Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr 2-10-61264

Hageja nõuded, väited ja tõendid Esitatud hagiavalduse (tl 2-5) kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja R.V. 18.10.2006 järelmaksuga müügilepingu nr 0142504L, mille esemeks oli sõiduauto Xxxx xx, 3.7, ehitusaasta 2002 (leping tl 6-10). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 11). Intressimäär oli sätestatud lepingu p 2.1 ja viivise määr lepingu p 5.1. Kostja poolt valitud vara andis hageja kostjale üle 18.10.2006 järelmaksuga müügilepingu nr 0142504L lisa nr 1 alusel (tl 17). Lepingu üldtingimuste (tl 12-16) p 7.1.2 alusel oli hagejal õigus leping üles öelda, kui tarbijast ostja on jätnud kolme üksteisele järgneva osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt tasumata seitse arvet: nr 8492268452, 8496549164, 8500510144, 8504863787, 8508987038, 8513004032 ja 8509381109, kokku summas 50 157,01 krooni (arved tl 18-24). Arvestades, et kostja rikkus lepingust tulenevate kohustuste täitmist, saatis hageja 05.09.2008 kostjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta (teatis tl 27). Hageja märkis, et kostjal oli võlgnevus 143 kalendripäeva eest ning palus tasuda kogunenud võlgnevuse hiljemalt 14 päeva jooksul. Hageja hoiatas, et kui kostja ei tasu võlgnevust nimetatud tähtajaks, loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks ning selle tulemusena kohustub kostja tagastama liisingueseme. Kuna kostja ei tasunud lepingujärgset võlgnevust, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles. Kui liisinguandja ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingfirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingfirma kannab seoses lepingu ülesütlemisega (üldtingimuste p 7.3). Niisamuti kohustub ostja viivitamatult eseme valduse liisingfirmale üle andma, kui leping on liisingfirma poolt üles öeldud (üldtingimuste p 7.5). Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Incure Inkasso Agentuur abi, kellel õnnestus hageja vara valdus taastada. Nimetatud teenuse eest tasus hageja OÜ-le Incure Inkasso Agentuur 2360 krooni (arve ja maksekorraldus tl 28-29). Vara realiseerimisega tegeles Saksa Auto AS. Vara müüdi 12.01.2009 hinnaga 190 000 krooni (ilma käibemaksuta) (müügiakt tl 30). Hageja tasus müügieelse tehnilise ülevaatuse, remonttööde ja pesu eest Saksa Auto AS-le 1085 krooni (arve ja maksekorraldus tl 31-32) ning vara realiseerimise tasu 11 400 krooni (arve ja maksekorraldus tl 33-34). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, mistõttu kuulub täiendavalt tasumisele 210 262.71 krooni (müügi ja nõude arvestus tl 25-26) Summa moodustub vara jääkmaksumus 337 525,48 EEK + debitoorne võlgnevus 50 157,01 EEK + vara tagastamise- ja realiseerimise kulud 12 580,22 EEK (käibemaksuta) = 400 262,71 EEK - vara realiseerimisest saadud summa 190 000 EEK (käibemaksuta) = hüvitamisele kuuluv summa 210 262.71 krooni. 17.02.2009 saatis hageja kostjale kirjaliku teatise (tl 35-36), milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul. Kostja jättis summa tasumata. Lähtudes eeltoodust palub hageja mõista R.V.lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 13 438.24 eurot (210 262,71 krooni) ning viivis protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostja kohtule kaja avalduses esitatud kirjalikus vastuses (tl 73-75) selgitab, et 2007 kostja tervislik seisund halvenes, mis omakorda avaldas mõju ka kostja sissetulekutele ning 2008 alguses hakkasid kostjal tekkima makseraskused tema poolt lepingu alusel tasumisele 2 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 kuuluvate osamaksete tasumisele. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et tulenevalt kostja poolt osamaksete mittekohase tasumisega tekkis hagejal õigus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Lepingule lisatud järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt kohustub lepingu ülesütlemisel ostja viivitamatult eseme valduse üle andma liisingufirma volitatud esindajale, vastavalt liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Viidatud punkti sõnastuse kohaselt kohustus hageja teatama kostjale, millal, kuidas ja kellele tuleb sõiduki valdus üle anda. