Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

1(8)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud A P (hageja) esitas 7. septembril 2011. a. töövaidluskomisjonile OÜ Saaremaa Lihatööstus (kostja) vastu avalduse, milles Ps tühistada töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg. 1 p. 5 alusel; täiendavas 9. septembri 2011. a. avalduses Ps ta mõista kostjalt välja kolme kuu eest hüvitis 809, 95 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas 11. oktoobri 2011. a. otsusega avalduse ja luges töölepingu ülesütlemise TLS § 88 lg. 1 p. 5 alusel tühiseks, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg. 2 alusel ning mõistis kostjalt välja hüvitise töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1359, 98 eurot. Kostja esitas 9. novembril 2011. a. Pärnu Maakohtusse avalduse töövaidluse läbivaatamiseks maakohtus. Maakohus võttis 29. novembri 2011. a. määrusega menetlusse A P hagi kostja vastu töövaidluses. Hageja esitas 29. detsembril 2011. a. maakohtule hagiavalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise 2039, 97 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt asus hageja kostja juurde tööle 6. märtsil 2002. a. tähtajatu töölepingu alusel. 12. mail 2008. a. sõlmisid pooled uue töölepingu, mille kohaselt asus hageja alates 1. aprillist 2008. a. tööle lemmikloomatoidu pakkija töökohale. Kostja esitas

2(8)

lahkus majast toote eest maksmata ega palunud end kirja panna võlgnikuna. Kostja leidis, et hageja on pannud toime teo, millega põhjustas kostja usalduse kaotuse hageja vastu ning kostja ei näe võimalust töötajaga töösuhte jätkamiseks. Hageja ei nõustu töölepingu ülesütlemisega TLS § 88 lg. 1 p. 5 alusel. Töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks vajalikud eeldused on täitmata. Hageja ei ole vargust toime pannud. Tööandja ei ole asjaolusid piisavalt välja selgitanud ning turvatöötaja eksimus hageja võlgnikuks kirjapanekul ei ole töötajast tulenevaks mõjuvaks põhjuseks, mis toob endaga kaasa õiguse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. 25. augustil 2011. a. töölt lahkudes teatas turvatöötaja K K hagejale väravas, et külmikus on grillvorstid 800-grammistes pakkides hinnaga 1 euro. Hageja on kostja juures töötanud 9 aastat ja ettevõttes kehtib kord, mille kohaselt töötajad võivad endale soetada ettevõtte toodangut soodushinnaga kas selle eest kohe sularahas tasudes või lastes end turvatöötaja poolt võlgnikuna kirja panna ning tasuda kauba eest hiljemalt palgapäevale järgneva päeval. Kuna hagejal ei olnud sel päeval sularaha kaasas, võttis ta ühe paki grillvorsti ning palus turvatöötajal end võlgnikuna arvutisse sisestada. K K

3(8)

