Võlaõigus › Töövõtulepingud

Tsiviilasi nr 2-10-39243 Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtule 12.10.2010 esitatud hagis palus hageja mõista kostjalt välja tasu septembris 2007 sõlmitud töövõtulepingu alusel teostatud tööde eest. Septembris 2007 purunes Tallinnas Kesk-Ameerika tänaval asuv veetrass, mille tagajärjel sai kahjustada Kesk-Ameerika 7 asuv bürooruum. Kostja esindaja palvel koostas hageja projektijuht 19.09.2007 Kesk-Ameerika 7 asuvate bürooruumide remonditööde hinnapakkumise (tl 19, I köide), mis koos käibemaksuga oli 48 504 krooni (41 105 krooni + käibemaks 7399 krooni). Pärast hinnapakkumise kostja poolset heakskiitu teostas hageja kokkulepitud tööd. 25.10.2007 võttis kostja tööd vastu, kinnitades tööde üleandmise ja vastuvõtu aktis allkirjaga, et töid on tehtud kokkulepitud mahus ning tal ei ole pretensioone (tl 20, I köide). 30.10.2007 allkirjastasid pooled teostatud tööde akti, milles oli kajastatud Kesk-Ameerika 7 ruumides tehtud tööde mahud (tl 21, I köide). 30.10.2007 koostas hageja kostjale arve nr 1055 summas 48 504 krooni. Kuna kostja arvet ei tasunud, pöördus hageja 48 504 krooni nõudes hagiga kostja vastu kohtusse. 04.04.2011 esitas hageja kostja vastu viivise nõude (tl 77-78, I köide). Arve nr 1055 tasumiseks andis hageja kostjale aega 14 päeva, seega muutus tasunõue sissenõutavaks alates 15.11.2007. Nimetatud päevast alates soovis hageja saada kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgset viivist, s.o kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edaspidiselt protsendina VÕS § 113 lg 1 järgi. Hageja ei nõustunud kostja väitega, nagu oleks tegemist olnud garantiikorras teostatud tööga. Kostja ei esitanud nõuet 16.09.2007 bürooruumides tekkinud veekahjustuse likvideerimiseks garantiikorras. Alles pärast seda, kui Ergo Kindlustuse AS ja AS Tallinna Vesi olid keeldunud remonditööde maksumust kostjale hüvitamast, hakkas kostja väitma, et hageja tegi remonditööd garantiikorras. Veekahjutuse põhjuseks oli AS-le Tallinna Vesi kuuluva Kesk-Ameerika tänaval asuva sadeveetorustiku ummistuse tõttu tekkinud veeuputus, mis nähtub ka kostja 03.10.2007 ekirjast AS-le Tallinna Vesi (tl 47, I köide). Ka kostja on oma esialgses vastuses hagile õigesti märkinud, et 16.09.2007 oli Kesk-Ameerika 7 hoone ees pinnaveest uputus ning vesi sattus läbi keldrikorruse välisseina bürooruumisesse, mille tagajärjel said kahjustatud bürooruumide seinad, põrandad ja mööbel (tl 37, I köide). Kostjale on saadetud kahel korral saldoteatised: 30.01.2008 võlgnevuse kohta 31.12.2007 seisuga (tähitud kirjaga) ning 16.12.2009 võlgnevuse kohta 30.11.2009 seisuga (e-kirjaga). Pealegi oli garantiiperioodi pikkuseks 24 kuud, mis oli tööde teostamise ajaks möödunud. 03.05.2005 andis hageja tellijale OÜ Saarte Investeeringud üle Kesk-Ameerika 7 hoone, tööde üleandmise aktis on garantiiperioodi pikkus märgitud (tl 86, I köide). Seega kehtis garantii kuni 03.05.2007. Kostja sekretär saatis hageja esindajale 06.09.2007 e-kirja ehitustöödes esinevate defektide kohta, millele hageja vastas, et garantiiperiood on möödunud ning selle kestel ilmnenud vead likvideeritud. Töö soojatrassi ümbertõstmiseks tegi 22.09.2004 sõlmitud lepingu alusel AS Alial. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on Kesk-Ameerika 7 asuvate bürooruumide omanik alates 12.02.2007. Hoone ehitas hageja kui ehitusettevõtja 2005. aastal. Kostja hinnangul teostas hageja vaidlusalused tööd garantiitööna, kuna veeuputuse tekkimise eest vastutas hageja kui hoone ehitaja. Seoses 16.09.2007 toimunud veekahjustusega esitas kostja 17.09.2007 ERGO Kindlustuse AS-le kahjuavalduse. Kostja palus hagejalt kui hoone ehitajalt ja garantiitööde teostajalt hinnakalkulatsiooni veekahjustuste kõrvaldamiseks, mille hageja ka esitas. 