Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

alates 28.01.2012 kuni põhinõude (2 875,82 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 25% Eesti Esitajate Liit MTÜ ja 75% Spordiklubilt Reval-Sport MTÜ kanda.

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

Asjaolud Hageja on AutÕS § 76 alusel loodud kollektiivse esindamise organisatsioon, mis esindab Eesti Vabariigis kokku üle 300 000 esitajat üle kogu maailma. Hageja ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) vahel 28.12.2004 sõlmitud koostöö memorandumi p 3.1. alusel on hagejal õigus esindada EFÜ-t AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu maksmiseks sõlmitavate lepingute sõlmimise, sh vaidluste korral kohtus. Memorandumi p 3.2 kohaselt teostab teose esitajate ja fonogrammitootjate AutÕS §-s 72 sätestatud tasu saamise õigust spordi valdkonnas hageja. Kostja on spordiklubi, mille peamiseks tegevuseks on treeningtundide läbiviimine Tallinnas Aia 20 asuvas spordiklubis. Hageja on alates 16.04.2007 kostjale korduvalt teinud ettepanekuid sõlmida fonogrammide avaliku esitamise leping, kuid kostja on vastava lepingu sõlmimisest keeldunud. Kostja käive 2010. a majandusaasta aruande kohaselt oli üle 12 miljoni krooni, millest enamik koguti liikmemaksudena treeningtundides osalejate käest. Kuivõrd kostja esitab avalikult ärilisel eesmärgil fonogramme, on kostjal kohustus maksta selle eest õiguste omajatele tasu, mida kostja ei 2(13)

ole teinud, jätkates samal ajal fonogrammide üldsusele suunamist selle eest seadusega kehtestatud tasu maksmata ning sellega on kostja alusetult rikastunud. Hageja on kehtestanud fonogrammi üldsusele suunamise tasu määrad erinevates valdkondades tegutsevate ettevõtete jaoks. Nimetatud tasud kehtestatud suuruses on leidnud rakendamist alates 2006. a teiste spordiklubide puhul. Tasude põhjendatust on kinnitanud ka kohtupraktika ning asjaolu, et teiste turuosalistega on selline praktika välja kujunenud, sh rakendavad samast tasupoliitikat ka teised kollektiivse esindamise organisatsioonid (nt EAÜ, ENL jt). Tasu õiglust ja põhjendatust tuleb eeldada kohtupraktika kohaselt ka juhtudel, kui tasu on selline, mida maksavad kollektiivse esindamise organisatsioonile teised ettevõtted. Juhul, kui hageja nõuaks kostjalt muu tasu maksmist fonogrammide kasutamise eest kostja spordiklubis, oleks see ebaõiglane kas kõigi teiste tasu maksjate suhtes (juhul, kui kostjalt nõutakse väiksemat tasu) või kostja suhtes (juhul kui kostjalt nõutaks suurema tasu maksmist). Fonogrammide avaliku esitamise tasu määrad ei ole sõltuvuses fonogrammide kasutaja poolt valitud ettevõtluse vormist (FIE, MTÜ, OÜ või AS). Hageja on lähtunud nõutava tasu määramisel järgnevast: fonogrammide kasutamisega toimub treeningtunde keskmiselt 383 korda kalendrikuus ning fonogrammide avalik esitamine toimub täiendavalt jõusaalis, mille suurus kokku jääb hinnanguliselt 50 ja 100m2 vahele; avaliku esitamise tasu suuruse arvestus fonogrammide kasutamisest aeroobika, spinningu ja shapingu kokku 383 treeningtunnis on ning kuni 100 m2 suuruses jõusaalis on kokku 95,85 eurot (summa ei sisalda käibemaksu), mis moodustub järgnevalt: kuna tasu maksmine oleks pidanud algama hiljemalt 01.06.2007, on hagejal õigus nõuda tasu 55 kalendrikuu ulatuses, kokku 5 271,75 eurot (käibemaksuta). Seega on kostja jätnud hagejale maksmata seadusest tuleneva tasu 5 271,75 euro suuruses (käibemaksuta). VÕS § 113 lg 1 alusel nõudis hageja kostjalt viivist. Hageja korrigeeris tasuarvestuse ja viivisenõude lähtuvalt kostja poolt 28.09.2012 esitatud andmetest perioodil 01.06.2007 - 31.12.2011 väidetavalt peetud treeningtundide osas. Hageja korrigeeritud tasunõue on 4 946,18 eurot. Hageja esitatud tasunõue ei ole aegunud. Hagejale õiglase tasu maksmise kohustus tuleneb AutÕS §st 72. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja palus kostjalt välja mõista AutÕS §-s 72 sätestatud tasuna 4 946,18 eurot, sellelt summalt seadusjärgne viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana (hagiavalduse esitamise seisuga 991,68 eurot) ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina 4 946,18 eurolt seadusjärgne viivis kuni põhinõude täitmiseni, kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja õiguste rikkumisest ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt AutÕS § 72 lg-s 1 nimetatud tasu maksmist. Kostja tegevusel puudub äriline eesmärk. Nagu nähtub kostja 2010.a majandusaasta aruande tegevusaruandest, on kostja avalikes huvides ja heategevuslikel eesmärkidel tegutsev mittetulundusühing, mille põhitegevuseks on propageerida läbi oma igapäevase tegevuse erinevaid spordialasid. Selleks, et hinnata, kas kostja tegevusel on äriline eesmärk või mitte, võib analoogia korras kasutada sarnaseid kriteeriumeid, nagu kasutab Maksu- ja Tolliamet juhtudel, kui on vaja hinnata, kas teatud tegevus on käibemaksuga maksustatav või mitte. Vastavalt KMS § 16 lg 1 p-le 6,