toimepanemist. Seega ei eksinud turvatöötaja hageja võlgnikuks kirja panekul, vaid hageja pani toime õigusrikkumise, mis on töötajast tulenev mõjuv põhjus, mis omakorda toob endaga kaasa õiguse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Vargus on piisavalt tõsine rikkumine, mistõttu ei ole mõistlik töösuhte jätkumist eeldada. Tähtsust ei oma õigusrikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju suurus, vaid teo toimepanemise fakt. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus jättis 28. märtsi 2012. a. otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt leidis tuvastamist, et kostja juures kehtib kord, mille kohaselt võivad töötajad endale soetada ettevõtte toodangut soodushinnaga kas selle eest kohe sularahas tasudes või lastes end turvatöötaja poolt võlgnikuna kirja panna ning tasudes kauba eest hiljemalt palgapäevale järgneva päeval. Soodushinnaga toodangut müüakse ja selle üle peetakse arvestust ettevõtte värava- ehk valvuriruumis ehk valvelauas ja sellega tegeleb valves olev turvatöötaja. Kostja teatas 2. septembri 2011. a. töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses (tl. 28) hagejale, et lõpetab temaga töölepingu TLS § 88 lg. 1 p. 5 alusel alates 2. septembrist 2011. a. Ülesütlemisavalduse kohaselt võttis hageja 25. augustil 2011. a. töölt lahkudes ettevõtte toodangut, mida müüdi valvelauas. Hageja lahkus majast toote eest maksmata ega palunud end kirja panna võlgnikuna. Hageja pani toime varguse, mille kohta on võetud seletuskiri, kus töötaja oma süüd ei tunnista. Tema teguviis on salvestatud turvalindile. Oma teoga põhjustas hageja tööandja usalduse kaotuse enda vastu ning tööandja ei näe võimalust töötajaga töösuhte jätkamiseks. Tunnistaja M K ütluste kohaselt (tl. 53 – 54) viibis ta 25. augustil 2011. a. vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal valvelauas ega kuulnud seda, et hageja oleks valves olnud turvatöötajal palunud enda võlglasena kirja panna või toodangut osta. Kuna ruum ei ole suur, siis oleks ta pidanud seda kuulma. Ka tunnistaja A Š viibis intsidendi toimumise ajal valvelauas. Tunnistaja ütluste kohaselt (tl. 55 – 56) sisenes hageja valvuri- ehk väravaruumi, võttis vorstipaki ja läks sellega kohe uksest välja. Turvatöötaja K läks talle järele ja hüüdis ukse vahelt, et sa ei ole vorsti eest maksnud. Hageja hüüdis vastu, et pane siis kirja. Tunnistaja K K (tl. 57 – 58) oli 25. augustil 2011. a. tööl kostja valvelauas. Ta tegeles ostja M K, kui hageja ruumi tuli, ta ei rääkinud midagi. Kui tunnistaja hakkas järgmisele töötajale – A Š kaupa kotti panema, nägi ta, kuidas hageja läheb - üks kott grillvorsti kaenlas - ruumist välja. Tunnistajale ei öelnud hageja midagi. Tunnistaja läks seejärel hagejale järele ja küsis, mis toimub. Trepi peal ütles hageja, et okei, pane kirja. Ta oli ruumist lahkunud. Valvuriruumis ei palunud hageja kaupa kirja panna ja tunnistaja arvates, kui ta ei ole oleks välja läinud, oleks hageja maksmata vorstipakiga ka ära läinud. Seega on tõendamist leidnud, et hageja väljus peale kauba võtmist valvuriruumist kauba eest maksmata ja sõna lausumata selle kohta, et ta soovib saada võlgnikuna kirja pandud. Turvatöötaja, olles seda märganud, järgnes hagejale õue, kus trepil toimus nendevaheline vestlus. Seda tõendab ka 25. augusti 2011. a. kostja valvelaua turvakaamera salvestis (tl. 50), millelt nähtub, kuidas hageja väljub ruumist ja kuidas temale järgneb õue G4S logoga riietuses turvatöötaja ning kuidas ta naaseb ruumi. TLS § 88 lg. 1 p. 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige, kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja käitumine, mis seisnes ettevõtte toodangu eest tasumata jätmises ja võlgnikuna registreerimata jätmises, tekitas õigustatult

4(8)