26.09.2007 teatas ERGO Kindlustuse AS, et kostja avaldus jäetakse rahuldamata, kuna tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. 01.10.2007 pöördus kostja AS Tallinna Vesi poole, kes 09.10.2007 vastas, et tema ei vastuta vee hoonesse sattumise eest ning selgitas kostjale pinnavee hoonesse sattumise põhjuseid. Vee-ettevõte on teinud kindlaks, et vesi sai tungida hoone keldrisse seetõttu, et hoone ehitamise

Tsiviilasi nr 2-10-39243 ajal ei ole korrektselt likvideeritud vana mahajäetud drenaaž ja soojustrass (kinnistul paiknevas hoonevälises osas on see jäetud likvideerimata ja tamponeerimata). AS Alial pidi hageja alltöövõtjana teostama soojustorustiku kanalisse paigutamise tööd, seega teostama soojustrassi ja drenaaži tamponeerimise. Alltöövõtja andis hagejale teostatud tööde suhtes garantii 60 kuud alates tööde üleandmisest. Tööde üleandmise tähtajaks oli lepingus märgitud 15.10.2004, millest tulenevalt lõppes garantiiperiood 15.10.2009. Järelikult teostas hageja kostja juures oktoobris 2007 töid garantiiperioodi jooksul ja garantiitöödena. Hageja esitatud kasutusluba veetorustiku nõuetekohasust ei tõenda, kuna kasutusluba tõendab tööde nõuetekohasust vaid siis, kui pooled on selles eraldi kokku leppinud. Kostja väitel on AS Tallinna Vesi kirjaga (tl 48, I köide) tõendatud, et kahju põhjustas hoone ehitaja tegevus. Hageja ja kostja leppisid omavahel kokku, et hageja ei nõua kostjalt tasu veekahjustuste likvideerimise eest ning kostja ei esita hagejale kahjunõuet rikutud mööbli eest. Pärast sellise kokkuleppe sõlmimist ei esitanud hageja kostjale tasunõudeid enne kui esitas kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Poolte allkirjastatud aktis on selgelt kirjas, et pooltel pole teineteise suhtes pretensioone. Sellist kinnitust kasutatakse õiguslike suhete lõpetamisel. 13.04.2011 esitas kostja tasaarvestuse avalduse. Kostja väitel on ta käesolevas asjas tõendanud veekahjustuste tekkimise hageja süül. Kostjal on veekahjustuste tõttu tekkinud hageja vastu nõue, mis seisneb bürooruumide remonditööde maksumuses 3099, 97 eurot ning büroomööbli kahjustamisest tulenevas kahjus 2300, 82 eurot. Seega on kostja kahju suuruseks 5400, 79 eurot, millele lisandub seadusest tulenev viivis. Kui kohus tuvastab, et kostja peaks hagejale tööde eest tasuma, siis on hageja poolt teostatud veekahjustuste likvideerimistööde maksumus kostjale tekitatud kahju. Kostjal on hageja vastu nõue 5400, 79 eurot. Kostja esitas VÕS § 198 alusel hageja vastu tasaarvestuse avalduse summas 3099, 97 eurot, millega lõppevad selle summa ulatuses vastastikused kohustused. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud tasuma veekahjustuste likvideerimiseks teostatud tööde eest. Kostja on tasu maksmisest keeldunud väitega, et veeavarii toimus kinnistul varem teostatud soojatrassi töödes ilmnenud puuduste tõttu, milliste eest on garantiikorras vastutav hageja. Töövõtugarantii on eriline töövõtulepingust eraldiseisev õigussuhe, mis annab tellijale töös ilmnevate puuduste korral lisaõigusi. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud ehitise rajamiseks töövõtulepingut ning poolte vahel ei ole sõlmitud ühtegi sellist töövõtulepingut, millest tulenevalt oleks hageja kostjale andnud VÕS § 650 lg 1 tunnustele vastava garantii. Ehitise garantii puhul on alati kohustatud isikuks ehitise ehitanud ehitusettevõtja ja ka tema alltöövõtja. Garantii järgi õigustatud isikuks on ehitise omanik. Garantii olemasolu ei sõltu ehitise omaniku ning kohustatud ehitusettevõtja vahel lepingulise suhte olemasolust. Ehitise omanik saab ehitise garantiist tulenevaid nõudeid esitada ehitusettevõtja vastu ka juhul, kui nende vahel töövõtuleping puudub. Ehitise garantii sisuks on ehitusettevõtja kohustus tagada, et tema tehtud töö vastab lepingu tingimustele. Garantii sisuks on ehitusettevõtja kohustus kõrvaldada omal kulul ehitise garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud ehitusvead. Ehitise garantii kergendab õigustatud isiku tõendamiskoormust. Garantii puhul pöördub tõendamiskoormus osaliselt ümber. Ehitise omanik peab tõendama ehitisel garantiitähtaja jooksul sellise puuduse olemasolu, mis viitab ehitusveale ning ehitajal on võimalik tõendada, et puudus on tekkinud ehitise üleandmisele järgnenud mittesihipärase kasutamise või hooldamise tagajärjel.

Tsiviilasi nr 2-10-39243 Teostatud tööde üleandmise ja vastuvõtu akti järgi on kostja 25.10.2007 vastu võtnud KeskAmeerika 7 büroo ehitustööd täies mahus. Aktis on pooled kinnitanud, et neil ei ole teineteise suhtes pretensioone. Kohus ei nõustu siinkohal kostja väidetega, milliste kohaselt lõpetasid pooled aktis antud kinnitusega omavahelise õigussuhte ja hageja loobus kostja vastu tasunõude esitamisest. Sellist kinnitust antud aktist ei nähtu. Kuna aktiga anti üle teostatud tööd, saab aktis antud kinnitusest järeldada vaid seda, et pooltel ei olnud teineteise vastu pretensioone teostatud tööde mahust ja kvaliteedist või muudest tööde teostamisega seotud asjaoludest tulenevalt. 30.10.2007 on pooled allkirjastanud teostatud tööde akti, milles on fikseeritud tööde rahaline maht. Kui pooled oleksid varasema aktiga juba lõpetanud omavahelised suhted ja hageja oleks loobunud kostja vastu tasunõude esitamisest, ei oleks pooled tööde rahalist mahtu kajastavat akti kümme päeva hiljem allkirjastanud. Samuti ei oleks hageja esitanud kostjale arvet nr 1055. Hinnates käesolevas asjas kogutud tõendeid, leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud tema ja hageja vahel sellise kokkuleppe olemasolu, mille järgi oleks hageja nõustunud veekahjude likvideerimistööde tasuta tegemisega. Samas nähtub kogutud tõenditest, et soojatorustikuga seotud tööd teostas hageja alltöövõtja AS Alial, kes oli oma töödele andnud 60 kuu jooksul kehtiva garantii. Alltöövõtja tööde eest vastutas tellija ja ehitise omaniku ees hageja. Töö lõpptähtaeg oli lepingu punkti 3.2. järgi 15.10.2004. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, saab eeldada, et AS Alial teostas lepingulised tööd tähtaegselt ehk 15.10.2004 ning garantiiperiood kehtis alates 15.10.2004 kuni 15.10.2009. Ehitise omanikuna oli kostjal õigus esitada ehitaja vastu torustiku puudustest tulenevaid garantiinõudeid kuni 15.10.2009 ehk garantiiperioodi lõpuni sõltumata sellest, et kostja ise ei olnud AS-ga Alial sõlmitava lepingu pooleks. Puudub vaidlus selles, et AS Alial poolt antud garantii kestuseks oli 5 aastat. Kohus asus seisukohale, et ehitusgarantiist tuleneva nõude sai kostja esitada hageja kui peatöövõtja vastu sõltumata sellest, et hageja ise peatöövõtjana oli ehituslepingus andnud tellijale lühema garantii kui tema alltöövõtja. Vaidluse lahendamisel on oluline see, et soojatorustiku puudustele oli antud pikemajalisem garantii. Kui kostjal puuduks garantiinõude esitamise õigus, kaotaks AS Alial poolt antud lepingulise garantii pikem tähtaeg sisulise tähenduse. AS Alial on kinnitanud hagejale lepingus võetud kohustusena, et tagab garantiitähtaja ehk 5 aasta jooksul ilmnenud puuduste kõrvaldamise tema poolt tehtud töödes. Seega on hagejal võimalik esitada töödes esinenud puuduste kõrvaldamisest tulenev nõue AS Alial vastu. Hageja ja AS Alial vahel sõlmitud lepingu punkt 12.2.1 nägi ette, et AS Alial on kohustatud hüvitama hagejale ka sellise kahju, mida hagejalt võivad lepingu rikkumise tõttu nõuda kolmandad isikud. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas kostjale tekkinud veekahju on üldse alguse saanud AS Alial poolt mittenõuetekohaselt teostatud soojatorustikust või peaks tekkinud kahju eest olema vastutav AS Tallinna Vesi. Kohus leidis, et kuna soojatorustikule oli antud ehituslik garantii, mis kehtis kahju tekkimise ajal, pöördus tõendamiskoormus käesolevas asjas ümber. Kostjal oli kohustus tõendada, et kahju tekkimise põhjuseks võis olla ehitusviga, millist asjaolu on kostja tõendanud AS Tallinna Vesi e-kirjaga. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja tõendanud, et veeavarii ei tekkinud AS Alial ebakvaliteetsete tööde tõttu. Hageja etteheited AS Tallinna Vesi e-kirjale ei ole kohtu hinnangul hageja väidete tõendamiseks piisavad. Hageja esitatud kasutusluba tema väiteid ei tõenda. Viidatud dokumendi järgi on soojustorustikele Kesk-Ameerika 7, Kesk-Ameerika 5, Komeedi 4 ja Kesk-Ameerika 11 antud kasutusluba nr 3899, kuid ainuüksi kasutusloast kui halduskorras väljaantavast dokumendist ei saa järeldada, et ehitusettevõtja täitis oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Kasutusloa väljastamisele eelnev ülevaatus ei tõenda hoone või rajatise valmimist lepingus nimetatud mahus. Hageja ja AS Alial

Tsiviilasi nr 2-10-39243 vahel sõlmitud lepingu punkti 2.4 järgi pidi AS Alial teostama tööd hageja esitatud projekti alusel, mida AS Alial pidi sama lepingu punkti 5.3 järgi hoolikalt kontrollima. Hageja ei ole tõendanud ega välja toonud, kas projekt nägi ette hoonevälise endise soojatorustiku likvideerimist ja tamponeerimist või mitte. Kohus leiab, et käesolevas menetluses oli hagejal võimalik tõendada, et avarii veetrassis ja sellest tulenevad veekahjustused kostja bürooruumides ei olnud tingitud hageja alltöövõtja ebakvaliteetsetest töödest, kuid hageja jättis vaatamata kohtu selgitusele vastavad asjaolud tõendamata. Kuna töödes esinenud puuduste tõttu said kahjustada kostjale kuuluvad bürooruumid, tuli hagejal bürooruumides tekkinud kahjustused garantiikorras tasuta likvideerida. Kostja on käesolevas asjas esitanud hageja vastu alternatiivselt tasaarvestuse avalduse tulenevalt kostjale tekitatud kahju hüvitamise nõudest, mille suuruseks on kostja märkinud 5400, 79 eurot, mis lisaks remonditööde maksumusele hõlmab büroomööbli kahjustamist. Kohus osundab, et kostja ei ole büroomööbli kahjustamist ja sellest tuleneva kahju suurust tõendanud. Küll aga on kostjal õigus nõuda hagejalt tööde mittevastavusest tingitud veekahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada. Maakohus on andnud osale tõenditest ebaõige hinnangu, teinud neist ebaloogilisi järeldusi ning jätnud vastamata hageja vastuväidetele AS Tallinna Vesi töötaja e-kirja kohta. Pooltel puudus vaidlus selle üle, et 16.09.2007 Tallinnas Keks-Ameerika tänaval toimunud veeuputus sai alguse kolmandale isikule AS-le Tallinna Vesi kuulunud torustiku avariist (esimest korda esitas ta selle seisukoha oma 01.10.2007 e-kirjas AS-le Tallinna Vesi, mis on kohtule esitatud hagivastuse lisana). Ka hiljem ei ole kostja menetluses väitnud, et hagejal oleks puutumus