4-5 aasta taguse ajaga, mil treeningtunde oli oluliselt vähem. Hageja on tasunõude puhul arvestamata jätnud ka asjaolu, et nt riigi- ja rahvuspühadel tunde ei toimu. Seetõttu ei kuulu hageja hagi igal juhul kogu esitatud tasunõude ulatuses rahuldamisele. Juhul, kui kohus peab seda vajalikuks, on kostja valmis esitama väljavõtted kostja treeningplaanidest kohtu poolt nõutud perioodi kohta. Kostja leiab, et hageja VÕS § 1055 (AutÕS § 817 lg 1 p 2 kaudu) alusel esitatud nõue ei ole selge ja see tuleks igal juhul jätta sellisel kujul rahuldamata. Riigikohus ning alama astme kohtud on rõhutanud, et õigusvastase tegevuse lõpetamist ja edasisest tegevusest hoidumist saab nõuda konkreetse õigusvastaselt kasutatud teose osas ning puudub õiguslik alus

kohustada kostjat hoiduma abstraktselt edasisest autorite varaliste ja mittevaraliste õiguste rikkumisest tulevikus. Kuivõrd hageja on esitanud vaid abstraktse edasisest tegevusest hoidumise nõude, ei ole vastavat nõuet võimalik juba eelpool öeldud põhjendusel rahuldada. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulude jätmist hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vaidlus tuleb lahendada autoriõiguse seaduse (AutÕS) ja võlaõigusseaduse (VÕS) alusel. AutÕS seaduse § 1, mis sätestab seaduse eesmärgi ja ülesanded, lg 1 kohaselt on seaduse eesmärk tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse, autoriõigusel põhinevate tootmisharude ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning luua autoritele, teose esitajatele, fonogrammitootjatele, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele, filmi esmasalvestuse tootjatele, andmebaasi tegijatele ning teistele seaduses nimetatud isikutele soodsad tingimused teoste ja muude kultuurisaavutuste loomiseks ja kasutamiseks. Nimetatud eesmärki silmas pidades tuleb vaidluse lahendamisel seadust kohaldada ja tõlgendada. Kuna kostja esitas hagile aegumise vastuväite lahendab kohus esmalt aegumisse puutuva. Kostja arvates on nõue TsÜS § 151 lg 1 aegunud, alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg on 3 aastat. Hageja leiab, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 149 ning nõude aegumise tähtaeg on 10 aastat. Juhul, kui kohaldamisele kuuluks 3 aastane aegumistähtaeg. Oleks see poolte läbirääkimiste tõttu peatunud. Hageja nõuab kostjalt tasu seadusest (AutÕS) tulenevalt. Kooskõlas TsÜS § 149 on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab hoidumiskohustuse rikkumisest. Seega ei ole hageja nõuded aegunud. Kooskõlas AutÕS § 76 lg 1 on muuhulgas esitajatel ja fonogrammitootjatel õigus asutada kollektiivse esinemise organisatsioone. Selline organisatsioon hageja ongi. § 77 lg 1 kohaselt teostavad ja kaitsevad kollektiivse esindamise organisatsioonid liikmete varalisi ja isiklikke õigusi organisatsiooni põhikirjas ja liikmelepingus ettenähtud korras, sealhulgas annavad nõusoleku õiguste objekti kasutamiseks ja otsustavad tasu suuruse, koguvad ja maksavad välja tasu õiguste objekti kasutamise eest, kaitsevad õiguste omajate õigusi kohtus. Hageja on tõendanud, et tal on õigus esitada nõudeid MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühingu (EFÜ) eest nende vahel 28.12.2004 sõlmitud koostöömemorandumi p 3.1 (II kd lk 34-37) ja EFÜ kinnituskirja (II kd lk 38) alusel. Muuhulgas sätestab AutÕS õigused teoste esitajatele, fonogrammitootjatele ning raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele - autoriõigusega kaasnevatele õigustele (§ 1 lg 2 p 3) ning nende õiguste teostamise garantiid ja kaitse (§ 1 lg 2 p 5). See tähendab, et autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstakse muuhulgas ka teose esitust ja helisalvestist ehk fonogrammi. Õiguste objekti kaitstust eeldatakse, väljaarvatud juhul, kui AutÕS-st või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Esitatud tõendite kohaselt on hageja üritanud vaidlusaluse tasu osas kostjaga kokkulepet saavutada tehes kostjale ettepaneku lepingu sõlmimiseks juba 2007 (I kd lk 10-18, lk 192195). Pooled lepingut ei sõlminud. Hageja kui autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja rahaline nõue kostja vastu seisneb õiglase tasu väljamõistmises autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise aja (01.06.2007-31.12.2011) eest AutÕS § 72 alusel. § 72 sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele

suunamiseks, siis on esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu isikult, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Milline on õiglane tasu, seda seadus ei sätesta. Seadusest tulenevalt määratakse õiglane tasu kindlaks poolte kokkuleppel (§ 70 lg 2). Kostja ei eita fonogrammide üldsusele edastamist, see ei oma kostja arvates aga vaidluse lahendamisel tähtsust, sest kostja arvates puudub hagejal igal juhul õigus nõuda AutÕS § 72 lõikes 1 nimetatud tasu. Kostja väitel puudub tal äriline eesmärk, AutÕS § 72 lg 1 seob tasu maksmise kohustuse ärilise eesmärgiga. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et käesoleva vaidluse puhul tuleks ärilise eesmärgi kriteeriumid tuvastada korras, nagu seda teeb Maksu- ja Tolliamet ärilise eesmärgi või selle puudumise tuvastamiseks. Juriidilise isiku ning Maksu- ja Tolliameti vahekorra puhul on tegemist eraõigusliku ja avalik-õigusliku juriidilise isiku vahekorraga, käesoleval juhul aga kahe eraõigusliku juriidilise isiku vahekorraga. Eraõiguslik juriidiline isik tegutseb erahuvides (TsÜS § 25 lg 1), avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud avalikes huvides (TsÜS § 25 lg 2). Seega on avalikõigusliku ja eraõigusliku juriidilise isiku eesmärgid erinevad. Sellest tulenevalt puudub mõistlik põhjendus käesoleval juhul kostja ärilise eesmärgi kriteeriumite tuvastamiseks analoogselt avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt tehtavaga ning selle tõttu jätta hageja eraõigusliku juriidilise isikuna ilma AutÕS alusel nõutavast tasust. Kostja on mittetulundusühing. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 1 lg 1 järgi on mittetulundusühing isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Sätte sõnastusest tuleneb, et mittetulundusühingu põhitegevuseks ei tohi olla majandustegevuse kaudu tulu saamine, kuid seadus ei välista tulusaamise õigust kui sellist iseenesest. Seadus keelab mittetulundusühingu puhul kasumi jaotamise liikmete vahel. See aga ei tähenda, et mittetulundusühing ei peaks täitma raha maksmise kohustust oma võlausaldaja ees. Kostja kui eraõigusliku juriidilise isiku kohustuste omamine ei seondu tema ühingulepingus või põhikirjas fikseeritud eesmärgi või tegevusalaga (TsÜS § 26 lg 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009 direktiivi nr 2009/101/EÜ art 10). Sisesuhtest tulenevad piirangud ei avalda mõju välissuhetele. See tagab kolmandate isikute (antud juhul hageja) õiguste kaitse. Asjaolu, et kostja seaduslikud esindajad (juhatuse liikmed) on saanud tasu kordades vähem kui teiste samaliigiliste ühingute juhatuse liikmed, ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist. AutÕS alusel tasumisele kuuluv ei sõltu kasutaja seadusliku esindaja sissetuleku suurusest. Ka juriidilise isiku seadusliku esindaja tasu mittesaamine ei vabastaks juriidilist isikut AutÕS järgi tasu maksmise kohustusest, kui sellise kohustuse tekkimise eeldused esinevad. Kostja spordiklubi tegevus on suunatud kõigile (I kd lk 124; lk 21, 164 - „sport kõigile“, lk 180), mitte ainult kostja liikmetele. Seega on tegemist AutÕS § 10 mõistes üldsusele suunatud teostega (lg 1, 2, 3, 7). Kostja on kehtestanud spordiklubi külastajatele tasu maksmise kohustuse ja tasumäärad. Ka kostja 2010.a majandusaasta aruande tegevusaruandes on märgitud, et kostja tegeleb vähesel määral ettevõtlusega (I kd lk 21). Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, puudub alus arvata, et kostja ei peaks maksma AutÕS §-72 nimetatud tasu selle tõttu, et tal mittetulundusühinguna puudub äriline eesmärk. Kostja väide, et tema oma tegevuste läbiviimisel ei mõjuta konkurentsi, ei ole asjakohane. AutÕS §-s 72 nimetatud tasu maksmise eelduseks on fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutamine üldsusele suunamiseks, seadusandja ei ole seda sidunud konkurentsiga. See, et kostja madal hinnatase on just seotud kostja eesmärgiga avalikes huvides propageerida