3(13)

on maksuvabastuse alt välistatud ärilistel eesmärkidel antav muu koolitus. Kuivõrd KMS seob sarnaselt AutÕS § 72 lg-ga 1 tasu maksmise kohustuse ärilise eesmärgiga, on kostja hinnangul võimalik Maksu- ja Tolliameti poolt ärilise eesmärgi olemasolu või puudumise tuvastamiseks rakendatavaid kriteeriumeid kohaldada ka antud juhul. Ärilise eesmärgi määratlemiseks on üldjuhul olulised järgmised asjaolud: 1) kas tegevusest planeeritakse saada kasumit (tulu ületab kulusid); 2) kas tegevus mõjutab konkurentsi vastaval turul; 3) kas tegevuse hind on võrreldav äriühingute sarnaste tegevuste hinnaga; 4) kas mittetulundusühingu juhtkond on palgaline ja palk on võrreldav selle valdkonna palkadega äriühingutes. Seejuures Maksu- ja Tolliamet eeldab mittetulundusühingute poolt mitteärilistel eesmärkidel tegutsemist tulumaksusoodustusega nimekirjas olevate mittetulundusühingute puhul. Kuivõrd kostja kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja, eeldatakse, et kostja tegutseb mitteärilistel eesmärkidel. Kostja eesmärgiks nimetatud tegevuste elluviimisel ei ole otseselt kasumi teenimine. Kostja 2010. a majandusaasta aruande koosseisus olevast tulemiaruandest nähtub, et kostja aruandeaasta tulud ei ületanud kulusid. Kostja tegevus nimetatud tegevuste läbiviimisel ei mõjuta konkurentsi vastaval turul. Kostja hinnatase on oluliselt madalam võrreldes äriühingute sarnaste pakettide hindade ja muude tasudega. Kostja madal hinnatase on just seotud kostja eesmärgiga avalikes huvides propageerida erinevaid spordialasid. Kostjal on kolmeliikmeline juhatus. Kostja tööd korraldab ja juhib kostja juhataja, kellele 2010. a makstud tasud on üle nelja korra väiksemad, kui selle valdkonna palkadega äriühingutes. Juhul, kui kostja isegi esitaks mingisuguseid fonogramme, siis kuuluks kostja tegevusele kohaldamisele AutÕS § 19 p-s 2 märgitud teose vaba kasutamise erand. Viidatud sätte kohaselt on teose vaba kasutamine (autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta) lubatud, kui õiguspäraselt avaldatud teost kasutatakse illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Kostjal on olemas kolm koolitusluba järgmistes valdkondades: käsipall, aeroobika ja kulturism lastele ja noortele. Just kahe viimatinimetatud valdkonnaga seoses soovib hageja AutÕS § 72 lg-s 1 nimetatud tasu maksmist. Kuivõrd vastavates valdkondades on kostjal koolitusload, siis võib kostjat pidada õppeasutuseks, millisel juhul, kui kostja mingeid teoseid isegi kasutaks, siis see seonduks õppe-eesmärkidega. Kui eeldada, et koolitustegevuses ning mitteärilistel eesmärkidel teoste kogu ulatuses kasutamine (näiteks muusikateoste puhul teose esitamine kogu teose ulatuses), ei kuulu otsesõnu seaduses sätestatud vaba kasutuse erandite hulka, siis sellegipoolest võib teose vaba kasutamine olla lubatud. Kostjale teadaolevalt ei nõuta AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu ka muudelt mittetulundusühingutelt, kes tegutsevad sarnastel eesmärkidel ja põhimõtetel nagu kostja - mittetulundusühingutena tegutsevatelt tantsukoolidelt, tantsuklubidelt või tantsustuudiotelt, kelle tegevus on sarnane kostja omale (tegutsevad avalikes huvides, eesmärgiga propageerida teatud spordiala, kogutakse liikmemaksu, puudub äriline eesmärk). Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on siiski põhimõtteliselt õigus kostjalt nõuda AutÕS § 72 lg-s 1 nimetatud tasu maksmist, tuleb hagi tasunõude osas jätta rahuldamata. Hageja tasunõue tugineb asjaolule, et kostja on AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu maksmise kohustust rikkunud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on hageja poolt väidetud rikkumise toime pannud. Konkreetsel ajahetkel autoriõiguslikult kaitstava fonogrammi või esituse kasutamise tõendamine on oluline juba seetõttu, et näiteks teatud riikide fonogrammide ja esituste puhul ei tule tasu maksta (nt USA fonogrammid). Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu, ja et hageja on tõendanud AutÕS § 72 lg 1 kohaldamise eeltingimuseks olevaid