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud ega ka tõendanud, millal, kus ja kellele kohustus kostja sõiduki pärast lepingu erakorralist ülesütlemist tagastama. Vastavalt lepingu üldtingimuste p 7.5.1 – kui ostja ei täida nõuetekohaselt lepingu üldtingimuste p 7.5 sätestatud eseme üleandmise kohustust ning liisingfirma kannab seoses eseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on ostja kohustatud eeltoodud kulutused liisingfirmale hüvitama. Nimetatud punkti sõnastusest järeldub, et kostjal oli kohustus hüvitada sõiduki eseme valduse hagejale üleandmisega hagejale tekkinud lisakulud (kolmandale isikule makstud tasu) üksnes juhul, kui kostja ei tagastanud sõidukit hagejale hageja poolt määratud tähtajaks hageja poolt määratud isikule. Enne seda, kui sõiduki hagejale tagastamisega võttis kostjaga ühendust OÜ Incure Inkasso Agentuur, ei olnud hageja mingilgi moel teatanud kostjale sõiduki tagastamise aega ja kohta. Kuivõrd hageja ise on tunnistanud, et tema poolt oli sõiduki valduse vastuvõtmiseks õigustatud isikuks OÜ Incure Inkasso Agentuur, siis järelikult on kostja tagastanud sõiduki kohaselt vastavalt lepingu üldtingimuste p 7.5 – hageja poolt määratud tähtajal, hageja poolt määratud volitatud isikule ja nõutud korras. Eeltoodust tulenevalt on hageja poolt esitatud nõue alusetu tagastusteenuse kulude ulatuses summas 127,82 eurot (2000 krooni ilma käibemaksuta). Hagiavalduses ei ole hageja selgitanud, mille eest ja millisel alusel on hageja esitanud kostjale 05.08.2008 arve nr 8509381109 summas 1000 krooni (63,91 eurot). Kostja peab nimetatud arvet ebaselgeks ning selles osas nõuet ka alusetuks. Hageja hagiavalduses märgitud nõude õigusliku aluse kohaselt võib järeldada, et hageja arvamuse kohaselt on lepingu puhul sisuliselt tegemist liisingulepingu sätetele vastava lepinguga. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, milline oli sõiduki seisund selle hagejale tagastamisel, samuti selle kohta, milline oli sõiduki turuväärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Kostja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-77-08 p 13 ja nr 3-2-1-77-08 p 16. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduk suunati müüki sõiduki tegeliku turuväärtusega, sh et sõiduki tegelik turuväärtus oli väiksem kui hageja nõue kostja vastu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega selgitust selle kohta, millistele asjaoludele tuginedes otsustati vara realiseerimismaksumuseks määrata 245 000 krooni (15 658,35 eurot) käibemaksuta summas ning millise hinnaga suunati sõiduk reaalselt müüki (st hakati kolmandatele isikutele müügiks pakkuma) ja millisel viisil sõidukit kolmandatele isikutele müügiks pakuti. Tõendamata, millisel viisil ja kelle poolt sõidukit müügiks pakuti, ei saa põhjendatuks pidada muu hulgas hageja nõuet Saksa Auto AS-le tasutud sõiduki realiseerimise tasu ulatuses (12.01.2009 arve 292600084 käibemaksuta summas 9661,02 krooni ehk 617,45 eurot). Samuti ei ole hageja esitanud selgitust ega tõendit selle kohta, miks võõrandati sõiduk oluliselt madalama hinnaga 190 000 krooni (12 143,21 eurot). Hageja 12.06.2012.a seisukoht kostja vastusele (tl 190-193) Hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemise 05.09.2008, mille kostja sai kätte 16.09.2008 (kättesaamise allkirjaleht tl 15). Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka pärast lepingu ülesütlemise teatise kättesaamist, luges hageja lepingu ülesöelduks alates 01.10.2008 ja seega oli kostja kohustatud koheselt liisingueseme tagastama. Kuna kostja ei võtnud hagejaga ühendust liisingueseme tagastamiseks, pöördus hageja vara valduse taastamiseks OÜ Incure Inkasso Agentuur OÜ poole. Hageja ei nõustu kostjaga selles justkui oleks hageja pidanud 3 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 kostjaga ühendust võtma ja teatama talle kuhu ja millal liisinguese tagastada. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, mille tulemusena hageja lepingu üles ütles, siis oli just kostja kohustus liisinguese tagastada ning vajadusel selleks hagejaga ühendust võtta. 