erinevaid spordialasid, ei puutu vaidluse lahendamisse. Kostja kasutab oma tegevuses, mille eest ta külastajatelt tasu võtab fonogramme ja peab maksma selle eest AutÕS-s ettenähtud tasu. Kostja poolt viidatud tasuta kasutamise õiguse sätestab AutÕS § 19 p 2, mille järgi on lubatud autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Kohtu arvates kostjal tema poolt esiletoodud õppeeesmärk puudub. Asjaolu, et kostja on saanud koolitusloa, ei tähenda, et tal oleks õigus kasutada teost AutÕS § 19 alusel tasu maksmiseta. Käesoleval juhul ei tähenda sellise koolitusloa väljastamine, et kostja täidaks õppeeesmärke, vaid seda, et kostjal on õigus läbi viia teatud valdkondades sporditreeninguid soovijatele. Kuna kostja on kasutanud ebaseaduslikult (hagejate loata) fonogramme, on hagejatel jäänud saamata tulu, mida nad oleksid tõenäoliselt saanud, kui kostja oleks sõlminud hagejaga lepingu ja selle alusel tasu maksnud. Lepinguväliseks rikkumiseks on õiguste omaniku varaliste või mittevaraliste õiguste rikkumine ilma loata. AutÕS § 817, mis sätestab autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste tsiviilõigusliku kaitse, lg 1 kohaselt on autoril või autoriõigusega kaasnevate õiguste omajal õigus teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda: teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1043 (p 1); teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1055 (p 2); teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037 ja 1039 (p 3). Viidatud sätted paiknevad VÕS-i 52.peatükis, mis reguleerib alusetu rikastumise instituuti. § 1027 järgi peab isik nimetatud peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. AutÕS § 72 sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu isikult, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Ka VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab alusetult säästetud kulutused õigustatud isikule hüvitama isik, kes õigustatud isiku arvel oma kulutusi alusetult säästis. Hageja õigusi rikkudes sai kostja kasu sellega, et jättis maksmata AutÕS-ga ettenähtud tasu. Hageja poolt nõutava tasu suuruse kohta märgib kohus järgmist. AutÕS § 77 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kollektiivse esindamise organisatsiooni (käesoleval juhul hageja) pädevusse otsustada autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suurus. Hagiavalduse kohaselt on hageja tasu määrad kehtestanud erinevates valdkondades tegutsevate ettevõtete jaoks. Kostjalt tasu väljamõistmise nõude esitamisel on hageja lähtunud alates 2006 teiste spordiklubide puhul rakendatud tasudest. Selline hageja tegevus on kooskõlas kohtupraktikaga. Nii on Riigikohus lahendis 3-2-1-124-06 märkinud, et autoriõiguse rikkuja, kes rikkumise ajal teadis või pidi teadma rikkumise lubamatusest (õigustuse puudumisest), on kohustatud välja andma rikkumisest saadud kasu rikkumise ajast lähtudes, kas TsK § 477 lg 5 või VÕS § 1039 alusel (p 14). Tsiviilasjas nr 2-07-40774 leidis Harju Maakohus, et õiglaseks tasuks on kollektiivse esindamise organisatsiooni (hageja) ja Eesti Kaupmeeste Liidu (kostjaks oli Mööblimaja) kui suurimat liikmete turuosa esindava organisatsiooniga peetud läbirääkimiste käigus välja kujundanud tasu arvestamise metoodika ja määrad (kohtuotsus on jõustunud). Tsiviilasjas nr 2-07-51867 luges Harju Maakohus tavaliseks tasuks tasu, mida maksid kollektiivse esindamise organisatsioonile teised ettevõtted (ööklubid, millised olid hagejaga lepingu