4(13)

faktilisi asjaolusid, ei ole tasunõue alates 01.06.2007 põhjendatud. AutÕS § 77 lg 1 p 2 näeb tõepoolest kollektiivse esindamise organisatsiooni pädevusena muu hulgas ette õiguse otsustada autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suuruse üle, samas kohustub kollektiivse esindamise organisatsioon vajaduse korral pidama sellealaseid läbirääkimisi. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja spordi valdkonnas kehtestatud tasumäärasid mitte ühegi nn katusorganisatsiooniga läbi rääkinud ning vastavad tasumäärad on hageja kehtestanud ühepoolselt. Juba seetõttu ei saa väita, et hageja poolt kehtestatud tasumäärad on igal juhul õiglased ja põhjendatud ning kohaldatavad kostjale (eeldades, et kostjal on üldse on tasu maksmise kohustus). Hageja poolt spordi valdkonnas kehtestatud tasumäärad ei ole õiglased ka seetõttu, et samasuguseid tasumäärasid kohaldatakse ühtemoodi nii mittetulundusühingutele kui ka aktsiaseltside ja osaühingutena tegutsevatele spordiklubidele. Mittetulundusühinguna tegutsev kostja ja aktsiaseltsina või osaühinguna tegutsevad spordiklubid ei ole omavahel võrreldavad. Kostja tegevus ei ole kasumi teenimisele orienteeritud. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja kehtestatud tasumäärad õiglased. Kohtud on sarnastes vaidlustes korduvalt rõhutanud seda, et kui pooltel ei ole lepingulist suhet, siis kohtu pädevuses ei ole sellise suhte tekitamine ega selle tingimuste (õiglase tasu suuruse) määramine. Seega ei oleks kohtul kohtumenetluses pädevust õiglase tasu suurust määrata ega tekitada hageja ja kostja vahele lepingulist suhet. Õiglase tasu suuruse küsimus tuleb pooltel lahendada kohtuväliselt. Hageja nõuded on teatud ulatuses juba aegunud. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb autoriõiguse rikkumise puhul rikkuja säästetud kulutused hüvitada alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Juhul, kui kohus leiab, et kostjal üldse on kohustus hagejale tasu maksta, siis tuleb hageja esitatud tasunõuet igal juhul vähendada. Hageja tasu- ja viivisenõue alates 01.06.2007 on hea usu põhimõttega vastuolus. Riigikohus on mitmes oma lahendis leidnud, et nt kahju hüvitamise nõude olemasolu korral kahju sissenõudmisega pikema aja jooksul viivitamine, mistõttu teisel poolel on tekkinud põhjendatud usaldus, et seda ei tehtagi (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-125-06) ning viivisenõude olemasolu korral arve või saldoteatise esitamine ilma viiviseta pikema aja jooksul, toovad kaasa vastava õiguse kaotamise. Üheks hea usu põhimõttest tuletatud kohustuseks on muu hulgas teatamis- ja selgitamiskohustus. Hageja on õiguse nõuda tasu ja viiviseid alates 01.06.2012 kaotanud seetõttu, et 2007, kui hageja kostjaga ühendust võttis, ei selgitanud ega teatanud hageja kostjale, et juhul, kui ta hagejaga lepingut ei sõlmi, siis arvestatakse kostjale ikkagi tasu ja viiviseid alates 01.06.2007. Pärast 2007. a pöördumisi ei ole hageja kostjaga vastaval teemal kuni 17.10.2011 ühendust võtnud ega lepingu sõlmimist või mistahes tasude maksmist nõudnud. Viiviseid pole hagejal üldse õigus nõuda, kuivõrd kostja ei ole hagejat teavitanud sellest, et hageja arvestab väidetavalt tasunõudelt viiviseid. Hageja on oma tasunõude esitamisel lähtunud kostja 2012 jaanuarikuu graafikust ning jaanuaris toimunud aeroobika jms tundide arvust. Samas on hageja täielikult jätnud arvestamata asjaoluga, et suvel on treeninguid oluliselt vähem. Samuti ei ole kostja rühmatreeningute arv 2012 jaanuaris võrreldav 4-5 aasta taguse ajaga, mil treeningtunde oli oluliselt vähem. Hageja on tasunõude puhul arvestamata jätnud ka asjaolu, et nt riigi- ja rahvuspühadel tunde ei toimu. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Spordiklubi Reval-Sport MTÜ-lt välja Eesti Esitajate Liit MTÜ kasuks AutÕS §-s 72 nimetatud tasu 4 946,18 eurot ja viivise perioodi 01.07.2007- 27.01.2012 eest 991,68 eurot ning viivise alates 28.01.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 teises lauses

5(13)