tööandjas usaldamatust töötaja vastu. Töölepingu lõpetamise põhjus, mille kohaselt tööandja ei usaldanud töötajat, kuulub TLS § 88 lg. 1 p. 5 rakendusalasse. Tööandja saab otsustada, millist töötajat ta usaldab, millist mitte. Usalduse võib kaotada mingi tegevuse tõttu. Töölepingu ülesütlemine on seaduslik. Hageja pettis kostja usaldust ning kostjal on õigus seesugust töötajat tööle mitte jätta. TLS § 88 lg. 3 sätestab, et eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Hageja käitumine, et ta jättis kauba eest maksmata ja selle nõuetekohaselt võlana vormistamata, on piisavalt tõsine rikkumine, et ei oleks mõistlik töösuhte jätkumist eeldada. Tähtsust ei oma õigusrikkumise tagajärjel tekkinud võimaliku kahju suurus. vaid teo toimepanemise fakt. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg. 1 alusel jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja kordab kaebuses põhiliselt maakohtule esitatud seisukohti ja põhjendusi, kuid toob täiendavalt välja alljärgneva. Hageja ei eita vorstipaki võtmist, kuid salvestiselt ei selgu, kas hageja kavatses seda varastada või mitte. Hagejal sellist kavatsust ei olnud. Laitmatu taustaga töötaja ei hakka rikkuma oma mainet 1 eurot maksva grillvorsti paki pärast. Määrav on peale väidetava varguse toimepanemist aset leidnud sündmuste käik. Turvatöötaja seletustest ei selgu, mis põhjusel tal oli alust kahtlustada, et töötaja kavatses vorstipaki varastada. Hageja ei peitnud vorstipakki, ei käitunud kuidagi eriliselt, ei püüdnud oma tegevust varjata. Kui turvatöötajal selline kahtlus tekkis, oleks ta pidanud ka vastavalt käituma – pidama hageja kinni, konfiskeerima varastatud kauba, vormistama protokolli jms. Midagi sellist ei toimunud. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt hagejal puudus igasugune tahe tööandja kauba varastamiseks. Kohus leidis, et turvatöötaja järgnes töötajale õue, kus toimus vestlus. Turvakaamera salvestis näitab selgelt, et turvatöötaja hoiab 3 sekundit välisust lahti, kuid ei lähe uksest välja vestlema. Uks on kogu see aeg avatud. Sel ajal ei saanud toimuda vestlust. Turvatöötaja käitumisest saab järeldada, et ta sai aru, et hageja ei varastanud toodangut, vaid soovis end võlgnikuna kirja panna. Kas ta sai sellest aru kohe või hiljem, ei ole teada, kuid hageja võlgnikuna ta kirja pani. Hagejale võib ette heita seda, et ta ei veendunud selles, kas turvatöötaja ta võlgnikuna kirja pani. Maakohus jättis tähelepanuta, et tunnistajad võisid küll ruumis viibida, aga keegi ei kohustanud neid kuulama, millal ja kui valjusti turvatöötajat tema juures olev hageja informeeris. Kuna hageja seisis turvatöötajale küllaltki lähedal, oleks ta pidanud hagejat kuulma. Küsimus on, kui usaldusväärseks saab pidada tunnistajate ütlusi, kes on kostja töötajad. Et turvatöötaja nägi kogu sündmust pealt, oleks ta pidanud hageja võlgnikuna kirja panema sõltumata sellest, kas hageja seda palus või mitte, sest hageja ei tulnud maksma. Hageja oli teadlik turvakaamerate olemasolust ja tal puudus igasugune tahe varguseks. Pealegi viibis sündmuse juures teisi töötajaid ja vorstipakki hoidis hageja kogu aeg käes nähtaval kohal, sest polnud kotti, kuhu seda panna. Hageja ei lahkunud kohe, vaid jäi välistrepile tuttavaga jutustama. Maakohus jättis TLS § 88 1g. 3 lause 2 kohaldamisel tähelepanuta, et enne töölepingu ülesütlemist oli hageja võlgnike nimekirjas. Hagejal varasemad rikkumised 9-aastase töösuhte jooksul puudusid. Maakohus on arvestanud liialt kostja seisukohtadega, aga jätnud tähelepanuta hageja seisukohad. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

5(8)

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha vaidluse kohta uue otsuse, millega rahuldab hagi, tunnistades hagejaga töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust, lõpetades töölepingu TLS § 107 lg. 2 alusel alates 2. septembrist 2011. a. ja mõistes kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg. 1 alusel välja 1359, 98 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures tähtajatu töölepingu alusel alates 6. märtsist 2002. a.; alates 2008. a. töötas ta lemmikloomatoidu pakkija töökohal.

6(8)