05.09.2008 lepingu ülesütlemise teatises on hageja selgesõnaliselt märkinud, et vara tagastamise asjaolude täpsustamiseks tuleb ühendust võtta kirja allkirjastajaga. Seda kostja aga ei teinud ega tagastanud ka liisingueset, mistõttu pöördus hageja põhjendatult vara tagastamiseks enda koostööpartneri poole, kelle töö tulemusena õnnestus liisingueseme valdus taastada. Kostja oli teadlik, et ta ei suuda lepingust tulenevaid kohustusi täita ja seega oleks ta pidanud koheselt ka liisingueseme hagejale tagastama. Seda ta aga ei teinud ja seega on tagastusteenuse tasu igati põhjendatud ning see on tekkinud kostja enda tegevusetuse tulemusena, mille eest hageja ei vastuta. Hageja viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-112-06 p 11, millest tulenevalt kuulub tagastusteenuse tasu kostjalt väljamõistmisele. Kostja märgib vastuses hagile, et hageja ei ole selgitanud, mille eest ja mis alusel on hageja esitanud kostjale tasumiseks 05.08.2008 arve nr 8509381109 summas 1000 krooni. Hageja juhib kostja tähelepanu lepingu üldtingimuste p 6.1, mille kohaselt ostja on kohustatud esitama kindlustuspoliisi originaaleksemplari 5 tööpäeva jooksul selle jõustumisest liisingfirmale. Ostja kohustub vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni lepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama (uuendatud kindlustusleping peab jõustuma eelmise kindlustuslepingu tähtaja viimasele päevale järgneval päeval) ning esitama uuendatud kindlustuspoliisi originaaleksemplari liisingfirmale hiljemalt 5 tööpäeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Lepingu p 5.2 kohaselt on liisingfirmal õigus nõuda järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest leppetrahvi kuni 64 eurot. Kuivõrd kostja ei täitnud enda lepingu üldtingimuste p 6.1 sätestatud kohustusi, esitas hageja kostjale tasumiseks kõnealuse arve summas 1000 krooni, so 63,91 eurot. Kuivõrd kostja vaidleb vastu ka liisingueseme müügihinnale. Liisingueseme müügihind ja selles väärtus on omavahel tihedalt seotud mõisted. Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega juhul kui eseme võõrandamine toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme võõrandamise käigus, täpsemini selle võõrandamisel. Müügihind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ostja. Vaidlusaluse liisingueseme valdus õnnestus taastada 22.10.2008 (vara üleandmisevastuvõtmise akt tl 194). Liisingueseme valduse taastamisel tuvastati, et sõiduki esipõrkeraua paremast alt nurgast puudus iluvõre, tagapõrkeraud oli vigastatud, parempoolne esilogar lahti. Pärast vara valduse taastamist anti liisinguese üle Saksa Auto AS-le, kes hakkas tegelema sõiduki müügiga. Ka Saksa Auto AS koostas sõiduki ülevõtmisel üleandmis-vastuvõtmisakti (tl 195), mille kohaselt oli esistange parempoolne allserva iluvõre katki, sõiduki kerel olid kerged kriimdefektid, tagastangel kriimdefektid ja täkkevigastused, tagatulede klaasidel mõrad. Saksa Auto AS teostas sõidukile ka remondipakkumise summas 52 088 krooni (pakkumine tl 196). Remonti sõidukile ei tehtud ning see müüdi sellises seisukorras nagu ta tagastamise hetkel oli. Kõik nimetatud puudused/vigastused vähendasid sõiduki turuväärtust. Vaidlusalune liisinguese suunati müüki 31.10.2008 hinnaga 245 000 krooni, so 15 658,35 eurot ilma käibemaksta. Kuna esialgse müüki suunamise hinnaga sõidukile ostjat ei leidnud, langeti hinda 05.12.2008 1597,79 euro võrra. Paraku ei leidunud sõidukile ostjat ka alandatud hinnaga ja seetõttu langetati hinda veel 09.01.2009 1278,23 euro võrra. Liisinguese õnnestus võõrandada 12.01.2009 hinnaga 190 000 krooni, so 12 143,21 eurot ilma käibemaksuta. Nimetatud väiteid tõendab hageja enda programmi overman.ee väljavõttega (tl 197). 4 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 Hageja on seisukohal, et liisingueseme müük oli igati läbipaistev ning asjatundlik. Sõiduk oli müügis Saksa Auto AS-i müügiplatsil ning portaalis auto24.ee (müügikuulutus kd II tl 16, millest nähtub, et müüdi remondivajadusega sõidukit. Kuulutusel on märgitud muu informatsiooni lahtris: remonti vajav, õõtshoovad, keskonsooli displei ja kate, käetugi, tagaakna ruloo) ning müügiga tegeles professionaalne kasutatud sõidukite müügiga tegelev ettevõte. Müügiprotsessi oli kaasatud ka kostja. Nimelt saatis hageja kostjale koos ülesütlemiskirjaga liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse (tl 198), mille kostja isiklikult koos