sätestatud määras. Kohus kohustas Spordiklubi Reval-Sport MTÜ-d hoiduma Eesti Esitajate Liit MTÜ õiguse rikkumisest, s.t kasutada fonogramme Eesti Esitajate Liit MTÜ nõusolekuta ja AutÕS §-s 72 nimetatud tasu maksmata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg 3 aastat, mida kostja palus kohaldada. Hageja leidis, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 149 ning nõude aegumise tähtaeg on 10 aastat. Juhul, kui kohaldamisele kuuluks 3-aastane aegumistähtaeg, oleks see poolte läbirääkimiste tõttu peatunud. Hageja nõuab kostjalt tasu seadusest (AutÕS) tulenevalt. Kooskõlas TsÜS §-ga 149 on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab hoidumiskohustuse rikkumisest. Seega ei ole hageja nõuded aegunud. AutÕS sätestab muuhulgas õigused teoste esitajatele, fonogrammitootjatele ning raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele - autoriõigusega kaasnevatele õigustele (AutÕS § 1 lg 2 p 3) ning nende õiguste teostamise garantiid ja kaitse (AutÕS § 1 lg 2 p 5). See tähendab, et autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstakse muuhulgas ka teose esitust ja helisalvestist ehk fonogrammi. Õiguste objekti kaitstust eeldatakse, väljaarvatud juhul, kui AutÕS-st või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Kostja ei eita fonogrammide üldsusele edastamist, kuid kostja arvates puudub hagejal igal juhul õigus nõuda AutÕS § 72 lg-s 1 nimetatud tasu. Kostja väitel puudub tal äriline eesmärk. Kohus ei nõustunud kostjaga, et ärilise eesmärgi kriteeriumid tuleks tuvastada korras, nagu seda teeb Maksu- ja Tolliamet ärilise eesmärgi või selle puudumise tuvastamiseks. Juriidilise isiku ning Maksu- ja Tolliameti vahekorra puhul on tegemist eraõigusliku ja avalik-õigusliku juriidilise isiku vahekorraga, käesoleval juhul aga kahe eraõigusliku juriidilise isiku vahekorraga. Eraõiguslik juriidiline isik tegutseb erahuvides (TsÜS § 25 lg 1), avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud avalikes huvides (TsÜS § 25 lg 2). Seega on avalik-õigusliku ja eraõigusliku juriidilise isiku eesmärgid erinevad. Sellest tulenevalt puudub mõistlik põhjendus käesoleval juhul kostja ärilise eesmärgi kriteeriumite tuvastamiseks analoogselt avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt tehtavaga ning selle tõttu jätta hageja eraõigusliku juriidilise isikuna ilma AutÕS alusel nõutavast tasust. Kostja on mittetulundusühing. Mittetulundusühingu põhitegevuseks ei tohi olla majandustegevuse kaudu tulu saamine, kuid seadus ei välista tulusaamise õigust kui sellist iseenesest. Seadus keelab mittetulundusühingu puhul kasumi jaotamise liikmete vahel. See aga ei tähenda, et mittetulundusühing ei peaks täitma raha maksmise kohustust oma võlausaldaja ees. Kostja kui eraõigusliku juriidilise isiku kohustuste omamine ei seondu tema ühingulepingus või põhikirjas fikseeritud eesmärgi või tegevusalaga (TsÜS § 26 lg 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009 direktiivi nr 2009/101/EÜ art 10). Sisesuhtest tulenevad piirangud ei avalda mõju välissuhetele. See tagab kolmandate isikute (antud juhul hageja) õiguste kaitse. Asjaolu, et kostja seaduslikud esindajad (juhatuse liikmed) on saanud tasu kordades vähem kui teiste samaliigiliste ühingute juhatuse liikmed, ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist. AutÕS alusel tasumisele kuuluv ei sõltu kasutaja seadusliku esindaja sissetuleku suurusest. Ka juriidilise isiku seadusliku esindaja tasu mittesaamine ei vabastaks juriidilist isikut AutÕS järgi tasu maksmise kohustusest, kui sellise kohustuse tekkimise eeldused esinevad. Kostja spordiklubi tegevus on suunatud kõigile, mitte ainult kostja liikmetele. Seega on tegemist AutÕS § 10 mõistes üldsusele suunatud teostega (lg 1, 2, 3, 7). Kostja on kehtestanud spordiklubi külastajatele tasu maksmise kohustuse ja tasumäärad. Ka kostja 2010.a majandusaasta aruande tegevusaruandes on märgitud, et kostja tegeleb vähesel määral ettevõtlusega. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, puudub alus arvata, et kostja ei peaks maksma AutÕS §-72 nimetatud tasu selle tõttu, et tal mittetulundusühinguna puudub äriline eesmärk. Kostja

6(13)

väide, et tema oma tegevuste läbiviimisel ei mõjuta konkurentsi, ei ole asjakohane. AutÕS §-s 72 nimetatud tasu maksmise eelduseks on fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutamine üldsusele suunamiseks, seadusandja ei ole seda sidunud konkurentsiga. See, et kostja madal hinnatase on just seotud kostja eesmärgiga avalikes huvides propageerida erinevaid spordialasid, ei puutu vaidluse lahendamisse. Kostja kasutab oma tegevuses, mille eest ta külastajatelt tasu võtab, fonogramme ja peab maksma selle eest AutÕS-s ettenähtud tasu. Asjaolu, et kostja on saanud koolitusloa, ei tähenda, et tal oleks õigus kasutada teost AutÕS § 19 alusel tasu maksmiseta. Käesoleval juhul ei tähenda sellise koolitusloa väljastamine, et kostja täidaks õppe-eesmärke, vaid seda, et kostjal on õigus läbi viia teatud valdkondades sporditreeninguid soovijatele. AutÕS § 72 sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu isikult, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Ka VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab alusetult säästetud kulutused õigustatud isikule hüvitama isik, kes õigustatud isiku arvel oma kulutusi alusetult säästis. Hageja õigusi rikkudes sai kostja kasu sellega, et jättis maksmata AutÕS-ga ettenähtud tasu. AutÕS § 77 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kollektiivse esindamise organisatsiooni (käesoleval juhul hageja) pädevusse otsustada autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suurus. Kostjalt tasu väljamõistmise nõude esitamisel on hageja lähtunud alates 2006. aastast teiste spordiklubide puhul rakendatud tasudest. Selline hageja tegevus on kooskõlas kohtupraktikaga. Hageja nõutud tasumäär ei saa olla kostja suhtes ebaõiglane, kuna arvestatud on saali suurust ja treeningtundide arvu kalendrikuus (tunniplaanid esitatud). See, et hageja ei ole spordi valdkonnas kehtestatud tasumäärasid ühegi nn katusorganisatsiooniga kokku leppinud, ei välista tasu nõudmise õigust. Hageja õigus tuleneb AutÕS-st. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust kostja vastuväide, et hageja ei nõua analoogset tasu muudelt mittetulundusühingutelt. Kohus lahendab esitatud nõudeid seaduse alusel, mitte sellest lähtudes, kuidas teised pooled on analoogsed olukorrad omavahel lahendanud. Peale selle on hageja esitanud tõendi, millest nähtuvalt maksavad tasu MTÜ-ks olevad spordiklubid, tantsukoolid, tantsuklubid jms. Asjakohased ei ole kostja viited Riigikohtu praktikale kriminaalasjades. Kriminaalmenetluse ja tsiviilmenetluse põhimõtted ei ole kattuvad. Asjakohased ei ole ka kostja viited tsiviilasjades 2-0617082, 2-06-40126, 2-06-40124 Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele. Kostja on nimetatud Ringkonnakohtu otsuseid valesti mõistnud. Hageja on tõendanud ka kostja poolt fonogrammide kasutamist. 11.09.2012 kohtuistungil on kostja möönnud hageja tasu saamise õigust. Kostja väitis kohtuistungil, et on teinud kompromissiks hagejale ettepaneku lepingu sõlmimiseks ja tasu maksmiseks edaspidi. 27.11.2012 kohtuistungil kinnitas kostja, et hageja nõude suurus on arvestuslikult õige, kui hagejal oleks nõudeõigus. Seega tuleb AutÕS § 72 nimetatud tasuna kostjalt välja mõista 4 946,18 eurot. VÕS § 113 alusel on hagejal õigus kostjalt viivist nõuda. Hageja on oma seisukohti kostjale korduvalt selgitanud, tehes ettepanekuid lepingu sõlmimiseks. Asjaolu, et kostja on lepingu sõlmimisest pika aja jooksul keeldunud, ei saa tõlgendada kostja kasuks selliselt, et ta vabaneks seadusjärgse tasu ja viivise maksmise kohustusest. Viivisena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 01.07.2007 kuni hagi esitamiseni 27.01.2012 991,68 eurot ning alates 28.01.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras. Põhjendatud on hageja nõue kostja kohustamiseks hoiduma hageja õiguste rikkumisest edaspidi AutÕS § 817 lg 1 p 2 ja VÕS § 1055 alusel.