Asjaolust, et tunnistajal midagi kuulmata jäi, ei saa iseenesest veel järeldada, et seda ei toimunud. Pealegi on tunnistaja K K, kes täitis juhtumi toimumise ajal turvatöötaja ülesandeid, väitnud, et vaidlusalune intsident leidis aset alles pärast M K lahkumist (tl. 58), seega ei saanudki aga M K teada juhtumi üksikasju, sealhulgas seda, kas hageja palus end võlgnikuna kirja panna või mitte. Tunnistaja A Š andis ütlusi, mille kohaselt hageja võttis tema nähes vorstipaki ja läks sellega uksest välja, turvatöötaja läks talle järele ja hüüdis ukse vahelt, et hageja ei ole vorsti eest maksnud, mille peale hageja hüüdis vastu, et pangu siis kirja (tl. 56). Sarnaselt on asjaolusid kirjeldanud ka tunnistaja K K (tl. 58). Samas on nimetatu seletuskirjas, mille kostja on esitanud töövaidluskomisjonile, märkinud, et nägi hageja tegevust 100% pealt ning et pärast hagejaga vestlemist pani ta hageja võlgnikuna kirja (TVK toimiku lk. 14). Turvakaamera lindistusest ei ole nähtav see, et turvatöötaja oleks väljaspool hoonet hagejaga kõnelenud, kostja poolt maakohtu istungil antud selgitusi ja turvakaamera salvestust koosmõjus hinnates võttis kogu intsident hageja poolt valveruumi sisenemisest kuni turvatöötaja turvaruumi ukse juurest oma töölaua juurde tagasipöördumiseni aega 38 sekundit (tl. 50 ja 59). See on väga lühike ajavahemik asjaolude selgitamiseks juhul, kui tegemist oleks olnud tõesti vargusekatsega. Ainuüksi tunnistajate A Š ja K K eespoolkirjeldatud nappidele ja üldsõnalistele ütlustele tuginedes ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, millistel täpsematel asjaoludel hageja lahkumine ruumist toimus ja seega ka, kas see annab tunnistust hageja vargusekavatsusest. Tunnistajate ütlustele hinnangut andes tuleb arvestada sellega, et inimese poolt sündmuse tajumine võib ajas muutuda. Tunnistaja A Š kinnitas ütlusi andes, et kirjutas kohe peale intsidenti selle kohta seletuskirja (tl. 56), tema seletuskirjast nähtub aga, et see on kirjutatud alles 1. septembril 2011. a. (TVK toimiku lk. 17) ehk 7 päeva pärast juhtumit. Mis turvatöötaja käitumist puudutab, siis on hageja juba töövaidluskomisjoni menetluses juhtinud tähelepanu sellele, et turvatöötaja, kes väidab end kogu sündmust 100% pealt näinud olevat (et vorstipaki võtmine toimus turvatöötaja silma all, võib järeldada ka turvakaamera salvestisest), ei reageerinud sellele selliselt, nagu oleks tulnud reageerida vargusekatsele, kirjutades seletuskirja alles 6 päeva pärast sündmust. Kostja ei ole turvatöötaja sellise käitumise motiive kohtmenetluses selgitanud. Turvatöötaja taoline käitumine – hagejaga arusaamatuse selgitamine ja seejärel võla kirjapanemine, mitte aga sündmuse kohta ülemustele ette kandmine ja hageja kinnipidamine varguskatse asjaolude selgitamiseks annab aluse kahelda selles, kas sündmuse toimudes pidas turvatöötajagi juhtumit vargusekatseks. Et sündmus leidis aset 25. augustil 2011. a., turvatöötaja on seletuskirja (mitte ettekande) kirjutanud aga alles 31. augustil 2011. a., siis on tõenäoline, et vargusekatseks on juhtumit hakatud pidama alles hiljem. Sama võib järeldada sellestki, et turvatöötaja tema enda ütluste kohaselt pärast hagejalt üle küsimist tema poolt võlgu jäädud kauba võlana kirja pani. Selle kohta, millises korras võlgu jäädav kaup täpselt kirja pannakse ja millised on seejuures töötaja kohustused – kas peab ta jälgima, et tema ost oleks kirja pandud või on turvatöötajal kohustus omal algatusel kirja panna kõik võlgu tehtud ostud, mida ta märkab – ei ole kostja korda kehtestanud. Praktikas toimis see poolte seletuste ja tunnistajate ütluste kohaselt tavapäraselt selliselt, et töötaja palus end võlgnikuna kirja panna ja turvatöötaja seda tegi. Samas ei saa taolisest praktikast iseenesest teha järeldusi kummagi poole kohustuste kohta. Isegi kui eeldada, et töötaja pidi väljakujunenud tava kohaselt turvatöötajal paluma end võlgnikuna kirja panna ja hageja seda ei teinud, ei anna see veel piisavat alust heita hagejale ette varguse katset. Et vargus, nagu selle katsegi, eeldab tahtlikku tegu, ei saa nõustuda kostja seisukohaga, nagu võiks vargus seisneda ka töötaja poolt oma hoolsuskohustuse rikkumises, mis seisnes selles, et töötaja isiklikult ei veendunud selles, kas turvatöötaja on ta võlgnikuna korrektselt kirja pannud. Et selgeid reegleid kummagi poole käitumise kohta väravaruumis kauba ostmisel ja selle eest võlgu jäämisel ei olnud kehtestatud, ei saaks ainuüksi asjaolust, et