ülesütlemiskirjaga 16.09.2008 kätte sai. Seega oli hageja kostja müügiprotsessi kaasanud ning kostjale olid antud kõik võimalused müügiprotsessi osalemiseks ja sellele kaasa aitamiseks, mida kostja aga ei teinud. Hageja on seisukohal, et kuna liisingueseme müük oli läbi viidud igati läbipaistvalt ning asjatundlikult, siis vastab sõiduki müügist saadud 190 000 krooni selle turuväärtusele ning on oma väidete tõendamiseks esitanud vara müügiakti. Kostja 12.06.2012.a 05.12.2012.a seisukoht (kd II tl 6-8, 49-52) Kostja märgib, et hageja poolt 05.09.2008.a ülesütlemise teatises ei ole märgitud liisingueseme esitamise tähtaega (nt milliseks ajaks tagastada jms). Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja teatises isegi kaudselt viidanud sellele, milliseks ajaks tuleb sõiduk tagastada (nt tagastada viivitamatult, tagastada teatud kuupäevaks vms). Kostja asub seisukohale, et hea usu põhimõttele ei vasta hageja käitumine, kus viimane ei teata ülesütlemisavalduses liisingueseme tagastamise aega või tähtpäeva ning hilisemalt asub kostjalt nõudma nn tagastusteenuse kulude hüvitamist põhjusel, et kostja ei ole tagastanud liisingueset hageja poolt määratud tähtpäevaks. Eeltoodud ning juba ka esialgses vastuses avaldatud põhjendustel vaidleb kostja nõudele tagastusteenuse kulu osas vastu. Kostjale jääb jätkuvalt selgusetuks hageja nõue 05.08.2008 arve alusel summas 1000 krooni. Hageja on küll väitnud, et nimetatud arve sisaldab leppetrahvi lepingu üldtingimustuse punkti 6.1 rikkumise eest, kuid hageja ei ole selgitanud ega kirjeldanud väidetavat rikkumist ehk siis millal rikkumine aset leidis jms. Eeltoodust tulenevalt vaidleb kostja nõudele eelnimetatud arve summa osas täies ulatuses vastu. Hageja on väitnud, justkui oleks liisinguesemel olnud selle tagastamisel märkimisväärne hulk puudusi, mis kõik mõjutasid sõiduki müügihinda. Eeltoodud väite lükkavad ümber hageja enda poolt esitatud tõendid, täpsemalt vara üleandmise-vastuvõtmise akt, millelt nähtuvalt on nähtavate puudustena tuvastatud sõiduki üleandmisel üksnes esipõrkeraua paremal esinurgal iluvõre puudumine, vigastus tagapõrkeraual ning lahtine esilogar. Ühegi nimetatud puuduse kõrvaldamist hageja poolt esitatud 30.10.2008 pakkumine nr 269322 ei sisalda. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et käetoe, tagaakna ruloo ja keskkonsooli displei vigastused oleks pidanud nähtavad olema juba sõiduki vastuvõtmisel OÜ Incure Inkasso. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja väited seoses sõiduki kehva seisundiga ebatõesed. Vaatamata varasematele kostja vastuväidetele ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit ega selgitust sellegi kohta, millistele asjaoludele tuginedes otsustati vara esialgseks realiseerimismaksumuseks määrata 245 000 krooni (15 658,35 eurot) käibemaksuta summas. Hageja ei ole teavitanud kostjat sõiduki müükisuunamisest ja sõidukile määratud hinnast, sh müügihinna alandamistest. Samuti ei ole hageja teatanud kostjale, mil viisil asutakse sõidukit võõrandama. Seejuures nn müügiprotseduuri kirjelduse sai kostja esmakordselt kätte alles koos 12.06.2012 hageja seisukohaga, varasemalt ei ole hageja kostjale nimetatud dokumenti esitanud (seda ei olnud lisatud ülesütlemisteatele, kuigi lisana on see kirjale märgitud). Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11-12 p 12. Hagiavalduses ja ka hilisemates seisukohtades ei ole hageja märkinud, milline oli sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel, so 22.10.2008. Kostja asub seisukohale, et olukorras, kui hageja ei tõenda sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, ei saaks olukorras, kus sõiduk on 5 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 hagejale tagastatud, lugeda hageja nõuet põhjendatuks enam kui debitoorse võlgnevuse ehk 3205,62 euro (50 157,01 krooni) ulatuses. Hageja 31.08.2012.a ja 13.11.2012.a seisukohtad (kd II tl 11-14, tl 43-44) Kostja heidab hagejale ette, et ülesütlemisteatises ei ole märgitud liisingueseme esitamise tähtaega. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu esmalt seetõttu, et nimetatud teatises on märgitud, et vara tagastamise asjaolude täpsustamiseks tuleb ühendust võtta kirja allkirjastajaga. Kostjal kui kohustatud isikul tulnuks vaid hagejaga ühendust võtta ja ta oleks saanud teada kuhu vara tagastada. Hageja juhib tähelepanu sellele, et tegemist oli siiski hageja, mitte kostja varaga ning kui hageja oli lepingu üles öelnud, valdas kostja sõidukit ilma igasuguse õigusliku aluseta ning tal lasus kohustus sõiduk hagejale tagastada. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-52-11 p 16. Eeltoodule tuginedes on hageja hinnangul pahatahtlik kostjal väita, et tagastusteenuse tasu ei ole põhjendatud ning et hageja ei ole käitunud hea usu põhimõttele vastavalt. Kostja kui kohustatud isik pidi ise huvi tundma selle vastu, et lepingust tulenevad kohsutused saaksid tema poolt kohaselt täidetud. Seda kostja aga ei teinud ning kindlasti ei pea selle eest vastutama hageja. Hageja kui liisinguandja ei pea enda autot kuskilt taga otsima, vaid isik, kellel puudub sõiduki kasutamiseks õiguslik alus, peab selle omanikule tagastama. Hageja majandustegevuse hulka ei kuulu sõidukite tagastamisega tegelemine, mistõttu kuulub tagastusteenuse tasu kostjalt väljamõistmisele VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna tegemist on lepingu ülesütlemisest tingitud lisakuluga, mis on tekkinud kostja enda tegevusetuse tulemusena. Vaidlusaluse liisingueseme seisukorra osas peab hageja vajalikuks täiendavalt märkida, et Incure Inkasso Agentuur OÜ tuvastas sõiduki visuaalsel vaatlusel näha olnud puudused ja vigastused. Vara müügiga tegeles Saksa Auto AS, kes teostas sõidukile välipesu ning seejärel fikseeris omakorda visuaalse vaatluse käigus nähtavad puudused ja vigastused. Puudub vaidlus selles, et puhtalt sõidukilt on erinevate visuaalsete vigastuste tuvastamine oluliselt lihtsam kui määrdunud/tolmuse sõiduki pealt. Lisaks sellele on Saksa Auto AS spetsialiseerunud kasutatud sõidukite müügiga tegelemisele, mistõttu selleks välja koolitatud isikud oskavad näha ka neid puuduseid, mida tavainimene ei pruugi märgata. Näiteks tagaakna ruloo puudumist oskab tuvastada vaid vilunud spetsialist, kes teab, et see ruloo peab sõidukil olema. Tagastusteenust pakkuva ettevõtte töötaja sellisest asjaolust teadlik ei ole. Saksa Auto AS pakkumisel nr 269322 on kajastatud need puudused, mis tuvastati sõiduki hilisemal põhjalikul ülevaatusel, mil sõidukile tehti ka tehniline kontroll. Tegemist on selliste tähtsamate puudustega, mis mõjutavad sõiduki müüki ja selle hinda. Lisaks sellele ei vaidle kostja vastu, et sõidukil kõik nimetatud puudused esinesid. Tagastatud sõidukil erinesid puudused ja vigastused, kuigi lepingu üldtingimuste p 8.2 kohaselt pidi tagastatav liisinguese olema samas komplektsuses, sisaldama esemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisingfirmale kuuluvaid parendusi. Esemel ei tohtinud olla kahjustusi ning kui eseme seisund ei vastanud lepingus ettenähtud tingimustele, pidi kostja viima omal kulul liisingueseme vastavasse seisu. Seda kostja teinud, järelikult rikkus lepingu tingimusi ja pidi arvestama sellega, et puuduste ja vigastustega sõiduki hind on madalam võrreldes korras autoga. Tegemist oli keskmisest suurema võimusega sõidukiga, mille ülalpidamine on samuti keskmisest kallim. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et poolte vahel puudub vaidlus debitoorse võlgnevuse osas. Lisaks juhib hageja tähelepanu sellele, et lepingu ülesütlemine ning vara müük jäi nn majanduskriisi aega. Seega kostja süül oli hageja sunnitud liisingueseme müügiga tegelema majanduslikult kõige raskemal ajal, mil muuhulgas sõidukite hinnad langesid oluliselt. Hageja ei vastuta tekkinud olukorra eest ning kostja pidi arvestama asjaoluga, et kui sõiduk tuleb müüa majanduskriisi ajal ning sõidukil esineb puuduseid, siis ei ole võimalik sellises olukorras sõidukit müüa nii kõrge hinnaga, kui lootsid nii hageja kui ilmselt ka kostja. Majandusraskuse

6 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 olukorras on mõistetav, et vara omanik püüab sõidukit müüa kõrgema hinnaga kui selle tegelik turuväärtus konkreetsel hetkel turuolukorras on. Haruldasemate, suure mootorimahuga ja kallimahinnaliste sõidukite müügikuulutustel märgitud pakkumishinnad ei peegelda reaalseid tehinguhindu. Reaalsed tehinguhinnad jäävad kuulutustel märgitud soovile tunduvalt alla.