AS-le Tallinna Vesi kuuluva veetrassiga või selles 16.09.2007 toimunud avariiga (ummistusega). Kostja, tuginedes AS Tallinna Vesi 09.10.2007 e-kirjale, väitis, et veetrassi ummistuse tõttu tänavale ja krundile valgunud vesi sai tungida hoonesse AS-le Tallinna Soojus kuuluva soojustrassi ümbertõstmisel hageja töövõtja AS Alial poolt teostatud tööde ebakvaliteetsuse tõttu. Kuna kostja ei ole menetluses väitnud, et avarii AS Tallinna Vesi torustikus tekkis ehitajate tegevuse või tegevusetuse tõttu, on ebaõige maakohtu seisukoht, et hageja pidi tõendama, et ummistus AS Tallinna Vesi torustikus ei tekkinud tema või tema alltöövõtja süül. Hageja on juba menetluse kestel tõendanud, et eelnimetatud 09.10.2007 e-kiri ei ole tõendina usaldusväärne ning tuleb otsuse tegemisel kõrvale jätta. Viidatud kiri on saadetud vastuseks kostja juhataja kahju hüvitamise nõudele. Vastuseks kostja kahju hüvitamise nõudele teatas AS Tallinna Vesi, et ei ole kahju tekkimises süüdi ega hüvita tekkinud kahju, väites, et vesi tungis hoone keldrisse mööda likvideerimata jäetud soojustrassi ning selle drenaaži. Nimetatud tõendist ei nähtu, et juhul kui AS Alial olekski jätnud vana drenaaži hoonevälises osas tamponeerimata, oleks see tinginud veeavarii tagajärjel maapinnale kogunenud ja hoone seinani jõudnud vee tungimise hoone keldrisse. Dokument on oma sisult vastuoluline ka osas, mis puudutab väidetavat põhjuslikku seost torustiku ehitaja tegevusetuse ning liigvee hoonesse tungimise vahel. Kohtuotsuses on jäetud hageja nimetatud vastuväide analüüsimata, millega on rikutud TsMS § 442 lg 8 nõuet. Maakohus leidis, et kasutusluba kui haldusakt ei tõenda seda, et AS Alial teostas soojatorustiku ümbertõstmistööd nõuetekohaselt, sest „kasutusloa väljastamisele eelnev ülevaatus ei tõenda ehitise valmimist“. Selliste seisukohtadega ei saa nõustuda. Ehitusseaduse § 32 lg 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse või riigi nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele. Seega tõendab kõnealune kasutusluba, et Tallinna linn kui ehitusjärelevalve teostaja kinnitas krundil asuva soojatorustiku nõuetele vastavust.

Tsiviilasi nr 2-10-39243 Kuid isegi juhul, kui eeldada, et hageja ei ole tõendanud soojatorustiku ümberpaigutamistööde nõuetekohasust, ei anna see alust kohaldada tema suhtes garantiivastutust. Maakohus märkis õigesti, et kostjal oli kohustus tõendada, et kahju tekkimise põhjuseks võis olla ehitusviga, kuid järeldas ebaõigesti, et kostja on seda tõendanud AS Tallinna Vesi e-kirjaga. Vastuseks kostja väidetele hagejal garantiivastutuse esinemise kohta veeuputuse tagajärgede kõrvaldamise osas esitas hageja vastuväite, et kostja ei ole esitanud talle tähtaegselt nõuet kõrvaldada veekahjustus garantiivastutuse korras, vaid sõlmis veekahjustuste kõrvaldamiseks töövõtulepingu. Maakohus tuvastas, et kostja esitas hagejale garantiinõude 06.09.2007, mis aga ei võimalda teha järeldust veekahjustuste osas, sest enne 16.09.2007 ei saanud kostja vastavat nõuet esitada. Samas tuvastas kohus õigesti, et kostja ei ole tõendanud tema ja hageja vahel sellise kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt hageja oleks nõustunud veekahjude likvideerimistööde tasuta tegemisega. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kuna kostja ei esitanud talle 16.09.2007 tekkinud veekahjustuste kõrvaldamiseks garantiinõuet enne 15.10.2009, mil möödus ka AS Alial poolt tehtud ehitustööde garantiitähtaeg, kaotas kostja õiguse sellist nõuet esitada. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ning teha uus otsus ja AS Tesman hagi OÜ Aaberg Konsultatsioonid vastu rahuldada. Harju Maakohtule esitatud hagis palus hageja mõista kostjalt välja tasu septembris 2007 sõlmitud töövõtulepingu alusel teostatud tööde eest. Hagiavalduse kohaselt said Tallinnas Kesk-Ameerika tänaval toimunud veeuputuse tagajärjel kahjustada Kesk-Ameerika 7 keldrikorrusel asuvad bürooruumid, mille remontimiseks vajalike tööde kohta koostas hageja esindaja kostja palvel 19.09.2007 hinnapakkumise (tl 19, I köide). Pärast hinnapakkumise kostjapoolset heakskiitu teostas hageja kokkulepitud tööd ning kostja võttis need 25.10.2007 vastu (30.10.2007 allkirjastasid pooled ruumides tehtud tööde mahtude kohta akti). Teostatud töö kohta esitas hageja kostjale arve summas 48 504 krooni, s.o 3099, 97 eurot (koos käibemaksuga), mille kostja jättis tasumata. Kostja vaidles hagile vastu, sest tema hinnangul teostas hageja vaidlusalused tööd garantiitööna, mistõttu ei pea ta tööde eest tasuma (kostja kahjunõude jättis nii ERGO Kindlustuse AS kui AS Tallinna Vesi rahuldamata). Vaidluse lahendamiseks tuli kohtul seega tuvastada, kas poolte vahel sõlmiti septembris 2007 töövõtuleping või lasus hagejal kohustus teostada remonditööd garantiikorras tasuta. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja kõrvaldab veekahjustused tasuta (remondib bürooruumid). Sellele vaatamata leidis kohus, et toimunu eest vastutab hageja, sest ehitise omanikuna oli kostjal õigus esitada ehitaja vastu torustiku puudustest tulenevat garantiinõuet kuni 15.10.2009 (hageja alltöövõtja AS Alial oli andnud vastavatele töödele viieaastase garantii). Kuna kahju tekkimise ajal kehtis garantii, pöördus kohtu arvates tõendamiskoormus ümber. Maakohtu hinnangul tuli kostjal tõendada, et kahju tekkimise põhjuseks võis olla ehitusviga. Kohtu hinnangul on kostja seda asjaolu AS Tallinna Vesi 09.10.2007 e-kirjaga tõendanud, seevastu hageja ei ole tõendanud, et veeavarii ei tekkinud AS Alial ebakvaliteetse töö tõttu. Hageja vastuväidet AS Tallinna Vesi e-kirja suhtes ning tuginemist soojustrassile väljastatud ehitusloale ei pidanud maakohus piisavaks, et lükata ümber kostja väiteid. Eeltoodu põhjal tegi maakohus järelduse, et kostjale kuuluvad bürooruumid said veekahjustusi ehitustöödes esinenud puuduste tõttu, mistõttu tuli hagejal bürooruumides tekkinud

Tsiviilasi nr 2-10-39243 kahjustused garantiikorras tasuta likvideerida. Kolleegium ei nõustu eeltoodud käsitlusega. Ainuüksi asjaolu, et torustikutöödele kehtis garantii, ei võimaldanud järeldada, et hageja kui ehitaja pidi tõendama tehtud töö nõuetekohasust. TsMS § 230 lg 1 järgi peab reeglina kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Poolte väidetest ja kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt toimus vaidlusalune veeuputus Kesk-Ameerika tänaval AS-le Tallinna Vesi kuuluva torustiku avarii tõttu. Ainsa tõendina on kostja esitanud kohtule eelnimetatud 09.10.2007 e-kirja, mille AS Tallinna Vesi saatis kostjale vastuseks viimase nõudele tekitatud kahju hüvitada. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et Suur-Ameerika tänaval asetleidnud veeavarii (veeuputus) lähtus AS-le Tallinna Vesi kuuluvast torustikust (veeuputuse põhjuseks oli ilmselt sadeveetorustiku ummistus). Vaidluse all oli see, mis põhjusel tungis vesi Kesk-Ameerika 7 hoone keldrikorrusele. Kostja ei ole tõendanud väidet, et vesi tungis hoonesse ehitusvea tõttu (et varem kinnistul paiknenud soojustrass ei olnud korrektselt likvideeritud). AS Tallinna Vesi 09.10.2007 e-kirja põhjal ei saa seda asjaolu pidada tõendatuks. Kirjas