7(13)

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule tagasi. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, mille kohaselt jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud AutÕS § 72 lg 1. Nimetatud sätte kohaldamisel on kaks eeldust, neist esimene on äriline eesmärk ning teine on muusika üldsusele suunamine. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata Maksu- ja Tolliameti poolt seatud ärilise eesmärgi kriteeriumid. Maksu- ja Tolliamet ei tee kindlaks ärilisi eesmärke võrdluses iseendaga kui avalikõigusliku juriidilise isikuga, vaid sätestab kriteeriumid, mille järgi oleks võimalik objektiivselt tuvastada, kas tegemist on ärilisel eesmärgil tegutseva ühinguga või mitte. Seetõttu ei oma õiguslikku tähendust kriteeriumite sobivuse hindamisel asjaolu, et Maksu- ja Tolliameti näol on tegemist avalik-õigusliku juriidilise isikuga. Äriline eesmärk on objektiivne kriteerium, mille hindamisel ei saa lähtuda sellest, kes ärilist eesmärki tuvastab. Samuti ei oma mingisugust tähendust asjaolu, kas MTÜ sarnaneb oma tegevuselt pigem avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kohus ei ole andnud kohtuotsuses hinnangut kostja seisukohale, mille kohaselt kostja on kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja, ning mille puhul Maksu- ja Tolliamet eeldab, et isik tegutseb mitteärilistel eesmärkidel. Kostja kandmine tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja tähendab, et kostja kokkuvõttes tegutseb avalikes huvides heategevuslikel põhimõtetel ja eesmärkidel, kostja ei jaga oma vara või tulu ning kostja põhitegevus ei ole ettevõtlus. Teiseks oluliseks kriteeriumiks AutÕS § 72 lg 1 kohaldamisel on teose suunamine üldsusele. Käesoleval juhul ei ole kohus kordagi selgitanud, kas ja milliste tõenditega on leidnud aset teose suunamine üldsusele. Kohus ei ole analüüsinud ühtegi tõendit, mis tõendaks kostja poolt fonogrammide avaldamist ärilisel eesmärgil või fonogrammide üldsusele suunamist, rikkudes seega TsMS § 442 lg 8. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata AutÕS § 19 p 2, mille kohaselt kuuluks kostja suhtes kohaldamisele teose vaba kasutamise erand. AutÕS § 19 p-st 2 tulenevalt on teose vabaks kasutamiseks vajalikud kolm tingimust: 1) teoste kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel 2) teoste kasutamine motiveeritud mahus 3) teoste kasutamine ärilise eesmärgita. Kostjale on väljastatud koolitusload kaheksas valdkonnas, sh nendes valdkondades, millega seoses hageja AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud tasu nõuab. Seega võib kostjat pidada õppeasutuseks ning isegi juhul, kui kostja kasutaks mingeid fonogramme oma igapäevases tegevuses, ei oleks see vastuolus teose tavapärase kasutamisega ning ei kahjustaks esitajate seaduslikke huve. Kohus ei ole otsuses analüüsinud kostja poolt kohtumenetluse käigus esitatud tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 toodud menetlusnorme. Kohtuotsusest ei nähtu, miks sporditreeningute läbiviimine ei kvalifitseeru kohtu arvates koolitustegevusena ning miks ei ole kostja tegevus kvalifitseeritav AutÕS § 19 p 2 mõttes õppe- ja hariduslikul eesmärgil tegutsemisena. Samuti on kostja seisukohal, et fonogrammide kasutamine toimub motiveeritud mahus. Motiveeritud mahu osas puudub objektiivne kriteerium. Riigikohtu otsuses 3-2-1-167-04 leidis Riigikohus, et “motiveeritud mahu otsustamisel tuleks muuhulgas vaadelda seda, millises seoses on kasutatav illustreeriv teos põhiteose/tegevusega ning seda, kas kasutatav teos on lahutamatult seotud teose/tegevusega, mille illustreerimiseks seda kasutatakse”. Viidatud lahendist nähtub, et määravaks ei ole mitte see, missugust osa teosest kasutatakse (nt kas laulu mängitakse otsast lõpuni), vaid see, millise osa moodustab teose kasutamine lõpptulemusest. Käesoleval juhul ei oleks fonogrammid