sõlminud; kostja oli ööklubide omanik). Ülalmärgitut arvestades, peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt AutÕS §-s 72 nimetatud tasu suuruses, mida maksavad teised samal tegevusalal tegutsejad – spordiklubid. Sellise tasumäär ei saa olla kostja suhtes ebaõiglane, kuna arvestatud on saali suurust, treeningtundide arvu kalendrikuus (I kd lk 38-41, 125-126), tundide arvuga (tunniplaanid esitatud). See, et hageja ei ole spordi valdkonnas kehtestatud tasumäärasid ühegi nn katusorganisatsiooniga kokku leppinud, ei välista tasu nõudmise õigust. Hageja õigus tuleneb AutÕS-st. Hageja on nõude suurust korrigeerinud pärast kostjalt vajalike andmete saamist. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust kostja vastuväide, et hageja ei nõus analoogset tasu muudelt mittetulundusühingutelt. Kohus lahendab esitatud nõudeid seaduse alusel, mitte sellest lähtudes, kuidas teised pooled on analoogsed olukorrad omavahel lahendanud. Peale selle on hageja esitanud tõendi, millest nähtuvalt maksavad tasu nii MTÜ-ks olevad spordiklubid, tantsukoolid, tansuklubid jms (II kd lk 40-42). Kohus ei pea asjakohaseks kostja väiteid Riigikohtu praktikale kriminaalasjades. Kriminaalmenetluse ja tsiviilmenetluse põhimõtted ei ole kattuvad. Asjakohased ei ole ka kostja viited tsiviilasjades 2-06-17082, 2-06-40126, 2-06-40124 Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele. Kostja on nimetatud Ringkonnakohtu otsuseid valesti mõistnud. Nimetud otsuste kohaselt ei saa kohus teha osaotsust või vaheotsust tasu suuruse metoodika kohta. Hageja ei taotle käesolevas asjas tasu metoodika kindlaksmääramist, vaid õiglase tasu väljamõistmist. Õiglase tasu saab aga kohus välja mõista vaid teatud metoodikast lähtudes. Hageja on tõendanud ka kostja poolt fonogrammide kasutamist. 11.09.2012 kohtuistungil (II kd lk 46) on kostja möönnud hageja tasu saamise õigust. Kostja väitis kohtuistungil, et on teinud kompromissiks hagejale ettepaneku lepingu sõlmimiseks ja tasu maksmiseks edaspidi. 27.11.2012 kohtuistungil kinnitas kostja, et hageja nõude suurus on arvestuslikult õige, kui hagejal oleks nõudeõigus (III kd protokolli lk 3). AutÕS § 72 nimetatud tasuna tuleb kostjalt välja mõista 4946,18 eurot. VÕS § 113 alusel on hagejal õigus kostjalt viivist nõuda. Kostja seisukohaga, et hageja on õiguse tasu ja viivist nõuda minetanud tulenevalt hea usu põhimõttest, sest hageja ei ole täitnud selgitamiskohustust, et vaatamata lepingu mittesõlmimisele kavatseb kostjalt ikkagi tasu ja viivist nõuda, kohus ei nõustu. Hageja õigus saada tasu ja viivist tuleneb seadusest. Hageja on oma seisukohti kostjale korduvalt selgitanud tehes ettepanekuid lepingu sõlmimiseks. Asjaolu, et kostja lepingu sõlmimisest on pika aja jooksul keeldunud, ei saa tõlgendada kostja kasuks selliselt, et ta vabaneks seadusjärgse tasu ja viivise maksmise kohustusest. Viivisena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 01.07.2007 kuni hagi esitamiseni 27.01.2012 991,68 eurot ning alates 28.01.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras. Põhjendatud on ka kostja nõue kostja kohustamiseks hoiduma hageja õiguste rikkumisest edaspidi. Selle nõude rahuldamise aluseks on AutÕS § 817 lg 1 p 2 ja VÕS § 1055. VÕS § 1055 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus leidunud, et kostja käitumine põhjustab hagejale kahju ning arvestades perioodi, mille jooksul kostja on kasutanud fonogramme hagejale selle eest seadusega ettenähtud tasu maksmata, on kostja poole hagejale kahju õigusvastane tegevus kestev. Alates 2007 on hageja püüdnud kostjaga kokkulepet saavutada. Tulenevalt TsMS § 122 lg 2, § 123, § 124 lg 1, § 132 lg 1 ja § 134 lg 1 on hagihind 6866,75 (5271,75+1595) eurot.

Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.