7 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 p 12 leidnud, et liisinguandja on tüüptingimustes tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p 17 on kolleegium jäänud oma seisukoha juurde. Kohus märgib, et antud vaidluses on kostja näol tegemist tarbijaga VÕS § 34 mõistes. Kuna üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et lepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 kahjustab kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele VÕS § 367. Vastavalt VÕS § 367 lõikele 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on korduvates lahendites (nt tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11) rõhutanud põhimõtet, et oluline on määratleda liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel. Samas ei ole iseenesest välistatud ka asja lõpliku müügihinna arvestamine, eriti kui see tegelikult turuväärtusest oluliselt (mitte üle 10 %) ei erine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08 p 18). Antud asjas tugineb hageja üksnes müügihinnale, leides, et on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Hageja loeb sõiduki tagastamise hetke väärtuseks sõiduki müügihinna 12 143,21 eurot ja tõendab oma väidet vara müügiaktiga. Kohus hagejaga sõiduki tagastamise hetke väärtuse määramise osas nõustu. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus. Hageja on küll väitnud, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil määratud sõiduki müüki panemise hinnast, nimetatud 8 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 väidete tõendamata jätmise tõttu, ei saa kohus konkreetseid väiteid asja lahendamisel aga arvestada (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p 16). Kuna hageja ei ole tõendanud, et auto müüki panemise hind ei olnud auto tegelik väärtus selle tagastamisel, tuleb kohtu hinnangul lähtuda käesolevas vaidluses liisingeseme väärtuse määramisel just esialgsest müügihinnast. Liisingueseme väärtust selle tagastamise aja seisuga ei ole õige määrata kindlaks nö tagasiulatuvalt peale liisingeseme võõrandamist. Lepingus puuduvad poolte kokkulepped sellisel viisil liisingeseme väärtuse kindlaksmääramise kohta. Lisaks on lõpliku hinna kujunemisel kindlasti oluline, et liisinguese tagastati hagejale puudustega. Hagejaga nõustudes loeb kohus kõiki puuduseid välja toovaks vastava ala spetsialistide poolt Saksa Auto AS koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti ning aktile lisatud hinnapakkumise. Kostja ei ole ühelegi pakkumises märgitud puuduse esinemisele ka vastuväiteid esitanud. Sõiduki tagastamises osalenud Incure Inkasso Agentuur OÜ töötajate näol ei ole tegemist isikutega, kes oma erialalt tegeleksid sõidukite tehnilise kontrolli teostamisega. Nimetatud aktide võrdluses tuleb märkida kostja seisukohale vastu ka, et aktides sisalduvad puudused on osaliselt kattuvad - auto esiosas katkise/puuduoleva iluvõre ning tagapõrkeraua/tagastange kahjustuse osas. Kuna Incure Inkasso Agentuur OÜ akti koostamisel ei tehtud sõidukile tehnilist ülevaatust, leiab kohus, et kaheksa päeva hiljem koostatud pakkumises nimetatud lisapuudused pidid asja üleandmisel samuti esinema. Tegemist on auto salongis leiduvate puudustega ning puudustega, mida ei ole võimalik visuaalsel vaatlusel tuvastada ning kohtul ei ole alust arvata, et need tekitati hageja või Saksa Auto AS poolt tahtlikult või mõeldi välja. Eelnev kinnitab, et tagastatud liisinguese ei olnud seisukorras, millises ta pidanuks selle tavakasutusel olema ning mis omab tähtsust ka jääkväärtuse määramisel arvestamisel. Ka liisingulepingu p 8.2 järgi ei tohtinud liisinguesemel selle tagastamisel kahjustusi olla. Seega on hageja poolt tõendatud, et vaidlusalune sõiduk tagastati hagejale mitmete puudustega, mis võis vähendasid sõiduki turuväärtust. Sõiduki turuväärtus sõltub aga enamasti just sõiduki iseärasustest ja seisukorrast. Liisingulepingu järgi oli sõiduki jääkväärtus selle tagastamisel