8(13)

lahutamatu osa sporditegevusest. See küll võimaldab lisaväärtust, kuid ei tähenda, et ilma muusikata oleks kehaline tegevus välistatud. Muusika ei ole seega kehalise tegevusega lahutamatult seotud ning tegemist ei ole spetsiifiliste koreograafiliste etteastetega. Seega kui kostja ka kasutaks igapäevases tegevuses fonogramme, oleks fonogrammide kasutamine kooskõlas AutÕS § 19 lg-s 2 toodud tingimustega. AutÕS § 72 lg 1 järgi tasu väljamõistmise eelduseks on rikkumise tuvastamine. Rikkumise tuvastamiseks ei piisa tulenevalt Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahenditest 3-1-1-72-09 ja 3-1-1137-04 ning Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahendist 3-2-1-124-06 ainuüksi sellest, et tuvastatakse raadiost muusika mängimine, vaid vajalik on fikseerida teosed, millele autoriõigusseaduse järgne kaitse võiks kohalduda. Käesoleval juhul ei nähtu kohtu otsusest, millega on rikkumine tuvastatud enne hagiavalduse esitamist ning millistele tõenditele kohus tugineb. Samuti ei viita kohus ühelegi tõendile, mis tõendaks AutÕS § 72 lg 1 alusel tasu maksmise kohustuse eelduseks olevat rikkumist. Hageja ei ole tegelikkuses menetluse jooksul suutnud tõendada, et rikkumine tõepoolest viidatud ajavahemikus, s.o perioodil 01.06.2007-31.12.2011 aset leidis. Vaidlustatavast kohtuotsusest ei nähtu, et oleks tõendatud eeltoodud ajaperioodil muusika mängimine ning rääkimata konkreetsete teoste tuvastamisest. Antud juhul ei ole kostja poolt esimeses astmes toimunud hagiavalduses esitatud nõuete õigeksvõtmist või nõude kaudset tunnustamist. Kostja poolt kompromissettepaneku tegemist ei saa käsitleda tõendina, millele esimese astme kohus saaks tugineda kohtuotsuse tegemisel. Kompromiss on menetlusosaliste tahe sõlmida kokkulepe kohtumenetluse lõpetamiseks. Selle sõlmimise eelduseks võivad olla erinevad põhjused. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostjapoolset rikkumist fonogrammide esitamisel enne hagiavalduse esitamist, ei ole põhjendatud hagiavalduse rahuldamine. Kohus on kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti jätnud kohaldamata TsÜS § 138. Kohus ei ole otsuses ammendavalt selgitanud asjaolu, miks ta ei nõustu kostja selgitusega, et käitudes hea usu põhimõtte vastaselt, on vastustaja minetanud õiguse nõuda tasu ja viivist. Lahendis 3-2-1-70-09 leidis Riigikohus, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguste teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Sama lahendi p-s 13 viitab Riigikohus, et üheks hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks on väidetavale võlgnikule mulje jätmine, et võlausaldaja on nõudest loobunud. Antud juhul poolte vahel ei toimunud mitte mingisugust suhtlemist ega läbirääkimisi alates 2007. a kevadest kuni 05. maini 2011. Hageja tegi kostjale üksnes pakkumuse lepingu sõlmimiseks. Kostjal ei pidanud tekkima mingisugust arusaama sellest, et hageja alustab tasu ja viivise nõudmist alates esmakordsest pöördumisest kostja poole. Iga kostjaga sarnane mõistlik isik sai järeldada hageja käitumisest vaid seda, et hagejal ei ole kostja vastu mitte mingisuguseid nõudeid. Kostja hinnangul on tegemist hageja poolt vastuolulise käitumisega, mis ei vasta hea usu põhimõtetele ning seega on hageja kaotanud oma tasu ja viiviste osas nõudeõiguse. Riigikohus on kohtulahendis 3-2-1-124-06 p-s 14 asunud seisukohale, mille kohaselt autoriõiguse rikkumise tõttu võib autoril tekkida kahju seetõttu, et ta kaotab autoriõiguse rikkumise tõttu võimaluse sada tulu oma teose kasutamise eest mujalt. Autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. Eeltoodud Riigikohtu lahend viitab üheselt sellele, et käesoleval juhul tuleb kohaldada nõude aegumistähtaega tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1, mille kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud läbirääkimiste toimumist menetlusosaliste vahel ajavahemikul 2007. a kevadest kuni järgmise kirjaliku pöördumiseni 05.05.2011. Otsusest jääb arusaamatuks, millisele järeldusele jõudis kohus aegumise osas, sest kohus