küll märgitakse, et Kesk-Ameerika 10 hoone ees sõiduteel oli veeavarii, seega aktsepteeritakse AS Tallinna Vesi puutumust veeavarii tekkimisega, kuid samas kinnitatakse, et AS Tallinna Vesi ei ole veekahjude eest vastutav. Kirjast ei selgu, millele tuginevad selles esitatud väited Kesk-Ameerika 7 paikneva soojustrassi ja drenaaži paigaldamise töödes esinevate puuduste kohta. Siinkohal võib pigem nõustuda hagejaga, et tegemist oli isiku kirjaga, kelle tegevusest/tegevusetusest tingituna veeavarii tekkis (tänav veega üle ujutati) ning kes soovis vastutusest vabaneda. Pealegi ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et nimetatud ettevõtte valduses võis üldse olla andmeid, kuidas soojustrassiga seotud töid vaidlusalusel kinnistul 2004. a teostati. Eeltoodud asjaoludel ei ole võimalik järeldada, et hagejal oleks lasunud ehitusveast tulenevalt kohustus teostada garantiitöid ning et ta seda oleks ka teinud. Kohtule esitatud tõendite põhjal tuleb järeldada, et pooled sõlmisid ruumide remonditööde tegemiseks VÕS § 635 lg 1 järgse lepingu ning kostjal lasub kohustus teostatud ja vastuvõetud tööde eest maksta kokkulepitud tasu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et remonditööd 48 504 krooni, s.o 3099, 97 euro vääruses (koos käibemaksuga) on hageja poolt teostatud. VÕS § 76 lg 1 ja § 635 lg 1 kohaselt tuleb tellijal maksta töö eest kokkulepitud tasu. Seega tuleb nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks põhivõlale tuleb kostjalt välja mõista ka VÕS § 113 lg 1 järgne viivis, seda alates 15.11.2007 (30.10.2007 arve nr 1055 tasumiseks oli aega 14 päeva). VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Seega tuleb lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga intressimäära avaldamise teadetest nähtuvalt oli alates 01.07.2007 kuni 01.01.2009 intressimääraks 4,0 %. Alates 01.01.2009 kuni 01.07.2009 oli vastavaks määraks 2,5% ning alates 01.07.2009 langes määr 1%-le, olles seda kuni 01.07.2011. Alates 01.07.2011 oli intressimääraks 1,25%, alates 01.01.2012 on määraks 1,0%. Vastavalt sellele tuleb kostjalt välja mõista viivis. VÕS § 113 lg 1 järgset viivist tuleb arvestada võlgnetavalt summalt 3099, 97 eurolt. Alates 15.11.2007 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni (21.11.2012) on viivise suuruseks alljärgneva arvestuse kohaselt 1379, 49 eurot: Alates 15.11.2007 kuni 31.12.2008 oli viivise määraks 11% aastas, s.o 0,030% päevas. Viivis nimetatud perioodi (413 päeva) eest moodustab 384, 09 eurot.

Tsiviilasi nr 2-10-39243

Alates 01.01.2009 kuni 30.06.2009 oli viivise määraks 9,5% aastas, s.o 0,026% päevas. Viivis nimetatud perioodi (181 päeva) eest moodustab 145, 88 eurot. Alates 01.07.2009 kuni 30.06.2011 oli viivise määraks 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Viivis kahe aasta eest moodustab kokku 496 eurot. Alates 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli viivise määraks 8,25% aastas, s.o 0,023% päevas. Viivis nimetatud perioodi (184 päeva) eest moodustab 131, 19 eurot. Alates 01.01.2012 on viivise määraks 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Viivis alates 01.01.2012 kuni 21.11.2012 (326 päeva eest) moodustab 222, 33 eurot. Alates 22.11.2012 on kostja kohustatud kuni põhivõla tasumiseni maksma hagejale viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Menetluskulud Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ning rahuldab hagi, siis kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jätab ta menetluskulud kostja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.