oktoobris 2008 21 571.81 eurot. Sõiduk suunati müüki hinnaga 15 658.35 eurot ehk jääkväärtusest 27 % madalama hinnaga. Arvestades turusituatsiooni majandussurutise tingimustes, sõidukil esinenud puudusi, sõiduki suure kubatuuriga mootorit ja kallimaid ülalpidamiskulusid ning tema tegelikku lõplikku müügihinda (mis jäi 44 % alla jääkväärtusele vaatamata suhteliselt kiirele, kahe ja poole kuu jooksul toimunud, müügiprotsessile) peab kohus veenvaks ja piisavalt tõendatuks, et sõiduki müüki suunamise hind oli tema turuväärtus. Sõiduki puudused on üldsõnastatult märgitud ka www.auto24.ee müügikuulutuses, millest nähtub, et hageja on auto esialgse müügihinna määramisel puuduste esinemist juba arvesse võtnud. Esialgsest hinnast lähtumine on põhjendatud ka Riigikohutu lahendi nr 3-2-1-77-08 p 16 kohaselt, sest määratud hinnast ja selle alandamisest oli liisinguandjal kohustus teavitada liisinguvõtjat, et viimane teaks määratud hinnaga arvestada ja saaks soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Antud juhul ei teavitanud hageja kostjat ei esialgse müügihinna määramisest ega müügihinna korduvatest alandamistest (05.12.2008, 09.01.2009 ning 12.01.2009 müügiprotsessi käigus). Hageja oleks pidanud teavitama kostjat sellest, et liisinguese müüakse odavamalt, kui on märgitud müügikuulutuses. Hageja esitatud portaali www.auto24.ee väljatrüki järgi oli auto väärtus 15 658.35 eurot ja hageja võõrandas liisingueseme 12 143,21 euroga. Erinevus on 3515.14 eurot. Hinnavahe ei mahu ülalpool ka 9 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 viidatud 10 % erinevuse sisse. Järgnevalt analüüsib kohus, kas asjas on põhjendatud auto tagastamise väärtuse 15 658.35 euro kõrval arvestada auto müümisel hinna alandamist kuni 10 % ulatuses. Kohtu hinnangul võib lugeda mõistlikuks vahetu müügiprotsessi käigus vähesel määral hinna alandamist ka ilma liisinguvõtjat sellest teavitamata. See tähendab, et õigustatud ei ole hageja isekeskne tegevus autole esialgse hinna määramisel ning kahe varasema hinna langetamise puhul, kuid sellegipoolest on tavana müügiprotsessis teada, et müüja konkreetse ostjaga müügilepingut sõlmides, hinda teatavas ulatuses üldjuhul alandab. Riigikohtu lahendiga kooskõlas olevaks võib tagastatud liisingeseme müümisel pidada ilma liisinguvõtjat sellest teavitamata müüja ja ostja kokkuleppena hinna langetamist kuni 10 %. Suurema hinnaalanduse puhul on põhjendatud liisinguandjal liisinguvõtjat vastavast asjaolust teavitada. Eeldada ei saa, et ostja kasutatud sõidukit soetades üleüldse hinda alla ei kauple ning täpselt müügipakkumises märgitud summa maksab. Juhul kui liisinguvõtjat aga ka näiteks 5 % hinna langetamise korral igakordselt teavitada tuleks, võib see saada kiiret ja operatiivset müüki takistavaks teguriks. Kokkuvõtvalt tuleb kohtu hinnangul teatava hinna langetamisega müügiprotsessis arvestada. Kuna 15 658.35 euro hinna määramisel on hageja autol esinevaid puuduseid juba arvestanud, ei saa vastavad puudused olla ostja poolt aluseks müügihinna tingimisele. Samas ei saa kohus müügihinda täielikult kõrvale jätta, sest hageja on tuginenud menetluses üksnes müügihinnale kui turuhinda näitavale summale. Eeltoodu põhjal loeb mõistlikuks hinna langetamise ulatuseks müügiprotsessis käesoleval juhul 5 % sõiduki hinnast, so 782.92 eurot (15 658.35 x 5 %). Selline hinnalangetuse arvestamine vastab proportsionaalselt ka 12.01.2012 toimunud auto müümisel toimunud hinna alandamisele, kus auto hinda vähendati samuti 5 % võrra (12 782.33-st 5 % on 639.12 eurot). Eeltoodule tuginedes loeb kohus liisingueseme tegelikuks objektiivseks turuväärtuseks, millest VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel käesolevas asjas peaks lähtuma, 14 875.43 eurot (15 658.35 - 782.92). Suuremat turuväärtust ei ole tõendanud ka kostja, mistõttu on kohus lähtunud väärtuse määramisel poolte esitatud asjaoludest kogumis. Puutuvalt kostja kaasamisse