7(8)

töötaja sõnaselgelt enda võlgnikuna kirjapanemist ei taotlenud, veel järeldada, et tal oli kavatsus kaup varastada. Hageja on kinnitanud, et tal ei olnud mingit soovi vorstipakki varastada. Hageja on selgitanud ka, et teadis väravaruumis turvakaamerate olemasolust, võttis vorstipaki mitme isiku nähes (mida tunnistajad, sealhulgas turvatöötaja, on kinnitanud), hoidis seda käes, nii et turvatöötaja seda nägi (mida turvatöötaja samuti on kinnitanud), ei lahkunud pärast seda ettevõtte territooriumilt, vaid jäi trepile ca 15 minutiks juttu ajama, kogu see aeg oli tal vorstipakk käes. Ka turvatöötaja on kinnitanud, et nägi hageja tegevust 100% pealt. Välistatud ei ole olukord, mil töötaja peab endastmõistetavaks, et turvatöötaja, kes kauba võtmist jälgib, selle juhul, kui maksmist ei järgne, iseenesestmõistetavalt võlana ka kirja paneb. Nõustuda ei saa maakohtuga, nagu ei oleks kõne all oleva toote väärtusel olukorrale hinnangu andmisel mingit tähtsust, sest usutavaks ei ole kostja teinud seda, et 9 aastat sama tööandja juures rikkumiste ja karistusteta töötanud töötaja eespoolkirjeldatud viisil 1-eurose maksumusega toote pärast oma maine kahtluse alla seab. Eespool on kolleegium põhjendanud, et selgeid kirjapandud reegleid selle kohta, kuidas tuleb kaupa võlgu võttes toimida, ei olnud kostja kehtestanud. Ka tunnistaja A Š on ütlusi andes olnud omaenda käitumise suhtes kahtlev selles osas, kas ta on väravast kaupa ostes alati toiminud reeglite järgi (tl. 56). Niisugustel asjaoludel on usutav, et tegemist oli hageja ja turvatöötaja vahelise arusaamatusega, hageja vargusekavatsust ei ole piisava tõenäosusega tõendatud ja kostjal ei olnud alust temaga töölepingut TLS § 88 lg. 1 p. 5 alusel üles öelda. TLS § 107 lõikes 2 sätestatu kohaselt lõpetab kohus juhul, kui tuvastab töölepingu ülesütlemiseks seadusest tuleneva aluse puudumise, töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Hageja on taolise taotluse esitanud ja seega tuleb pooltevaheline tööleping lõpetada alates 2. septembrist 2011. a. TLS § 109 lg. 1 kohaselt, kui kohus lõpetab töölepingu sama seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses; kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kolleegium leiab, et vaidlusaluse juhtumi asjaolusid arvestades on õiglane hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 1359, 98 eurot. Osundatud sättes ettenähtud kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise vähendamisel arvestab ringkonnakohus töötaja osa tekkinud arusaamatuses, mis seisneb selles, et töötaja kaupa ostes ja selle eest kohe maksmata jättes väravaruumist lahkus veendumata, et turvatöötaja ta võlgnikuna üles oleks märkinud. Töötaja on oma keskmise kuutöötasu suuruseks nimetanud 679, 99 eurot ning kostja ei ole selle kohta vastuväiteid esitanud. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1, arvestades ka § 171 lõikes 1 sätestatut, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kuigi ringkonnakohus mõistis oma kaalutlusõigust kasutades hageja poolt taotletud kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise asemel välja hüvitise kahe kuu keskmise palga ulatuses, on hagi sisuliselt rahuldatud ja õiglane sellest tulenevalt jätta menetluskulud kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonkaebusele on apellant lisanud kirjalikud tõendid – töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ja K K seletuskirja –, mis maakohtule on juba esitatud (tl. 28 ja 29), mille apellatsiooniastmes vastuvõtmise küsimust seega ei kerki ja mis juba ainuüksi sellest tulenevalt tuleb apellandile tagastada. Apellant ei ole kaebuses ka selgitanud, miks on ta pidanud vajalikuks esitada apellatsioonikohtule uuesti tõendid, mis kohtu toimikus on juba olemas.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.