9(13)

möönis mõlema aegumistähtaja kohaldamise võimalikkust. Seega on kohtuotsus vastuolus õigusselguse ja õiguskindluse printsiipidega ning rikub otseselt TsMS § 435 lg-st 1 tulenevat kohustust teha otsus siis, kui asi on lõpliku otsuse tegemiseks valmis. Samuti ei nähtu otsusest ühtegi põhjendust osas, miks kohus eeldab, et aegumistähtaeg on käesoleval juhul 10 aastat. Täielikult arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik möönda ka 3-aastase aegumistähtaja kohaldamise võimalikkust ning millele tugineb kohtu järeldus pooltevaheliste läbirääkimiste kohta. Kohus on ebaõigesti kohaldanud AutÕS § 817 lg 1 p 2 ja VÕS § 1055. Tulenevalt asjaolust, et autoriõiguste rikkumist ei ole käesoleval juhul tuvastatud ning hageja ei ole esitanud piisavalt konkreetset nõuet rikkumisest hoidumiseks, ei saa kostjat kohustada abstraktselt rikkumisest hoiduma. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osaliselt raha nõude ja menetluskulude jagamise osas ja uue otsusega tuleb raha nõue rahuldada osaliselt. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hageja on esitanud kostja vastu järgmised nõuded:

10(13)

maksena võrdsetes osades teose esitajale ja fonogrammitootjale, kui teose esitaja ja fonogrammitootja kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejal on õigus nõuda fonogrammi avalikkusele suunamise eest kostjalt tasu, mille saamiseks annab aluse AutÕS § 72. Samas on maakohus tõlgendanud eeltoodud sätet ebaõigesti, viisil, kus oluliseks on peetud seda, kas fonogrammi üldsusele suunamine on kantud ärilisest eesmärgist või mitte. AutÕS § 72 mõttes ei ole avaldamine ja üldsusele suunamine sünonüümid. Fonogrammi avaldajaks on selle tootja või isik, kellel on õigus fonogramme avaldada. AutÕS § 9 lg 1 järgi loetakse avaldamiseks fonogrammide või nende koopiate üldsusele pakkumist viisil, kus üldsusel on võimalik nendega tutvuda või neid omandada. Vaidlust ei ole, et hageja on fonogrammi avaldajate esindusorganisatsioon. Üldsusele suunaja on isik, kes fonogrammi kasutab oma üldsusele suunatud tegevuses. Hageja väitel kasutab kostja treeningute läbiviimisel ja jõusaalis fonogramme, mistõttu on kostja tegevusele omane fonogrammi üldsusele suunamine. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud, et kostja tegevus on seotud AutÕS § 10 järgi fonogrammide suunamisega üldsusele kasutamiseks. Tulenevalt AutÕS § 72 lg 1 sõnastusest on kolleegiumi arvates oluline see, et fonogramm peab olema avaldatud ärilisel eesmärgil, selliselt on oma nõudes õigusnormi käsitlenud ka hageja. Kolleegium leiab, et tavapäraselt on muusikateoste fonogrammid avaldatud ärilistel eesmärkidel sooviga teenida fonogrammiga seotud autoriõiguste omanikele tulu. Eeltoodust tulenevalt ei ole oluline tuvastada, kas kostja tegevus fonogrammi üldsusele suunates on kantud ärilistest eesmärkidest või mitte ja olulised ei ole asjaolud, mille kohaselt kostja on mittetulundusühing, tema tegevus ei anna kasumit, tema treeningutunni hinnad on madalamad ja juhatuse tasud väiksemad jms. Asjakohased ei ole ka apellatsioonkaebuses toodud sellekohased väited. Kostja väitis, et ta pole rikkunud hageja õigusi, kuna tema õigus ilma tasuta fonogrammi kasutada tulenes AutÕS § 19 p-st 2, mille kohaselt autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega, on lubatud õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Kostja omab koolitusluba aeroobika ja kulturismi treeningute läbiviimiseks. AutÕS § 19 p 2 kohaldamiseks peab olema täidetud üheaegselt kolm tingimust: teost kasutatakse illustreeriva materjalina õppe-eesmärkidel, seda tehakse motiveeritud mahus ja see toimub ilma äriliste eesmärkideta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ainult koolitusloa omamine ei tähenda, et tegutsetakse õppe-eesmärkidel. Kostja ei ole selgitanud, mille poolest erineb tema tegevus teiste spordiklubide poolt pakutavatest teenustest. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada fonogrammide kasutamist illustreeriva materjalina ega põhistanud motiveeritud mahus teoste kasutamist. Kuna kaks eeldust teose vabaks kasutamiseks ei ole täidetud, siis ärilise eesmärgi tuvastamine ei ole enam oluline. Seega on maakohtu järeldus õige, et kostjale ei tulene AutÕS § 19 p-st 2 alust teose vabaks kasutamiseks. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus poolte väiteid nõude aegumise kohta. AutÕS § 817 lg 1 p-d 2 ja 3 sätestavad, et autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja võib teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt VÕS §-le 1055 ja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §-dele 1037 ja 1039. Hageja on esitanud kostja vastu tsiviilõigusliku nõude, mis on suunatud alusetult saadu väljaandmisele ja õigusvastase tegevuse lõpetamisele ning sellest hoidumisele, mistõttu on tegemist alusetust