müügiprotsessi märgib kohus, et kohtu hinnangul ei oma siinkohal tähtsust poolte vaheline vaidlus, kas kostjale oli hageja 05.09.2008.a lepingu ülesütlemise teatisega toimetatud kätte teatise lisa – liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse. Kostja poolt vaadatuna, on kohus ülalpool selgitanud, et liisinguesemele hinna määramist ja hinna langetamisest (va kuni 10 % osas konkreetse müügitehingu sõlmimisel), oleks hageja pidanud kostjat teavitama. Hageja seda ei teinud. Samas on õiged ka hageja selgitused, et kostja ei saa väita nagu oleks ta müügiprotsessist, vaatamata osalemise soovile, kõrvale jäetud. Kostja pidi mõistma, et tagastatud vara suunatakse hageja poolt uuesti müüki ning müügiprotsessist vastu huvi tundmisel oleks kostjal olnud võimalus võtta hagejaga ise ühendust. Kostja müügihindadest teavitamata jätmist, on kohus auto turuväärtuse määramisel arvestanud.

10 (12)

Tsiviilasi nr 2-10-61264 Leppetrahvi nõude esitamisel tuleb lisaks lepingule juhinduda VÕS §-st 158 – 163, millistes sätetes on reguleeritud leppetrahvi nõudmise alused. Nii kaotab VÕS § 158 lg 2 kohaselt kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega tuleb leppetrahvi nõudmisel esmalt tuvastada, kas leppetrahvinõude aluseks olev kohustus oli nõude esitamise ajaks VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks muutunud ja kui oli, siis millisest hetkest alates. Järgnevalt saab aga hinnata, kas kahjustatud pool on teisele lepingupoolele esitanud leppetrahvi nõudmise teate mõistliku aja jooksul (Riigikohtu lahend 3-2-1-84-09 p 12). Sisuliselt konkreetseid asjaolusid (vähemalt rikkumisega seonduvalt) on kostja leppetrahvi nõude puhul palunud hagejal ka täiendavalt selgitada. Hageja seda teinud ei ole. Samuti ei selgu vajalikud andmed leppetrahvi arvest. Eeltoodu põhjal ei saa kohus kostja vastuväidetele tuginedes rahuldada hageja poolt kostja vastu esitatud nõuet leppetrahvi maksmiseks. Hageja ei ole selgitanud, millise perioodi kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest kostjalt leppetrahvi nõuti ning asjas puuduvad andmed, et kostjale oleks edastatud eelnevalt teatise leppetrahvi nõudmise kohta. Arvet, millest ei selgu selle nõudmise aluseks olevad asjaolud, ei saa käsitleda leppetrahvi nõudmise teatisena.

Tsiviilasi nr 2-10-61264

Kohus peab hageja poolt nõutud lisakulu mõistlikuks kuluks. Kostja ei ole vaielnud vastu summa ebamõistlikule suurusele, vaid summale tervikuna. Kuna sellist vastuväidet ei ole esitatud ning kohus on lugenud müügikulude kostja kanda jätmise põhjendatuks, tuleb kostjalt välja mõista sõiduki realiseerimisega seotud kulu 617.45 eurot. Ülaltoodut kokku võttes rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus loeb põhjendatud lepingust tulenevaks nõudeks 21 571.81 + 3141.71 + 804.02 = 25 517.54 eurot, millest tuleb lahutada liisingueseme väärtus 14 875.43 eurot. Vastava tehte alusel on kostjal kohustus hagejale hüvitada 10 642.11 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka seaduses sätestatud viivise. Selles osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul olid pooled kokku leppinud eraldi viivisemääras, mis ei ole vastuolus seadusega ja millist määra kostja ei vaidlusta (7 % aastas). Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis alates hagi esitamisest kuni põhivõla (10 642.11 euro) tasumiseni lepingujärgses määras. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt peab kohus hagi osalise rahuldamise korral otsustama, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldab kohus hagi osaliselt, seda 79.19 % (10 642.11 : (13 438.24 : 100)) ulatuses. Kohus leiab, et antud juhul on mõistlik jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk kostja kanda jätta 79.19 % menetluskuludest ja hageja kanda jätta 20.81 % menetluskuludest. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Rein Pokk Kohtunik

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.