11(13)

rikastumisest ja kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuetega, millele kohalduvad TsÜS § 150 lg 1 ja § 151 lg 1. Seega on hageja nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Maakohus on hageja nõuetele ebaõigesti kohaldanud TsÜS §-s 149 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega. Arvestades eelnevas lõigus tuvastatud hageja nõude kolmeaastast aegumistähtaega, tuleb tuvastada, kas hageja nõue on aegunud. Kuna hageja esitas hagi 27.01.2012, siis on tal igal juhul õigus nõuda kostja poolt alusetult säästetut hagi esitamisele eelnenud 3-aastase perioodi eest ehk alates 26.01.2009. Hageja väitis, et aegumine oli TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud seoses läbirääkimiste pidamisega. TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb hagejal esile tuua asjaolud, millest saab järeldada poolte vahel läbirääkimiste pidamist ja vajadusel tõendada läbirääkimiste toimumist. 03.08.2012 menetlusdokumendis (I kd lk 153-158) on hageja selgitanud, et pooled pidasid perioodil kuni 27.07.2007 ja 24.10.2007 – 27.10.2008 ning 05.05.2011 – 21.11.2011 läbirääkimisi. Kostja nende väidetega ei nõustunud. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel toimusid hageja poolt väidetud ajavahemikes läbirääkimised. Läbirääkimised eeldavad poolte poolt aktiivset suhtlemist eesmärgiga vaidlus lahendada. Hageja poolt 16.04.2007 ja 05.05.2011 lepingu sõlmimiseks pakkumuse esitamisest ei saa järeldada läbirääkimiste pidamist, kuna tegemist on hageja ühepoolsete toimingutega, millele toimiku materjalide kohaselt kostja vastanud ei ole. Hageja nõue edasisest rikkumisest hoidumiseks on pidev ja selle osas ei teki vajadust kaaluda aegumise kohaldamist. Kuna hageja on esitanud kostja vastu kaks nõuet, siis analüüsib kolleegium esmalt fonogrammide õigusvastase kasutamise eest tasu väljaandmise nõuet. Kolleegium leiab, et AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037 järgi nõude rahuldamiseks on oluline tuvastada, kas kostja on kasutanud fonogrammi õigusvastaselt ja selle tõttu säästnud. AutÕS § 14 lg-te 1-3 järgi on autoril õigus saada oma teose üldsusele suunamise eest õiglast tasu, mida makstakse autori ja teose kasutaja vahelisel kokkuleppel ja kui kokkulepet ei saavutata, on teose kasutamine keelatud. Kuna poolte vahel ei ole fonogrammi üldsusele suunamiseks kokkulepet, siis on fonogrammide kasutamine kostja poolt õigusvastane. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt fonogrammide kasutamist. Kolleegium leiab, et kostja sellekohane väide on vastuolus kostja tegevust kajastava kodulehega (http://www.revalsport.ee/aeroobika), mille kohaselt on kostja aeroobika saal varustatud kaasaegse muusikakeskusega. Kostja oma vastuväidetes ei ole väitnud, et ta fonogramme ei kasuta, vaid on tuginenud sellele, et hageja peab fonogrammide kasutamist tema poolt tõendama, kusjuures tõendama ka seda, milliseid fonogramme ja millises mahus on kostja kasutanud. Kolleegium sellega ei nõustu, sest tavapäraselt aeroobika ja muude sarnaste rühmatreeningute puhul kasutatakse muusikateoste fonogramme ning tavaliselt ka spordiklubide jõusaalis mängib muusika. Fonogrammide kasutamisele kostja poolt viitab ka see, et kostja on sõlminud lepingu Eesti Autorite Ühinguga. AutÕS § 72 lg 1 järgi on hagejal õigus saada fonogrammi üldsusele suunamise eest õiglast tasu. Hageja on kehtestanud AutÕS § 77 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi tasu suuruse ja kostja seda apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole hagejale tasu maksnud, millega ta on säästnud oma vara hageja arvel. Kostja on esitanud kohtule arvestuse tasumisele kuuluva kohta (II kd lk 82-137). Kolleegium lähtub hagi rahuldamisel kostja tabelitest, sest ka hageja on oma nõude suuruse kujundanud nende järgi. Kuna poolte vahel ei ole kokkulepet maksetähtaegade osas, siis lähtub kolleegium nõude suuruse arvestamisel sellest, et aegunud ei ole hageja nõue alates 26.01.2009 toimunud fonogrammide kasutamise osas. Vastavalt kostja arvestusele on tal tasumata selle aja eest 2 875,82 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

12(13)

Hageja on nõudnud kostjalt viivist tasumisega viivitamise eest vastavalt VÕS § 113 lg-le 1. Kostja on esitanud ka aegumata nõudelt viivise arvestuse (II kd lk 138 – 148), mille kohaselt on hagi esitamise seisuga viivise nõude suuruseks 371,13 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista ja alates 28.01.2012 tuleb viivis põhivõlalt 2 875,82 eurot välja mõista VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, mille kohaselt ei ole hageja käitunud viisil, mis annaks aluse väita, et ta on käitunud oma nõuet maksma pannes vastuolus hea usuga. Kostjale oli teada, et ta peab maksma fonogrammide kasutamise eest ja hageja ei ole kostjale jätnud muljet, et ta ei sooviks oma nõuet maksma panna. AutÕS § 70 lg 1 p 3 järgi on fonogrammitootjal ainuõigus lubada ja keelata fonogrammi levitamine üldsusele ja oma õigusi teostab ta AutÕS § 77 kohaselt kollektiivse esindamise organisatsioonide kaudu. Kostja on ilma hageja loata ja tasu maksmata kasutanud oma tegevuses fonogramme üldsusele suunamiseks. Selle tegevusega on kostja kahjustanud fonogrammitootjate õigusi. Kahju tekitamine on toimunud pidevalt pikema aja jooksul, mis tõttu olid täidetud AutÕS § 817 lg 1 p 2 ja VÕS § 1055 kohaldamise eeldused. Eeltoodud osas on maakohus hagi õigesti rahuldanud. Seoses hageja esitatud nõuetest ühe rahuldamisega ja teise rahuldamisega ca 50% ulatuses ning apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 25 % hageja ja 75% kostja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.